61sed Näljamängud!

Kuulnud küsimust mängumeistrite kohta, ei teadnudki Emerald esiti, kuidas sellele vastata. Ta polnudki sellele variandile ise mõelnud. "Kui mõjutasidki, siis mina sellest teadlik pole," kehitas karjerist õlgu. Emeraldil oli sellest tobedast areenist juba nii kõrini, et teda isegi ei huvitanud enam, kas peab lõpuni vastu või mitte. Arvatavasti seda ei juhtu. Praegu lohutas Emmyt vaid mõte leida võimalus, kuidas Kapitooliumit enne korralikult mõnitada, kui mängumeistrid või kes tahes ta teelt kõrvaldavad. "Ma ei tea, kuidas niimoodi aru kaotasin. Nii mõtlematu käitumine ei ole minulik," tunnistas neidis, pidades silmas öist lahkumist juba kolmanda päeva alguses ning vihapurset Terra vastu, millega ta teise veel rohkem enda vastu üles ässitas. Ei tasunud mainidagi kolmharki, mille Emmy pihta pani ja laagri juurest minema tiris. Kuulnud Vi järgnevaid sõnu, kergitas Em üllatunult kulmu. Kümnenda plika on ka segi läinud? "Tuled kaasa, et kari verejanulisi tribuute meid mõlemat ära koristaks?" ei suutnud Emmy kaaslase sõnu uskuda. Tema just kavatses kümnenda tüdrukut hoiatada, et peitku end korralikult ära, aga too tahtis kaasa tulla. Kui aga viimane oma otsuses kindel on, ei kavatse Emerald tüdrukut tagasi hoidma hakata. Kui Emmy kõrv tabas küsimuse vee kohta, võttis neidis koti seljast ja tegi selle lahti, et Terralt varastatud veepudel välja otsida. "On küll. Võid ka juua, kui tahad," kõlas Emmy vastus, kui ta ise pudelist enne paar lonksu oli võtnud. Selle pika tuiamise peale suutis tüdruk mõneks ajaks isegi joogijanu ära unustada. Õnneks pudelis veel natuke vett oli.

Varsti ronis ka Laurel oma urust välja, nii et nad olid nüüd juba kolmekesi. Teised kaks ilmselt magavad veel rahulikult, teadmata, mis parajasti ümbruskonnas toimuda võib. Ega Macon samuti ei teadnud, kuid midagi ta siiski aimas. "Ma ei saanud öösel korralikult magadagi. Pidevalt oli lähedalt krabinat kuulda, aga kui vaatama läksin, haigutas tühjus vastu," lausus Macon Laureli sõnade peale tegusa hommiku kohta. Ajas imestama, et Myles looma ära ei tundnud, aga eks seitsmenda tribuut siis selgitab talle: "See on metskits. Ja söögiks kõlbab küll, sest muidu poleks ma teda siia vedanud." Kui Macon nägi, kuidas Myles Laureli poole pöördus, jõudis ta korraks juba kartma hakata, et viienda kutt hakkab jälle kisendama, aga sel korral suutis ta õnneks veel vaiksena püsida. Mis neil kõigil viga on, et suu üldse kinni ei püsi? "Ma kuulsin natukese aja eest kaugemalt kellegi kisendamist, seega jah. Me ei ole üksi. Ma ei oska öelda, kui lähedal  või kui palju neid on, aga parem oleks siit võimalikult kiiresti lahkuda," jätkas Macon, pilk liikumas korraks telgi suunas. "Ma arvan, et kui kõik üles ärkavad ja hommikusöögi mööda saadame, tulekski minema hakata. Olgu see jalutuskäik kui pikk tahes, aga siia veel üheks ööks jääda pole mõistlik."

