61sed Näljamängud!

Samal ajal kui Silver läks neile süüa hankima ja Myles enda kalli traadikera juurde läks, aitas Laurel Maconil lõkke uuesti üles teha, jäädes lõkke äärde hetkeks istuma, et enda kaks mõõka lõpuks korralikult üle vaadata. Eile õhtul said nad üpris hilja laagri üles ja siis oli õues juba suht pime ning Laurel oli ka päris väsinud. Oli siiski sündmuste rohke päev. Mingi hetk kinnitas näitsik aga mõõgad tagasi enda seljale ja tõusis püsti, silmitsedes paksu kuusemetsa nende ümber. Kui tema ninale langes lumehelves, viis tüdruk pruunid silmad üles. Lumesadu ja puulatvade liikumise järgi oletades tõusis ka tuul. Kisub tormiks. Pilgu tagasitulnud seitsmenda tüdrukule viinud, kelle käes oli kaks surnud jänest, naeratas neidis endamisi. Vähemalt saavad nad sooja sööki, mis on toitvam kui kuivtoit. "Ma aitan sind," lausus tüdruk Juniperile, kõndides viienda tüdruku juurde, et teda söögitegemisel aidata. Võtnud teise jänese endale, võttis tüdruk saapasäärest jahinoa, nülgides teise jänese. Nii suurt vastumeelsust näitsik ei tundnud surnud looma kehast eralduvad soojuse vastu. Hoopis vastupidi. Ta tundis, kuidas näppudesse elu tagasi tuli ja nendes olev tuimus kadus. "Peaks need vist seest ka puhtaks tegema?" kõlasid tüdruku sõnad küsimusena, viies enda pilgu näitsikule. Loomad olid niigi väikesed, aga vaevalt keegi küpsetatud siseorganeid tahab.

Selina astus ilusti Leonise järel, lootes endiselt, et nad ühtegi koopasse ei koperda. nad oleks mõnes mõttes tõesti võinud koopasse jääda, aga samas kui nende sissekäik oleks täis sadanud, oleks ilmselt välja pääsemine pärast tormi ja üldse tormi lõppemisest aru saamine keeruline olnud. Igatahes olid nad nüüdseks juba üsna tükk aega sumbanud ja mitte kuidagi ei paistnud nad metsani jõudvat. Kas nad tõesti liikusid nii aeglased või oli mets nii kaugel? Lena kätel hakkas aina rohkem küll, sest lisaks tuulele sadas nüüd lumi neile veel peale ka. Ta siiski üritas oma käed võimalikult varrukate sisse tõmmata, aga odaga oli see veidi keeruline. Jääkirvega veel sai seda teha. Ka Selinal olid endiselt prillid ees ja esialgu ta ei pannud seda tähelegi, aga need olid tõesti head lumekaitseks ja ilma nendeta nii või naa väga palju suurem nähtavus ei olnud.

Juniper naeratas Laurelile tänulikult, kui too end appi pakkus. Nii said nad umbes poole kiiremini reaalselt süüa tegema hakata. Kuidas ta ka ei üritanud, grimass ei kadunud tema näolt terve nülgimise aja jooksul kuhugi. Laureli küsimuse peale tõstis ta pea. Nojah, liha tundus küll hea, aga südame või maksa söömiseks polnud ta piisavalt meeleheitel. “Ma arvan küll, jah,” vastas ta neiule ning viskas jänesenaha enda kõrvale maha. Nüüd jäi tema kätte nülitud keha, mis veel kusagilt otsast isuäratav ei olnud. Juniper silmitses jänest veel hetke ning hetkeks silmi pigistades lõikas looma kõhtu lahti ning puhastas ta seejärel ettevaatlikult ära. Hetkeks mõtles tüdruk, et parema meelega tapaks ta inimesi - neid ei peaks ta vähemalt lahkama. Lõpuks oli jänes vardasse lükkamiseks valmis. Juniper tõmbas lumise käega üle looma, et seda veel veidi puhastada, võttis ühe varrastest, mille Macon toonud oli, ning pani looma siis tule kohale küpsema.

