61sed Näljamängud!

Kui nii Laurel kui ka Silver silmapiirilt kadusid ning Myles oma prae kallale asus, püsis Macon mõnda aega vait, vahtides lõkkesse, mille leekide soojus külmatunnet temas mõnevõrra vähendas. Tundus, et jänesed hakkasid juba vaikselt küpseks muutuma, kuid päris valmis need siiski veel ei olnud. Samas oli Maconil aega natuke oodata, sest ta ei tundnudki end nii näljasena. Need ajad on noormehel ilmselt alles ees. Macon istus lõkke juures veel mitu minutit, aga kui ei Laurelit ega Silverit ikka veel näha polnud, otsustas ta minna vaatama, kuhu nood kaks kadunud on – igaks juhuks. Esimene tuli Maconile peagi vastu, kuid noormees kõndis veel edasi, sest teda huvitas, kuidas ringkonnakaaslasel lõksudega läheb. Kuulnud korraga kusagilt kaugelt kahuripauku, kiirenes Maconi pulss märgatavalt. See ei saanud olla Silver. Lihtsalt ei saanud. Lisanud oma sammudele tublisti hoogu juurde, müttas noormees läbi lume, tegemata välja tuulest ja tuisust. Rahulikumalt hingata sai Macon alles siis, kui selgus, et see kahuripauk oli valehäire. Keegi küll kuskil suri äsja, aga see keegi polnud Silver, sest äkitselt seisis tüdruk tema ees. Sõnatuna ületas nooruk selle väikese vahemaa, mis neid kahte lahutas, ja vajutas huuled ringkonnakaaslase omadele. Enam noormeest ei huvitanud, kas keegi võis seda näha. Liidukaaslased olid küll vaateulatusest väljas, aga kaameraid peaks ümbruses leiduma küll, ometi Macon ei teadnud, kas mõni selle hetke ka otseeetrisse jäädvustab.

Emerald pööritas oma päikeseprillide taga silmi, kui Terra jälle temaga ei nõustunud ning järgmist surma enda nimele nõudis. Aga nagu näitsik endale lubanud oli, ei kavatsenud ta neljanda ringkonna bitchiga rohkem vaidlema minna, vaid hoidis ennast tagasi, mis oli kohutavalt raske, kuid mitte võimatu. Emmyt ei häirinud fakt, et ta surma oma nimele ei saa, vaid pigem see, et Terra kogu aeg kõigele vahele segas. Toppinud viskenoa oma kohale tagasi, hoidis Emerald pilku Zivil, kes neljanda ringkonna tšiki asemel tapmise enda peale võttis, andes Emmyle jälle põhjust kahjurõõmuks, kuna ka nüüd jäi Terra oma igatsetud tapatööst ilma. Kui kahuripaugule järgnenud Leonise küsimus ka Emmy kõrvu kostus, jäi tüdruk uudishimuga Zivi vastust ootama, kuna temagi tahtis teada, kes äsja oma lõpu leidis. Silueti järgi, mida tuisu sees häguselt näha oli, tundus ta Emeraldile igatahes võõras.

Terra kortsutas tugevalt kulme kui Ziv seal ise tapma läks seda tribuuti. No mis mõttes? Terra tahtis ise seda teha ju! Teda isegi ei huvitanud, et tema vahelt välja pugemine täiesti ebaratsionaalne oli. Sama rumal kui Emeraldil oma nuge tuulde loopida. Ta tahtis tappa! Antud hetkel teda isegi ei huvitanud, kas ta saab oma tapanimekirja rohkem nimesid kui keegi teine. Teda vaid huvitas tapime. Neidis raputas pahaselt oma õlga kui tundis Leonise kätt sellel. Nahhui! Ta pole mingi loom või jumal teab mis asi, et teda kinni peab hoidma. Kuigi kiusatus oli küll suur siit ketist välja joosta ja ise see õnnetu ära tappa. Veidi oli läbi tuisu näha kuidas verd lendas, aga siis juba kõlas kahuripauk ja Ziv tuli tagasi. Terra oli vist anus, keda ei huvitanud, kes maha löödi. Ta vaid surus oma vaba käe sügavamale taskusse ning ootas, et Ziv end uuesti kinni seoks ja nad saaks edasi liikuda. Lisaks kõigele hakkas nüüd ka rahet sadama ja see tegi näole palju rohkem haiget kui lumi. Ta tahtis ära saada selle pasa seest juba!

