61sed Näljamängud!

"No siis.. ei söö hunti. Pole arvatavasti kuigi hea nagunii," sõnas Roman, kulmud kortsus. Näe, kes valivaks on toidu koha pealt hakanud. Kunagi sõi kõike, mis hamba all ei karjunud. See on see Kapitooliumi toidulaud, mida nad enne mänge nautida said.
Marca lause võis küll väljendada üht, aga Roman tajus, et miskit oli ikkagi mäda ja kuidagi oli ta tüdrukule liiga teinud. Vähemasti tema silmis. Aga kodurahu nimel otsustas Rome asjaga kaasa minna. "Oleksid tahtnud ise hundi ära tappa siis?" päris mees. Ega noh.. Romanile ei meeldinud loomi tappa, nii et hea meelega oleks ta selle ülesande kellegi teise hoolde jätnud, aga tema ei saanud parata kui mingid ürgsed kaitseinstinktid tööle hakkasid. Rome mõmises pahaselt, kui Marca enda käe lahti rapsis. Lisaks kaitseinstinktidele oli tal nähtavasti ka vajadus tüdrukut käperdada. No olgu, see vajadus oli koguaeg olnud. Ta oli siiski mees.

Kuna nad kõndisid nüüd üsna lähestikku koos, tundis Leonis mingit ühtsustunnet. Sellega kaasnes lootus, et äkki nad siis ikkagi ei vaju laiali. Muidugi pidid nad Terraga millalgi asjad selgeks rääkima, aga esialgu tundus asi üsna hästi minevat. Vähemalt mitte vägivaldselt.

Ta märkas Selina probleemi alles siis, kui Terra lahenduse välja pakkus, ja kortsutas enda tähelepanematuse peale veidi kulmu. Ta pidi oma mõtetest välja rabelema ja oma kaaslasi rohkem jälgima. Tavaliselt eelistas ta ju seltskonda ja koostööd. Ta ohkas kergelt ning tõstis pilgu kõrgemale, peaaegu sundides end jälle asjalik olema.

Ziv noogutas, kui Terra ütles, et kiheleb. No kui kiheleb, siis järelikult vaikselt paraneb. Ziv suunas hetkeks pilgu Selinale, kui Terra teda kõnetas, aga ei öelnud midagi, vaid toppis järgmise lihariba endale sülle, pilk maad ja taevast ja üldse ümbrust jälgimas. No ei saanud väga tähelepanematu ka nüüd ju olla. Pärast satuvad mõne kiskja otsa või tuleb mõni tribuut kuskil vastu. See oleks natukene nukker, kui nad seda ei märkaks. Ziv haigutas laialt ning näris oma liha edasi. Tahaks juba laagrisse jääda ja magada. Aga ei, ta peab vahti ka veel pidama.

Selina naeratas kergelt, kui Terra pakkus, et võib ta oda hoida. Kõht oli tühi, seega ei hakanud ta pikemalt mõtlemagi, ning sõnas: "Kui see sulle just tüli ei tee, siis veidikeseks võiks." Selina arvas, et kuna neiu oli selle ise välja pakkunud, siis tal ilmselt ei ole ka midagi selle vastu, seega ulatas käe odaga ilusti ette poole. Võib-olla ta oleks kahelnud selles mõttes, aga ta oli ju näljane. Kui ta ei sööks, siis ta ei jaksaks varsti enam liikuda lihtsalt, seega pigem see. Selina hakkas kohe hoolega sööma, et mitte liiga kaua venitada, siiski lastes pilgul üle ümbruse käia. Leonis oli kuidagi eemalhoidev, aga samas oli see veidike mõistetav, seega ei hakanud Selie teda väga surkima, kuigi Leo oleks ju võinud ka ikka midagi süüa. Energiat vajasid nad selles lumes ja kohati konarlikul maastikul ikka korralikult.

Terra võttis Selina oda ning andis oma alles jäänud kuivatatud liha paki neidisele. Selle vahetuse käigus jäi Terra Zivist maha ning lonkas nüüd pigem teiste järel, kui ees, aga nii oligi parem. Ta ei tahtnud väga kõigi ees longata ja näidata neile kui nõrk ta on. Olgugi, et nad kõik juba teadsid, et ta oli viga saanud ja värki, eelistas Terra ikkagi mitte enam nende kõigi ees longata. Võiks juba korda saada selle kuramuse jala.