Kuigi päeval oli väljas tunduvalt soojem, kui öösel, ei suutnud Myles isegi läbi paksu une madalat temperatuuri kaua taluda. Kutt oli ju enne ära vajunud, kui isegi mõnda telgis vedelevasse magamiskotti jõudis pugeda. Pealegi sahmis Macon sisse ja välja, tuues kaasa ka sutike väljas tõusvast tuulest ning veidi hiljem imbus varjualusesse ka küpseva loomakese lõhnu. Viienda tribuut polnud eelmisest hommikust saadik midagi söönud ning isuäratavale aroomile järgnenud näljakorin ajas une täitsa ära. Ta oli seal viibinud palju meeldivamas kohas kui valgest lumest hoolimata äärmiselt süngena mõjuv areen seda oli. Myles oli näinud üht helget mälestusekildu ajast, kui ta oli veel pisike pätakas ning ta mõlemad vanaemad olid elus. Presidendi juubeli auks oli suurel osast Panemi rahvast töölt vaba päev, mida esines tõesti vaid kord sajandis. Perekond oli sõitnud suurte energiatehaste piirkonnast eemale. Viiendast ringkonnast jooksis läbi jõgi, mida oli mitmete paisudega hüdroelektrijaamadeks muudetud. See oli tekitanud palju suuremaid ja väiksemaid järvekesi, mille ühe kaldal Myles vanematega ilusa pärastlõuna oli veetnud. See oli tema lühikese elu jooksul esimene ja viimane kord, kui ta ujumas oli käinud. Unenäos sulpsas ta parasjagu mööda kaldapiiri, isa sabas jooksmas, kui nooruk äkki virgus, loomulikult kohe ärritudes, et miski tema hea mälestustevoo katkestanud oli. Kutt tõmbas ühe magamiskoti endale külmakaitseks ümber ning pistis pea telgisust välja, takseerides küpsevaid jäneseid ja üsna lõbusailmelisi noori lõkke ümber. "Kui te mind juba üles ajasite, siis äkki ma saaksin nüüd ka süüa," tursatas kuningas tigedalt, kuid hoolimata ärritusnootidest ta hääles, oli ta suutnud tooni tõstmata jätta.

Laurel noogutas vaid kergelt, visates ka teise jänesenaha enda sugulase kõrvale. Tüdruku pruunid silmad tõusid hetkeks enda käes olevalt loomakeselt üles, kust tuli endiselt lund, aga kuna puudeladvad olid neil augulise katusena pea kohal, ei osanud näitsik eriti arvata, kui tugev on sadu seal kõrgemal. Aga tuul oli endiselt, millest andsid märku õõtsuvad kuuskede ladvad. Pilgu tagasi õhtusöögile viinud, keeras Laurel jänese enda vasakus käes seljaga maa poole ja lõikas tal kõhu lahti, tühjendades selle soolikatest ja muudest organitest. Küll ta viib need peagi kuhugi metsa alla. Lume sees jänese puhtaks teinud, ulatas ta selle Juniperile, et tüdruk saaks jänese varda ajada ja küpsema panna. Enda käed ja noa lumega samuti verest puhastanud, tõusis kuuendik püsti. Ulatanud noa tagasi Silverile, kelle käest ta seda enne laenas, murdis Laurel eemalt ühe kuuseoksa. Viimase peale lumekihi tekitanud, lükkas ta selle peale jäneste sisikonnad. "Ma viin need laagrist kaugemale, et ükski teine sõber meid uurima ei tuleks," lausus neidis vaikselt. Veendnud, et mõõgad olid endiselt tal selja peal, võttis neidis oksa endale näppude vahele, kõndides seda enda järel vedades kuuskede vahele. Laurel ei peatunud enne, kui ümberringi valitses vaikus ja lõkkekuma polnud puude vahelt näha. Tüdruk kõndis peaaegu kümme minutit. Lume sisse augu kaevanud, lükkas ta sisikonna koos oksaga sisse ja kühveldas lume tagasi peale. Hetkeks ringi vaadanud, kõverdas Laurel käe seljale, haarates ühe mõõga endale kätte. Ta ei soovinud ühtegi üllatust hetkel. Rahulikul sammul kõndis neidis tagasi laagri suunas, hoides samal ajal ümbrusel silma peal.