"See oli Savera vist," ütles Ziv õlgu kehitades. Ta hakkas edasi astuma, olles end korralikult kinni sidunud ja Terra huultele musi vajutanud. "Kolmandast ringkonnast." Ta vandus vaikselt, kui rahet sadama hakkas ning kattis oma näo rohkem ära. Kuradi Mängujuht! Ziv vajus taas läbi lume, tehes nüüd pisut oma jalale haiget, sellele, mille ta eile välja väänanud oli. Kutt vandus jälle, ajas end sirgu ning hakkas edasi liikuma, longates hästi natukene, aga püsis siiski kindla sammuga, sest nad pidid puude varju jõudma. Kaugemal tundus tume olevat, aga ta ei saanud kindel olla, kas seal ongi mets või ei.

Roman Marcelo wrote:

Roman vaid muigas lõbusalt. Ka temal oli hea meel, et ta tuttava näo otsa komistanud oli. Kuigi kui ta kaua neiule pinda käis, oli võimalus et see kahepoolne oda lõpetas tal kõris. Aga vaevalt, et see nii pea juhtuks, nii et mees oli olukorraga igati rahul. "Olgu, siis jalutame edasi," pakkus Rome. Ka temal polnud otsest sihti. Lihtsalt võiks natuke piire kompida. Ja jalutuskäiguks seda lumes sumpamist küll nimetada ei saanud, aga vähemasti ei sadanud nende teele väga palju lund juurde. "Kui sa tahad, siis ma võin seda kotti ise kanda," pakkus Roman. Ta ju ei teadnud kui raske see olla võis. Ja vahel võis viisakas ja tubli ka olla.

Romani pakkumise peale Marca ainult noogutas, asudes kutiga mööda metsa edasi sumpama. Kuigi Marcal olid juuksed kenasti patsis, olid tal ikka mõned salgud tänu tuulele näos ja lumi tegi need veel märjaks ka, mis oli topeltrõve. Tüdrukute rõõmud.. Kahjuks ei olnud juusteprobleem tema suurim mure seal, vaid hoopis fakt, et igaüks võis äkitselt välja ilmuda ja nad teise ilma saata. Seetõttu hoidis neidis seekord oma kõrvad veel eriti kikkis ja vahtis pidevalt ümberringi, et koheselt reageerida, kui kedagi peaks liikumas nägema. Vibud olid ju küllusesarve peale teda veel jäänud ja mõni karjerist oli raudselt superosav nendega - alati oli keegi, kes on vibudega osav! Ise ta natuke kahetses, et ei olnud ühtegi viskerelva saanud, kuid ta oli samas ka õnnelik oma kaheotsalise oda üle.

Kuuldes Romani pakkumist, raputas Marca pead. "Ei, ma kannan ise," vastas ta kangekaelselt, kuigi kott ei olnud nii kerge, kui see olla võinuks. Kindlasti võis ka kott vajadusel teda aeglustada, kuid parem oli selle raskusega ära harjuda, sest igavesti ei pruugi tal ju Romani olla, kes kotti tassib. Äkitselt kostunud kahruipauk pani tüdruku hetkeks seisma. Ta vaatas Romanile sekundiks otsa, otsustas seejärel, et tegelikult ei ole vahet, kes suri, ning liikus edasi. Samal ajal hakkas ka rahet sadama, millest mõned terad ka nendeni jõudsid.

