61sed Näljamängud!

Ziv vaatas, kuidas Terra oma pükste säärt üles sikutas ning hammustas kaastundlikult huulde. See nägi valus välja. "See tuleb ka ära puhastada siis ilusti," arvas Ziv. Ja no jah, Terra kael ja riided kah. Küll sellega hakkama saab. Ziv suudles pehmelt Terra huuli taaskord, kallistades teda tugevalt. "Lähme tagasi jaa, enne, kui nad jumal teab mida arvama hakkavad," muigas Ziv. Ta suudles tüdrukut uuesti ja tahtis siis juba lasta tal püsti tõusta, kui märkas, et nende juurde maandusid kaks langevarju. "Oh," muigas kutt. Ta sirutas end, et need mõlemad lähemale tõmmata ja ulatas Terrale tema oma. Enda topsikut avades leidis Ziv sealt kindad. "Täpselt, mida ma vajasin," ütles kutt lõbusalt, kui need endale kätte tõmbas. Aah, need olid nii mugavad! Ziv oli täiesti kindel, et need pakikesed olid selle eest, et nad seksisid öösel.

Terra teadis, et ta haav jalal tuleks ära puhastada, aga ilmselgelt ei saanud sellega praegu tegeleda. Kõige parema meelega oleks ta uusi riideid tahtnud. Selliseid, mis pole verest läbi imbunud. Neidis hakkaski ennast juba püsti ajama, aga siis tulid neile pakid. Terra võttis oma pakikese, mille Ziv talle ulatas ning muigas kui sealt seest kreemi leidis. Ta vaatas taas üles, nagu esimese pakigi puhul ja ütles hääletult aitäh. Küll ta sponsorid seda näevad. Või noh, äkki ei näe. Neidis ulatas potsiku Zivile. "Määri seda näkku mulle, jalaga tegeleme hiljem," palus tüdruk. Tegelikult tahtis ta võimalikult ruttu tagasi minna. Ta kartis, et nende liit laguneb mida kauem nad eraldi on. Kes teab, äkki Leonis ja Selina on juba jalga lasknud.

Ziv noogutas ning pistis oma kindad taskutesse, et võtta kreem ja seda sõrmeotsaga tüdrukule näkku määrida. Vot nii. Varsti oligi tüdruku haav kreemiga kenasti kaetud ning Ziv vajutas mitu musi tema huultele enne, kui topsi kinni pani ja siis temaga koos tõusis. Ta asetas Terra jalgadele ning libistas käe ümber tema, et nad liiguksid tagasi sinna, kuhu nad Selina ja Leonise jätnud olid. Jap, oli tõesti parem võimalikult kiirelt tagasi jõuda ja seal teiste haavadega tegeleda.

Selina naeratas õrnalt Leonise sõnade peale. See oli tegelikult vähim, mida ta teha sai. Õnneks ei olnud keegi neist parasjagu üksi, muidu oleks laiali lihtsalt hunnik hulle karjeriste. Selina isegi kahtles, kuidas teised tribuudid üksi olles oma vaimse tervise säilitada suudavad. Kuigi keegi neist ei ületanud Terrat, Selinale tundus aina enam, et selle neiuga on mingi tõsine probleem ikka. See käitumine ei olnud kuidagi üldse enam normaalne. Selie eemaldus taas kergelt, aga jäi Leole siiski võrdlemisi lähedale, viies siis oma käe noormehe juustesse, et neid kergelt sasida. "Kuhu nad jäävad nüüd?" küsis ta tasa, samas ringi vaadates. Neiul oli endiselt veidi hirm, et nende liit läheb lahku, aga ta lootis, et nii pea see siiski ei juhtu. Zivi ja Terra nende juurest lahkumine tundus kahtlane, arvestades et kõik seljakotid ja asjad olid seal, aga samas ei tea kunagi, mis äkkmõtted neile pähe võisid tulla.. Seega Selina veidi muretses, kulm kortsus.