Mängumeistritel oli ilmselgelt viise, kuidas tribuute mõjutada, ilma et nood seda mõistaks. Näiteks võis tekitada illusioone rasketi läbitavast metsast, kus tegelikult väga lihtsalt läbi oleks saanud. Puid andis edukalt labürindi seintena kasutada. Iseasi, kas nad seda Emmy puhul kasutanud olid. Viola ei hakanud sel teemal aga pikemalt pead murdma. Ka tema imestas veidi, et esimese tüdruk juba lahkunud oli. Treeningkeskuses paistis ta väga kalkuleeritud mõtlemise ja kindlate plaanidega olevat, kuid nüüd tundus suisa aru kaotanud. Ennast pidas kümnenda ainus elusolev tribuut veel mõistlikuks ning ei saanud aru, miks teine imestas, kui ütles, et temaga liitub. Nende esialgne plaan oli sisaldanud ju üksteise üles otsimist ja aitamist. Praegu aga tundus, et Emmyl oli kavas lihtsalt tere öelda ja edasi liikuda. "Tulen kaasa, sest kahekesi on igatahes ohutum. Valvan su seljatagust ja kui nad meid leiavad, siis võitleme kõrvuti. Hoolimata oma ühest käest saan ma ikka hakkama," sõnas Vi tõsiselt.
Õnneks esimese naistribuudil oligi vett. Karjeriste ju kostitati küllusesarve juures igasuguse hea ja paremaga. Lühike neiu võttis pakutud pudeli ning võttis ahnelt suue sõõmu. Oi, kui hea see oli. Vedelik oli küll jahe, kuid lume külmusega ei andnud seda võrreldagi. "Aitäh," sosistas Vi kähedalt. Ta tõstis oma püütud jänese kõrgemale, sest Emmy polnud seda veel märganud. "Mis me sellega teeme?" päris ühekäeline tüdruk. "Võtame kaasa, et hiljem küpsetada või oleks see liiga tülikas?" Nüüd oli üsna viimane hetk liikuma hakata. Nad olid päris palju aega veetnud siin.

Treeningkeskuse Emmyst – ja veel vähem esimese ringkonna Emmyst – polnud praeguseks enam suurt midagi järele jäänud. Just viha ühe kindla inimese vastu karjeristide seas ajas Emeraldi nende juurest mängude nii varajases faasis minema. Kui Em jäänuks nendega, oleks ta ilmselt neljanda tüdrukule kiiresti otsa peale teinud. Ja siis saanuks ta täpselt samamoodi tunda nii Zivi kui ka teiste viha, seega Emerald enam ei teadnudki, kas kahetseda öösel Terra ellujätmist või mitte. Kuulnud, et Vi kavatses temaga hoolimata ettevõtmise ohtlikkusest ikka kaasa tulla, tõi näitsik kuuldavale ohke. Jah, nad olid plaaninud koostööd, aga olukord polnud enam selleks sobilik. Emmy tundis, et pikka pidu tal enam pole. Milleks siis veel keegi endaga – eriti veel ainus inimene siin, kes teda sallis – endaga surma kaasa tirida? "Olgu, sa võid tulla, aga ära mulle pärast ütlema hakka, et ma sind ei hoiatanud," sõnas Emmy pärast mõnesekundilist pausi. Märganud nüüd jänest, mille Vi nähtavale tõi, võttis Emerald endale veel natuke aega mõtlemiseks, kas vedada seda kaasa või mitte. "Kui sa jänese juba kinni püüdsid, oleks patt ta lihtsalt minema visata. Võib-olla leiame sobiva momendi selle küpsetamiseks," avaldas näitsik arvamust. Ka tema arust oli nüüd aeg edasi liikuma hakata, aga kuhu täpselt, seda Emmy ei teadnud.

"Minek?" küsis Vi, sest tema oli nüüd valmis. Ta oli onnist kaasa võtnud ka paar oma lõigatus kuuseoksa ning ulatas nüüd ühe esimese tüdrukule, selgitades, et asjalikum on seda enda taga vedades jälgi kustutada. "Ma pakun, et peaks leidma mingi varjatuma koha sügavamal metsas," pakkus tüdruk ühe idee välja, sest tundus, et Emmy on üsna nõutu, kus suunas liikuda. "Küllusesarv on siin samas, aga seal on lage, seega poleks sinna mõtet suunduda. Hea oleks, kui teel mõnele looduslikule veekogule peale satuksime. Mul on ainult pudel, vett mitte ja sinu oma on ka päris tühi juba. Su endistest kaaslastest tuleks ringiga mööda suunduda. Oskad sa määrata, kus see koht oli, kus lahku läksite?" lisas Vi. Ta ise oskas hommikuäratuseks kostnud karjumise trajektoori umbmääraselt paika panna, aga ta ei teadnud, et karjuja, keda ta kuulis oli Emmy, mitte suurem karjeristide punt.