"Ookei.. No ma vähemalt pakkusin," muigas Roman üsna uhkel ilmel. Suurim härrasmees ever. Ka tema tundis nüüd raheterasid ja vaatas hetke ringi. Aina paremaks läheb see ilm! "Varsti peaks vist kusagil varju otsima," arvas mees. Isegi need puud aitasid aina vähem ja vähem ja nii mõnigi terav rahetera lendas mehele otse näkku. Rome kortsutas kulme ja pani endal kapuutsi tihedamalt pähe, sammudes siis Marcale lähemale ja sättides ka tema kapuutsi ilusasti pähe, haarates siis neiu vabast käest. Igaks juhuks või nii. Soojem oli ka ju.

Vaikusest vastu kajanud kahuripauk pani Silveri võpatama. Neidis oli hetkeks juba harjunud vaikusega areenil. Kirvest kõvemini sõrmede vahel pigistanud, pöördusid tema pruunid silmad tagasi suunas, kuhu ta liikumas oli. Tal polnud enam palju jäänud. Tee peal oli neidis ajanud natukene mõne looma jälgi, et näha, kuna need liiguvad, sest hiljemalt hommikuks on neil jälle midagi sooja vaja süüa. Aga nood viisid põhimõtteliselt sinna samma, kuhu tüdruk oli varem lõksu üles pannud. Enne magama minekut peaks veel ühe panema. Kõndinud korraga peaaegu Maconile otsa, ehmatas Harry esmalt, kuid seejärel ilmus tema suule lai naeratus. Kauaks viimast aga ei jätkunud, kuna noormees ületas nende vahele jäänud meetrid ja suudles Silverit. Kirvel lasknud lumme kukkuda, asetas tütarlaps enda paljad külmad käed noormehe põskedele ja suudles teda õrnalt vastu.

Selina kergitas üllatunult kulmu, kui Terra tahtis kohe ise tapma tormata. Mis värk sellel neiul oli tapmisega? Ega Emeraldi nugade loopimine ei olnud tõesti hea mõte, eriti sellise tuulega, aga see, et Terra sealt poiste vahelt välja tormab tundus enam-vähem sama rumal. Neiu ei öelnud siiski midagi, kuid ohkas kergendunult, kui Ziv siiski ise läks. Teeb ruttu ära selle ja siis nad saavad jätkata teekonda. Selles tuisus oli tõesti ebameeldiv ja ebamugav olla. Zivil õnneks ei läinud väga kaua, neiu jälgis hoolega kus ta on, laskmata teda silmist, kuid kahuripaugu peale võpatas siiski kergelt. See heli oli kuidagi nii konkreetne. Selle peale, kes just surnud oli, neiu ei mõelnud. Hea, et ta üldse teadis, et kolmandas ringkonnas naistribuut ka oli, rääkimata siis ta nimest. Välimust ta ju kergelt mäletas, aga see ei öelnud talle siiski midagi. Lina porises pahuralt enda ette, kui rahet sadama hakkas, vaikselt teiste järel sumbates. Oli seda siis nüüd vaja? Ja miks nad juba metsa jõudnud pole üleüldse?

Maconi õnnetunne oli kirjeldamatu, kui tema peas tekkis mõistmine, et kahuripauk ei kuulutanud mitte Silveri, vaid kellegi teise surma. Tribuutide hukkumine siin on paratamatu ja enam kellegi langemine, kes ei pole just Maconi seltskonnast, noormeest ei häirinud. Järgnevaks paarikümneks sekundiks keskendus noormees oma ringkonnakaaslase suudlemisele, lastes ka enda relval käest kukkuda, kuna nii oli tal mugavam mõlemad käed ümber tüdruku põimida. Mõneti tundus see lolli teona, sest kui keegi peaks läheduses hiilima, oleksid nad sedasi kokkukleepununa vaenlasele lihtsaks saagiks. Tundus aga, et ühtegi mõrvarlikku tribuuti lähiümbruses ei varitsenud, nii et oma esimese suudluse areenil elasid seitsmenda tribuudid probleemideta üle. Viimaks neidisest eemale tõmbunud, korjas Macon oma viskekirve, mida ta endaga igale poole kaasa veab, lume seest üles. "Need raheterad ei meeldi mulle kohe üldse," kommenteeris Macon taevast tulevat ollust, vältides meelega äsja toimunu mainimist. Nad ei tohiks areenil nii lähedased olla, kuid ega see, mida nad viimasel päeval enne tribuutide klaasist silindrisse saatmist ja tapalavale transportimist tegid, läheduse vältimisele kuidagi kaasa ei aidanud. "Läheks nüüd laagriplatsile tagasi? Ma arvan, et toit peaks kohe-kohe valmis saama," lisas Macon oma eelnevatele sõnadele.