Terra sulges hetkeks silmad, kui külm kreem ta nägu puudutas. See tekitas mingit imelikku kihelust. Olgugi, et kreem toimis kiiresti, oli see suur haav tüdruku põsel siiski veel mõnda aega. Nüüd ajas ta end, aga küll püsti, võttes kreemipurgi kindlalt enda kätte ja põimis teise käe tugevalt ümber Zivi. Ta lonkas noormehe kõrval kenasti tagasi teiste juurde. Selina ja Leonis tundusid väga lähedased. Kas nad olid koguaeg sedasi olnud? Kapitoolium tuli surnukehasid koristama ning Terra silmitses hetke hõljukit, mis Emeraldi surnukeha üles korjas. Seejärel lasi ta Zivist lahti ning lonkas Emeraldi koti juurde, et sealt oma veepudel võtta, millest neidis paar lonksu jõi. Alles siis istus ta maha, pannes veepudeli ja potsiku käest, kiskus oma pükstesääred üles jälle ja võttis eemalt puhast lund, et sellega oma haava puhastada ja siis sellele kreemi määrida. Ta teadis, mida nad tegema peaks. Ta teadis, et nüüd tuleb liitu tugevamaks muuta kuidagi, tuleb kindlad plaanid kokku panna, tuleb edasine tegevus välja mõelda, aga ta ei tahtnud praegu ise kamandada ja käske jagada. Las Ziv teeb seda või keegi teine. Ta lihtsalt istus seal ja määris vaikselt ümisedes oma jalga, saamata ise arugi, kui hullumeelsena ta sedasi mõjuda võis.

Macon üritas muiet tagasi hoida, kui Myles surnud looma ümber tiirutama ning teda igast küljest uurima hakkas, nagu näeks ta elus esimest korda metskitse laipa. Lisaks sellele jätkus poisil isegi julgust laipa käega katsuda. Samas ei tohiks Macon selle üle väga imestada, et nad Mylesiga nii erinevad on. Üks kasvas siiski üles seitsmendas ringkonnas metsade keskel ning teine oli peaaegu oma elu pühendanud elektri tootmisele. Macon isegi ei teadnud, missugune viies ringkond oma ümbruselt välja näeb. Kas seal üldse oli mingit loodust veel alles? "Küllaltki suured, jah," vastas Macon, kui viienda poiss küsis temalt looma luustiku kohta. Vahepeal oli ka viimane liidukaaslane enda pesast välja roninud ning liitus ülejäänud kambaga. "Me mõtlesime, et küpsetame selle eluka ära ning hakkame siis edasi liikuma. Joogiveega on sant seis ja pealegi liigub siin ümbruskonnas soovimatut rahvast," viis Macon ka Juniperi plaaniga kurssi. Justkui noormehe sõnade kinnituseks kõlas õige pea ka teine kahuripauk, andes märku järgmisest surmast. Keegi ümbruskonnas vist tapab hoolega. Või on need erinevad inimesed. Kust Macon pidi teadma. "Aga Laurel, Juniper, aitate mul ehk selle eluka ära tükeldada ja vardasse ajada?" pakkus Macon mõne aja pärast tüdrukutele ka tegevust. Üksi läheks tal see töö palju aeglasemalt. Ja terariistu, millega lõigata, on neil mitmepeale piisavalt. Macon lootis, et enne Silveri tagasitulekut saavad nad kõige jälgimana näiva töö tehtud ja looma juba lõkkele küpsema panna, sest viimasel hakkas vist veristatud metskitse nägemisest paha. Kui kaugele tüdruk üldse minna võis? Vaevalt oli see mõte Maconi peast läbi käinud, kui ta kuulis pea kohal piiksuvat heli ning üks langevari poisi jalgade ees maandus. Ühe tühise seitsmenda ringkonna tribuudi kohta oli ta kolme päeva jooksul juba üllatavalt palju annetusi saanud. Avanud langevarju, leidis kutt selle seest sooja andvad kindad. Pole üldse paha.