Selina oda tundus käes üsna tuttav, aga samas ikkagi võõras. Selle raskus oli teine ja käepide polnud ka päris see. Terra tahtis oma kolmharki. Ta kaalis mõttes, kas ta üldse odaga hakkama saaks. Ilmselt saaks kui vajadus peaks tekkima, ei oleks nii problemaatiline. Kindlasti saaks ta sellega paremini hakkama kui vibu või mõõgaga. Miks nad selle teise kolmhargi ära pidid põletama ometi?

Silver polnud kindel, kui pikalt ta oli oma mõtetes kõndinud, enne kui viimaks seisma jäi ja ringi vaatas, leides piisavalt suure kuuse, mida mööda oleks hea üles ronida. Jõudnud vaid sammukese teha, kuulis ta tuttavat piiksumist. Viinud enda pruunid silmad üles, tõstes käe silmade kohale varjuks ette, püüdis neidis leida üles langevarju, mis loodetavasti midagi kasulikku sisaldab. Pikalt jälginud selle liuglemist puude vahelt maapinna poole, lubas Harry endale muige. See oli tema enda oma. Õhust langevarju kinni püüdnud, kükitas näitsik, avades halli silindrikujulise anuma, mille sees olid jopega sama stiili kindad. Lõpuks ometi. Kuigi seitsmenda tüdruk peaks olema harjunud talve ja külmaga, mida neil ikka koduringkonnas esineb, ei meeldinud külm ei talle ega tema kätele sugugi. Kuigi tüdruk püüdis neid võimalikult palju soojas hoida, olid need siiski õhtuks tavaliselt sinised ja tuimad. Kindad endale jope taskusse pannud, tõusis tüdruk uuesti püsti. Viinud pilgu suunas, kus võiks loodetavasti kaamera olla, saatis Silver vaatajatele lõbusa sooja naeratuse ja hääletu 'aitäh'. Pugenud oksade vahelt läbi, asetas tüdruk käed õla kõrgusel olevale oksale, viies viivuks veel pilgu selja taha, enne kui mööda tüve kõrval olevaid oksakesi üles ronima hakkas. Teekond üles oli tõeliselt pikk ja sinna üles pidi tüdruk saama, et enam-vähem näha, kus nad on ja kuhu minna hiljem edasi. Üht kätt pidevalt teisest kõrgemale viinud, püüdes jalgadega enda kätele järele jõuda, püüdis Harry mitte libiseda ja kukkuda. Oksad olid küll karedad, et neist oleks lihtsam kinni võtta, kuid samas lumised ja osaliselt jäätunud. Jõudnud viimaks nii kõrgele, kui võimalik oli ronida, pistis neidis pea oksade vahelt välja, silmitsedes ümbrust. Seal üleval oli veel valgem kui all. Tugevalt silmi kissitades, hoides paremat kätt nende kohal varjuks, viis Harry pilgu suunast, kus ta enda arust tuli. Peale lühikest otsimist leidis ta viimaks suitsujoa, mis puude vahelt vaevumärgatavalt ülespoole kerkis. Nüüd pidi ta vaid leidma mõne parema laagriplatsi. Eriti kaugemale pole neil mõtet minna, sest puud läksid järjest hõredamaks. Pigem liikuda kas mööda metsa edasi paremale või vasakule. Metsa mõlemal juhul eriti palju ei jagunud, kuna mitte nii kaugel paistis juba natukene mägisem ala ja .. kas ta nägi tõesti midagi liikumas seal lumeküngaste vahel? ... Midagi, mis meenutas justkui jõge. Lubanud endale rõõmukilke, pidi tüdruk haaret oksa ümber tugevdama, et mitte libiseda ja alla kukkuda. Kuigi puu otsast avanes hea vaade, ei suutnud ta kedagi teist liikuda. Ühtegi suitsu ja mujal ei olnud ja liikumist ka puude vahelt ei näe ju. Vaikselt alla liikudes, oli neidisel jäänud vaid umbes kaks meetrit, kui ta korraga libises oksa peal ja kukkus selg ees alla poole. Hinge kinni hoides, vaatas Silver üles oksade vahele, julgemata end liigutada ega midagi muud teha. Aga kuna kõikjal valitses vaikus, võis neidis veenduda, et ta on veel elus, ilmselt küll natukene vigane, aga vähemalt elus.