Vi tajus, et ümberringi käib lumemöll, kuid ta ise püsis oma peidukohas sellest kaitstuna. Vahepeal õõtsusid oksad peakohal kurja kuulutavalt, aga siiani midagi ülalt talle pähe polnud sadanud. Kahuripauk mõjus veidi ehmatavalt ning neiu jäi mõtlema, kes hukkus ning kuidas. Lagedamal alal oli kindlsti võimas maru, mille varjus kellelegi lihtne ligi hiilida oleks. Samuti oli võimalik, et keegi külmus tormis lihtsalt surnuks või kukkus kuhugi. Tüdruk kahtles, et ka kunagi teada saab, mis oli juhtunud, küll pidi öösel selguma, kes nende hulgast siis lahkunud oli. Kui ta pilk okstehunnikul lamavale nülitud lihakäntsakale sattus, hakkas Violal korraga paha. Ta suutis nii kaua end talitseda, et jõudis puu alt välja roomata ning oksendas siis maha. Taevast oli hakkanud rahet sadama ning see koos tuulega kattis ta sisikonna sisu pea silmapilkselt. Ühekäeline tribuut kühveldas taas lund, et jälgist maitsest lahti saada. Lastes sel sulada, loputas Vi suud ning sülitas vee välja. Külmus muutis igemed tuimaks ning kurgus oli ebamugav valutunne suurenenud. Üks väike oksake langes tüdruku kõrvale maha ning pöördudes nägi ta, kuidas terve puu mõne meetri kaugusel maha prantsatas. Tundus olevat aeg tagasi oma pessa pugeda. Seda viienda plika kiirelt ka tegi.

Silver oli pärast suudluse lõppu näost kergelt punane, aga seda võis neidis ajada ka külma peale, kuna õues oli õhk tõesti jahedalt karge. Täpselt selline talv nagu ta mäletab. Korjanud ka enda kirve lumest üles, noogutas Silver õrnalt. "Ma panin paar meetrit edasi rida lõkse üles. Igaks juhuks. Peaks siis teistele ka ütlema, et nad niisama uitama ei läheks, kui nad just jalast ei taha ilma jääda," sõnas Harry vaikselt, pöörates enda pruunid silmad Maconilt laagri poole. Süüa tahaks tõesti juba, isegi kui selleks on lõkke kohal küpsetatud jänes, mis on kindlasti mage ja mitte täielikult läbi küpsenud. Aga parem kui mitte midagi. "Lähme," noogutas Silver õrnalt, hakates vaikselt edasi liikuma, jälgides samal ajal ümbrust.

"Sa jäid nii pikaks ajaks ära, et mul tekkis juba hirm. Ja kui ma kahuripauku kuulsin... Ma arvasin korraks, et see..." hakkas Macon rääkima, aga ei suutnud isegi oma lauset lõpetada. Poleks vist vajagi, sest kindlasti sai Silver aru, mis lõppu tulema pidi. Macon teadis endiselt suurepäraselt, et kahekesi nad mitte mingil tingimusel areenilt minema ei jaluta, aga ta polnud veel valmis Silverit kaotama. Maconil jääb üle ainult edasi loota, et tema ise sureb esimesena. Aga kes siis Silveri seljatagust kaitseb? Viimane mõte oli Maconi jaoks nagu külm dušš. Midagi rohkemat ütlemata kõndis noormees Silveriga kaasa, kuni nad tagasi lõkke juurde jõudsid. Küpseva jäneseliha lõhn oli selleks ajaks veel kutsuvamaks muutunud. Alles nüüd taipas seitsmenda tribuut, kui palju aega oli möödas tema viimasest korralikust söögikorrast.