Tuul oli endiselt marutugev ja kimbutas karjeriste korralikult. Metsa äärepool oli tuul samuti jube, aga sügavamal oli võrdlemisi rahulik. Vaid puude ladvad liikusid hirmutavalt ja võis kuulda tuule undamist. Samas lähedal, kus karjeristid ekslesid, eksles ka Savera Hayes, kes püüdis metsa pakku pääseda ja suurema tuule ning tuisu käest pääseda.

Maconi, Laureli, Silveri, Juniperi ja Mylesi juurde tuli, aga piiksuv pakike, millel oli peal tekst: [5. M]. Pakike maandus noorte lähedal. Selles oli värske ja soe ahjupraad. Paraku oli portsu vaid ühele. Juures oli pisike kirjake: "Kuningale!"

Kui jänesed olid vardasse ajatud ja küpsema pandud, ei olnud Maconil mõnda aega enam midagi teha, seega jäi noormees lõkke juurde istuma ja enda käsi soojendama. Natuke puhkust kuluski Maconile ära, sest ta oli juba varahommikust saati ringi sahminud. Kaua aga talle vaikust ja rahu ei lubatud, kuna unimüts Myles ärkas üles ning hakkas jälle torisema. Macon oleks tahtnud liidukaaslasele hüüda, et ronigu oma urust välja ning tulgu ise oma lihale järele, kui see valmis saab, aga enne ilmus lõkkeplatsile piiksuv langevari, mis kuulus just sellele viienda ringkonna torisejale. Nagu näha, siis sponsorid seda väikest äpupunti, nagu karjeristid neid ilmselt nimetavad, ei vihanudki, sest lühikese aja jooksul tuli juba teine saadetis. Pole üldse paha. "Myles, roni siia, sulle saabus midagi!" tegi Macon nüüd oma suu lahti. Temas tekkis isegi kerge uudishimu, mis see saadetis olla võis. Lõhnas küll päris hästi.

Leonisel hakkas sellest lumest tasapisi kopp ette saama. Kuidas nad juba puude varju ei jõudnud? Kas nad kõndisid ringiratast või midagi? Leonis oli juba tükk aega Terra selga silmitsenud, seega tõstis ta vaheldust otsides pea ning vaatas veidi ringi. Nojah, lumi igal pool. All ja üleval ja silme ees. Ainult kuradi lumi, ühtlase seinana -

Oot. Miski oli teistmoodi. Keegi nagu liigutaks seal eemal? Alguses arvas Leo, et tantsisklev lumi teeb ta silmadega trikke, aga kogu jäi samasuguseks. Tundus, nagu kõnniks keegi neist veidi kaugemal, tasapisi neile lähemale. Kui see tõesti oli mõni tribuut või loom või miski, polnud ta karjeriste veel kuulnud - peale sahisevate sammude polnudki suurt midagi kuulda. Veendumaks, et ta segi ei hakka minema, koputas Leonis Terrale õlale ja osutas siis sinnapoole, kus oli kogu näinud. Ta ei öelnud esialgu midagi, kartes nende asukohta reeta. Kui seal ikka oli keegi, kellele seda reeta. Kui Terra ka seda kogu näeb, on okei.

Terra kortsutas veidi kulme kui koputust kuulis ja pööras end pisut ümber, märgates siis Leonise kätt, mis justkui kuskile osutas. No mida? Nad on mingis faking lumes ja Leonis osutab millelegi. Terra juba tahtis tigedalt nähvata, et mida ta täpsemalt vahib seal, sest ka temal oli lumest kopp ees eks ole, aga siis märkas ka tema mingit kogu nende ees kakerdamas. Ta seisatas ning tõstis oma käe kiirelt ümber Zivi, et too ka seisma jääks. Neidis näitas ka Zivile kogu, mis nende poole tuli. Läbi lume oli kuradi raske näha, eriti kui nad kõik mingit camo kandsid, aga keegi kindlasti kõndis neile vastu. Ja kuna nad teda nägid, oli ta juba väga lähedal neile, seega peavad nad kiirelt tegutsema.

