Much deep, such emotion, wow, omg

Scipio magas sama kaua, kauemgi, ärkamata siis, kui Caius seal niheles ja teda vaatas. Scipio magas rahulikult edasi, kui noormees voodist välja ronis ja oma riideid kokku korjas. Siiski ärkas ta selle peale, et Caius mööda maja ringi kõndis ja mingeid uksi avas ja kinni pani. Scipio haigutas ja ringutas ennast, avastades, et mees ei olnudki enam tema kõrval, ning ajas ennastki üles, vaevamata end riietega, kui kuulis, kuidas järjekordne uks avanes ja sulgus. "Mida sa leida üritad?" küsis Scipio haigutades, kui enda toa uksepiidale toetus ja Caiust unise pilguga silmitses. Ta oli endiselt vaid särgi ja bokserite väel ning tema juuksed olid sassis ja nägu oli tudune. Hea meelega jooks ja süstiks end pisut ja magaks edasi. Mis siis, et unenäod kuigi meeldivad ei olnud.

Caius võpatas kui Scipio häält kuulis järsku enda selja tagant. Ta pööras end ümber. "Ma.. Otsisin vetsu," tunnistas mees. Vähemalt oli ta end selle aja peale riidesse saanud. Aga Scipio oli endiselt sama vähe riides kui enne. "Mõtlesin, et käin ära, enne kui siit uttu tõmban," selgitas Caius. Ta ei kavatsenudki sinna kauemaks jääda. Miks kuradi pärast ta seal üldse oli? Mis tal arus oli olnud kui ta sinna oli tulnud öösel? Scipio nägu jälgides võiks eeldada, et nad kaklesid, aga Caius ei tundnud, et tema nägu oleks valutanud.

Scipio haigutas pisut ja krimpsutas siis nägu, tundes, kuidas see kergelt valutama hakkas. Nojah. Ilmselt näeb ta suht hull välja, või noh, need sinikad ja asjad. "Vets on siin," ütles Scipio pisut edasi astudes ja lükkas ühe ukse lahti, mida Caius siis ilmselt puutunud ei olnud. "Ja all on ka üks," lisas mees. "Also sa ei pea kohe minema jooksma, sa tahaks äkki hommikusööki?" Scipiot ennast ei häirinud, et tal vähe riideid oli. Oleks ta siis alasti või palja ülakehaga või midagi. Aga tal ikka midagi oli seljas.

Caius silmitses ust, mis avanes. Ta võis vanduda, et oli sinna enne vaadanud, aga ju ta siis oli selle ukse ikkagi vahele jätnud. "Ma ei peaks siin üldse olema," arvas Caius selle peale, et ta võiks sinna jääda. Mees astus Scipio juurde, vaatas talle hetke otsa, surus ohke alla ning astus siis vetsu ja sulges ukse ning lukustas selle. Lihtsalt igaks juhuks. Oma häda ära teinud, vaatas mees peeglisse ning pesi samal ajal oma käsi. Tema nägu oli korras. Seega nad polnud kakelnud. Scipio oli võib-olla kellegi teisega kakelnud. Kes teab. Miks kurat ta seal oli? Caius viskas endale vett näkku, aga kummardamine ajas ta peavalu ainult hullemaks ja südame rohkem pahaks. Mees ohkas taas raskelt, kogus end veidi, kuivatas oma näo ning väljus siis vannitoast.

Scipio jälgis, kuidas kutt vannituppa läks, hakkamata veel midagi ütlema. "Miks sa arvad, et sa ei peaks siin olema?" küsis Scipio siis, kui Caius väljus. "Tõsiselt, sa peaksid sööma midagi ja oma pohmakast lahti saama enne, kui sa siin kuskile lähed. Pärast oksendad pool küla täis ja pole seda kellelegi vaja," arvas Scipio pisut muiates. Peaks ka peeglisse vaatama. Et kui hull ta välja näeb. Aga vähemalt ei tundnud Caius praegu enam vajadust teda peksta.

Caius silmitses Scipiot, kes endiselt seal seisis ning kergitas veidi kulme. Kuidas mees aru ei saanud. Või nagu. Millest tal üldse selline küsimus tekkis? "Sest see oled sina ja mina olen mina ja ma ei tohiks siin olla," arvas mees üsna kindlalt. Ta ei tohiks üldse võitjate külas kolada. "Ma saan kodus ka tegeleda oma pohmelliga," arvas mees. Muidugi oleks väga ebameeldiv kuskil küla peal oksendamas käia, aga ta saaks ikka kodus ka tegeleda pohmelliga. Ikka parem kui seal Scipioga olla. Mehega, kes tema õde sebis ja kelle vasti Caiusel võib-olla mingid tunded on.