Natukese aja pärast tõusis ka Macon lõkke äärest püsti, ilmselt liidukaaslasi otsima minnes, ja nii jäi Juniper veidikeseks peaaegu üksi, kuna Myles tegeles eemal enda söögiga. June silmitses ainiti tuld, vahepeal jäneseid veidi keerates. Nüüd oli juba küpse liha lõhna tunda, kuigi maitsestada polnud seda millegagi ja ilmselt jäi liha seest üsna tooreks. Vähemalt oli pealtpoolt varsti midagigi võtta. Ettevaatlikult lõikas June ühe jänese küljest väikese tüki ning pistis selle suhu. Mage küll, aga soe ja küpsenud. Peaaegu nagu päris. Niimoodi ilmselt oligi kõige mõistlikum süüa, tükk tüki haaval lõkke kohalt. Ta vaatas sinnapoole, kuhu tema kaaslased kadunud olid. Ausalt öeldes ei tundnud ta erilist soovi neile järgneda, et neid sööma kutsuda. Õnneks ei möödunud kaua, enne kui nad välja ilmusid. “Ma arvan, et toit on valmis,” ütles Juniper malbe naeratusega.

Terra küll rabeles natuke ja Leonis võttis oma käe ta õlalt ära, aga ilmselt mõistis neiu ise ka, et pole mõtet tapma tormata, seega ei pidanud noormees tal väga silma peal hoidma. Kuuldes, et oma otsa oli leidnud kolmanda ringkonna tüdruk, kehitas Leonis veidi õlgu. Ta polnud kolmandat enne Mänge peaaegu näinudki; isegi ime, et Savera nii kaua elus oli püsinud. Talle meenus, et kolmanda ringkonna poisile oli ta ise otsa peale teinud. Sellest tundus nii kaua möödas olevat. Juba nende kõnnak tundus olevat päevi kestnud - kas nad olid eile ka nii kaua mööda lagedat välja kõndinud? Tagatipuks muutus lumi raheks ja nüüd oli lisaks halvale nägemisele ka kuulda raskem, sest terade pidev krabin vastu tema kapuutsi oli enam-vähem ainus asi, mida ta kuulis. See ja Selina vaikne torisemine. Ausalt, Leonis tahtis ka varsti protesteerima hakata. Nad peaksid ju rahva lemmikud ja favoriidid olema, miks neid niimoodi koheldi? Leonis ohkas nii vaikselt, et ei kuulnud seda isegi, ning marssis läbi lume edasi, olemata kindel, kuhu täpselt.

Terra tuju muutus samuti aina halvemaks ja halvemaks. Mis mõttes nad peavad nii kaua siin kõmpima selle jura sees? Mis mõttes nad ikka veel metsa jõudnud polnud? Ja mis mõttes tema ei saanud seda kolmanda ringkonna tsikki tappa? Terra nohises tigedalt ning püüdis oma kapuutsi rohkem endale pähe tirida, aga ega see väga palju aidanud. Nad tuiasid ikka ringi seal üsna sihitult kuni viimaks märkas Terra puid nagu halle sambaid. Aga need polnud veel piisavalt tihedalt, et neid tuule eest kaitsta. Siiski, nad olid juba vaikselt metsa jõudmas ja saavad õige pea selle tuisu käest ära.