Ziv kortsutas kulme, kui Terra korraga teda peatas ja vaatas küsivalt neiu suunas, kuigi Terra seda ei näinud. Siis suunas ta pilgu sinna, kuhu Terra osutas, kortsutades kulme, kui silmi kissitades aru saada üritas, et mida ta nüüd nägema peaks. Siis märkas ta mingit kogu nende suunas rühkimas. "Kes ta võtab?" küsis Ziv vaikselt. Nad olid küll teineteise külge seotud, aga vaevalt sellel inimesel nende vastu mingit lootust on, eksole. Ükskõik, kes neist ta maha lööb.

Olles keskendunud lõkkel küpsevatele jänestele, ei olnud Myles langenud pakki esialgu märganud. Kuid nüüd hakkas teda häirima selle piiksumine. Noormees vingerdas uuesti magamiskotist välja, sest oli nüüd piisavalt sooja saanud ning mõningase kohmerdamise järel oli ta ka telgisuust läbi pugenud. Ta suutis küll saapaninaga veidi ühte köite takerduda, nii et oli õnn, et magamiskoht tema väljudes efektselt kokku ei vajunud. Kutt polnud esimest, Maconile saadetud pakki näinud ning arvas, et on esimene, kes sellise saab. See mõte rahustas ta pingul närve ning Myles lausa muigas omaette rõõmsalt. Ta sammus teiste juurde ja rapsas kiirelt maast paki üles. Ta käsitses seda hellusega, sest kutti meelitas suur silt tema ringkonnanumbri ja nimetähega. Avamisega noorukil probleeme polnud ning peagi silmitses ta kirja, mis veel selgemalt mõista andis, et saadetis on tulnud just talle. Myles ei tahtnud, et teised seda paberilipikut näeks ning voltis ta kiirelt kokku ja pistis tasku. Seejärel hakkas ta demonstartiivselt oma saaki sööma. Jäneselõhn, mis metsas vaikselt levis ei tundunud enam pooltki nii isuäratav. Portsjon pakis polnud just kuigi suur, kuid nooruk tundis, kuidas see tal tublisti kõhtu täidab ning kõik märgid näljast kustutab.

Selina ilusti koperdas Leonisele kergelt selga, kui teised ta ees järsku peatusid. Ta ei saanud alguses aru, mis nüüd ja pidi juba küsima, aga nägi siis neid näpuga lumetormi näitamas. Esialgu neiu seal kedagi ei näinud, aga lõpuks tundus temalegi peale põhjalikku jälgimist, nagu oleks seal keegi liikunud. Zivi küsimus tundus tema jaoks veidi veider, sest ilmselt oleks esimesel kõige lihtsam ja mugavam nende suunas liikuval tribuudil ots peale teha, seega eeldas ta, et just noormees ise seda teeb. Vähemalt ei olnud nad ainsad, kes selles kohutavas tuisus ringi ekslesid ja see oli neile päris heaks kattevarjuks.

Kuuldes Romani ütlust, pööritas Marca silmi, jõudes sellega tagasi nende vana suhtluse juurde. Noormees eeb tüütuid ja tobedaid kommentaare ning neidis lihtsalt pööritab silmi või ohkab tüdinult. Sellegipoolest oli tal hea meel, et kutiga kokku sattus, sest kuigi ainult üks neist võis sealt mängudelt eluga tagasi tulla, oli praegu siiski tark idee kellegagi koos olla. Ja vaatamata sellele, et Roman tal täielikult närvid lõhki ajas, oli nooruk siiski ainuke, keda ta natukenegi suutis usaldada. "Mitte kuhugi otseselt," lausus ta, "lihtsalt kõndidisn edasi, lootuses leida mõni hea asi nagu veekogu või koobas või äkki hoopis mõni maja.. Kes teab, mis siin leidub." Lumesadu oli küll praeguseks tundma, kuid väga suur tuisk nendeni ei jõudnud, sest nad olid tiheda metsaga ümber piiratud.