Eetrisse läks loomulikult ka see, kuidas Terra ja Ziv vahekorras olid ning kapitooliumi rahvale ilmselgelt selline asi läks peale. Nagu neile ka meeldis Terra hommikune märatsemine, mida näidati ja ka seda kuidas Emerald lahkus. Nüüd näidati hoolega, kuidas erinevate tribuutide liikumistrajektoorid vaikselt kohtuma hakkasid. Pinge kasvas.

Metsas müttavate karjeristide teepealt lippas läbi üks hirveke, kes kalpsas kiirelt läbi metsa ning peagi möödus Emeraldist ja Violast. Kitseke, aga peatus ning keeras kiirelt otsa ringi ja põgenes vastassuunas. Teda ajas taga näljane lumeleopard, kes aga Emeraldi ja Violat nähes peatus ning tegi valju urinat ning hoopis neid jahtima hakkas, ajades neid kindlas suunas karjeristidele vastu.

Silver oli üks nendest, kes öösel peaaegu üldse ei maganud. Õues möllav torm, mis kukkutas aeg-ajalt nende telgile samuti pisemaid oksi peale, ja hääled, nagu keegi kõnniks ümber telkide, hoidsid neidist terve öö üleval. Kuna ta lebas külje peal seljaga vastu Maconit, võis noormees tõesti arvata, et tüdruk magab. Kirves oli kindlalt Harry'l sõrmede vahel, olles sellega valmis igale telki tulijale virutama. Õnneks ta selleni ei jõudnud, sest muidu oleks näitsiku ringkonnakaaslane halvas seisundis lõpetanud. Vastu hommikut suutis tüdruk korraks silmad kinni panna ja paar tundi magada, aga nii pea kui Macon tema kõrvalt lahkus, avanesid Silveri pruunid silmad ja tema valvsus oli uuesti üleval. Mõned minutid niisama lebanud, tõusis näitsik püsti, pani vammused uuesti selga ja astus telgi soojast keskkonnast õue külma ja värske õhu kätte, mis lõi pea mõnusalt klaariks. Enda blonde juukseid hoidis tüdruk hetkel lahtisena, hoides nõnda enda kõrvu ja kaela natukenegi soojas. Vaikselt teisi tervitanud, jäi Silver teisele poole lõket seisma, silmitsedes hetkeks Maconit, kuid peagi pöördus tema pilk ka teistele, kui tuli juttu laagri edasi liigutamisest. Mõttes oli tütarlaps kahe käega selle poolt.

"Jah, kaua me siin ikka mökutame," nõustus Emerald, sest iga minut on praegu arvel. Kui Vi seletas näitsikule, kuidas oleks kasulikum liikuda, võttis Em kuuseoksa vastu, jättes kuuldu meelde. Varem oli ta korraks isegi selle peale tulnud ja endale isegi oksa valmis vaadanud, aga mõtted surmast ja põgenemisest kaalusid kõik muu loogilise üle. Neidises hakkas võimust võtma paanika. "Ma ei ole kindel, kui kaugele võib jääda mõni veekogu, aga sarve juurest seda küll otsida ei tasuks," noogutas Em kümnenda tüdruku sõnadele kaasa. Tüdruku viimase küsimuse peale vajus Emerald mõttesse, aga vastamiseni ta ei jõudnudki, kuna kuulis lumeleopardi urinat, kellega mõlemad tribuudid peagi kokku sattusid. See veel puudus. Haaranud kiirelt ühe viskenoa, saatis Em selle metslooma poole teele, kuid suurest pabinast lennutas ta noa mööda. Kurat küll.