Marca ei teadnud enam ise ka, mida ta siis täpsemalt tahtis. Ühest küljest ta ju teadis, et kui Roman poleks appi tulnud, oleks ta praegu kas vigastatud või äärmisel juhul kutu, ja tänu sellele oleks ta kutile pidanud tänulik olnud. Samal ajal tundis ta lolli põikpäisust ja vajadust olla iseseisev, mis pani teda mossitama ja solvuma sellepärast, kui keegi tema eest midagi ära tegi. "Ei," vastas ta, surkides oma odaga lumes. No natuke vist tahtis, aga samas see ei olnud ju oluline.. Neidis ohkas ning vajus lumme istuma, kaotades tahtmise jäneseid püüda. Kurk valutas, juua tahaks. "Ma tahan lihtsalt olla kindel, et ma ka endiselt ennast kaitsta suudan ja üldse hakkama saada endaga," lausus ta, hoides oma pilku lumel, sest ringkonnakaaslasele otsa vaatamine oleks ebamugavalt mõjunud. Ta oli kogu elu endaga hakkama saanud ja sööki lauale toonud ja üldse kõiges igati asjalik olnud, aga nüüd.. Ta ei olnud siiamaani isegi korralikult söönud ega omale normaalset vett hankinud. Eks muidugi oli ta vähesega harjunud ja seetõttu oli tal ka lihtsam, kuid kui ta juba seal oli. Ja nüüd tuli veel Roman, kes võttis ta öösel kaissu, et sooja anda, ning tappis metslooma, et ta viga ei saaks. "Ühel hetkel põrkan ma niikuinii kellegagi kokku ja mis siis saab, kui ma enam äkitselt ei oska oma relva käsitledagi?"

Leonis silmitses veidi aega oma kaaslasi. Ziv tundus olukorda arvestades üsna muretu olevat, Terral tundus juba paremini minevat - kihelus tähendas ilmselt midagi head. Selina hakkas samuti sööma. Leonis ehmus, kui tema kõht selle vaatepildi peale valjusti korises. Ta polnud ju eileõhtusest jänesest saati midagi söönud ja täna oli juba üsna seiklusrikas ja energiat kulutav päev olnud. Nüüd ei tundunud söömine enam üleni vastumeelne - vist aitas Emeraldi hukkumise kohast eemal olemine õudsete kujutluspiltide eemal hoidmisega natuke, igatahes ei olnud asi enam nii hull - ja mõne hetke mõelnud, libistas Leo seljakoti ühelt õlalt maha, et selle seest mingit toitu otsida. Päris isu ikka veel ei olnud, aga vähemalt oli nüüd tõenäoline, et kui ta midagi suhu pistab, ei tule see sama teed tagasi. Ta jäi selle kotist toidu õngitsemisega samuti veidi Selinast ja Zivist maha, kõndides nüüd sammukese Terrast eespool. Ta kaalus sammude kiirendamist, aga samas ei tahtnud ta Terrat sinna päris üksi sappa lonkima ka jätta. Nii jäid nad lõpuks enam-vähem haneritta.

Esimene kahuripauk pälvis osaliselt Laureli tähelepanu, pannes tüdruku ringi vaatama, justkui oleks äsja surma saanud tribuut nende kõrval, aga teine pani ta kergelt võpatama, sest kahte järjestikust pauku poleks ta oodanud. Alles kolm päeva oli ju möödas. Kui Juniper nendega ühines, tervitas neidis tüdrukut vaikselt vastu, kuid tema pruunid silmad pöördusid tagasi poistele, kui ta kuulis Mylesi sõnu. Neidis püüdis naeruturtsatus tagasi hoida, kuid mingil määral lipsas see siiski tema suust välja. Õnneks ei hakanud ta valjult naerma. Endamisi õrnalt pead vangutanud, pigistas Laurel huuled kokku ja kummardus kitsele lähemale, et hakata looma kõhu juurest kitse selja poole nülgima hakata. Peaks olema lihtsam teda ju tükeldada, kui pole tüütud nahka. Looma nülgimine on tegelikult kuuenda tüdruku jaoks väga uudne tegevus, oma ringkonnas ei pidanud tüdruk kunagi jahil käima, rääkimata tervest loomast õhtusöögi valmistamisest. Olles oma ringkonna võitja laps, elas Laurel väga head ja lihtsat elu.
Piiksumist kuuldes, tõusis Laureli pilk üles, tunnistades pisikese langevarju maandumist Maconi ette. Hetkeks tundis neiu poisi üle kadedust, kuna see oli teine kink tüübile, samas kui tema pole ühtegi saanud, aga samas pole tal midagi otseselt vaja olnud. Vigastatud ta pole ja otseselt ka ei külma, kuigi paljad käed hakkasid tuimaks muutuma, kui ta pikalt tegevuseta on. "Su ringkonna tüdruk on juba päris pikalt ära olnud," sõnas neidis muuseas, hoides enda pilku mõnda aega Maconil. Silveri lahkumisest oli juba pool tundi kindlasti möödas.