Kirvemehe vastus rahuldas Mylesi soove ideaalselt. "Tore," ütles ta tõsiselt, "sest mul on neid luid vaja." Viienda elektrik ei mõelnud enam absoluutselt hirvest kui toidust vaid kui tööriistast. Liha seal peal oli lihtsalt kasutu osa. Sestap lasi ta ka küpsetamise kohta käiva lause kõvust mööda. Kui seitsmenda kutt tüdrukuid tükeldama palus, siis vaatas kuningas pilukil silmadega tema poole, arvates, et metsapoiss ta plaani ära oli tabanud. Myles ei olnud ju nii läbinähtavalt tegutsenud. Endiselt kahtlustades ei hakanud ta aga midagi ette võtma. Kui selgub, et noormees oma kirvega tema kavatsusi läbi näeb, siis kaob öösel kuningas koos oma traadirulliga minema. "Ma aitan ka," sõnas viienda poiss muretul toonil, nähes hirmupööra vaeva, et esimest korda elus oma ärritust maha suruda. Ellujäämisinstinktid olid ärataud salakavala poole temas. Ta kavatses edaspidi Maconile külge kleepuda, kuni saab aru, mida ta täpselt teab. Kirvevana ei saa nüüd üksi metsa asjale ka minna.

Kui Selina Leonise juukseid sasis, naeratas Leonis nüüd juba veidi siiramalt, ehkki ikka väsinult. Neiu küsimuse peale pöördus ta sinnapoole, kuhu Ziv oli kadunud, üks käsi Selina seljal. Ta uskus, et Ziv ja Terra tulevad veel tagasi - ilma oma asjadeta nad ilmselt ei lahkuks. Ta tundis natuke kergendust, kui kaks ülejäänud karjeristi välja ilmusid. Terra nägi natuke parem välja, mitte enam üleni verine, aga noahaav oli vist päris sügav. Leo pööras pilgu nüüd Kapitooliumi hõljukile, mis Emmy surnukeha minema viis. Viola oma ka, aga see ei olnud tähtis. Ta polnud Violaga sõnagi vahetanud, tema surm oli nagu iga teine. Jälle hakkas raske, kui ta mõistis, et ei näe Emeraldi enam kunagi. Kui hõljuk oli lahkunud, pöördus Leo Selina poole tagasi ning tõmbas ta veel üheks kallistuseks lähemale. Nüüd oli natuke veidram nii lähedal olla, kui Ziv ja Terra pealt vaadata said, aga see polnud oluline. Leonisel oli tuge vaja, peaaegu sõna otseses mõttes. Leo jäi natukeseks ajaks Selina juurde, andes Terrale aega enda haavaga tegeleda. Kui Terra temaga rääkida tahtis - varem või hiljem pidi see ju juhtuma - oli neiul vaja alustada. Terra oli see, kes rohkem vabandama pidi. Võib-olla võis siis ka Leonis kahetseda seda, kui jõuliselt ta neiuga varem käitunud oli.

Ziv liikus Terraga tagasi ning vaatas Leonise ja Selina poole hetkeks, kes tõesti üllatavalt lähedased tundusid järsku. Okei. Aga ega Ziv ja Terra ei pruukinudki olla ainuke paarikene seal. Ja veel rohkem kinnitust sai Ziv siis, kui Leonis ja Selina taas kallistasid. Ziv vaatas oma koti üle ning vaatas Terra suunas, kes seal pisut veidralt ümisedes oma haava tohterdas. "Terra määrib selle kreemi ära ja siis hakkame edasi liikuma. Me peame kuskile minema ja midagi tegema. Ja me peaksime sööma, aga ilmselt enne õhtut või hommikut küttida mõtet ei ole." Nad võiks mõne inimese üles leida nüüd kohe ja veel kellegi maha lüüa.

Juniper muigas kergelt, nähes oma ringkonnakaaslast kitse laiba ümber keerutamas. Kuna June'i pere elas suurest elektritootmise alast veidi kaugemal, oli ta ka veidi looduslähedasem kui Myles ning seega oli kitsi paar korda näinud. Asjatundja polnud ta aga kindlasti mitte. Ta polnud kindel, miks Myles sellest korjusest nii huvitatud oli, aga vähemalt ei märatsenud poiss enam.