Terra ja teised karjeristid müttasid mööda metsa edasi. Paksude puude all oli lumi õnneks parajalt õhuke ja ei pidanud nii palju sumpama kui seal lagedal alal pidi. Ühtlasi oli tuulevaikus tore. Mis ei olnud väga tore, aga olid need juurikad ja oksad, mis neile ette jäid. Terra raev sellest, aga ei vaibunud. Ta peatus alles siis, kui mingi kits nende eest läbi silkas. Siiani olid nad ilusti Emeraldi jälgedes tulnud ja need veel otsa polnud saanud, aga kits äratas tähelepanu. Terra seisatas endiselt, jälgides suunda, kuhu kits jooksis ja kuulas hoolega metsahääli. Õige pea tuli kits ehmunult tagasi ja Terra tugevdas oma haaret matšeete ümber, keerates suuna sinna üldse. Nad ei pruugi Emeraldi üldse kätte saada, aga Terra oli tüdinud sumpamisest ja see kits jooksis kellegi eest ära ja Terra tahtis tappa, raisk. Isegi kui see on Macon. Seda parem kui see on Macon, kes kitse ära ehmatas. Enam ei pidanudki kaua sumpama kui ta nägi kahte camos inimest ja nende juures ühte kurja kiisut. Kolmharki ei märganud Terra kuskil. "Kus mu kolmhark on?!" käratas Terra maruvihasena ning lasi oma seljakotil maha kukkuda, mida vähem koormat, seda parem. Ilmselt hüppab see kiisu talle kallale kohe kui ta seal vehkima hakkab, aga siis ta lööb ta maha ja ründab ikka Emeraldi, sest tal oli vaja hoopis see kiisu tappa. Teised karjeristid olid kohe Terra kannul. Kümnenda ringkonna käetut neidu Terra igal juhul ei kartnud.

Ziv ehmus pisut, kui mingi kits seal ringi jooksis, aga ikkagi sumpas Terrale järgi, kes nii kindlameelselt raja oli vlinud. Ja ta parem ei hakka midagi ütlema, et kas on ikka hea mõte ja mis kõik. Ja ilmselgelt oli hea mõte, sest nad märkasid kaht camos inimest, kellest üks oli ikka päris pisike tüdruk. Ziv tundis temas ära selle käetu tšiki. Ziv muigas ning lasi ka oma kotil maha langeda, kui ühte kätte kirka võttis ja teise matšeete, pilk nii kassil kui ka tüdrukutel, kellest üks neid reetnud oli. Ta hoidis pisut tahapoole ja kedagi tapma veel ei kiirustanud, aga siiski kavatses vältida kõikvõimalikke relvi, mis nende poole visata võidakse ja ka seda kiisukest. Ta püsis Terra läheduses, pigem tema kõrval kui et selja taga.

Selina sumas võrdlemisi kiires tempos Zivi ja Terra järel, nüüd kus Leonis ilusti ta kõrval oli. Kitseke ehmatas ka teda veidi, eriti esimesel korral kui neist möödus. Teisel korral tekitas ta temas pisut uudishimu. Selie kahtles veidi, kui õige oli minna sinna, kus kitse miski ilmselgelt ehmatanud oli, aga samas ei saa nad lõputult ka lihtsalt ringi sumbata. Võib-olla on vaenlased head. Mida varem nad teistele otsa peale teevad, seda varem ka Mängud läbi saavad. Nähes kahte inimest ja leopardi, oleks Selina esimesel hetkel tahtnud neid põõsastesse varitsema minna, mis teda ennastki üllatas. Ta oli ju ometi karjerist, tema asi on rünnata, mitte varitseda ja peitu pugeda. Terra vähemalt ei teinud varjamiseks midagi, seega ulatas ta hetkeks oma oda Leonisele, et noormees seda hoiaks ning võttis siis ka käeümbert jääkirve hetkeks lahti. Seljakott oleks teda tunduvalt aeglustanud ja seganud, kui siin võitluseks peaks minema. Koti maha heitnud, nagu ka Ziv ja Terra, otsustas ta jääkirvest seekord mitte kinnitada ja haaras siis oda paremasse kätte. Oda oli siiski ta põhiline relv, kirves pidi lihtsalt abiks olema. Ta kaalus ka kirve maha jätmist, aga kui tal peaks tekkima olukord kus oli vaja oda kaugemale visata, sai ta ilusti jääkirve teise kätte võtta ja sellega võitlemist jätkata. Selina astus Zivile ja Terrale lähemale, siiski neist veidikene tahapoole jäädes. Mitte hirmust, vaid pigem selleks, et Terrat mitte ärritada, sest ilmselgelt arvas neiu, et temal on õigus justnimelt Emeraldi rünnata ja ehk isegi tappa. Ja võib-olla ta isegi nõustus seekord Terraga.

