60ndad Näljamängud!

Jonnis viis näole midagi naeratusesarnast, kui Aurora teda lahkesti kiitis, viies pilgu maha. Täitsa tubli jah. Vähemalt oli ta sellest mutandirünnakust eluga pääsenud. Kuigi siiamaani olid kõik kohad valusad ja hingamine oli natuke raske. Kuid ta saab hakkama. On alati saanud. Söömise jutuga oli ta nõus, istudes neidise kõrvale ning tirides koti endale lähemale. Esimesena võttis ta välja veepudeli, millest mõned suuremad sõõmud võttis, sest ta oli eelmisel päeval päris vähe vett tarbinud. Peale seda võttis ta välja mõned puuviljad, mida sööma hakkas. Ta oli harjunud taolise toiduga. Värsket liha sõid nad kodus väga harva, sest isa oli pidevalt liiga purjus, et jahil käia ja Jon ise ei saanud kohe kindlasti sellega hakkama. Õe juures ta vahepeal sai. Õel oli tubli mees.

Kui kaks kahuripauku käisid, võpatas noormees, laskes pilgul hetkeks ringi käima. Tal ei olnud siin mingeid häid sõpru - ainuke sellelähedane asi seal oligi Aurora -, kuid siiski tekitas iga kuuldud pauk temas väga kehva enesetunde. Ühel hetkel ilmusid aga välja rotid, kes nende toidu kallale tulid ning Jon küündis juba oma matšeete poole, kuid Rory oli juba kiirem. Mitte, et sellest kasu oleks olnud, sest neid tuli aina juurde. Ta noogutas äraminemise mõtte peale, pani järelejäänud asjad kotti ja viskas selle selga ning läks aitama tüdrukul riiulit eest ära lükata. "Liigume ja tapame.. Selge," sõnas ta, uskudes, et tema vist ei suudaks kedagi tappa. Aga ta võis proovida. Ta avas ettevaatlikult ukse, jäädes esialgu rohkem seina poole. Juhuks, kui keegi seal vinnastatud vibuga seisma peaks. Kuid tundus, et õhk oli puhas, nii et ta läks koridori.

Brannock kõndis koridorides edasi, otsides jälgi teistest tribuutidest. Kuid miski kripeldas ta hingel - see veri polnud inimese oma. Kelle veri see siis oli? Poiss hoidis kirvest pihus, ning kõndis vaikselt edasi. Kui ta aru sai, et see otsimine oli nagu saba taga ajamine, jäi ta seisma ja vaatas ringi. Koridorid olid valged, kuid otsest päevavalgust nad siiski ei saanud. Brani pilk liikus rotile, kes tema juurde sibas ja siis tagumistele jalgadele tõusis ning õhku nuusutama hakkas. "Mul pole sulle midagi anda." ütles poiss vaikselt, pead raputades. Kuid rott ainult astus talle lähemale ning jäi poissi vaatama. Ta oli küll suur, kuid mitte hirmus. Bran oli rottidega üsna harjunud, kuna neil tallides oli rotte väga palju. Need rotid, kes siin olid, olid lihtsalt suured ja julged. Kuid poiss ikka teda katsuda ega talle midagi anda ei julgenud. Kes teab neid mängujuhte. Kerge ohkega kõndis ta edasi, vaadates korra tagasi. Rott istus korra ühe koha peal ja läks siis teise roti juurde, kes midagi leidnud oli. Omaette kergelt muiates kõndis Bran edasi.

Kuigi Hadrian oli kindel, et Emilia paikneb kusagil lähedal, ei suutnud ta esialgu tüdrukut leida, sest viimane oli endale ilmselt korraliku peidukoha leidnud. Sellegipoolest ei kavatsenud kutt alla anda. Oma võimaluse sai ta siis, kui kuulis, et midagi kerget maha kukkus, ja mõni sekund hiljem kalpsas rott koos toidukotiga välja. Kuna Hadrian märkas, millisest suunast rott tuli, muutus ülesanne noormehe jaoks tunduvalt lihtsamaks: Emilia peidukoht oli laoruumis. "See olen mina, Hadrian. Ole rahulik, ma tulen kohe sinu juurde," rääkis kutt, enne oma plaani teostamist, sest tal polnud kavas Emilias surmahirmu tekida. Et tüdruku juurde pääseda, pidi Hadrian liigutama paari riiulit, aga see ei võtnud tal eriti kaua aega, nii et varsti olid noored vastamisi. "Näed, see olengi kõigest mina. Ma ei tulnud sind tapma," lisas Hade igaks juhuks. Ei mingeid mängujuhi trikke enam.