Kuuldes edasisi plaane, noogutas ta heakskiitvalt - nad olid juba päris kaua ühes kohas paigal olnud, aeg oli edasi liikuda. Pärast pidusööki. Ainult üks märkus jäi Juniperi jaoks arusaamatuks. "Soovimatut rahvast?" küsis ta kulmu kortsutades. Karjeristid? Nende otsa June küll koperdada ei tahtnud. Kahuripaugu peale neiu võpatas. Keegi oli jälle hukkunud. Kas siis kusagil lähedal?

Kuuldes Maconi ettepanekut, noogutas June nõustumise märgiks, kuigi see töö ei tundunud endiselt väga kutsuv. Ta ei kavatsenud siin niisama passida. Ta pidi end pidevalt tõestama, muidu võivad teised ta maha jätta või midagi. Neiu astus tagasi telki, et sealt oma nuga ära tuua, ning istus siis Maconi kõrvale, et looma puhastamisega pihta hakata.

Roman Marcelo wrote:

Joogijanu oli tõesti piinav probleem, mis ei tahtnud kuskile ära kaduda. Ehk hiljem saab lõkke teha ja natuke lund sulatada. Päris sedasi lund süües ei saanud kurk erilist niisutust ja pigem tegi see janu suuremaks.
Roman kortsutas kulme, kui Marca eemale tõmbus, mõtiskledes endamisi, mis neiu peas toimus. Enda peas toimuvast ta küll väga aru ei saanud. Neiu lause peale ta vaid noogutas pisut hajameelselt, saates teda pilguga. Seejärel tegi ta aega parajaks magamiskottide kokku pakkimisega. Ta jõudis need vaevu teineteise küljest lahti võtta ja kokku rullida kui kuulis Marca hüüet. Teise lause peale reageeris ta juba vägaväga kiirelt, haarates nii enda kirka kui ka neiu oda. Ummisjalu tormates jõudis ta neiu kõrvale, silmates koheselt hunti, kes tema tormilise saabumise peale lõrisema hakkas. Õnneks pigem kuti peale mitte Marca peale. "Hoia seda ja püsi mu seljataga," sõnas mees vaikselt, ulatades neiule tema oda asemel hoopis enda kirka. See oli ilmselgelt lähivõitluse relv ja väga lähedale ta sellele loomale sattuda ei kavatsenud. Odaga ohutust kaugusest oli parem torkida. Roman astud Marca ette, et hunt jumala eest tema ilusat näolapikest oma küünistega ära ei rikuks ja haaras oda kindlamalt kätte, astudes sammu hundi poole. Püsis veel lootus, et loom taganeb, aga eip.. ründas hoopis. Avatud lõugadega tormas ta Romani poole ja mees lõi oda loomale kuskile kaela piirkonda, mille peale too niutsatas ja sammukese taganes. Korra üritas see loll loom siiski veel rünnata ja sai nüüd juba vähe asjalikuma torke samasse piirkonda, mis mõjus loomale ka surmavalt. Lumi värvus kenasti veripunaseks ja hunt vajus külili maha, oda ikka kaelas ja selle ots Romani käes. Väikese pingutusega tõmbas ta relva hundi kerest välja ja lasi sellel maha kukkuda, pöörates end siis Marca poole ja võttes neiu näo enda käte vahele, pilk üle ta keha käimas ja vigastusi otsimas. Mine tea, äkki oli hunt enne juba rünnata jõudnud. "Jäid terveks? Kõik korras?" päris Rome murelikult.