"Eks mine ja otsi," vastas Emerald ükskõiksel toonil, kui Terra oma kolmhargi kohta küsima hakkas. Märganud, et ka teised karjeristid olid sealsamas lähedal, mõistis neidis, et need ongi tema viimased sekundid, kuid millegi kahetsemisega Emmy seda aega kulutama ei hakanud. Saatnud uue noa nende teele ilmunud kurja kaslase poole, oli loom otse südamesse tabatuna jalust koristatud. Nüüd on aeg Terra käes. Ilma võitluseta Emerald alistuda ei kavatsenud. Temagi viskas seljakoti maha, kuna sellega polnud tüdrukul enam midagi teha. "Sa pead siit nüüd kaduma," sosistas Em vaikselt kaaslasele oma paremal käel. Võitlust karjeristidega ei elaks Vi lihtsalt üle; täpselt nagu ka Emerald. Astunud mõne sammu võrra kaaslasest ettepoole, lähenes Em neljanda ringkonna bitchile, kes tema jaoks need mängud ära rikkus. Ühe kiire liigutusega paiskas Emerald vastase lumele pikali, surudes vasaku käe tugevalt ümber Terra kaela ning parema sirutas üht oma nugadest haarama. Ta ei saanud aru, mida need teised karjeristid seal niisama passivad, aga ju siis jäeti Em Terrale lõpetamiseks, kui just Emerald selle liigutusega ette ei jõua.

Terra oleks oma matšeetega hea meelega Emeraldil käed otsast raiunud, aga näed, tüdruk oli temast kiirem. Ta lendas lumme selili, ahmides õhku, kuna põrutas selja veidi ära. Ja no, Emmy ei lasknud tal hetkel väga nagu seda õhku nautida ka. "Kuradi... Lipakas..." urises Terra vihaselt ja õhku ahmides. Emerald, aga väga tema relvaga vist ei arvestanud, sest Terra lõi selle neidisele tugevalt selga, tehes päris ohtliku sisselõike. Hea, et relv oli terav ja läbis riideid ja nahka hästi.

Emeraldi tahe neljanda tüdruk tappa oli nii suur, et ta ei suutnud isegi enam loogiliselt mõelda. Matšeete Terra käes tuli Emmyle meelde alles siis, kui oli juba liiga hilja. Tundnud, kuidas vastase matšeete teda selga tabas, surus näitsik hambad tugevalt kokku, et mitte karjatada. Tema suust ei tohtinud kosta ainsatki piuksatust. Pilt hakkas muutuma ähmasemaks ning lõpp polnud enam kaugel, aga ometi suutis näitsik niipalju end kokku võtta, et paremas käes oleva noaga Terrat tabada. Löök oli mõeldud kaelapiirkonda, kuid tüdruku ümber aegamisi kogunev hägusus ei võimaldanud tal nii täpset noahoopi teha, mistõttu tabas nuga hoopis Terra põske, tekitades sellele üsna sügava haava, mis kohe ka verd jooksma hakkas.

Terra oli samuti seal liialt vihane, et Emeraldi rünnakut blokeerida. Õnneks ei tabanud see teda eluohtlikult kaela vaid põske, tõmmates neidise põse korralikult lõhki. Terra tundis sooja verd oma põsele lahmamas. Näost tuli ju alati palju verd ka, aga õnneks oli see põsk, mitte kulm, kus veri hakkaks mingil hetkel nägemist segama. Terra püüdis ühe käega Emeraldi käsi enda kõri küljest lahti rebida ning tõstis samas matšeete, et sügavamale lõigata. Parim oleks relv nende kahe vahele saada ja Emeraldi kõht lõhki lõigata või midagi, aga see oli paraku liialt keeruline ja ohtlik tegevus. Selle asemel loobus Terra Emeraldi käe tirimisest ning tõstis oma vaba käe neidise näole, surudes julmalt pöidla tüdruku silmakoopasse. Kõik see veri pani Terra südame kordades kiiremini taguma ja adrenaliin ajas neidise pea ringi käima. Endiselt Emeraldi peast kinni hoides, pöial neidise silmakööpas, tõstis ta matšeete uuesti, aga seekord lõi ta selle Emeraldi kuklasse ning lõikas nii sügavale kui ta selle ebaloomulikus asendis sai. Ikka sai päris korralikult.

