Much deep, such emotion, wow, omg

Kuuekümnendatest Näljamängudest oli möödas umbes nädal. Caius oli oma õe surma üsna raskelt võtnud. Tal kuluski täpselt seitse päeva, et end koguda piisavalt. Nüüd oli ta Scipio maja ette ilmunud, maani täis ning prõmmis puidust ust. Ta oli vihane. Ta oli vihane Kapitooliumi peale ja Mängude peale ja Mängumeistri peale ja kõigi peale! Aga ainus kes oli käeulatuses, oli Scipio. Ainus, kelle peale oma raevu ja viha ja leina välja elada oli nende ringkonna võitja, kes Charitina ära oli meelitanud, kes tüdrukuga oli kurameerinud ja kes oli tema õe mängudele viinud ja teda sealt elusalt tagasi ei toonud.

OT. Omg, it's for Scipio

Scipio oli selle aja kodus veetnud, käies väljas pärast Norahiga kohtumist veel vaid ühe korra. Enamuse ajast istus mees kodus ning jõi ja tarbis morfiini ja mõtles Charitinast, vaadates tema pilti ja ta vaatas ka tüdruku Mänge korduvalt üle. Neid kohti, kus tüdrukut oli. Kus ta kuidagi kaudselt mainis Scipiot. Ja üldse kõike seda. Ka vaatas ta seda, kuidas tüdruk suri. Ja see kõik tegi ta kuradi emotsionaalseks. Seega mehel olid lisaks muudele nähtudele, et ta oli purjus ja kergelt laksu all, punased silmad. Mees magas parajasti elutoa diivanil, pudel kaisus, ning võpatas tugevalt, kui keegi tema uksele prõmmis. Ta ajas end istuma, pea kergelt ringi käimas, ning võttis pudelist paar lonksu, et ta ometi kaineks ei saaks, ning läks uksele. "Fuck," pomises Scipio, kui ust avades nägi, kes seal oli. Charitina vanem vend. Scipio oli neid väga hoolega vältinud. "Tere," ütles Scipio siis end pisut sirgu ajades.

"Sa kuradi tõbras!" urises Caius ning virutas rusikaga Scipio poole. Ta tahtis teda näkku lüüa, aga kuna ta oli maani lakku täis ja tema reageerimisvõime ning kiirus olid võrdselt nullis, lõi ta suure kaarega mööda ning koperdas peaaegu mehele otsa, saades end siiski pidamas. "Türa küll!" urises mees vihaselt. "Sina pidid ta tagasi tooma!" ütles Caius vihaselt. Ta toetas oma vasaku käe vastu uksepiita ning vehkis parema käe nimetissõrmega Scipio poole. "See oli sinu töö!" ütles mees ähvardavalt. Scipio pidi tema õe tagasi tooma, aga ei toonud!

Scipio astus sammu tagasi, kui Caius talle rusikaga näkku virutada üritas, sest tema refleksid endiselt töötasid, vähemalt mingi tasandini. Kainena töötaks ilmselt rohkem. Aga Caius nagunii sihtis üsna mööda. "Kuule rahu," pomises Scipio, kui mehe sõnu kuulis. "Kas sa arvad, et ma ei tunne end halvasti selle pärast?" küsis Scipio kulmu kortsutades. "Minu peksmine ei too teda tagasi ja sa tead seda," ütles Scipio vaikselt. "Tule sisse, saa kaineks." Scipio astus ukse alt ära, et Caius sisse saaks tulla.

"Ei too," nõustus Caius. "Aga tekitab minus kuradi hea tunde!" arvas kutt siis ning pomises midagi omaette. Kui mees teda sisse kutsus, vaatas noormees umbusklikult mehest mööda ning silmitses toa sisu. "Käi perse! Kuradi tõbras," torises Caius tigedalt ning astus Scipio poole, võttes tema kraest kinni. Mehe samm oli väga viltune ja ta vaevalt hoidis tasakaalu. "See oli sinu töö! Sa tassisid meie õde siia koguaeg! Räpane sitanikerdis!" urises Caius. Ta isegi ei teadnud, mida ta tahaks Scipiole öelda. Midagi halba, aga mitte miski ei tulnud pähe.