Aurora liikus vaikselt edasi, eirates rotte, kes tema jalge juures siblisid. Ilmselgelt olid loomakesed pahased oma poolikuks jäänud hommikusöögi pärast. Neidis piilus iga nurga taha enne välja astumist, matšeete koguaeg kindlalt käes ja valmis kedagi või midagi surmavalt lööma. Sedasi kõndisid nad üsna kaua kuni jõudsid ühe koridorini, milles nõrk valgus kumas. Lähemale liikudes selgus, et koridori seinas oli üks trellitatud akendest, mis oli vaatega siseõuele. Ja veel lähemal vaatlusel oli näha turteltuvikesi.

"See on lihtsalt liiga hea," muigas neidis, lastes seljakotil põrandale vajuda ning asetades matšeete sinna kõrvale. Kuna nugade heitmiseks oli asukoht pisut ebasobilik, otsustas ta vibu kasuks. Polnud ehk nii täpne kui viskenoad tema käes olnud oleks, aga korralikult treenitud oli ta ka selles nii et pihta peaks ikka saama. Ja aknast oli suurepärane lasta, sest ega neid sealt väga näha polnud. Võrreldes siseõuega oli koridor siiski üsna hämar.

Aurora vinnastas noole ja aeglustas enda hingamist, sihtides Sapphire'i rindu. Eesmärk oleks muidugi tabada südame piirkonda, kuid mine tea.. Kui neidis end liigutab, võib ta tabada ka kõhtu või hoopiski õlga. Kohe kui see nool oli teele saadetud, lennutas ta ka uue Indigo suunas. Nüüd oli raskem öelda, millele pihta võiks saada, kuna noored olid juba liikumises. Igaks juhuks saatis ta nende poole veel kaks noolt teele ning tõmbas siis vibu tagasi, varjudes üsna seina taha. Tema õnneks lõppes ka koridor sealt ära nii et samas seinas oleva ukse kaudu sisse tulles ei saaks tuvikesed otse nende juurde. Arvatavasti oli tegu Mängumeistri nipiga, et kõik lihtsalt ringe mööda maja ümber siseõue joosta ei saaks.

Hadrian ehmatas korralikult, kui Emilia kukkudes teadvuse kaotas, aga temal polnud sellises olukorras suurt midagi teha peale ootamise. Noormees poleks ka kõige hullemas õudusunenäos osanud arvata, et asjalood võtavad sellise pöörde, kuna tüdruku käitumine pärast seda, kui ta ärkas, ei meenutanud enam Emiliat, keda Hadrian oli tundnud. Hadrian oleks tahtnud tüdrukut mingil viisil aidata, aga ta ei teadnud, kuidas seda teha. "Ma ei tea, mida peaksin tegema, et sa mind usuksid," raputas Hade neiu järgnevaid sõnu kuuldes pead, aga ilmselgelt sellest ei piisanud. Kapitoolium oma trikkidega oli läinud nii kaugele, et Emilia ei usaldanud enam kedagi. Hadrian ei saanudki tüdrukule seda pahaks panna, sest mängujuhi võtteid ei oska keegi ette ennustada. Miski ülimalt reaalsena näiv võib osutuda viirastuseks, mutandiks või milleks iganes.