Roman vaid muigas lõbusalt. Ka temal oli hea meel, et ta tuttava näo otsa komistanud oli. Kuigi kui ta kaua neiule pinda käis, oli võimalus et see kahepoolne oda lõpetas tal kõris. Aga vaevalt, et see nii pea juhtuks, nii et mees oli olukorraga igati rahul. "Olgu, siis jalutame edasi," pakkus Rome. Ka temal polnud otsest sihti. Lihtsalt võiks natuke piire kompida. Ja jalutuskäiguks seda lumes sumpamist küll nimetada ei saanud, aga vähemasti ei sadanud nende teele väga palju lund juurde. "Kui sa tahad, siis ma võin seda kotti ise kanda," pakkus Roman. Ta ju ei teadnud kui raske see olla võis. Ja vahel võis viisakas ja tubli ka olla.

Kui osa seltskonnast järsku peatus, tegi Emerald sama, kuigi ei saanud aru, milles asi on. Lund muudkui tuiskas igast ilmakaarest ning raske oli midagi näha. Tundus, et Leonis oli midagi märganud... Või kedagi. Möödus paarkümmend sekundit, enne kui ka Emmy silmad lähenevat kogu seletasid. Tundus, et tegu on ühe üksiku tribuudiga, kellel pole vist õrna aimugi, et kõnnib otse surma. Kuulnud Zivi vaikseid sõnu, liikus Emeraldi parem käsi juba automaatselt kotikese kallale tüdruku jalal, mis oli täidetud tema viskenugadega. Sellega oleks paari meetri kauguselt päris hea visata, kui uitaja tuisu seest rohkem nähtavale ilmuks. Liiga lähedale ei tasukski teda lasta – puhtalt ettevaatuse mõttes. "Kui Terral midagi selle vastu pole," kõlaski peagi Emeraldi vaikne vastus ning tüdruku parem käsi koos noaga tuli nähtavale. Sel korral Emmy neljana ringkonna tüdrukuga tapmise pärast tülli minna ei kavatsenud, seega oli ta nõus vajadusel tagasi tõmbuma. Praegune vastane tundus ikkagi mõnevõrra ohtlikum kui oimetu kutt lumes, mistõttu oleks rumal liitlasega tülli minna, andes sellega vaenlasele võimaluse olukorda kuidagi ära kasutada.

Terra tahtis kindlalt ise selle uitaja elu võtta. Sekundid tiksusid ja too jõudis neile aina lähemale. "Sa kaotad oma noa ära selles tuules," sõnas Terra, kui nägi, mida Emerald seal üritas. Ja tal oli õigus, tuuli oli nii tugev, et see lükkas Emeraldi noa teelt kõrvale ja see maanduks jumal teab kus. Neil on Emeraldi nuge vaja. Kuna Terra polnud neile sõlmi ümber sidunud, vaid lihtsalt köie paar korda ümber iga karjeristi keeranud, asuski neidis nüüd enda ümber olevat aasa suuremaks tõmbama, et sellest välja astuda. Tema huulil oli kuratlik ja kaval muie ja ta juba lausa tundis sooja verd oma kätel. Tema pidi saama selle võimaluse endale!