Suurest metsloomast tükkide saamine, mida sobiks tulele panna, ei olnudki nii lihtne kui esmapilgul tundus, aga lõpuks hakkasid Maconi pingutused ka ära tasuma, kui ta juba paar lihakäntsakat vardaga lõkke kohale küpsema panna sai. Teised näisid samuti õigel teel olevat, kuigi nägudest võis näha, et neile selline töö just eriti meelepärane polnud. Maconile samuti mitte, aga kuidagi peavad nad oma kõhtu täitma, sest muidu kauaks ellu ei jää. Ja näljasurm tundus noormehele mitmeid kordi haledam kui surm kellegi mõõga või mis iganes muu relva tõttu. Kitse kallal tegutsedes suutis Macon aga Silveri puudumise peaaegu ära unustada, kuni see tal Laureli kommentaari kuuldes järsku meelde tuli, mille peale kutt pikemalt kaalumata püsti tõusis ja kuuenda tüdrukule meeldetuletuse eest tänuliku pilgu saatis – iseasi, kas too sellest aru sai. Kuna Macon polnud lõkke juures nii asendamatu, et ilma temata hakkama ei saadaks, otsustas kutt natukeseks laagriplatsilt lahkuda. "Ma lähen vaatan, kuhu Silver nii kauaks jääb," ütles ta teistele selgituseks, üritades kõlada oma tavalisel hääletoonil, mitte murelikult. Haaranud maast ka oma kirve, kadus noormees laagriplatsilt. Maconile ei meeldinud kohe üldse, et tema ringkonnakaaslane nii tihti üksi kusagile jõlkuma läheb, sest see kujutab endast suurt ohtu. Ja selle tüdruku kaotamist ei saanud Macon endale lubada. Koos nad pärast mänge kunagi olema ei saa, aga need viimased päevad või koguni tunnid olid noormehe jaoks olulised. Macon kavatses viimse hingetõmbeni tüdruku kõrval seista ja vajadusel isegi Silverile mõeldud surmava hoobi enda peale võtta. Jalutanud tubli mitusada meetrit, märkas Macon ringkonnakaaslast täpselt sel momendil, kui viimane puu otsast alla sadas ja lumele prantsatas. Kiirelt oli noormees Silveri juures ning sirutas käe, mis parajasti kirvest ei hoidnud, rüütellikult välja, et neidis püsti aidata. "Kuidas sinuga on? Said haiget? Liikuda ikka jaksad?" järgnes noormehelt kohe mitu murelikku küsimust.

Roman pidi naeruturtsatusttagasi hoidma, kui Marca lihtsalt lumme istuma vajus, jonnakas ilme näos. Tüdruk nägi nii naljakas ja armas välja sedasi mossis olekus. Aga Rome pidi keskenduma siiski ta sõnadele, et aru saada, mis ta nüüd valesti tegi. Mees põlvitas Marca ette lumme ja silmitses teda huvitunud ilmel.
Tüdruku argument tundus nii jabur, ent samas mingil määral mõistetav. "Mina peaks sellepärast muretsema. Ma olen areenil olles tapnud ühe jänese ja hundi," muigas Roman, vaadates järjekindlalt Marcale otsa, mis sest, et neiu pilk alla oli suunatud. Marca oli ju inimelu võtmisega ka hakkama saanud. Mis muidugi oli kohutav ja puha, aga tõestas, et ta saab sellega vajadusel hakkama. "Sa võid minu peal oma oda harjutada. Ma tean, et sa oled sellest ammu unistanud," pakkus mees naerdes. Kättemaks neiu ahistamise eest või nii.