Scipio ohkas kergelt, kui Caiust silmitses. Ka Scipio oli joonud, aga ilmselgelt mitte nii palju. Ilmselt aitas see, et ta keset joomist magama oli jäänud. "Ma ei saanud sinna midagi teha, kas sa arvad, et ma olen õnnelik, et ta on surnud?" küsis Scipio pahaselt, toetades käe mehe küljele, et teda natukene püsti seismisel toetada. "Peksa mind siis, kui see sulle nii hea tunde tekitab," ärgitas Scipio. Las ta siis lööb. Scipio elab selle üle küll ja kui Caiusel on vaja kedagi süüdistada, siis parem, et ta süüdistab Scipiot kui et mingit suvalist inimest. Scipio saab hakkama sellega, et mees teda peksab.

Caius urises pahaselt. "Ma ei tea, mis sa oled, mind ei huvita ka, mis sina oled!" ütles mees tigedalt. Tema oli kurb! Nende perekond oli kurb! Keda huvitas, mida Scipio tundis? Ärgitamine mõjus ja Caius lõi rusikaga võitjale näkku. Ta löök oli küll plaanitust pehmem, aga vähemalt tabas seekord sihtmärki. Oma vasakut kätt ei eemaldanud ta Scipio kraest. "Sa kuradi värdjas!" urises Caius ning lõi Scipiot uuesti ja siis veel ühe korra, samamoodi, aga iga tema järgmine löök oli eelmisest nõrgem ja mehe silmad täitusid pisaratega. Neljanda löögi lõi ta juba mehe näost mööda ning vajus nuttes mehe õla najale. "See on sinu süü," pomises Caius läbi pisarate. "See peab olema kellegi süü," pomises mees nukralt. Pidi olema! Tal pidi olema keegi, keda süüdistada, et tema pisike õde surnud oli, et nad ta maha pidid matma!

Scipio surus silmad kinni ja kannatas kõik Caiuse löögid ära, löömata teda vastu. Ja ega kutt eriti tugevalt ei löönud ka, Scipio oli palju hullemat oma elu jooksul kogenud. Aga ta avas oma silmad, kui Caius nutma hakates tema õlale vajus. "See ei ole minu süü. See on Kapitooliumi ja Mängude süü. Ma ei saanud sinna mitte midagi teha, aga ma tahtsin, usu mind, kõik mis ma tahtsin, oli see, et ta pääseks," ütles Scipio vaikselt, kui mõlemad käed ümber mehe libistas nüüd korralikult, et teda püsti hoida, kuna mees nüüd purjus olekule lisaks nuttis ka. Enda valutavat ja kergelt punaseks tõmbuvat nägu ta eiras praeguseks.

"Aga neid pole siin," pomises mees läbi oma pisarate justkui endale õigustuseks ning vaatas Scipiole otsa kui oli temast eemale tõmbunud veidi. "Ma ei saa neid süüdistada. Ma saan ainult sind süüdistada. Sina oled siin. Nemad pole siin," seletas mees, pisarad põskedele voolamas. Scipio oli ainus käega katsutav asi, keda lüüa, keda süüdistada. Ainukene, kelle peale end välja valada. Ta ei saa ju Kapitooliumi vastu mässama hakata või midagi. Rahuvalvajad koristaks ta tänavalt enne kui ta midagi tehagi on jõudnud, aga öösel Scipiot peksta sai. Päeval ei saaks ta seda ka ilmselt teha, sest mees oli ju võitja ja faking puutumatu.

"Ma saan aru," ütles Scipio vaikselt. "Süüdista siis mind, kui see sind aitab. Kui see sinus parema tunde tekitab, siis löö mind, palju sa soovid," sõnas mees. Ta ei keelaks seda. See oli praegu reaalselt esimene kord, kui Scipio end peksta lubas. Sest ta sai Caiusest aru. Ta sai aru, et ta oli ainus, kes oli ligilähedanegi sellele, kes oli süüdi Charitina surmas. "Aga praegu peaksid sa rahunema ja kainenema," ütles Scipio siis. Ta lükkas maja ukse kinni, nad olid siiski pisut edasi liikunud, ja siis libises ta käsi jälle ümber Caiuse, et teda püsti hoida. "Sa võid siin magada, ma ei hakka sind tagasi tassima."