Oma hägustunud pilgul sai Emerald küll aru, et oli noaga Terrat tabada suutnud, aga kahjuks mitte eluohtlikult. Rohkemaks tüdrukul paraku jõudu enam ei jätkunud, sest lisaks haavale seljas tekitas neidisele painavat valu ka vastase pöial, mis talle silmakoopasse tungis. Sellele järgnevast matšeetehoobist kuklasse ei tasuks enam rääkidagi. Näitsiku elu viimased sekundid tiksusid halastamatult, kuni ühel hetkel ei tundnud Emerald enam valu ega mitte midagi. Tema teadvuses avas end ere pilt mingisugusest tunnelist ning sellega oligi kõik läbi. Surm oli esimese ringkonna tüdruku lõpuks enda haardesse saanud, oodates võimalust ka ülejäänud tribuudid peale ühe järjest endaga kaasa tirida. Emeraldil polnud enam õrna aimugi, mis saab nüüd tema ootamatult tekkinud sõbrast, kes on pärit kümnedast ringkonnast, või mida mõtleb praegu perekond Lovejoy ning teised Emmy toetajad. Teda lihtsalt pole enam...

Üle areeni kostus kahuripauk, mis teatas järjekordse tribuudi surmast.

Mirena wrote:

Mirena hiilis talle lähemale, tuli silmadelt vastu peegeldumas ning korraga asetas ta jahinoa poisi kõrile.

"Ära liiguta," soovitas ta sosinal, hääl kähe. Ta vaatas ringi, kuid teisi jalajälgi ei paistnud seal olevat. Oli noormees üksinda? Tundus küll nii.
Tappa ta igatahes poissi ei tahtnud. Veel mitte see tähendab. Mirena ei olnud eluski kellegi verd valanud (muidugi välja arvatud see jänes) kuid kui olukord seda nõudis, siis ta võis veel ühe erandi teha.

Ham üritas oma magamiskotis tulele võimalikult lähedal olla, et ta oma külmunud käsi veidikenegi soojendada saaks. Ja siis oli järsku midagi sitta kanti külma ta kõri peal. Kutt piuksus kergelt ehmatusest, kuid nii palju oidu oli isegi temal peas et võimalikult liikumatult püsida. Samas oli pea selge. Nohust oli tal pea juba pikemat aega paks olnud, ilmselt oli tal ka juba palavik, aga nüüd oli selge. Lõpp. Lõpuks ometi. Isegi oli kaua aega läinud. Teda ainult huvitas, kas ta leiti tule pärast või aevastuste. Samas kind of ei tahtnud surra ka. "Tapa mind vähemalt kiiresti" palus ta vaikselt ning pigistas silmad kõvasti kinni viimase hoobi ootuses. Järsku lõhestas tema ootusärevust kahuripauk. Umbes poole sekundi jagu oli ta kindel, et ta just sai surma, aga siis jõudis vaikselt kohale, et ilmselt ta enda kahuripauku siiski kuulda ei saaks.

Mirena silmad läksid pärani lahti. Ta tundis noormehe kuumust isegi läbi nende riiete. Kas ta oli haige? Tütarlapse süda hakkas puperadama. Ta ei teadud isegi kas ta oleks suuteline kellegi tapma! Tema käsi püsis aga kindlalt paigal, andmata märku sellest kui närvis neidis tegelikult oli.
Ning siis kahuripauk, mis pani ta võpatama ja kiiresti taeva poole vaatama. Ega ta ei olnud ärevuse hoos tolle kõri läbi lõiganud? Kulme pisut kergitanud, kiikas Mirena ettepoole ja nägi, et verd ei olnud ja tolle rindkere tõusis ja langes hingamise rütmis.

