61sed Näljamängud!

Terra sisenes viimasena sellele pisikesele lagendikule. Ta jälgis ümbrust hetke ja aitas siis Zivil telki püsti panna. Neiu jalg ei valutanud enam nii hullult, aga veidi lonkama võttis ikka. Ta põsel olev haav oli kenasti kriimuks kasvanud selle ajaga juba. Tõenäoliselt on hommikuks jälg täiesti kadunud. Terra ei saagi omale armsat armi, kurb. "Ma arvan ka, et lõke pole praegu parim mõte. Mõtleme sellele hommikul," ütles neidis oma sõna sekka. Nad olid neljakesi ja nad olid väsinud ja näljased ja pooled neist olid endast väljas ja kui nad praegu teise liidu otsa satuks ei pruugiks neil sugugi hästi minna.

Marca sumpas rahulikult lumes edasi, vaadates tähelepanelikult ringi, et mõnda liigutust näha. Niiviisi liikudes ei satu ta ilmselt ühegi jänese otsa, mistõttu ta puu varju ennast kükakile sättis, olles valmis looma nähes selle kätte saada. Jahti oli alati mõnus pidada. See ei olnud sugugi esimest korda, kui ta pidi kõhu täis saamiseks metsa mingeid loomi küttima mínema. Ikka tuli ette, kui isa oli jälle ennast kaagiks joonud ning Marca, olles ise alles pubekaeas, sättis ennast terariistadega metsavahele, et koju süüa tuua. Vahepeal unustas ta aga ennast jahtimise ajal üldse ära ja jõudis koju alles pimedas, saades sõimata selle eest, et nii kaua ära oli. Kui ta aga oma saagi välja võttis, oli jälle kõik korras. Toredad ajad.

Olnud mõnda aega metsavahel, jäneseid oodanud ja ka paar tükki minema lasknud, sai neidis ühe priske jänkupoisi kätte. Ilmselt on nendel loomadel seal metsas hea toit, sest tema saak oli küll paksuke, mis oli nende kahe jaoks ainult positiivne. Marca liikus tagasi tema eelmise koha juurde, leides selle tänu jälgedele hästi üles. Ta viskas surnud looma Romani ette, sättides ennast peale seda lõkke äärde istuma.

Leonis sõi veidi, kuid ei tundnud end just ülearu hästi, sest mingit tahtmist süüa ei olnud - ainult vajadus. Mõne aja pärast pistis ta järele jäänu kotti tagasi, peitis käed varrukatesse - neid kindaid, mille Ziv ilmselt sponsoritelt saanud oli, tahtnuks noormees endale ka - ning kõndis teistega koos edasi. Selleks ajaks, kui Ziv neile ööbimispaiga välja valis, tundis Leo end juba paremini, kuigi mitte hästi. Nüüd hakkas peas tasapisi jälle mingi rahu tekkima, kuigi rusutus ja nukrus ei kadunud kuhugi.

Kuigi teised olid oma arvamust juba avaldanud ja tegelikult Leo nõustus nendega, otsustas ta siiski samuti midagi öelda, üle kes teab kui pika aja. "Täna pole enam mõtet jah, saame hommikuni hakkama küll," ütles ta, hääl külmast õhust ja pikast kasutamata olekust natuke kähe. Parem oleks, kui nad täna enam kellegagi kaklema ei peaks - Leo teadis, et on oma parimast võitlusvormist vaimselt kaugel, Terral oli vist veel füüsilise küljega probleeme. Ta pani oma asjad maha ning otsis välja telgi, kus nad Selinaga esimest korda kahekesi magada said. Selle üles pannud, tundis Leo jälle väsimust ning tahtis nüüd lihtsalt magama vajuda, et päeval toimunu natukeseks unustada. Aga enne tuli paika panna see, mis öösel saab. "Kes pärast Zivi valvab?" küsis ta tüdrukutelt.