Marca vahtis hundiga tõtt, mõeldes kiirelt läbi kogu tegevustiku, kui hunt kohe sel hetkel ründama peaks. Kas ta jõuaks eemale põigata? Kas ta saaks paljakäsi hakkama? Ilmselt mitte, suure tõenäosusega saab ta haavata ja seejärel veritseb tükk aega ning lõpuks sureb verekaotusesse, sest mingeid sidemeid ja midaiganes veel neil ju ei olnud. Kuid õnneks tuli Roman piisavalt kiiresti kohale ja andis talle mitte just oodatud relva. Neidis kortsutas kirvest vastu võttes kulme, saamata aru, miks teda nüüd eemale lükati ja miks kutt ise hunti ründama asus. Sellegipoolest ei hakanud ta vahele segama, sest kirvega oleks tõesti pisut ohtlik olnud, kuid õnneks sai ringkonnakaaslane hakkama. Marca vaatas hetkeks maas veritsevat surnud hunti, kuni Roman kohe tema tervise pärast muret tundma hakkas. "Muidugi on, sina olid ju see, kes hundiga kakles," lausus ta, hääl kõlamas pahasemalt kui ta plaaninud oli. Vist oli natuke solvunud, et teda nii nõrgaks peeti ja mis kõike veel. Ta võttis kuti käed oma näolt ning astus eemale, sammudes odani. Ta haaras relva maast ja pühkis selle lume peale natukenegi puhtaks. "Mul on kõht tühi. Lähen otsin jänest või midagi," sõnas ta, mõtlemata hetkel sellele, et hunt oleks tegelikult ka potentsiaalne toit. Ta ei olnud kunagi hunti saanud, nii et mine tea, mis ussid sealt tulla võivad. Oda käes, jalutas Marca sügavama metsa poole.

Ka Selina naeratas kergendunult, kui teised tagasi jõudsid. See tegi ta veidi rahulikumaks. Ka temal oli teiste ees natuke veider lähedane olla, aga samas Ziv ja Terra end küll tagasi ei hoidnud, seega kallistas ta Leonist tugevalt vastu, ta kaelale kerge musi tehes. Kui Ziv nendega rääkima hakkas, tõmbus ta veidi eemale. "Sööme siis teepeal kuivikuid?" küsis ta kergelt kulmu kortsutades. Liikuma pidid nad küll hakkama ja mida rutem seda parem. Aga kõht oli siiski üsna tühi, ilmselt ka kõigil teistel. Selina ausalt öeldes oleks tahtnud natuke kuhugi edasi minna ja siis laagri püsti panna ja puhata ja süüa rahulikult. Ta oli küll ilmselgelt öösel korralikult magada saanud, aga igasugune tagaajamine ja tapmine oli väsitav. Aga puhkust ta enne võitu või surma tõenäoliselt siiski väga ei saa. Kui muidu ehk olekski võimalik, siis tõenäoliselt mängumeistrid ei lubaks seda.

Terra tõstis oma pea ning vaikis kui Ziv seal seletas, mis nad tegema peaks. Ta pani potsiku ära. Pea kõik oli otsa saanud. Kahju, et seda kreemi neile hulgim ei saadetud. Terra tiris pükstesääred taas oma jalale peale ning ajas end püsti, toetades vaid tervele jalale. Tal oli nüüd kogu sellest passimisest külm. Õnneks hakkas valu vaikselt hajuma, sest geel mõjus asjalikult, kuigi ta tundis kihelust nüüd ka oma jalal. Neidis tiris enda ja Emeraldi kotid enda juurde ning vaatas nende sisud üle ja pakkis vajalikud asjad endale kotti. Väga midagi sealt isenesest muidugi võtta polnud. "Õhtul sööme liha, lepime praegu kuivikutega," arvas Terra Selinale vastuseks. Seljakoti endale selga tirinud, lonkas ta oma matšeete juurde, korjas selle üles ning kinnitas vöö vahele. Ebamugav oli jalutada sedasi, aga küll ta jalg korda saab. Nüüd lonkas Terra teiste juurde. Ta oli maast üles võtnud ka viskenoa, mille Viola talle jalga oli visanud. Miks Violal see oli? Terra mäletas, kuidas Emerald sarve juures oli teisest visenugade komplektist endale nuge juurde võtnud. Kas Emerald oli algusest peale Violat aidanud või juhtus see praegu kogemata? Kas Emerald oli algusest peale plaaninud neid reeta? Kas Leonis tõesti ei teadnud midagi või mängis ta vaid lolli? Terra keerutas mõtlikult verist nuga enda käes, vaevumata seda puhastama. Nagunii oli igal pool verd ja ta polnud isegi kindel, kas ta selle noa kindlalt kaasa veab. Midagi maha jätta poleks ka hea iseenesest. Eriti relvi. "Kuidas me sel ööl valvamisega teeme?" küsis Terra vaikselt küsimuse, mis ilmselt nende kõigi peas praegu tiirles.