Kui tüdruk talle lähemale astus, ei taganenud Hadrian sammugi, vaid seisis sõnagi lausumata oma endisel kohal. Hade aimas, et tal ei õnnestu Emiliat veenda oma õiges isikus, seega rünnak tuleb nii või naa. Aga noormees ei kavatsenud Emiliaga võidelda. Pealegi oli see juba lõikuspäeval enam kui selge, et ellu saab jääda neist vaid üks. Ja kutt oli nõus surema. Ta ei kartnud enam surma – mitte pärast seniseid läbielamisi areenil. "Ma loodan, et sa võidad need mängud," kõlasid Hadriani viimased sõnad, enne kui Emilia matšeete poisi kõhtu tungis ja tema elu lõpetas. Hade’i lõtvunud keha langes põrandale ja kõigest loetud hetked hiljem kinnitas noormehe surma kahuripauk.

Ka Zed oli täiesti vait ja ta imestas miks Finley teda niimoodi üldse usaldada julges. Oleks tema teise asemel, oleks karjeristi usaldamine vist viimane asi mida ta teeks, ent siin ta oli. Ju siis uskus Finley, et Zedis leidub midagi head. Või ta lootis, et noormees halastab talle. Kui ta vaid teadis, et tema eesmärgiks oli võita need mängud, mitte lasta ennast tappa. Ta ei kartnud surma, kuid ta oli sihikindel.

Nagu ka tema kaaslane, oli noormees niisamuti veidi pinges kui nad pidid mingisugusest nurgast mööduma. Pagan, kes teab mis neile kallale karata võis. Tema sõrmed pigistasid mõõga käist tugevalt, ent kallale ei tulnud neile keegi. Seegi hea.
Kuid korraga ta võpatas kui kuulis valju kahjuripauku. Veel üks tribuut lahkus nende seast. Kes see oli seekord?

Noormees hingas sügavalt sisse. Tema ajataju oli läinud ja ta ei teadnud kui kaua nad olid mööda neid koridore ringi tuikunud. Kas nad jõuavad üldse kusagile välja nii või oli see üks suur ring?

Kuni nad mööda koridore kõndisid, kaalus Finn oma võimalusi. Kuidas Zediga koos olemine lõppeda võis? Poiss ei uskunud, et tal võideldes mingit võimalust oleks. Ta teadis, et lõppude lõpuks on Zed ikkagi karjerist, tahab seda mängu võita ja oskab võitmiseks ka rohkem ära teha. Esialgu pidi ta lihtsalt lootma, et Zed tal veel natuke aega kaasas kõndida laseb. Poiss üritas mitte kogu aeg oodata hetke, millal Zed talle kallale tuleb. Olid nad ju ometi üksteist aidanud - ehk tähendas see ka Zedi jaoks midagi.

Mida kauem see vaikus ja rahu nende ümber püsis, seda rahutum oli Finn - ta teadis, et kaua ei saa see jätkuda ning mida kauem see vaikus kestab, seda hullem võib tulla sellele järgnev. Selles mõttes hakkas tal korraks isegi kergem, kui kahuripauk vaikuse lõhestas. Kui selle kaja aga hääbunud oli, jätkus endine vaikus. Nüüd hakkas ka talle tunduma, et äkki kõnnivad nad ringis. Samas ei olnud nad siin ju olnud... Eks?

Jonnis liikus Auroraga kaasa, jalgadega rotte eemale lükates, kes mööda ta püksisäärt ülespoole liikuda tahtsid. Ka temal oli enda matšeete käes, kuigi ta uskus, et kui keegi peaks neid ründama, siis teeb too seda kaugelt. Kui just tegu järjekordse mutandiga ei ole. Kuuldes neidise kommentaari, kergitas Jon kulme, nähes seejärel läbi trellide täpselt sama, mida Rorygi. Esimese ringkonna paar täpselt nende vaateväljas. Nooruk ei hakanud siseõueliste vaateväljale jääme, vaid astus paar sammukest eemale. Vibuga ta niikuinii lasta ei osanud ja nugadega ei olnud ta ka nüüd nii hea. Parem oli seal samas olla ning valvata, et keegi nende juurde ei satuks. Ta libistas korra seljakoti käte vahele, et sealt mõned noad võtta ning taskutesse mahutada - juhuks, kui peaks vaja minema kedagi kaugelt rünnata. See tehtud, pani ta koti selga tagasi ning jäi vaatama tuldud tee poole, et kedagi nähes kas ise midagi ette võtta või Aurorat hoiatada. Samal hetkel käis ka kahuripauk, mis kuti võpatama pani, jäädes seejärel mõttes arvutama, palju neid nüüd järgi olema peakski.