Silver võpatas märgatavalt, kui korraga Maconi häält kuulis. Ta ei pannud isegi tähele, et noormees tema juurde jõudnud oli. Võtnud poisi käest kinni, tõusis ta tüübi abil üles, varjates endas grimassi, mis tekkis korraga alaseljas. Viinud pilgu sinna, kuhu ta maandunud oli, oleks Silver heameelega naerma hakanud. Ta suutis ilmselt siin pool metsa ainsa lume aluse kännu üles leida ja sellele peale kukkuda. "Ma kukkusin kahe meetri kõrguselt, mis sa ise arvad, kuidas ma end tunnen," turtsatas näitsik esmalt mitte just eriti sõbralikult, kuid siis ilmus tema suule vabandav naeratus. "Kõik on hästi," lisas tüdruk, kükitades maha, et enda kirves võtta ja lumme tekkinud auk ülejäänud maapinnaga tasa teha. Tõusnud uuesti püsti, sirutas neidis end kergelt, kõrvu kostumas paar raksatust, mis selgroost alguse said.

Võib-olla ei kukkunud Maconi esimene küsimus tõesti hästi välja, mida seletas poisi ehmunud olek. Ta on juba enne areenile saatmist kartnud, et ühel hetkel Silverit pole enam temaga: kas saavad teised tribuudid neidise kätte, mängumeistrid seavad mõne lõksu üles või juhtub lihtsalt traagiline õnnetus. Ja see puu otsast kukkumine nägi noormehe jaoks täpselt kolmanda variandi moodi välja. Siiski tundus, et praegusel juhul pääsesid mõlemad kõigest ehmatusega. "Kindel? Sa võid mulle alati rääkida, kui midagi on," ei jäänud Macon selle vastusega kuigi rahule. Noormees ei uskunud, et kui tema ise oleks sama kõrgelt alla potsatanud, saaks ta vaid mõned minutid hiljem ringi jalutada, nagu midagi polekski juhtunud. Arvatavasti pool keha valutaks veel tükk aega. "Ja sinu järjekordsest ärkaminekust," jätkas poiss,“ hoides pilku ringkonnakaaslase silmadel, "kui sul peaks jälle tekkima tahtmine pikemaks ajaks kaduda, siis ma tahaks sinuga ettevaatuse huvides kaasa tulla. Või kui sa arvad, et oleks teiste silmis kahtlane, et me pidevalt koos kusagil ära käime, siis kutsu kedagi teist kaasa – Laurel või Juniper näiteks." Mylesi ei hakkanud Macon pakkuma, kuna tajus, et too Silverit väga ei salli. Aga tüdrukud tundusid siiani kõik omavahel kenasti läbi saavat. Noormees ei uskunud, et kumbki neist praegu Silveriga tüli norima hakata julgeks, sest praeguseks peaks neile juba selge olema, mida Macon sellest arvaks.

"Kindel. Pehme maandumine siiski," välja arvatud see nõme känd, kuid lause viimase osa jättis neidis enda teada. Macon vist ei pannud seda kändu seal lume sees, kuhu neidis maandus, tähelegi. Vähemalt ei tulnud sellest juttu. Ning mida ta ei tea, see ei tapa ka. Pealegi polnud see kaks meetrit lumme kukkuda midagi nii hull. Korraks vaba käe alaseljale pannud, kuhu kännukene jättis mälestuseks kindlasti ühe kena suure verevalumi, viis Silver pruunid silmad Maconile. "Ära jäta muljet, nagu ma oleks kuuene. Minuga ei juhtu midagi. Ma lihtsalt tahtsin natukene rahu ja vaikust," raputas Harry pead, vaadates poisile silma. Pealegi üksinda siin metsas oli päris rahustav. Aitas mõtteid korrastada ja paar head plaani välja mõelda. "Ning enda õigustuseks - siit mingi viis kilomeetrit edasi on jõgi. Tee sinna pole just igapäevane jalutuskäik parki, aga parem kui mitte midagi," lisas neidis. Haare kirve ümber oli tüdrukul kindel ja tugev, justkui tajuks tema alateadvus, et läheduses on oht.

Maconis tekitas see kahtlust, kuidas Silver rääkis oma kukkumisest kui mitte millestki erilisest, aga ta ei tahtnud rohkem torkima ka hakata. Kui tõesti oleks lood väga hullud, ei saaks Silver seda tagasi ajada. Kutt ohkas, kui Silver väitis, et ei juhtu temaga midagi. Mismoodi sai neidis selles nii kindel olla? "Võib-olla praegu ei juhtunud tõepoolest midagi, aga järgmisel korral ei pruugi enam nii hästi minna," ei tahtnud Macon jonni jätta, sest mõte, et tüdruk kunagi jälle üksi nii pikaks ajaks ära kaob, muutis teda murelikuks. Kuulnud, mida Silver edasi rääkis, suutis Macon maha rahuneda, sest uudis oli hea. Just vett nad otsisidki. Vedas, et Silver koha leidis. "Siis peame pärast söömist sinnapoole minema hakkama. Me ei saa lõpmatuseni lund süüa," arvas kutt. Lõkke kohal lume sulatamine oli samuti väga tüütu ja aeglasevõitu tegevus. Neil kõigil on korralikku vett vaja.