Leonis noogutas Zivi juhendamist kuuldes - tal oli hea meel, et keegi teine talle ütles, mida teha, nii et talle sobis kõik. Ka kuivikud. Mis seal ikka, eile olid nad ju päris hästi söönud, ja kui nad õhtuni elus püsivad, õnnestub neil ilmselt uuesti jahtima ka minna. Pealegi polnud tal praegu eriti isu - ere mälestus Emeraldi tühjast silmakoopast peletas seda väga edukalt. Ta lasi Selina lõpuks lahti ning haaras ka enda asjad. Seljakoti oli ta mingil hetkel seljast visanud, täpselt hetke ta ei mäletanud. Ta vinnas seljakoti uuesti selga ning silmitses lähenevat Terrat. Tema küsimuse peale oli Leonis vait - ilmselt kahtlesid teised esimeses ringkonnas ikka, Terra eriti, ja kuna Emerald oli eile vabatahtlikult valvesse läinud, oletas Leonis, et teistele ei meeldiks, kui tema samamoodi käituks. Kui keegi teine ei lähe, siis ta ju lõpuks võib, aga kohe ette astuda ta küll ei kavatsenud. Ta silmitses oma saapaninasid, aeg-ajalt teiste suunas vilkspilke saates.

Maconil polnud õrna aimugi, mis mõtted Mylesi peas liikusid, kui ta kuulis, et poisil on luid vaja. "Mille jaoks sul neid tarvis on?" otsustas kutt küsida, kuna Myles suutis temas paraja uudishimu tekitada. Kui tüübil on mõni hea idee, siis ladugu kõik lagedale. Nad on ikkagi kõik kambakesi koos ja aitavad üksteist, kuni karjeristid ja muud ohtlikumad tribuudid veel elusana ringi töllerdavad. Seda Macon vähemalt lootis. Kui viienda poiss end samuti appi pakkus, oli Macon kergelt üllatunud, aga ei öelnud midagi. Las siis paneb oma käed ka tööle, kui tahab, aga ärgu ainult endal sõrmi otsast lõikugu. Viimase mõtte jättis seitsmenda tribuut loomulikult enda teada. Kui aga Juniper soovimatu rahva jutuks võttis, viis Macon pilgu tüdrukule. "Hommikupoole oli kuulda kellegi karjumist, millele varsti kahuripauk järgnes. Ma ei tea, kes seal on või mitu neid on, aga parem oleks mujale minna. Igaks juhuks," seletas kutt. Varsti pöördus aga Macon tagasi töö juurde, mis tal pooleli oli. Kuna see kits on võrreldes jänesega paras pirakas, ei jõua nad ilmselt kõike äragi küpsetada, enne kui minema peavad hakkama. Päris pimeda peale ei tahaks ka jääda. Või saab äkki allesjääva osa endaga kaasa tassida.

"Sööme kuivtoitu jah," ütles Ziv, enda kotist paari pakki kuivatatud liha välja koukides. Ta ulatas ühe neist Terrale ja teise avas endale. Valve küsimuse peale kutt ohkas ja silmitses neid kõiki. "Ma ütleks, et oleks asjalik, kui keegi meist ei valva, aga ilmselgelt ei ole see eriti hea mõte. Seega ma võin esimese valvekorra võtta," muigas kutt. Laseb ka jalga, vot siis. Ziv vaatas nüüd ringi, silmitses verd lumel ja mida kõike. "Mis suunas me läheme?" küsis noormees siis. Sinna, kust tulid, või kuskile mujale?

Roman ei saanud esiti üldse aru, miks Marca nii pahaselt kõlas. Mis ta nüüd valesti tegi? Eks kui ta natuke kauem olukorra üle mõelnud oleks, saaks ta aru ka, mis neidise pahameelt põhjustas. Aga praegu mõtles ta lihtsalt, et tüdruk ei tahtnud, et Rome teda näpiks ja pahandas seepärast. Mees tõmbas muidugi käed kohe eemale, kulmud kortsu tõmbumas. Pagana pihta, see tüdruk ajas ta pea sassi.
"Kuule, kus sa tormad nüüd.. Hundiliha kõlbab ka süüa ju," arvas Roman, tatsates neiule järele. "Mis ma tegin nüüd?" küsis mees, haarates Marca randmest, et neiu seisma jääks. Muidugi õrnalt, sest ta ei tahtnud neiule haiget teha. Ta lihtsalt ei saanud üldse pihta enam ja ta natuke kahtles, kas asi ikka oli selles, et Roman teda näppinud oli.