Devoni plaanitud retk jäi aga ära, kuna noormees suutis vähem kui pool tundi hiljem magama jääda. Veepuudus hakkas juba vaikselt tunda andma peapöörituse ja väsimusega. Samuti oli noormehel vaikselt juba raskusi fokuseerimisega. Üles ärkas Kirk alles kahe järjestikuse kahuripaugu peale. Ta lausa võpatas, kuna oli unes näinud, et tema oli üks nendest, kelle auks pauk mõeldud oli. Kontrollinud noa olemasolu saapasääres, võttis tüüp kotist ühe toidupaki, pistes paar kuivatatud puuvilja endale põske. Neid oli küll raske alla neelata suus valitseva kuivuse tõttu, aga sööma ta pidi. Saanud koti uuesti kokku pandud, tõusis tüüp püsti, et ruumist minekut teha, kui lõhkes veetoru, mis kiirelt veetaseme kapis Devoni põlvedeni tõstis. Tegu oli hea peidukaga, mis tõttu püüdis Kirk auku ruumis olevate käepäraste asjadega parandada. Aga vee avaldatud surve oli liiga suur, mistõttu ei püsinud miski seal ees. Kuna ruumis polnud ühtegi auku, kust vesi saaks minema voolata, tõusis tase kiirelt noormehe jaoks rinnani. Selleks ajaks, mil ta jõudis ukseni ja hakkas märga köit, mis oli vee all, lahti harutama, et viimast saaks veel kasutada, ulpis tüüp juba vees ning selleks, et sõlmi lahti saada, pidi ta vee alla sukelduma. Kopsud hapnikku täis tõmmanud, laskus Devon koti raskuse mõjul tagasi alla, püüdes lahti harutada silme, mis kuivades tingimustes tuleks kohe lahti, kuid märja köie puhul oli see peaaegu võimatu. Oleks tal vähemalt aega. Korra käinud veel lae alt viimaseid hapniku molekule püüdmas, sukeldus Devon on uuesti, kuid sõlm ei tulnud kuidagi lahti. Tundes, kuidas kopsud hakkavad vaikselt kokku tõmbuma, ei jäänud tal muud üle, kui võtta Saapasäärest nuga ja köis võimalikult sõlme ligidalt katki lõigata. Devon jõudis vaevu noa tagasi saapasäärde panna, kui uks vee raskuse mõjul lahti vajus ja tüüp juba mööda kiirevoolulist tehisjõge edasi liikus. Veemass liikus mööda koridori edasi, jõudes iga sekundiga lähemale avatud koridorile, kus esimese ja teise korruse vahel puudus lagi ning olid ainult nn sillad, kust vesi alla voolas. Devon võttis viimasel hetkel kinni käsipuust, hoides sellest kinni, nagu sõltuks sellest tema elu. Momendil see vastas vägagi tõele. Peale suurema veemassi möödumist ennast üles vinnanud, lubas noormees endale hetke hingata ja ennast koguda. Sõrmedega läbi märgade juuste tõmmanud, korjas tüüp jalge juurest üles köie, mida ta viimased kaks päeva lukuna oli kasutanud, ning kõndis mööda koridori edasi suunas, kust ta paar päeva tagasi oli jooksnud hoopis teises suunas. Momendil polnud tal mõtet tagasi peitu minna, sest ilma veeta peab ta heal juhul kaks päeva veel vastu.

Nooled, mis Aurora saatis esimese ringkonna tribuutide poole teele, kes endiselt õues olid, tõepoolest tabasid. Nool, mille Aurora oli suunanud Saphire'i südame suunas, tabas siiski tüdrukut pähe, aga tabas. Esimese ringkonna naistribuut suri mõne hetke pärast saadud vigastusse ning kõlas järjekordne kahuripauk.