"Miks sa ei tohi siin olla? See oli täiesti arusaadav, miks sa tulid," ütles Scipio ja muigas kergelt. See oli täielikult arusaadav, miks Caius sinna tulnud oli, aga Scipiole nagu tundus, et mees ei mäletanud, mida ta eile teinud oli. "Aga kui sa arvad, et sa ilmtingimata pead lahkuma ja hommikusööki ei soovi, siis okei." Nad ei olnud ju mingid suured sõbrad ja Scipiol ei olnud just erilist tungi Caiust seal kinni hoida.

Caius silmitses Scipiot natukene ehmunult. Ilmselgelt mõtles ta vähe teistest asjadest. "Miks ma tulin siia?" küsis mees ettevaatlikult. Kuna ta muidu polnud üldse vägivaldne ei arvanud ta ka seda, et ta oleks tulnud sinna Scipiot peksma, et ta võis nii endast väljas olla joobes peaga. Ta kartis, et ta oli midagi muud öelnud ja selle pärast nad ka ühes voodis lõpetasid. Mehe süda tagus meeletul kiirusel. Mida ta võis öösel Scipiole rääkida? Kas ta tõesti käis midagi üles tunnistamas? Appi! "Ma pean minema," hakkas Caiusel järsku väga kiire ning ta kiirustas trepi poole.

Scipio kergitas kulmu, kui Caius korraga kuidagi eriti ära ehmus ja minema kiirustas. "Sa käisid siin mind Charitina surmas süüdistamas, mida muud sa siin tegema peaks?" küsis Scipio mehele järgi astudes, kuigi seisatas trepi ülemises otsas. Ta peaks riidesse panema vist. Ja üldse laskma Caiusel minna, kui ta nii endast väljas on. Kuigi nüüd tundus ta millegi muu pärast endast väljas olevat ja Scipio ei saanud aru, miks. Mida ta arvas, et ta siin tegemas käis?

Caius peatus poolel trepil ja vaatas üles Scipio poole. "Mina lõin sind?" küsis mees siis kulme kortsutades. Ta rahunes nüüd märgatavalt. "Ma süüdistasin sind ainult Charitina pärast ja see oli ka kõik?" küsis Caius veidi kahtlevalt. "Ma ei öelnud midagi muud?" küsis ta endiselt kahtlevalt üle. Miks nad siis ühes voodis magasid? Mees seisis endiselt oma kohal, poolel trepil. "Miks me ühes voodis magasime?" küsis Caius seejärel, kulmud kortsus. Loodetavasti ei andnud see ära midagi. Ta ei tahtnud end mitte kuidagi Scipiole reeta.

"Sina lõid mind jah," ütles Scipio pisut muiates. "Mida muud sa arvad, et sa tegid?" küsis Scipio siis kahtlevalt. "Me magasime ühes voodis, sest ma viisin su sinna magama ja ei viitsinud külalistetuba korda teha ja ei olnud vaimustuses diivanil magamisest," seletas Scipio. Scipio kortsutas siis natukene kulmu. "Mida sa arvad siis, et mida me seal tegime?" küsis Scipio. Kas Caius arvas, et nad magasid või midagi?

"Midagi," sõnas mees kindlalt. Appi, miks Scipio teda nüüd süüdistas ja nii palju küsimusi esitas. "Ma ei arva midagi. Sina peaks ka mitte midagi arvama. Ma lähen. Headaega," kiirustas Caius nüüd trepist alla ning väljus majast. Ta eiras oma valutavat pead ja soovi oksendada ning kiirustas Võitjate Külast välja, et minna kiiremas korras koju. Peaasi, et Scipio ei arvaks midagi enamat enam. Ta juba niigi arvas liiga palju.

Scipio kortsutas ikka kulmu. "Ookei," pomises mees, ning saatis Caiust pilguga. Siis suundus ta magamistuppa, et end riidesse panna ja taas alla minna, et koristada pisut ja endasse morfiini süstida. Ilmselgelt ta arvas nüüd midagi, aga see, mida ta arvas, tundus nii kuradi loll. Miks peaks Caius arvama, et nad seksisid või midagi sarnast? See ei olnud üldse loogiline. Aga Scipio siiski väga palju oma pead sellega ei vaevanud, vaid pühendus joomisele.

OT: Teema läbi.