Roman oli vahepeal toiminud sarnaselt oma eelmisele pesitsuspaigala ja väikese platsikese lumest enamvähem puhtaks teinud, kogudes sinna siis oksi ja kuivanud lehti. Üsna pea sai nendest alguse päris mõnus lõke, mille ääres ta siis mõnda aega käsi soojendas. Väljas läks juba üsna jahedaks. Ka ühe magamiskoti oli ta lahti rullinud ja maha pannud, et selle peal istuda saaks. Mees ise sulatas parajasti ühes pudelikeses lund, et seda joogikõlblikumaks saada, kui jänkupoiss ta ees maandus.
Korra nina kirtsutanud - sest Romanile tõesti ei meeldinud surnud loomad - haaras ta siiski jänese enda kätte ja hakkas seda vaikselt nülgima. Vähemalt saab lõpptulemus hea olema. Tundus tõesti, et liha sellel loomakesel jagub.
"Joo," sõnas Roman vaikselt, ulatades neiule pooleldi täis veepudeli, milles lumi oli juba kenasti ära sulanud ja isegi pisut soojenenud. Polnud küll parim jook, aga parem kui kuivav kurk.

"Okei," nõustus ka Ziv sellega, et nad ei hakka praegu lõket tegema. Oleks iseenesest tõesti üsna loll mõte. Tema lihtsalt ei tahtnud kellegagi täna enam kakelda. Ziv võttis magamiskotid, et need ühte ühendada ning viskas need telki, sest Terra läheb ju magama. Ja tema saab külmas hakkama, ei ole vaja magamiskotis istuda. Ja sellega ta näitas ka ilmselgelt, et ta ei hakka kuskile ära jooksma. Kuigi, tal oli seljakotis veel üks magamiskott. Aga koti jätab ta ilmselt telki. Kui Leonis uuris, et kes pärast Zivi valvab, vaatas ka Ziv neiude poole, et kumb tahab, sest Leonis ei tahtnud, nagu näha.

Silver muigas õrnalt. Maconi mure ja hoolitsus, mida ta neidise vastu üles näitas, oli lihtsalt nii armas. "Vaevalt ma nii pea kuhugi puu otsa ronin," kostus näitsiku suust õrn turtsatus. Kinkinud noormehele pisikese põsemusi, kõndisid nad tagasi laagri poole. Enne langevarjuga kingiks saanud kindad endale kätte pannud, ilmus tüdruku suule naeratus. Tema külmunud näpud hakkasid vaikselt surisema ja aeglaselt muutusid need uuesti soojaks, olles seejuures tundlikumad kui enne. Harry tunnetas palju paremini kirve käepideme mustrit ja viimase asja raskust enda näppude vahel.
Kitsest sõi Silver vähe, pakkides suurema osa pigem kotti, mille Macon Küllusesarve juurest haaranud oli. Pudelisse natukene ka vett sulatanud, võttis neidis ainult enda kirve, jahinoa ja telgi, liikudes peagi ülejäänud kambaga edasi. Tema köis jäi lõksuna neist kaugele maha, aga loodetavasti on tal veel võimalust see tagasi saada. Tänu alla sadanud lumele jäi ta ilusti puhmastesse lõksu, jäädes võõra silma jaoks varjatusse kohta. Ainult tema ja Macon teavad, kus see lõks asub, ning loomulikult mängumeister ja kõik teised teleri ees istujad.
Kohale jõudsid nad kiiremini, kui Harry oli arvanud, kui ta puu peal istudes mõttes vahemaad jõe ja laagriplatsi vahel mõõtis. Aga mida varem seda parem. Aidanud pudeleid täita, telgid üles panna ja natukene ümbrust uurinud, jäi tüdruk kahe telgi vahele lumes olevale langenud puutüvele istuma, kirves tema jalge kõrval maas, toetumas vastu puutüve, lõikudes jahinoaga peenikesi oksasi. Eks ta hiljem salaja laenab natukene Mylesi kallist traati, tehes sellega paar surmavat lõksu. Nende lastelõksudega, mis tüdruk loomade püüdmiseks tegi, on lõpp.

Laurel oli terve õhtu suht vait. Eriti veel pärast Maconi hetkelist lahkumist, kui poiss enda ringkonnakaaslast otsima läks. Noormehe hääletu tänamise peale, mis väljendus naeratamisega, noogutas Laurel vaid kergelt. Ta hakkas vaikselt juba mõistma, et seitsmendikud pole lihtsalt head sõbrad. Isegi õe-venna jaoks on nad liiga erinevad. Aidanud Juniperil kits tükkideks teha, need lõkke kohal ära praadida ja pooled kaasa pakkida, istus Laurel ülejäänud aja lihtsalt lõkke ääres, kuni oli aeg edasi liikuda. Seljakott, mille tüdruk Küllusesarve juurest kaasa haaras, muutus peaaegu poole raskemaks, kui Myles enda kola sinna sisse sokutas. Saatnud poisile pahase pilgu, vinnas neidis siiski koti selga ja hakkas seitsmenda paari järel edasi sammuma. Teekond jõeni tundus peaaegu igavik, aga nad jõudsid õnneks enne päris pimedat ikka kohale. Seljakoti ühte telki visanud, kuhu nad ilmselt Juniperi ja Mylesiga koos peavad ära mahtuma, sest ilmselgelt sooviksid seitsmenda tribuudid koos rahulikult aega veeta.