Ilmselgelt ei fännanud ka Emerald praegust ilma, sest rahe tundus talle hullemgi kui lumi, aga veel rohkem häiris Emmyt mõte, kuidas ta hetkel sellest kambast sõltus. Niimoodi nendega kokku surutuna ei ole tal kuskile minna ka. Tekkis tunne, nagu oleks ta vangistuses. Neidis ei osanud isegi valida, mis talle kõige vastumeelsem on: kas mängumeistrite trikid ilmaga, pikk lõputuna näiv päev, teiste karjeristide küljes kinni olemine või sootuks midagi muud. Vaimustus kaugemal kõrguvatest mägedest oli juba ammu kadunud. Alles siis, kui Emerald märkas, et nad metsale lähenevad, paranes tema meeleolu õige natukene. Kui tuisk neid enam ei kimbuta, saab ta ehk viimaks ihaldatud vabaduse. Kaaslasi maha jätta Emerald küll veel ei plaaninud, aga pisut aega omaette vajas ta küll. Aegamisi hakkas Emmy tundma, et seda rõvedat löga lendaks justkui vähem taevast alla, mille peale ta natuke oma kapuutsi kohendada söandas, et see enam liialt silmade ees ei oleks.

Ziv ei pööranud väga ümbrusele tähelepanu, peale selle, et nad hakkasid metsa jõudma ja mingi vastik rahe sadas taevast alla. Miks just neile? Aga nad möödusid üha rohkematest puudest ning kui nad jõudsid kuuskede vahele, siis hakkas see tuul vaibuma ja rahet ei olnud enam nii palju. "Otsime mingi tihedama koha ja ootame, kuni see vaibub?" küsis Ziv, kui pead teiste poole pööras. Ta lihtsalt tahaks maha istuda ja hetke oma jalga masseerida, kui aus olla. Ta kõndis üsna okeilt, aga vahepeal ikka oli näha, et kutt lonkas. Aga küll see korda läheb. Hommikul ei saanud ta ju arugi, et eile jala välja väänanud oli.

Kui Laureli ees ülevalt poolt suurem oks alla kukkus raginal, tõstis näitsik enda pilgu üles, kortsutades kulme. Üks korralik torm oli veel puudu, nagu poleks lumi, külmus ja rahe veel piisavalt nõme. Tõmmanud kapuutsi endale pähe, tugevdas tüdruk haaret mõõga käepideme ümber ja kõndis edasi. Hetkeks jäi neidis segaduses pilguga ringi vaatama, kuna ta peaks ometigi juba kohal olema. Laurel oli kõndinud üle kümne minuti, aga endiselt polnud laagrit näha. Ta ei saanud ju ometi olla eksinud. Aga õnneks kostusid peaegi tema kõrvu seitsmenda paari hääled ning järgnedes nendele, jõudis Laurel paari minutiga kohale. Näinud puude vahelt lõket, ohkas näitsik kergendatult. Puude vahelt telkide juurde astunud, potsatas neidis peagi Juniperi juurde lõkke äärde maha, soojendades enda külmunud käsi. Mõõga oli tüdruk platsile jõudes tagasi seljale pannud. "Tundub, et mäng pole Kapitooliumi jaoks piisavalt huvitav," sõnas Laurel viienda tüdrukule, viies enda pruunid silmad puude latvadelt tüdrukule.

Roman Marcelo wrote:

"Ookei.. No ma vähemalt pakkusin," muigas Roman üsna uhkel ilmel. Suurim härrasmees ever. Ka tema tundis nüüd raheterasid ja vaatas hetke ringi. Aina paremaks läheb see ilm! "Varsti peaks vist kusagil varju otsima," arvas mees. Isegi need puud aitasid aina vähem ja vähem ja nii mõnigi terav rahetera lendas mehele otse näkku. Rome kortsutas kulme ja pani endal kapuutsi tihedamalt pähe, sammudes siis Marcale lähemale ja sättides ka tema kapuutsi ilusasti pähe, haarates siis neiu vabast käest. Igaks juhuks või nii. Soojem oli ka ju.