Caius ohkas raskelt. Ta oleks tahtnud vastu vaielda, aga miski ütles talle, et Scipio tõesti sai aru, mida ta mõtles. See kindlasti pani ka teda vaidlemise osas ümber mõtlema, et Scipio end peksta lubas. See andis justkui mingitki lohutust. Ta jälgis nüüd kuidas mees ukse kinni lükkas, kortsutades kulme ning astus Scipiost eemale, aga oleks peaaegu pikali kukkunud, nii et jäi ikkagi mehe haardesse. Caius pühkis oma põsed kuivaks, aga pisaraid tuli aina juurde. "Ma olen täiesti rahulik!" nähvas mees läbi pisarate. "Ja ma ei pea midagi kainenema. Pole mõtet!" sõnas mees kindlalt ning ohkas siis raskelt, vaadates hetke majas ringi. Nii palju, kui ta seal olles nägi. See oli siis see koht kuhu Scipio tema õde vedas.

Scipio tugevdas oma haaret Caiuse ümber kohe, kui kutt eemale astudes ümber kukkuma hakkas. Ei kuku kuskile. Kuigi veider oli tema ümbert kinni hoida. Charitina oli hoopis pisem olnud. Ja üldse oli siin Caiusega veider. Sest ta ei olnud kunagi mehega eriti suhelnud. Mitte kunagi. Ainus, mida ta Caiuselt sai, olid tigedad pilgud, kui too teda nägi, Charitinaga või üksi. Ja nüüd oli mehel ilmselgelt rohkem põhjust teda vihata. "Oled tõesti rahulik," ütles Scipio pisut muiates. "Ja on küll mõtet kaineneda. Arvad sa, et Charitina oleks tahtnud, et sa nüüd jooma hakkad ja jäädki jooma?" Kuigi Charitina ei tahaks seda ka ilmselt, et Scipio joob. Aga seda ta ei tahtnud ka elus olles. Ja Scipio ei suutnud ilma. Eriti nüüd. Ja rääkides sellest, mida Caius ringi vaadates nägi, siis ta sai näha pisut kööki, mille uks avatud oli, ning elutuppa ka. Ja treppi nägi ta ka. Ja kõik oli enam-vähem korras.

"Charitina on surnud," ütles Caius. Tal polnud enam raskusi selle välja ütlemisega. "Teda pole enam. Teda pole enam siin mulle või sulle või ükskõik kellele ütlemaks, mida me peaksime või ei peaks tegema," sõnas mees haavunult. "Ta ei hakka enam kunagi seda tegema. Saad sa aru?!" küsis ta nõudlikumalt ning haaras mõlema käega Scipio särgi kraest. "Ta ei tule enam kunagi mulle või sulle ütlema, et me ei tohiks juua või mida iganes. Ta ei tule enam kunagi mitte midagi meile ütlema! Saad sa aru sellest?" küsis mees ikka nõudlikult ja sakutas veidi Scipio särgikraed. "Sa ei saa aru sellest. Sa ei hakkagi aru saama sellest," sõnas Caius siis ning tõmbas ninaga. Lollid pisarad ikka voolasid mööda tema põski. Nahhui! Polnud vaja nutta praegu!

Scipio lasi Caiusel ta särgikraed sikutada, aga hoidis temast ikka kinni, et mees ei kukuks. "Ma saan aru," ohkas Scipio vaikselt. "Ma olen ka kurb, et ta on surnud. Ma armastan teda, kurat võtaks," pomises Scipio. "Ja ta on nüüd surnud ja ma saan sellest aru." Scipio tõstis käe, et Caiusel pisaraid pühkida. "Lähme, ma viin su voodisse," ütles Scipio tasakesi. Caius peaks end kaineks magama. Ja Scipio peaks rohkem jooma ja end süstima. Halvad mõtted tungisid esile, eriti tänu sellele, et Caius siin Charitinast halas.