Juniper polnud isegi väga väsinud, kui nad lõpuks jõe äärde jõudsid - asi oli ilmselt tema hilises äratuses ja selles, et ta suure osa päevast lõkke ääres oli istunud. Asjad maha pannud, kõndis Juniper jõe äärde ning kükitas ettevaatlikult selle kaldale. Ta kartis suuri veekogusid veidi, ja see siin polnud erand, aga praegu oli tema janu suurem kui hirm. Ta pesi käed puhtaks - nendel oli ikka veel verd -, võttis paar suurt sõõmu ning tõmbas siis niiskete kätega üle näo. Seejärel jalutas ta laagriplatsile tagasi, et aidata telke üles panna. Kui see oli tehtud ning tema kaaslased veel platsil ringi siblisid - kõik peale Mylesi, kes oli ühte telki magama roninud - tuli Juniperile pähe miski, millele ta varem polnud mõelnud. "Kas me peaks öösel kordamööda valvama ka?" küsis ta teistelt. Varem polnud nad seda teinud, aga kindlam oleks, kui keegi ümbrust valvaks.

Selina naeratas õrnalt, kui kõik temaga lõkke osas nõustusid. Nad on tugevad ja saavad hakkama küll selle ühe öö veel ilma sooja söögita. Eks nad hommikul kütivad. Selina kinnitas enda ja Leo magamiskotid omavahel kokku, samal ajal kui noormees telgi püsti pani. Selie ei sallinud väga tegevusetust ja niisama istumist. Leonise küsimuse peale kortsutas ta kergelt mõeldes kulmu. See valvamine oli keerulinem hea oleks olnud kui nad oleks kõik saanud kogu öö korralikult magada, aga ilmselt polnud see enam siin metsavahel kuigi hea mõte. "Ma võin valvekorras teine olla, peale Zivi, kui sa seda soovid Terra, samas võib-olla oleks mõistlikum telkide kaupa, segaks vähem und neil, kes parasjagu valvama ei pea?" pakkus Lina välja. Ta teadis, et kuskil ta jutus oli mõte, aga ta kahtles, kas ta selle teistele selgeks suudaks teha. Ootavalt jäi ta Terra poole vaatama, et teada saada, mis neljanda ringkonna tribuut asjast arvab.

Kuna öö hakkas juba kätte jõudma, liikusid Maconi mõtted vaikselt magamamineku suunas, kuigi ta ei uskunud, et selgi ööl korralikult magada saab. Viimane kord, kui Macon tõesti end hästi välja puhkas, oli viimasel ööl enne areenile saatmist. Hetkel ootas aga noormees, et kõik juba läbi saaks – mis siis, et ta ise lõpuni vastu pidada ei pruugi. Praeguseni on nad kambakesi üldiselt hästi hakkama saanud, aga vaevalt mängumeistrid nende liigagi kergena näival elutsemisel siin kaua kesta lasevad. Kuulnud Juniperi küsimust öise valvamise kohta, pööras Macon silmad jõeveelt viienda ringkonna tüdrukule. Juniperi mõte oli kahtlemata hea. Macon oleks ise pidanud selle peale tulema, ja juba varemgi. "Tuleks kasuks. Me pole enam sügaval metsas kõrgete ja tihedate kuuskede kaitsvas varjus. Jõe ääres oleme juba kaugelt teistele nähtavad, kui keegi siia piirkonda peaks sattuma," nõustus seitsmenda tribuut ettepanekuga ja viis korraks pilgu oma ringkonnakaaslasele, kes ühel langenud puutüvel istus ja parajasti millegagi ametis oli. "On keegi, kes tahab esimese vahetuse enda peale võtta?" uuris siis Macon enda kaaslastelt. Üks inimene ei saaks kindlasti öö läbi üleval olla.