Sügavalt sisse hinganud eemaldas neidis relva tolle kõrilt ja astus ringiga tolle ette. Poiss nägi tõeliselt kohutav välja. Mis tal oli, palavik? Mirenal oli vedanud, talle ei olnud mitte mingisugune haiguse pisik veel kallale tunginud. Seda vist seetõttu, et tema keha, hoolimata vähesest toidust, oli vägagi vastupidav ja kange.

"Mis su nimi on?" uuris ta järsku, lõhestades vaikuse. Noa ta ära ei pannud, samuti oli ta valmis rünnakuks juhul kui vastane peaks tema poole minema.

Macon haaras lõkke lähedal vedeleva jahinoa ning hakkas juba kitse lahti lõikama, kui telgis jälle liikumist näha võis. Jätnud hetkeks kitse sinnapaika, pöördus Maconi pilk Silverile, kellele kutt kergelt naeratas. Selle tüdruku lõksud võimaldavadki neile kõigile täna sellise suure eine. "Tere hommikust sullegi," pomises seitsmenda tribuut. Nüüd jäi üle oodata ainult Juniperi, kuid Macon uskus, et varsti tuleb temagi telgist välja – vähemalt siis kindlasti, kui tüdruku ninna küpseva liha lõhn tungima hakkab. Selleni oli muidugi tublisti aega, sest liha pole isegi veel vardasse ajatud. Kuulnud korraga kaugusest kahuripauku, jõudis noormeheni teadmine, et keegi kusagil on jälle surnud. Äkki üks nendest, kes enne kisendas, nii et terve lähiümbrus kajas?

OT: Ham ja Mirena palun võtke end kokku ja kolige kolmandasse päeva. Teil on mingi segadus ja meile ei meeldi segadused ega ajarändurid. Suur aitäh mõistmise eest.

Nagu Leonis oligi arvanud, tahtis Terra kohe Emeraldile järele minna. Leonisele see eriti meeltmööda ei olnud - ta teadis, et kui Terra ta üles leiab, saab üks neist surma ja selle pealt nägemiseks polnud poiss valmis. Kuid ta ei saanud ka üksi siia jääda, seetõttu astus ta Selina juurde, võttis sõnatult oma asjad ning järgnes Terrale ja Zivile. Kuigi ta oli varem öelnud ja tundnud, et ta tahaks Emeraldi maha lüüa, mõistis ta nüüd, et ei suudaks oma ringkonnakaaslast kunagi niimoodi reeta. Seda enam tegi Emeraldi reeturlikkus talle haiget - tema jaoks ei olnud samaga vastamine valik.

Nende teele ilmunud kits Leonist eriti ei ehmatanud - ta teadis liiga hästi, et see kits on päeva väikseim probleem. Liiga vara aga seisid nende ees kaks tribuuti ja lumeleopard, kelle mängumeistrid ilmselt nende kokku viimiseks siia olid pannud. Ta silmitses oma ringkonnakaaslast valu täis pilguga. Mis tema sõbraga juhtunud oli?

Ta jäi Terrast ja Zivist paar meetrit tahapoole seisma, Selina oda käes, ja üritas enda ees toimuvat mitte vaadata. Ometi takistas miski ta ajus pea pööramist ja nii nägi ta perfektselt iga hetke Terra ja Emeraldi võitlusest. Kui Terra matšeete Emeraldi kuklasse tungis, pidi Leo endast kõik andma, et mitte põlvili lumele vajuda. Ta ei olnud nõrk, kurat, ta pidi püsti jääma! Ta võpatas, kui kõlas tema kaastribuudi surma kuulutav kahuripauk. Emerald oli läinud, nüüd täiesti lõplikult. See tüdruk, keda ta oli tundnud juba poisipõlvest saati, kellega ta oli aastaid koos ja kõrvuti treeninud, see neiu, kes tundis teda paremini kui keegi teine, kes tema perekonnaliige ei olnud, oli surnud, ja olgugi et Emmy oli kõigi kokkulepete ja lubaduste vastaselt talle selja pööranud, tegi tema surm Leonisele tohutult haiget.