Selina noogutas kergelt nii Terra kui ka Zivi vastuse peale ning ajas ka enda seljakoti uuesti selga endale. Ta võttis endale toidukotist toitu, mille pani jopetaskusse. Mingi hetk ikka süüa saab võtta, kuigi tal olid mõlemad käed relvadega enamasti hõivatud. "Ilmselt me peame üksteist usaldama lihtsalt," sõnas Selina valvearutelu peale. Tundus nii rumal, aga samas neil muud üle ei jäänud. Lõpuks mõtles ta ka rohu päritolule, mida Terra nii hoolega seal määris. Ilmselt oli neiu ära olles pakikese saanud, võib-olla Ziv ka isegi. Väike kadedusekihvatus käis tal läbi, huvitav, et nad Leonisega midagi ei saanud, aga ju nad polnud seda siis ära teeninud. Selie võlus oma näole kerge teeseldud naeratuse ning sättis relvad endale taas kätte. "Võiks kuhugi edasi liikuda?" pakkus ta välja. Vaevalt keegi oli nii ruttu jõudnud sinna kanti liikuda, kust nad tulnud olid. JA kuskil pidid kõik ülejäänud elusolijaid, keda oli üsna palju veel, ka olema ju.

Terra võttis Zivilt kuivatatud liha paikese ning tänas teda vaikselt. Neidis silmitses nüüd hetke teisi. Jeaah, eks nad pidid usaldama, mis neil üle jäi. Aga fakt oli see, et Terra ei usaldanud. Kuidas ta peakski saama neid usaldada kui neid just oli reedetud? Mingit jama ta sellest siiski korraldama ei hakka. Tüdruk nõustus Selina pakkumise peale. "Lähme jah edasi," arvas a neidis. Nad kõndisid üsna sihitult ringi viimased päevad, võiks nüüd tegeleda kellegi leidmisega. Tänu sellele toredale tuulele polnud neil enam võimalust leida kellegi jälgi ja mööda neid minna, aga ehk komistavad kogemata kellelegi otsa. Terra nosis vaikselt liha ning oli valmis edasi lonkama. Ta toetas ikka suurema osa oma keharaskusest tervele jalale.

Leonis noogutas kergelt, kui Ziv nõustus esimesena valvesse minema. Leonis läheb millalgi öösel, või vastu hommikut, et teised hommikul näeks, et tema ei kavatse kuhugi minna. Tal polnud seda mõtet ka enne olnud, aga Emeraldi tegu muutis tema lojaalsuse veel kindlamaks. Ta kavatses nii oma kaaslastele kui tervele Panemile tõestada, et kõik esimese ringkonna tribuudid ei ole reeturitest ussid.

Ta mõistis küll, et polnud juba tükk aega midagi öelnud, aga teised said organiseerimisega hakkama ja Leonisel nende otsuste suhtes pretensioone ei olnud, nii et ta jätkas seda vaikust. Ta oli küll valmis edasi minema ja olema osa grupist, aga selleks, et ta jälle endine oleks, läheb ilmselt veidi aega. Seega noogutas ta edasiminekujutu peale veel kord ning valmistus liikuma hakkama. Oma toidu jättis ta esialgu kotti.

"No lähme edasi," nõustus ka Ziv. Ta hakkas minema, tõstes seljakoti endale korralikult selga nüüd. Ta kõndis Terra kõrval, nosides rahumeeli oma liha. Praegu ta veel kinnastest puudust ei tundnud, aga võib-olla hiljem. Siis, kui ta enam ei söö. Halb oleks kinnastega sealt pakist midagi kätte saada ilmselt. Ziv haigutas vahepeal pisut ning sättis jope kraed, tahtes seda endale hoopis näo ette. Näol hakkas jahe, aga ta ju sõi vahepeal. "Sul hakkab paranema ka?" küsis Ziv Terralt varsti, pilk tema näole liikumas. Neiu lonkas ikka, aga tundus hakkama saavat. Ilmselgelt see kreem kohe ei mõjunud.