Vahepeal oli Kaapitooliumis elavaid inimesi toredalt lõbustatud. Ja no muidugi ka teisi ringkondi, sest mänge vaadati ju igal pool. Rahvale näidati kenasti seda, kuidas Terra Emeraldi tappis, ühtegi detaili ei jäetud näitamata. Samuti näidati kenasti ka Viola surma. Seejärel näidati veidi Terra ja Leonise vaidlemist, aga edasi pöörduti Hami ja Mirena juurde. Rahvas sai kenasti näha nende kohtumist ja sõnavahetust. Lisaks näidati rahvale ka Romani ja seda kuidas kutt sangarlikult Marca elu päästis, nende vaidlust. Loomulikult ei jäetud näitamata ka Maconi hirvepüük ja Silveri kukkumine.

Tunnid, aga möödusid julmalt, temperatuur aina langes ja väljas hakkas hämarduma. Taevas oli täiesti selge. Temperatuur langes -18 kraadini. Polnud veel päris pime, aga siiski hämar.

Karjeristid liikusid jõudsalt edasi, kuni läks juba päris pimedaks ja jahe ka hakkas. Ziv tõmbas vahepeal endale kindad kätte, et kätel soojem oleks. Aga üsna pea leidsid nad endale koha, kus ööbida. Kena kuuskedealune väike lagendik. Natukene oli seda eemalt näha, aga mitte eriti hästi. Ziv pidi läbi väikese võsa siiski murdma, et nad sinna saaksid. "Jääme siia," arvas Ziv enda kotti maha asetades ja teiste poole pöördudes. Ja kui teised ka vaidlevad, siis tema paneb juba telgi püsti. Ziv võttiski enda ja Terra oma, et see kokku panna. "Kas kütime ka täna veel?" Üsna hämar oli juba iseenesest.

Juniper kergitas Maconi vastust kuuldes kulmu. "Siis on targem liikuda, jah," nõustus ta, hääletoonis veidi närvilisust. Täna oli niisiis juba kaks inimest hukkunud. Juniper ei tahtnud järgmine olla, aga iga surmaga oli aina tõenäolisem, et tema varsti eluga hüvasti peab jätma. Vaikides ja omi süngeid mõtteid mõlgutades aitas teistel looma ära nülgida ja tükeldada ning istus lõkke ääres, liha küpsemist jälgides. Kuna liha oli palju ja kits oli igatpidi kogukam kui jänes, läks liha küpsetamisega kauem, kui nad olid oodanud, ning selleks ajaks, kui nad kõhud täis said, hakkas päevavalgus juba tasapisi kaduma. Oluliselt külmemaks oli ka läinud, nii et nüüdseks hakkas June juba seitsmenda ringkonna omasid kadestama. Macon ja Silver olid neile teada andnud, kuhu suunas minema peab, ja mõte voolavast veest lohutas Juniperi veidi. Kui kitsest oli võimalikult suur osa ära söödud ning nii palju kaasa pakitud, kui mahtus, panid nad oma asjad kokku ning asusid jõe poole teele.

Alguses ei näidanud kuningas välja et tema nülgimistegevus teiste omast rinev. Ta oi küll kohmakas, lõikas endale mitu korda kätte sisse, kuid looma veri ta kätel peitis kiirelt hüübinud haavad ära. Kui neil piisavalt liha oli ning teised eemaldusid jäi viienda tribuut ikka looma külge hakkima. Hirvelt naharibasid ja lihatükke välja rebides üritas Myles võimalikult kiiresti kontideni jõuda. Tema poolt laastatud küljest küll eriti midagi lõkke kohale panna ei saanud, aga neil oli juba tubli ports küpsemad. Samuti polnud neil tervet looma vaja ning seega ei hakanud keegi tema tegevust kommenteerima. Pigem oldi vist rõõmsad, et noormees tegevuses on ja kuskil ei kisenda ega torise. Tasapisi kasvas kuti kõrval ka luude hunnik, mis siiski hirve suurust arvestades üsna armetu oli. Mylesi käed olid veres ja lihas solberdamisest üsna läbi ning ta istus teiste juurde söögi valmimist ootama. Einestas kutt väsimuse tõttu vaikselt ning ka asjade pakkimisel ei lausunud ta ühtki sõna. Kuna isikliku seljakoti nooruk polnud hankinud, viskas ta traadirulli üle õla ning sokutas osa oma elektroonikast teiste pagasisse. Endale pistis ta nii palju ki mahtus taskutesse ja ka põue.