Caius lükkas Scipio käe eemale kui too tema pisaraid pühkis. "Ära puudu mind!" käskis mees tigedalt. Ta ei teinud ühtegi sammu, et kuskile Scipio voodisse liikuda. Ta tahtis vihane olla, mitte magada. Ta tahtis midagi või kedagi peksta, aga ta ei jaksanud praegu väga ja siis ta lihtsalt sakutas Scipiot. Midagi pidi ju tegema. "Kas sa ikka saad aru, et me kaotasime õe? Ära ütle, et sa armastasid teda!" urises Caius vihaselt. Ta ei tahtnud seda kuulda!

Scipio ohkas pisut, kui Caius tal end puudutada keelas ja temaga üles ka liikuda ei tahtnud. "Ja mina kaotasin ka kellegi, sa ei ole ainus, kes kellegi kaotas," ütles Scipio vaikselt. "Ma saan aru, et sa oled kurb ja vihane. Ma olen ka kurb ja vihane. Aga ma luban sul mind süüdistada." Kahju, et Scipio kedagi süüdistada ei saanud. Vaid ta pidi elama oma kurbusega üksinda ja saama sellest üksinda üle. Caiusel vähemalt on tema vennad ja isa ka.

"Sinu süüdistamine ei too teda tagasi," torises Caius. Alles ta oli midagi muud väitnud. Nüüd rääkis ta iseendale vastu. Ta ei teadnud ise ka, mida ta tahab. Ta tahtis oma õde tagasi! Ta tahtis et ei oleks neid lolle mänge, et nad ei saadaks lapsi sinna võitlema. "Kui ma oleksin saanud, ma oleksin tema eest läinud," ütles Caius nukralt. "Ma oleksin läinud," pomises mees ning vaatas kurvalt Scipiole otsa. Tal oli nüüd vaja, et Scipio usuks teda, et Scipio usuks, et ta oleks oma õe eest läinud mängudele kui ta oleks saanud. Nagu see muudaks midagi paremaks praegu. Enam polnud ju vahet, Charitina oli surnud. Mitte miski ei toonud enam tüdrukut tagasi.

"Ei too tõesti," ütles Scipio tasakesi. Tema ega kellegi teise süüdistamine ei too Charitinat tagasi ja sellest oli kuradi kahju. Edasise peale naeratas Scipio nukralt. "Ma tean, et sa oleks," sõnas Scipio vaikselt. "Ma oleksin ka." Ta oleks kohe kindlasti läinud uuesti Mängudele. Aga ta ei saanud, sest ta oli esiteks mees ja teiseks juba korra võitnud. Ta ei saanud isegi meestribuudi eest vabatahtlik olla. Oleks sedagi saanud, oleks ta Charitinat elus hoidnud. Aga ei. Ei saanud nii ka ja nüüd oli tüdruk surnud ja miski ei toonud teda tagasi.

Caius ohkas raskelt ja tõi kuuldavale heli, mis sarnanes nuuksatusele. "Ma tahan teda tagasi," pomises mees ning sulges oma silmad. Nii väga tahtis oma õde tagasi. Silmade sulgemine oli aga väga halb idee, sest ta kaotas kohe igasuguse kordinatsiooni ja pea käis meeletult ringi ning gravitatsioon tundus talle eriti tugevalt mõjuvat nüüd. Mis sellest, et ta isegi ei astunud ühtegi sammu. Mees kaotas tasakaalu ja kogu tema keharaskus vajus põranda poole.

"Ma tean," sosistas Scipio vaikselt. Nad kõik tahtsid teda tagasi. Aga ei saanud ja see oli kuradi halb, et ei saanud. Scipio vajas teda, kurat võtaks! Siis aga pidi mees oma tähelepanu koondama Caiusele, kes seal kokku vajuma hakkas. "Hei, hei," ütles Scipio kulmu kortsutades ja tugevdas oma haaret mehe ümber, et ta põrandale ei vajuks. "Lähme, ma viin su voodisse. Päriselt ka, magad kaineks ennast," ütles Scipio tasa, tõmmates meest endaga trepi poole. Hea, et tugevusest puudu ei tulnud.