Kinnitanud mõõgad koos tupega tagasi seljale, lükkas Laurel tukka veidikene kõrvale, kuna öösel selle pikkus häiris neidist, ja tõstis käe veidikene kõrgemale. "Ma võtan," kõlas neidise hääl selgelt ja puhtalt, täpselt nagu Lõikusel, kui ta Norah eest vabatahtlikuna välja astus. Kuigi tema ema võib arvata, et näitsik tegi seda perekonna au hoidmise pärast, siis tõde oli sellest kaugel. Laureli pruunid silmad jälgisid hetkeks Silverit ja Juniperi, aga kuna kummalgi polnud midagi selle vastu, pöördus näitsiku pilk tagasi Maconile. "Teeme kahetunnised vahetused?" küsis ta igaks juhuks poisilt üle. Ilmselt püsib Laurel peaaegu hommikuni üleval, kui ta peaks nii kaua valvet pidama, aga päeval oleks tüdruk suht laip. Aga hetkel, mil neidis otsustab teistest lahku lüüa, et üksinda edasi liikuda, peab ta sellega arvestama.

Kuulnud, et Laurel tahab esimene olla, Macon noogutas. Nüüd tuli veel ülejäänud vahetused ka ära jagada. Kuna Myles magab praegu telgis õndsat und, ei sekku tema arutellu niipea, mistõttu jääb tema valvekord vist viimaseks. "Jah, kaks tundi oleks sobilik," vastas Macon kaaslase küsimusele. Kui see aeg liiga pikaks veniks, tekib oht, et valvaja jääb lihtsalt magama ning kogu üritusest pole kasu mitte kellelegi – ikka lüüakse nad kõik ilma halastuseta une pealt maha. "Ma ise võin näiteks järgmine olla," pakkus seitsmenda poiss, kuna vahet ju pole, kes mitmendana paar tundi üleval istuma peab, sest unetunnid jagatakse võrdselt omavahel ära. Maconil ei tulnud pähegi, et keegi võiks kasutada öist aega salaja minemahiilimiseks, sest hetkeseisul tundus küll nende viiene liit tugev – see on tõenäoliselt ainus liit areenil, mis suudaks natukenegi karjeristidele vastu hakata. Lahkumine ajal, kui nii palju teisi tribuute alles on, võrduks enesetapuga. Isegi Macon ei tahtnud veel surra. Küll tal tuleb võimalus oma suitsiidset missiooni alustada, kui Silver enam elavate kirjas pole. Või ei tekigi seda momenti, kui ta juhuslikult enne ringkonnakaaslast hukkuma peaks.

"Ma olen siis kolmas," lausus Silver, tõstes enda pruunid silmad lumelt kõrgemale, silmitsedes kahte tüdrukut ja Maconit valves olijate järjekorda paika panemas. Nagunii tüdruk peaaegu ei magagi öösel, seega sama hästi võiks ta ka valves olla. Tõusnud palgilt püsti, toppis neidis jahinoa endale saapasäärde, oksakesed võttis ühte kätte ja kirve teise. Tema pilk liikus tüdrukutelt Maconile, saates noormehe viivuks ühe kiire ja pisikese naeratuse, enne kui telgi poole kõndis, mis polnud veel kellegi poolt hõivatud. Pulgad selle ette maha pannud ja kirve telki sisse viskanud, võttis näitsik seljakotist pudeli, juues sealt kaks imepisikest lonksu, mis natukenegi niisutasid tema kurku. Päris irooniline tegelikult. Nad on ümbritsetud veest, mis on oma tahkes kujus, aga kasutada on seda peaaegu võimatu joomiseks. "Ma võin ka neljanda vahetuse võtta. Juniper võib olla viimane, sest vaevalt meie elektikust valvamisel eriti kasu oleks," pöördus Silver tagasi noorte poole, kõndides Maconi ja Juniperi vahele.

Terra kuulas teiste valvekordade jagamist ning noogutas Selina idee peale. "Ma arvan, et ma olen pärast Zivi ja siis ajan sinu üles," sõnas neidis. See oles tõesti kõige mõistlikum, valvata telkide kaupa. Väljas hämardus juba päris asjalikult. "Teeme õhtusöögi ära ja siis magama," arvas Terra. Õhtusöögi all pidas ta silmas nende kuivikuid loomulikult. Neidis istus telgi ette maha ja otsis oma kotist välja kuivatatud liha paki ning veepudeli. Neil oli veel vett, aga see oli tavalistes pudelites külmunud. Homme peaks seda sulatama hakkama. Terra nosis nüüd vaikides oma lihatükikesi.