Kui Macon oli koos Silveriga lõkke juurde tagasi jõudnud, ei läinudki toidu valmimiseni enam väga palju aega. Enamalt jaolt söödi vaikuses – isegi Myles püsis tasa. Söömingu lõppedes hakkas juba hämarduma ning temperatuur langes tublisti, mistõttu pakiti kõik kompsud ja toiduülejäägid kokku ning hakati edasi liikuma suunas, kuhu pidi Silveri kirjelduse järgi jääma jõgi. Seitsmenda ringkonna tribuudid läksidki kõige ees, teised tihedalt kannul, nagu oleksid nad punt semusid, kes keset talvist metsa matkavad. See mõte tõstis natuke isegi Maconi tuju, kuigi teadis, et kunagi tuleb aeg, mil sellest "sõprusest" enam midagi alles ei jää. Jõe äärde õnnestus seltskonnal jõuda napilt enne täieliku pimeduse saabumist. Esimese asjana läks Macon oma veepudelit täitma, sest ajast, kui noormees viimati normaalset vett juua sai, oli juba mitu päeva möödas. Hiljem pandi üles ka kaks telki, aga kes kumba magama läheb, oli veel lahtine. Muidugi Maconi puhul kehtis vana tõde, et tema ilma oma ringkonnakaaslaseta uinuda ei suuda.

Teiste sabas löntsides pidi Myles mitu korda paar jooksusammu tegema, sest polnud selliste rännakutega harjunud ning ta samm kippus aina lühemaks ja venivamaks jääma. Paar korda ta ka koperdas ja komistas lund ees rühkijatele selga lennutades. Neist jäi maha paras elevandirada, nii et kui keegi kampa jälitada tahtis, siis oleks see äärmiselt lihtne. Lõpuks mets hõrenes ja ees paistis isegi öös helkiv jõgi. Viienda kutti mäslev vesi hetkel ei huvitanud, ta tahtis ainult magada. Kui see oleks tema valik olnud, siis oleks kuningas oma luksuslikku unne juba peale kõhu täitmist suikunud. Ta ei jäänud vaatama, kuidas teised telki üles hakkavad seadma, endast oleks selle tegevuse juures vaevalt abi olnud, vaid suundus paar sammu tagasi metsa poole, et põit kergendada. Parajasti pükse kergitades, märkas ta kaugemal helendavat silmapaari, mis aga kohe kadus. Myles vahtis veel hetke pimedusse ja pages siis laagriplatsil, teistele imeliku nähtuse kohta sõnagi lausumata. Varjualused oli parajasti üles seatud, kuid kõik kohmerdasid veel väljas. Nooruk kahmas kelleltki ülearuse magamiskoti ning teatas: "Mina magan siin!" Seejärel ühes ukseavast sukeldudes. Kui telgikaaslased järgnesid, oli elektrik juba õndsas unes, mõeldes hirveluudest robotitest.

Mirena kuulas noormehe seletusi ja noogutas aeglaselt, kuid ei vastanud tema küsimusele ise. Tal oli millegi muu üle vaja mõelda. Nimelt selle, et kuidas ta nüüd edasi olema hakkab. Iseenesest võis ta ju natukeseks ajaks siia jääda. Tulease oli juba valmis ja vaevalt oleks Ham tema seltskonna vastu. "Oota siin," ütles neidis viimaks ja kadus puude vahele. Ta tuli tagasi mõne aja pärast, käes erinevad puupilpad, mis ta ettevaatlikult maha asetas ja siis tikkudega tule põlema sai. Nii või naa oleks Hamil parem leekide juures istuda, ta saaks natuke tervemaks, mitte et tolle tervis ametlikult Mirena asi oleks olnud.
Seejärel oli midagi vaja hamba alla saada. Tal oli jänest veel natuke, kuid ta ei tahtnud oma varusid demonstreerida. Sõnatult jättis ta oma asjad teisele poole lõket lootuses, et Ham neid ei puuduta, ja siis kadus ta tagasi puude vahele.
Jaht läks aeglaselt. Selleks ajaks kui ta sai oma esimese ohvri kätte, milleks oli järjekordne jänku, oli väljas juma hämaramaks kiskunud ja ta ruttas tagasi laagriplatsi juurde. "Tänane õhtusöök," kuulutas ta vaikselt enne kui looma oma jahinoaga nülgima hakkas.