Ta taipas, et tema põskedel on pisarad, kuid ta ei suutnud nende ärapühkimiseks kätt tõsta. Õnneks oli pisaraid vaid mõni üksik - ta ei saanud siin uluma hakata, isegi kui ta oleks tahtnud. Ta pidi edasi minema. Terra haavale peaks vett või lund panema, võib-olla kümnenda tüdruku üles otsima... Aga Leonise keha keeldus liikumast. Ta suutis vaid ainiti Emeraldi surnukeha jõllitada. Kuidas siit üldse edasi minna? Kas ta suutis veel üldse Terrale otsa vaadata? Terra pidas teda nagunii reeturiks, ja nüüd oli ta ka Emeraldi tapnud. Ometi ei tundnud Leonis mingit soovi Terrale selle eest kallale karata. Ta ei tundnud praegu üldse midagi, ainult halvavat tühjust.

Meet Ham - your very own personal toaster oven. Ham ahmis õhku, kui relv ta kõrilt eemaldati. Poiss oli praktiliselt terve aja hinge kinni hoidnud. Ta oli isegi unustanud, et tal on külm ning praegused värinad olid hirmust tingitud, mitte välistemperatuurist. "Ham," õnnestus kutil lõpuks välja kraaksatada. Seejärel aevastas Slayer valjult ning luristas ja tõmbas varrukaga üle nina. Vastik, kuradi, nohu. "Sa oled see tsikk üheteistkümnendast, eksole?" küsis ta siis vastu kui juba ülekuulamiseks läks.

Emeraldi liikumatu ja veritsev keha vajus Terra peale ning viimaks lõdvenesid neiu sõrmede haare tema kaela ümber. Terra lükkas laiba enda pealt ära, kui kauhuripauk oli käinud, jättes Emeraldi selili lumele lebama, veritsev ja tühi silmakoobas kõigile näha. Terra nägu ja käed olid mõnusalt verega koos, tema enda vere ja Emeraldi verega. Neidis ajas end püsti, matšeete ikka kätte surutud ning tõstis pilgu Leonisele. "Mida sa ulud?" küsis Terra üsna ülbelt. Kuradi nõrgad esimese ringkonna tribuudid. Tundus, et Terra oli unustanud selle, kuidas ta esimesel päeval ise ära pööras, kui tema enda ringkonnakaaslane tapeti. Neidis võttis lund ja puhastas oma matšeete, mingi vastik õel irve suule ilmumas. Ta oli kuradi rahul endaga ja mingi verejanu oli vähemalt mõneks ajaks rahuldatud. Neidise põsest voolas külmast hoolimata endiselt verd ja see juba jõudis kenasti tema kraevahele ja kaelale.

Kui Maconi käes olev jahinuga uuesti kitse sisse kadus ja seda lahti lõikama hakkas, võpatas näitsik tahtmatult. Tema haare kirve ümber tugevnes, justkui oleks keegi talle endale kallale tunginud. Pööranud pilgu peagi kõrvale, sulges neidis hetkeks enda silmad ja hingas sügavalt sisse. Avanud need taas, köhatas tüdruk endamisi, viies enda pilgu Maconile. "Ma lähen vaatan ... khmk ... ma lähen kõnnin natukene ringi," ei tahtnud kuidagi sõnad tema suust välja tulla. Veendnud veelkord, et kirves on ikka tal näppude vahel, kõndis Silver ühtegi sõna lausumata telkidest mööda metsa alla. Saanud verelõhnast ja katki lõigatud kitsest eemale, muutus neidise pea kiirelt klaariks. Tundnud end sellise käitumise pärast täitsa lapsikult, tõi tütarlaps kuuldavale hetkeks valju turtsatuse, viies enda silmad seejärel ümbrusele. Leiaks ta nüüd piisavalt kõrge koha, et arusaada, kus miski asub. Silmitsenud natukene ümbruses olevaid kuuski, otsustas tüdruk endasi kõndida, lootes leida mõne lihtsamini ligipääsetava puu. Pole vaja poole tee pealt alla kukkuda ja mõne luu ära murda.