Väljas kiskus juba päris pimedaks ning õige pea sai kell kaksteist. Lasti üle areeni hümni ning taevasse näidati tol päeval langenute pilte. Täna oli neid kaks, Emerald ja Viola. Kui hümn lõppes ja areenil taas pimedaks jäi, hakkas väljas aina külmemaks minema. Temperatuur langes -25 kraadini. Alajahtumise oht oli väga suur.

Lisaks temperatuuri langemisele ja kottpimedusele, oli metsas kuulda krabinat. Maconi ja tema kamba läheduses kostusid hääled, nagu oleks keegi jõest välja tulnud, just nende lähedalt. Kostusid krudisevad sammud lumel. Seejärel käis vali sulpsatus, nagu oleks kedagi või midagi vette visatud.

Mirena ja Hami läheduses kostus okste murdumist. Tundus, et keegi liikus seal nende läheduses. Vähe sellest, tänu lõkkest tingitud valgusele jäi mulje, et puude vahel tõesti keegi liigub.

Romani ja Marca läheduses oli asi, aga täitsa rahulik. Mõnda aega. Siis ilmusid välja pisikesed, umbes põlve pikkused pingviinid. Nad olid pisikesed ja nunnud ja tundusid hästi pehmed. Esialgu oli pingviinibeebisid ainult viis. Nad paterdasid aina lähemale ja lähemale.

Kaart:

Juniper oleks küll ka ise võinud kohe valvesse jääda - und tal praegu veel ei olnud - aga tal polnud midagi ka selle vastu, et hommiku poole valvata. Kahetunnised vahetused kõlavad hästi - neist igaüks saaks kuus tundi magada, mis kõlas ausalt öeldes üsna luksuslikult. Silver nõustus koguni pikemalt valvama. "Kui sa neli tundi järjest siin istuda jaksad," sõnas June talle naeratades. "Myles vist, jah, selles mõttes väga kasulik ei ole, ja mina teda küll äratada ei taha," lisas ta siis hetkeks nende telki silmitsedes. Kui valvamise järjekord selgeks sai ja Panemi hümn kõlanud oli, otsustas June kohe telki minna ning üritada uinuda. Mylesi vaikne nohin ja eemalt kostuv jõe vulin aitasid uinumisele küll kaasa, aga kui Juniper kuulis veidraid hääli, nagu tuleks keegi jõest välja, oli ta hetkega jälle ärkvel. Ta tõmbas käed magamiskotist välja ja ronis telgiukse juurde, ülejäänud keha endiselt kotis kinni. Ukse lahti tõmmanud, silmitses ta ümbrust. "Kõik okei?" küsis ta sosinal Laurelilt - keda ta küll esmapilgul ei näinud, aga ta teadis, et neiu peab siin kusagil olema - ning haaras ühe käega oma mõõga järele.

Leonis noogutas, kui Terra ja Selina olid järjekorra paika pannud. Talle sobis see, et tema valvekord viimaseks jäi - nii pidid kõik hommikul esimese asjana nägema, et tema ei kao kuhugi. Ta istus Terra eeskujul enda ja Selina telgi ette ning sõi samuti veel veidi, kuigi isu polnud endiselt tekkinud. Ta võpatas, kui Panemi hümn algas, ning pööras pilgu pooleldi tahtmatult ülespoole. Emeraldi nägu nähes kadus igasugune näljatunne ka ära ja vastik rusuv tunne rinnus oli kogu täiega tagasi. Külm hakkas, kuigi see võis ka temperatuurilanguse süü olla. Leonis pani toidu kotti tagasi, üritades viimast suutäit alla neelata. "Ma lähen magama," ütles ta, kui sellega hakkama oli saanud, üritades emotsioonitult kõlada. Ta heitis pilgu Selinale, et teada saada, kas too ka temaga liitub, ning avas siis telgiukse. "Head ööd," ütles ta veel oma kaaslastele, enne kui telki puges.