Romani lause ei olnud kuigi lohutav, kuid kutil oli iva sees. Marca oli tõepoolest ühe inimese juba tapnud, kuid see oli koba peale ja täiest läbi mõtlemata. See käis nagu möödaminnes ja õigepoolest ei mäletanudki ta eriti palju sellest, mis täpselt sel hetkel juhtunud oli. Ta mäletas aint seda, et kuuenda ringkonna poisil oli kaheotsaline oda ja ta pidi selle enda kätte saama. Saigi. Kuuldes Romani pakkumist, turtsatas neidis, ajades ennast seejärel oda abil püsti tagasi. "Jajah," ütles ta, pühkides enda tagumikku lumest natuke puhtamaks. "Ma parem harjutan armsate väikeste jänkude peal, sest sind võib veel vaja minna," lausus ta, suundudes seejärel metsa edasi, et vaikselt jahti pidama hakata. No tal tegelikult ikka oli kõht tühi ja jänesed paistsid kõige klassikalisem variant olevat. Ta võinuks ka mingit kitse otsida, kelle liha arvatavasti parem oleks olnud, aga nad niikuinii ei söönud kahekesi nii suurt hulka ära.

Iva sees muidugi. Roman oli ikka tark poiss ka vahel harva parematel päevadel. Mehe huulile ilmus rõõmus naeratus, kui ta kuulis Marca naeruturtsatust. Neiu polnud enam pahane! Ka Rome ajas end püsti, pühkides suurema lume maha põlvedelt. "Kui muuks ei kõlba, siis öiseks radiaatoriks küll," muigas Roman neiu väite peale, et teda läheb veel vaja. Aww. Tüdruk vajab teda. Okei, mitte päris, aga peaaegu.
"Olgu, sa jahi neid karvapalle ja ma lähen teen tule üles, et neist praadi teha," sõnas Roman ja saatis neidu pilguga, haarates siis oma kirka ja suundudes tagasi nende pesakese juurde. Ei tasunud asju kuigi kauaks üksinda jätta, muidu oleks ta neiuga kaasa trüginud. Pealegi aimas ta, et Marcal on vaja kas või üks jänes kinni püüda ja mitte lasta mehel ka seda tema eest ära teha.

Selina naeratas veidi, kui Leonis ka lõpuks sõi, kuigi noormees sellega neist veidi maha jäi. Aga oligi hea, oli Terrale seltsiks. Söömine võttis neiul üsna kaua aega, sest pidi siiski pöörama tähelepanu ka ümbrusele ja kätel hakkas päris külm. Mida külmemaks läks, seda vähem ta tahtis oma kätt taskust välja võtta. Väike kadedusekihvatus käis tast läbi, kui märkas Zivi kindaid kätte panemas. Järelikult ei olnud Terra ainuke, kes enne paki sai. Selinat häiris fakt, et nemad polnud Leonisega midagi saanud, aga samas ei saanud ta sinna midagi parata. Või noh, ta oleks kindlasti saanud kuidagi publikule rohkem muljet avaldada, aga praegu ei teadnud ta küll kuidas seda teha võiks. Selina kergitas kergelt kulmu, kui Ziv järsku läbi puude tahtis minna, aga olles noormehele järgnenud, taipas ta tolle eesmärki üsna pea. Väljas oli päris hämaraks läinud ja see lagendik oli tõesti kutsuv, seega ei kavatsenudki ta vastu hakata ning pani selle märgiks ka oma asjad maha. „Mõte lihast tundub hea, aga samas ei oleks ilmselt kuigi tark mõte seda nii hämaras küpsetama hakata?“ vastas ta noormehele. Iseenesest olid nad kõik nüüd söönud ja kui nad ei taha just teisi tribuute ligi tõmmata, siis niimoodi praktiliselt pimedas nad loodetavasti lõket tegema ei hakka.