Ziv kortsutas ka kulme, kui kuidagi märkas, et Emerald seal oma nuge ära kaotada tahtis. See ei ole küll hea mõte. Siis hakkas Terra nende rivist välja pugema ja Ziv ohkas. "Ole siin, ma lähen teen ise ära. Leonis, hoia teda kinni või midagi," ütles ta natukene silmi pööritades. Ta ju oli näinud, kui hulluks Terra läks nende asjade peale, kasvõi jänest nülgides oli ta juba veider. Rääkimata siis inimese tapmisest, ja Ziv ei tahtnud, et tal veel hullemaks see värk läheks. "Mul kõige lihtsam ära minna ja tagasi tulla." Noh, ta ei pea kuskile vahele pugema või midagi. Ziv saigi end köitest vabaks ja tõmbas matšeete köiest vöö vahelt välja, et minna suunduda sinna, kus üksik uitaja oli. Tegemist oli noore tüdrukuga ja Ziv tundis temas ära üsna kohe Savera. Nojah siis. Ziv muigas, kui tüdruk teda märkas ja ehmudes minema joosta tahtis, aga tegi siis ise ka paar kiiremat sammu ning lõi matšeetega üle Savera kõri. Punast verd purskas lumele ja pisut ka Zivi jopele ning tüdruk vajus korisedes põlvili ja siis kõhuli lumele. Ziv kummardus, et lund võtta ja sellega oma matšeete puhtaks nühkida, samas kui käis kahuripauk ning kutt pöördus, et näha, kus kohas teised on. Eeeh. Ziv kortsutas kulme, aga siis märkas väikest liikumist ja sumpas tagasi sinnapoole, et end köitega kinni jälle panna.

Silver noogutas kergelt, kui Laurel ja Juniper kumbki ühe jänese võttis ja nendega tegelema hakkas. Istunud Maconi kõrvale lõkke äärde maha, tõstis neidis endale sülle lõksu, millega ühe looma kinni püüdis. Teine oli pigem õnneliku viske auhind. Pilk pulkade ümber olevatel sõlmedel hoides, harutas tüdruk need vaikselt lahti. Kuna nad jäävad veel üheks ööks siia, siis oleks mõttekas laagri ümber paar lõksu üles panna, et soovimatuid külalisi eemal hoida. Saanud pulgad lahti, asetas ta need telgi kõrvale maha. "Ära neid veel soojasaamiseks tulle viska," lausus neidis õrnal naeratusel poisile. Kui korraga kuskil piiksatused kostusid, viis Silver pruunid silmad üles, sest see oli ainukene koht, kust võiks paki saabumist oodata. Kui Macon hõikas, et pakk oli Mylesile, muigas näitsik endamisi. "Ma lähen panen paar lõksu laagri ümber üles. Hõika, kui söök peaks vahepeal valmis saama," sõnas Harry vaikselt enda ringkonna poisile, kõndides telkidest mööda metsa.

Kui Silver tema juurde istus, libistas Macon oma vasaku käe ringkonnakaaslasele ümber, sest keegi parajasti nende poole ei vaadanud. "Ei viska," lubas Macon ning vajutas kiire musi tüdruku laubale, enne kui uuesti püsti tõusis, kuna kaua niimoodi lähestikku koos Silveriga istuda oleks teiste juuresolekut arvestades veider. Maconile ei meeldinud mõte, et keegi kaaslastest saaks teada, mis tema ja Silveri vahel toimub. Või pigem toimus, sest areenil pole nad nii väga teineteisega hellusi vahetanud, et see inimestes küsimusi võis tekitada, kui just mõni tähelepanelikum ikkagi aru pole saanud. "Me jääme sind ootama," lubas Macon näitsikule, kui Silver taas end minekule asutas. Vähemalt ei olnud neil enam sellist probleemi, et peavad viiekesi kahte jänest jagama, sest Myles sai endale eraldi prae. Kui Macon jagab üht jänest Silveriga ning Juniper teist Laureliga, peaksid kõik kõhu enam-vähem täis saama küll.