"Vist küll," vastas Marca, ise samal ajal ninale ja põskedele ilmuvaid rahesid minema pühkides. Neid polnud küll palju, kuid aeg-ajalt ikka ja tundus, et mets hakkas pisut hõredamaks minema. Või siis rahe tugevamaks, kes teab.. Kui Roman tüdrukule kapuutsi pähe sättis, viis ta hetkeks kutile kurja pilgu, kuid ei hakanud seda ka ära võtma. See natuke takistas tal kuulmist, mistõttu oli see halb, ja ka nägemist, kuid las siis hetkel olla. Tagatipuks muidugi haaras nooruk ka tema käe ja korra mõtles ta juba selle ära rapsida, kuid avastas, et erinevalt Marcast endast, oli kutil käsi natuke soojem. Olgu, las praegu olla nii. Aga kohe, kui keegi peaks läheduses olema, siis ta eemaldub ja võtab kapuutsi peast, et rünnata! Niikaua pidid nad muidu rahe käes niisama edasi rühkima. Võib-olla oleks tõesti targem varju jääda? "Äkki otsime mõne tiheda kuuse niikauaks, kuni rahe vaiksemaks jääb?" pakkus ta kõheldes.

Roman muigas endamisi üsna rõõmsalt, kui Marca kätt kohe ära ei tõmmanudki. Kurat seda südikat tüdrukut teab ju. Aga jää hakkas sulama! Kahjuks ainult neiu südames ja mitte nende ümber, sest külm näpistas üsna tugevalt põski ja kutt oli üsna kindel, et kui nägu väga hõõruda, tuleb külmunud nahk maha. Muidugi ta seda ei proovinud.
Roman noogutas neiu pakkumise peale, taibates alles siis, et tüdruk ju ei näe teda kapuutsi tõttu. "Näiteks see seal?" sõnas ta siis ühe puu poole viibates. Päris tihe tundus küll, vähemasti selle okste all oli kõvasti vähem lund kui mujal. Igatahes võttis mees suuna sinnapoole, sest see rahe hakkas tõsiselt häirima juba. Oleks siis pehme lumi, aga mingid kõvad terad vastu nägu peksmas polnud parim tunne.

Marca vaatas sinnapoole, kuhu Roman näitas, vaadates hindavalt puu paksust ja mugavust. Nagu valiks mingid voodit või maja või midagi iganes.. "Sobib küll vist," lausus ta, sammudes seejärel koos kutiga puu poole, sest tolle käe küljes olles ei olnud väga muud varianti. Jõudnud sinna, lasi tüdruk siiski Roamni käest lahti, ronides kuuse okste all juurele lähemale, võttis oma seljakoti seljast ning sättis end kenasti istuma. Koti tõstis ta sülle, hoides tihedalt selle ümbert kinni, nagu kardaks seda kaotada või midagi. Tegelikult oli aga niiviisi natuke soojem, kui miski tihedalt lähedal oli. Parim variant oleks loomulikult ringkonnakaaslasele kaissu pugeda, aga seda ta loomulikult teha ei kavatsenud.

Tuisu käes müttamine võttis Emeraldi nii läbi, et tal polnud enam aimugi, kui kaua nad jalutanud olid. Tundus nagu terve igavik. Tüdruk ei jõudnud äragi oodata, millal ta lõpuks maha istuda ning kõhtu täita saab. Olukord hakkas paranema alles siis, kui karjeristide kamp kaitsvate puude varju jõudis. "Minu poolest võime ööseks siia metsa ka jääda. Ma ei usu, et keegi julgeks meile kallale tulla," avaldas Emerald arvamust. Mine tea, kuna see ilm kenamaks muutuda kavatseb. Tihedate puude all oleksid nad kõik vähemalt vastiku plöga eest kaitstud. "Ja kui vaja, võin ennast öö saabudes mõneks tunniks valvesse pakkuda," lisas Emmy. Jalutanud veel mõnisada meetrit, leidsidki karjeristid ühe kena tihedatest kuuskedest ümbritsetud kohakese, kuhu laager püsti panna. Nüüd kadus lõpuks ka vajadus kätest-jalust seotud olla.