Selina kõndis ilusti Terra ja Zivi järel, aga tunduvalt lähemal neile, kui enne oli olnud. Kuidagi kindlam oli nii. Nad liikusid küll veidi aeglaselt, aga oli ka aru saada, Terra oli ikkagi haavatud, ja ega neil otseselt kiiret ka kuhugi polnud. Selina oleks tahtnud ka aegajalt süüa, aga mõlemat relva korraga ühes käes hoida oleks olnud äärmiselt ebameeldiv, kui mitte võimatu, seega otsustas ta esialgu vähemalt lihtsalt kõndida. Kuigi näha Zivi söömas seda just lihtsamaks ei teinud. Sellepärast Selinale ei meeldinud, et tal kaks relva oli ja et ta kumbagi väga kuidagi ära ei saanud panna. Vähemalt ei suutnud ta moodust välja mõelda. Kõht vaikselt korisemas, müttas ta ilusti edasi. Tundus, et Leonis ei tahtnud väga rääkida, seega kõndis ka Lina hääletult. Loodetavasti nad leiavad varsti veel kedagi.

Terra püüdis küll hoida oma tavalist tempot, aga ilmselgelt ei suutnud ta päris sama kiirelt kõndida. Ta ei tahtnud tunnistada, et ta hoogu maha võtab neil ja püüdis lonkamist vältida nii palju kui sai, aga paraku polnud see ilmselgelt võimalik. Zivi küsimuse peale kehitas neidis kergelt õlgu. "Ma ei tea, kiheleb küll," sõnas tüdruk. Ta haav põsel oli veidi parema väljanägemisega, aga endiselt tundus, et kui tüdruk oma suud rohkem lahti teeb, võib näha läbi tema põse. Päris nii see muidugi ei olnud, aga haav oli päris sügav. Õnneks ei veritsenud see enam. Mingil hetkel vaatas neidis üle õla, nähes Selinat ja Leonist ikka neile järgi tulemas. "Ma võin su oda hoida kui sa süüa tahad," pakkus terra lahkelt Selinale. Tundus, et neidis oli hädas oma relvadega. Terral ju endal nüüd kolmharki polnud ja matšeete oli tal ilusti vööl, seega tema käed olid päris kenasti vabad.

Legend:
* karjeristid
* Roman
* Marca
* Mirena
* Ham
* Macon and co


PS! Kui kellelgi on pretensioone või tunneb, et ta paikneb valesti, palun kirjutada Mängujuhile.

"Ma ei taha seda hunti," ütles Marca Romanile, ise samal ajal tähelepanelikult ümbrust jälgides. Ilmselgelt ei olnud ühtegi jänest kohal, kui nad seal kisasid. Mis puutus hundisöömisesse, siis ega tegelikul ei olnud neidis ju mingi peps inimene, kellele nüüd üks või teine loom ei kõlba. Oleks tal teine tuju, oleks ta selle eksperimendi ette võtnud küll ja proovinud, kas hundiliha ka söödav on, sest.. noh.. miks mite. Kaua polnud tal enam elada jäänud ja kõik tuli ju ära proovida. Aga praegu ta oli solvunud ja ta tahtis oma pahameelt väikeste jänkude peal välja elada, kuid ta ei saanud seda teha, sest ringkonnakaaslane jooksis talle ikka järgi. Ta jäi seisma, kui Roman ta randmest haaras, viies hetkeks pilgu tolle käele. "Sina tapsid hundi, mina püüan jäneseid, et me söödud saaksime. Kõik on täiesti tasakaalus. Mõlemad anname panuse ellujäämisele, ei midagi muud," vastas Marca õlgu kehitades, tõmmates seejärel oma käe ära. Tema muidugi ei näinud asja nii, et kutil tekkis äkitselt mingisugune suur vajadus tüdrukut kaitsta ja mis kõike veel. Tema silmis pidas Roman teda lihtsalt mingiks hädaks, kes ei saa ise endaga hakkama.