Olles üksinda metsas, lubas Silver enda suule ühe õrna naeratuse, kui ta mõtles sellele, kuidas Maconi käsi tema ümber oli ja mis tunde see temas tekitas. Kui nad oleksid vaid kohtunud teistes tingimustes. Püüdes aga siiski ühele hetkele keskenduda, peatus näitsik, et natukene ümbrust silmitseda. Lõksud, mida ta mõttes juba koostanud on, peaksid olema piisavalt lähedale laagrile, et need neid kaitseks ja hoiataks, aga samas mitte nii lähedal, et see nende täpse asukoha reedaks. Koht, kus Harry hetkel seisis, tundus selleks sobilik asukoha suhtes, aga liiga avatud. Oleks siin rohkem võsa, saaks tüdruk matkida loomade tehtud käike, läbi mille saaks liikuda.
Leidnud õnneks paar meetrit eemal lume alla mattunud puhmastiku, puhatas näitsik selle suuremast lumest, andes sellele nõnda kohevust juurde. Kasvades seitsmenda ringkonna metsas üles, oskas neidis suurepäraselt immiteerida loomade tekitatud jälgi, radu ja muid erinevaid elumärke. Seega polnud tal üldse raske jätta muljet, nagu oleks kits käinud puhmaste seast süüa otsimas või jänes sinna enda uru sissepääsu teinud. Eriti lihtne oli sellega ju karjeriste petta, kuigi Silver lootis, et nemad on veel kaugel. Kükitanud sinna maha, punus tüdruk puhmaste vahele nöörist ja otsast teravaks lõigatud okstest lõksu, mis oleks lõksuks nii mõnele võimalikule õhtusöögile või hoopis teisele tribuudile. Lõksu põhimõte oli lihtne - kui keegi astub sinna sisse, tõusevad lumest puust orad, mis piiravad nagu karulõks ohvi endasse. Kuna jõud, mis neidis nööri pingule ajades neisse süstis, oli päris suur, siis oli päris tõenäoline, et teravam ora tungiks koguni läbi jala või vigastaks seda korralikult ning me ei räägi siin kriimust. Veendunud, et sõlmed peavad, peitis Silver nööri ja orad kenasti lume sisse, jättes siiski mulje, et puhmast on uurinud metsloomad, pühkides kuuseoksaga enda järel enda jalajäljed, kõndides tagasi laagri poole.

Viola sai jänese nülitud ning pistis ülakeha kuuse alt välja, et uurida, mis tema oksteseina taga teoksil on. Ikka tuiskas, nii et praegu polnud eriti lihtne süüa tegema hakata. Tüdruk meenutas õpetusi, mis treeningkeskuses olid juhendanud varjatud tuld tegema. Praegu oleks lendlev lumi ehitatud barjääre asendanud, kuid samas oleks lõkke püstitamine palju kauem võtnud ning tule põlema saamine tundus kümnenda tribuudi jaoks suisa võimatuna. Ta tõmbus tagasi oma pessa ning otsustas ühe paki kuivatatud liha hävitada ning jänese hilisemaks jätta. Neiul oli ikka probleem, kuidas saada joogivett. Valu kurgus oli tugevamaks läinud, kuid Vi pidi end janu leevendamiseks veel lund neelama sundima.

Üle areeni kostus kahuripauk, mis märkis järjekordse tribuudi surma. Tuul ja torm, aga endiselt vaibuda ei tahtnud, surudes karjeriste ikka edasi. Ka paksus metsas kiikusid puude ladvad aina ohtlikumalt ning siin seal langes pisikesi oksi maapinnale, mis murdusid, kui puud teineteise vastu hõõrdusid. Tuul jõudis juba metsa alla ka. See polnud ilmselgelt nii tugev kui lagedal alal, aga lund ikka veidi keerutas ja juukseid sasis. Tuld see siiski kustutama ei kippunud. Mõne aja pärast muutusid pehmed lumehelbed raheteradeks. Pisikesteks tik-taki kommide suurusteks raheteradeks, mis lagedal ringi tuiskasid ja metsas lihtsalt maha sadasid. Puud õnnes kaitsesid endavahel varjuvaid noori päris hästi.