Roman pani enda kirka kenasti puutüve najale seisma, olles veendunud, et ta vajadusel selle kiirelt kätte saab haarata, et siis vastast rünnata. Ka tema istus maha ja vaatas pisut ringi, et meelde jätta, kus suunas nad liikunud olid. Sellise ilmaga kaovad nende jäljed üsna kiirelt, mis iseenesest oli hea muidugi, aga kui nad tuldud teed pidi hiljem tagasi hakkavad kõndima, on see ju üsna mõttetu.
Seejärel viis Roman pilgu Marcale ja naeratas endamisi. Tüdruk oli isegi selles paksus lumekostüümis väike ja armas. Rome pani käe ümber neiu õlgade ja tõmbas ta endale lähemale, pannes siis teisegi käe talle ümber. "Nii on soojem," sõnas ta selgituseks, et Marca vastu vaidlema ei hakkaks. Põse toetas ta vastu neidise pealage, jäädes siis tühja kohta vaatama ja mõtisklema, miks ta ühtäkki mingi lahke tahtis olla tüdrukuga. Veider. Ta oli noh.. jobu muidu. Ise täitsa teadlik sellest. Ja nüüd ta muretses Marca pärast ja tahtis et temal hea oleks. Veider.

Kui Macon ja Silver tagasi lõkke juurde jõudsid, ei möödunud palju aega, kuni ka Laurel uuesti välja ilmus, seega olid nad jälle viiekesi. Kuulnud, et toit on valmis, kutt noogutas, vaatas korraks enda kõrval oleva Silveri poole ning sirutas peagi käe ühe varda järele, et nende lihatükk tulelt ära võtta. Kuidagi pidid nad selle muidugi pooleks jagama, sest neil polnud nii palju süüa, et igaüks saaks eraldi jänese. Samas ilma Mylesi saadetiseta oleks nad pidanud kaks jänest viie vahel jagama, mis on veelgi viletsam variant. "Mis nendel mängudel siis viga on?" uuris Macon, kui ta Laureli lauset kuulis. Liiga vähe tapmist? Küll nad varsti ka selleni jõuavad. Lasknud jänesel veel natuke aega jahtuda, otsustas kutt, et nüüd oleks õige aeg sööma hakata, ning võttis lihakäntsakast esimesed paar ampsu. Mage oli see tõesti, aga õnneks mitte toores. Võiks isegi väita, et siiani parim söögikord areenil. Enda osaga lõpetanud, ulatas Macon lihsakäntsaka Silverile. Seal oli küll alles enam kui pool, aga noormees arvas, et ringkonnakaaslasele kuluks üks korralik söögikord rohkem ära kui talle.

Selina torises veel rohkem, kui taipas, et saaks oma kapuutsi veidi kokku poole tõmmata, kui tal mõlemas käes väga häirivalt relv ei oleks. Aga õnneks nad lõpuks hakkasid metsavahele ka jõudma, vähemalt nii talle tundus. Puid nagu oleks tihedamalt olnud, kuigi esialgu kartis ta, et see võib olla ka tema kujutlusvõime vili tema soovidest. Siiski jõudsid nad lõpuks kuuskede vahele ja neiul hakkas kohe palju parem. Kui igasugust jama talle näkku ei lennanud nii palju, oli palju meeldivam. "Ega ilmselt vahet pole, kas me jääme ööseks siia, või liigume kuhugi edasi," nõustus Selina seekord Emeraldiga, kergelt kulmu kortsutades, kui märkas, et Ziv oma jalga masseerib. Mis hetkel ta haiget sai? Koopasse kukkudes eile? Lina lootis, et kuti jalaga midagi hullemat pole. Esimesel võimalusel, kui nad lõpuks laagri jaoks mõnusasse kohakesse jõudsid, pani Selie relvad käest ning puhastas hoolega oma nägu. Näol oli ikka väga külm, ilmselt oli see lumi ja rahe ta nahale veidi viga teinud. "Valve kuluks ilmselt tõesti ära, siin on suurem tõenäosus, et keegi meid leiab ja ründama tuleb," sõnas ta siis, jätkates teemat millest Emerald juba veidi varem rääkis. Kui keegi siin puude vahelt nende laagri leidis, eriti kui see teine liit, siis ei pruukinud nad väga mõelda, kes siin on, vaid lihtsalt rünnata. Huvitav kas keegi oli nende läheduses kuskil ka?