Ziv noogutas ka plaani peale. See kõlas hästi, et nad üleliigselt ei ärata teisi inimesi. Ziv otsis endalegi söögi välja, nosides rahulikult liharibasid. Kuigi tahaks korralikku sööki. Mingit praadi või suppi või midagi. Jäneseid tahaks. Aga hommikul nad jahivad ja siis saab enam-vähem normaalset sööki. Sooja vähemalt. Ziv haigutas pisut, kui söömisega lõpetas. "Te siis üritage puhata," muigas kutt. "Kui mu ringi käimine teid väga häirib, siis öelge." Ziv ajas end püsti ja sirutas end, liigutades, et sooja saada taas. Ta ei jää ühe koha peale istuma ometi ju.

Selina oli rahul, et kõik tema plaaniga nõustusid. Kõigi teiste eeskuju järgides istus ka Selina telgi ette Leole võrdlemisi lähedale maha ning otsis enda seljakotist süüa. Ta võttis ka veepudeli välja, aga avastades, et see on peaaegu tühi, otsustas ta selle kotti tagasi panna ja oma valvekorra ajaks hoida. Nii janu tal veel ei olnud. Kuivatatud liha tekitas neius küll juba vaikselt vastikust, eriti kui ta mõtles jäneselihale, mida ehk juba hommikul saab, aga toit oli toit ja kõhtu täitis ikka. Emeraldi ja viola pildid teda isegi ei häirinud, neiu oli üsna kiirelt sellega leppinud, aga silmanurgast pani ta siiski tähele, kuidas Leonise olek veidi muutus. Samas võis see ka külmast olla, mis ka Linale lähedale puges. Leo sõnade peale naeratas neiu õrnalt ja hakkas ka asju kotti panema. "Ma liitun sinuga," kinnitas ta oma tegevust siiski lausega, selle lõpus Zivi märkuse peale kergelt turtsatades. Selina oli küll nii väsinud, et hea kui ta suudab ärgata, kui teda äratama tullakse. "Head ööd," soovis ka Selina ning võttis siis oma seljakoti, et sellega Leole telki järgneda. Kiirelt võttis Selina üleriided seljast ning puges magamiskotti, kus esialgu veidi jahe oli, aga küll nad siin kahekesi suudavad selle pesa üles soojendada.

Marca jõi ahnelt, kui Roman talle veepudeli ulatas, saades lõpuks ometi oma janule mingigi rahulduse.  Õhtu möödus neil üpris rahulikult - Roman sai lõpuks selle jänese kokkamisega hakkama ning noorte kõhud said kenasti täis. Marcal jäi enda osast lausa midagi järgi, sest ta magu oli korralikult kokku tõmbunud vahepeal ja väga palju sisse ei läinud. Läks aina pimedamaks ning külmemaks, mis tähendas seda, et oli magamisaeg. Loomulikult tiris Roman neidise jälle kaissu, sest nii olevat ju soojem jnejne. Peale seda, kui Panemi hümn ja uued näod taevas olid ära olnud, jäd noored ka magama.

Marca ärkas mingite veidrate häälte peale üles, haarates koheselt esimese asjana enda oda järele. Esialgu ei näinud ta midagi, kuid seejärel hakkasid talle silma pisikesed pingviinikesed, kes vaikselt nende juurde paterdasid. Ilmselgelt ei olnud neidis selliste loomadega varem kokku puutunud, mistõttu ta hetkeks pingviinikesi jõllitama jäi. Kas nad kavatsesid rünnata? Kas ta peaks ise neid ründama? Armsad loomad näisid ohutud, kuid ettevaatlik pidi ometigi olema. Ta ju ometi teadis enda pealt, kuidas välimus võis vägagi petlik olla. Ta raputas enda kõrval olevat ringkonnakaaslast, kes endiselt unedemaal paistis olevat. "Roman, ärka üles," sõnas ta, ise samal ajal neid pehmeid elukaid jälgides.

Terra vaatas samuti taevasse, nagu kõik teisedki, kui hümni mängiti. Mingeid uudiseid seal polnud iseenesest. Nad ju teadsid väga hästi, kes surma olid saanud. Kedagi teist tol päeval surnute nimekirja lisandunud polnud. Kui tundus, et kõigil sai see vähene söögike söödud, ajas ka Terra end püsti ning sirutas. Ta saatis Leonist ja Selinat pilguga, aga astus siis Zivi juurde, et teda tugevalt emmata ning kuti huuli pehmelt suudelda. Oi tal on külm seal telgis üksinda. Peagi tõmbus neidis suudlusest eemale ning puges telki. Ta võttis üleriided seljast, aga pikad retuusid jättis siiski jalga. Veri tema kehal oli kuivanud ja vastik, aga ega väga vinguda saanud selle pärast praegu. Neidis sättis end magamiskotti ning tõmbas end kerra ja püüdis uinuda. Faking külm oli. Eriti üksinda.