Caius nurises kui oma silmad avas ning haaras Scipio õlgadest kinni. Ta liikus mehega trepi poole. "Ma ei jää siia ööseks. Et sa teaks," sõnas mees kindlalt. Viimaks olid ta pisarad lakanud ja ta ei nutnud enam. Aga ta oli ikka sama purjus ja kurb ja mis kõik veel. Kuidagi koperdas Caius isegi Scipioga trepist üles, korrutades talle sada korda, et ta ei jää ööseks sinna vaid viskab ainult pikali korraks ja seda ka selle pärast, et Scipio peale käib, aga ta ei jää ööseks. Viimaks jõudsid nad Võitja magamistuppa. "Kas sa magad ka siin?" küsis mees veidi uskumatult. "Kas sa üldse saad magada?" ei saanud ta siis üldse aru.

"Ei jää, ei jää," muigas Scipio. Tahaks näha, et ta saab üles siis. Scipio igatahes kahtles selles sügavalt. "Ma üldiselt nagu magan jah siin. Miks ma ei peaks magada saama?" küsis Scipio vastu. Kuigi jah. Kainena ta ei saanud magada. Ta ei saanud kainena niisama ülevalgi olla, rääkimata korralikult magamisest. Aga Caius ei teadnud seda ja ei pidanud seda teadmagi.

"Mina ei tea miks sa ei peaks magada saama, sina peaks seda teadma," torises Caius, jätkates oma seosusetu jutuga. Ta vajus voodile pikali suhteliselt kohe kui oli sellele istunud. "Ma ainult... natukene..." pomises mees kui silmad sulges. Järgmisel hetkel ta juba magas ja lausa nii sügavalt, et teda poleks vist trummipõrin ka äratanud. Vähemalt tuli täis peaga kuradi hea uni. Morfiiniselt tuleks veel parem uni ilmselt.

"Mmhmh," muigas Scipio. Ta sättis Caiust veel voodis pisut, sest mees oli natukene ebaloomulikus asendis magama jäänud, ning tõmbas talle teki peale, kui ta jalatsid eemaldanud oli ja need trepist alla viis. Siis koristas Scipio elutoas oma asju natukene enne, kui üles läks ja haigutas. Ta vaatas Caiust mõne hetke, tiris siis mehel taas teki pealt ära, ja kuna too oli ikka väga sügavas unes, riietas ta mehe mingil määral lahti. Ehk siis võttis tal särgi ja püksid ära, jättes kuti bokserite ja maika väele. Siis riietus Scipio ka lahti, jäädes särgi ja bokserite väele, ning puges ka teki alla, aga ei puudutanud Caiust, ja võttis oma padja pooleldi endale kaissu, et ka tuttu jääda. Enne üles tulekut oli ta all veel joonud ja morfiini endale süstinud, seega uni tuli kiirelt ja oli rahulik. Või vähemalt mees ei peksnud kedagi läbi une. Vaid hoolimata sellest, mida ta nägi, oli tema keha suheliselt paigal.

Caius magas tänu suurele tarbitud alkoholikogusele väga sügavalt väga kaua. Ta ärkas alles järgmisel päeval, lõuna paiku kui tema põis tal enam mitte kuidagi olla ei lasknud ja pea meeletult lõhkuma hakkas. Mees nohises vaikselt ning keeras ennast ja avas alles siis silmad. Ookei, ta polnud kodus. Fuck. Mees silmitses Scipiot enda kõrval ja vaatas siis hetke teki alla. Okei, olukord tundus parem kui ta juba hetkeks arvanud oli. Kui kuradi täis ta oli, et ta öösel siia tulnud oli? Mida ta Scipioga rääkinud oli? Mees ajas end vaevaliselt ja võimalikult vaikselt voodist välja ning korjas tasakesi oma riided kokku. End riietades otsis ta vetsu taga. Seal oli vaja siiski ära käia ja siis võis kiirelt jalga lasta, enne kui Scipio ärkab. Ta oli mehe magamistoast nüüd väljunud, aga kõik uksed, mis ta avas, viisid teda igale poole mujale, aga mitte vetsu. Neetud maja!