Kahuripauk ehmatas Mirenat kõvasti. Ta oli parajasti ühel suuremal oksal istumas ning üht juurikat närimas, kui ta pauku kuulis ning oleks äärepealt oksalt isegi maha lennanud kui ta ei oleks õigel ajal sellest kinni saanud. Automaatselt liikus tema pilk taeva poole, kuid siis talle meenus, et tema ringkonna kaaslane on juba ammu teises ilmas ja ega nad ei näitagi kes hukkus enne õhtut. Tumedanahaline tütarlaps ohkas vaikselt ja näris veel tükk aega edasi juurt, hajutades nii oma nälga. Kaua ta ei saanud olla puu peal. Lund hakkas ohtralt juurde sadama ning siin-seal langesid oksad, mis tähendas seda, et kui ta peagi ei kao sealt, võib tema niisamuti maha potsatada. Vandudes ebamugavuse üle, et tal puudusid kindad, roniski Mirena ettevaatlikult alla. Maapind tundus kuidagi võõras pärast tundidekaupa üleval viibimist.

Aimamata kuhu minna, valis neidis omale ühe suuna ja hakkaski sinna poole astuma, kuigi tema eesmärgiks oli endiselt metsas püsida ja nii palju lume eest varjul olla kui võimalik.

Peagi lisandus esimesele vardasse aetud jänesele ka teine. Juniper saatis Laurelit pilguga, kui too jäneste jäänuseid minema viima läks, ning pöördus siis lõkke poole tagasi. Veidi aega valitses laagriplatsil praktiliselt täielik vaikus, mida katkestasid vaid tugevamad tuuleiilid, mis ka puude vahelt läbi puhusid. Vähemalt olid nad lumetormi eest enam-vähem kaitstud. Meeleolu muutus aga, kui kusagilt kõrgemalt piiksumine kostma hakkas. Juniper küll suurt midagi ei lootnud - ja ega ta otseselt midagi hädasti vajanudki, kui kojusõidupilet välja arvata - aga nähes, et saadetis on Mylesile, oli ta ikkagi natuke pettunud. See pettumus suurenes veelgi, kui ta nägi paki sisu. Jänesed tema ees polnud selle kõrval midagi. Ta keerutas loomi tule kohal veidi - need hakkasid tasapisi küpsemise märke ilmutama. Ta võpatas kergelt, kuuldes üle üsna pika aja jälle kahuripauku - keegi oli surma saanud. Hetkeks kartis ta juba, et see oli Laurel või Silver, aga nad ei saanud nii kaugel olla, et mingit kähmlust kuulda poleks olnud. Tuul tõusis veel; June sättis jopet endale paremini ümber ning tõmbas kapuutsi pähe.

Leonis muigas kergelt, kui ka teised nägid sama mida tema ning kohe tegutsema hakkasid. Kui ta poleks Terra selja vahtimisest tüdinenud, oleks too tribuut võinud koguni minema saada - kuigi ehk oleks ka Ziv või Terra teda märganud. Kuna nii Terra kui Emerald kohe seda uitajat tappa tahtsid, ei hakanud Leonis isegi midagi ütlema. Ta oli Ziviga nõus - noormehel oli tõesti kõige lihtsa ja ka kõige lühem tee selle tribuudini jõuda. Ettepanekut Terrat kinni hoida ei võtnud ta päris tõsiselt - kuhu tüdruk niimoodi ikka läheb - aga sellest hoolimata pani Leo käe Terra õlale, lootes, et too seda otseses või kaudses mõttes küljest ei hammusta. Ta vaatas Zivi, jälgis, kuidas noormees iga sammuga hajuvat tundus, ning siis oli ta samasugune veider tume kogu nagu too tribuutki. Ei läinud kaua, kui kõlas kahuripauk ning Ziv uuesti nähtavale ilmus. Arvestades seda, kui halb siin midagi näha oli, oli seal kusagil paar sekundit, kus see kahuripauk võinuks ka Zivi oma olla, aga seda Leonis ei kartnud. Üksiküritajad ei saa ühelegi karjeristile vastu. “Kes see oli?” küsis ta, kui Ziv nende juurde naases. Ta teadis küll, et mida vähem ta surnuist teadis, seda parem, seda lihtsam - aga uudishimu sai võitu.