Silveri pruunid silmad pöördusid Maconilt Juniperile, noogutas õrnalt tema sõnade peale. Keegi neist ei võtaks tõesti seda riski, et minna Mylesi vastu varahommikut äratama. Tüüp ei paistnud küll otseselt eriti ohtlik, kuid näitsik ei soovinud riskida. Pealegi oli tal mingi hetk natukene tüübi traati vaja, kui ta just lume alt looduslikku materjali nöörivalmistamiseks ei leia. "Eks ma lõbustan end vahel ringi kõndmisega. Äkki saan meile isegi hommikusöögi kätte," muigas Harry lõbusalt, viies silmad eemal olevale metsale, milleni oli tegelikult vaid mingi paarkümmend meetrit. Vaevalt tal igav hakkab, rääkimata valvamise ajal magama jäämisest. Tüdruk magas viimasel ajal üldse päris vähe, aga ta polnud väsinud ega kurtnud. Kuna kellegi polnud midagi ka neidise ettepaneku vastu midagi, otsustas Silver natukene enne enda valvet magada.

Myles magas rahulikult oma õndsat und, teda ei häirinud ei kõlav Panemi hümn ega telki sisenenud ringkonnakaaslane. Kuigi nooruk oli harjunud palju töötama ning vähe magama, mõjusid areeni pikad päevad talle rängalt. Kodus vajus ta samuti kohe peale tööd magama ning ta uni oli sügav, seda ei häirinud miski, sest puhkamiseks oli aega niigi vähe. Siin areenil tuli see hetkel kasuks, sest hommikuti oli elektrik virge ja puhanud, mitte nagu mõni lidukaaslane, kel hommikul oli magamatus näost välja paistnud. Väsinuna ärritus Myles kiiremini ning ilmselt ei jaksaks pikki rännakuid teha. Kuti sügavat und ei ajanud ära ka jõe äärest kostma hakkavad hääled. Samas mõjutasid need teda, sest tema ilusasse unenäkku ilmus jõgi, mida ta oma robothirvega ületada ei saanud.

Laurel noogutas vaid kergelt, jäädes telkide ees olevale palgile istuma, kui teised magama läksid. Näitsiku pruunid silmad jälgisid metsa, mida tüdruk pidas hetkel ohtlikumaks kui jõge, mis jäi telkide taha. Samas sellisel areenil ei maksa midagi imestada. Siin elab puhas fantaasia. Mingi hetk tõusis näitsik korraga püsti, kui tema kõrvad tabasid justkui kellegi jõe ääres kõndimas. Mõlemad mõõgad selja pealt võtnud, liikus kuuenda tüdruk veelgi vaiksematel sammudel telkidest mööda, jäädes peagi jõekalda äärde seisma. Pruunid silmad üles- ja allavoolu liikunud, ilmus Laurelile üpris pahane ilme näkku. Ta vihkas, kui Mängumeister seda tegi. Mängis nende närvidega. Veendunud, et ümbrus oli vaikne, kõndis näitsik telkide poole tagasi. Ta jõudis parasjagu telkide juurde tagasi, kui käis vali sulpsatus, mis tüdruku tähelepanu pälvis. Mõõkade ümber olevat haaret tugevdanud, kõndis neidis tagasi jõe äärde, aga kuulnud Juniperi häält, pöördus ta tagasi.

Leonis polnud enam päris kindel, mida ta tahab - ta oli telki pugenud peamiselt selleks, et teistest eemale saada, samas oli ta Selinale ääretult tänulik, kui too talle järgneda otsustas. Ta riietus neiu kõrval lahti ning ei öelnud midagi enne, kui nad teineteise kõrval magamiskotis olid. Ta põimis oma käed taas neiu ümber ja sosistas vaikselt: "Aitäh, et sa siin oled. Ja anna andeks, et ma täna.. selline olin." Ta lootis, et Selina mõistab. Vähemalt polnud neiu tema peale pahane, vaid hoidis ikka tema lähedale. Ilma temata oleks Leonis end lisaks kõigele muule ka üksildasena tundnud.