Indigo oli muidugi ehmatatud sellest, et nool oli Sapphire'it tabanud, aga see, et Aurora päris mitu noolt veel teele lasi, aitas kaasa sellele, et ka esimese ringkonna meestribuut sureks. Viimane nool, mille Aurora lendu lasi, tabas Indigot rindu ning noormees suri saadud vigastustesse, vajudes mitte väga palju kaugemale Sapphire'i kehast. Kõlas teine kahuripauk.

Devon pääses veeuputusest, mis toimunud oli, ning Mängujuht jälgis noormehe jõupingutusi päris suure huviga. Hetk hiljem otsustati, et koridoris, mille suunas Devon liikus, võiksid olla mutandid. Niipea, kui noormees astus ukseavast läbi, tormasid noormehele kallale kolm mutanti. Siiski ei olnud nad need mutandid, mida varem mitmed tribuudid juba näinud olid. Tegemist oli suurte mutantkoertega. Nad mädanesid ja haisesid, nagu teisedki mutandid, aga nad olid ebanormaalselt suured ja ebanormaalselt tugevad. Kuna Devonil ei olnud suuri võimalusi end kaitsta, rebiti üsna pea poisi keha katki ja kui üks mutantkoertest kuti pea enda hammaste vahele võttis ja selle kuti kehast eemaldas, kõlas kolmas kahuripauk.

Pärast kahuripaugu kõlamist jätsid mutantkoerad Devoni sinnapaika, aga nad ei kadunud, nagu siis, kui teistsugused mutandid Kyanit ja Charitinat rünnanud olid. Mutandid liikusid hoopis mööda koridore edasi sinnapoole, kus pesitsesid Aurora ja Jonnis, et neidki rünnata.

OT: Aurora ja Jonnis, te võite kirjutada, et nägite mutantkoeri. Ma kirjutan Mängujuhiga veel. Kes kindlalt surema peab, teab seda juba.

Brannock jäi seisma ning kuulatas kui kuulis esimest kahuripauku. Seejärel käis teine pauk. Poisikesel jooksid hirmujudinad üle selja ning ta läks seina äärde, jäädes ümbrust kuulama. Kas koridorides oli miski, mis ringi jooksis ja tribuute tappis? Bran tõstis oma käe ning vaatas, kuidas see värisema oli hakanud. Seejärel käis ka kolmas kahuripauk, mis, nagu ka kõik teised, pani poisi võpatama. Bran otsustas tempot tõsta ja edasi liikuda, ise samal ajal hirmunult koridorides ringi vaadates.

Aurora kuulis kaht kahuripauku ning vaatas alles siis uuesti aknast välja. Mõlemad noored olid pihta saanud. Hetkeks tundis ta õudust, et see tapmine nii lihtne oli, kuid siis võttis ta end kokku. Ta pidi võitma. Enam mitte ainult selleks, et au enda ringkonnale tuua. Ellujäänuid oli niivõrd vähe, et võit oli käega katsutav juba. Kõlas ka kolmas kahuripauk, mis pani Aurorat ümbrust silmitsema. "See areen on üsna surmav," nentis Aurora. Paari päevaga oli enamus juba surnud.
Neidis jõudis need sõnad ära öelda ning nägi siis mutantkoeri mööda koridori nende poole jooksmas. "Oh, hell no!" sõnas neidis üsna pahaselt ja tüdinult. Ei meeldinud talle need mutanteerunud asjakesed, millega Mängujuht end lõbustas. Millega ta selle nüüd ära oli teeninud? Aurora pani vibu käest, teades juba, et see antud olukorras neid ei aita, ning kindlustas haaret matšeete ümber. "Mäletad.. Pea maha," sõnas neidis ründepositsiooni sisse võttes, viies pilgu hetkeks Jonnisele. Vähemalt polnud ta koerte vastu üksinda.

Kuna Jonnis seisis eemal, ei mõjunud see, et Aurora kaks tribuuti nii kergelt ära tappis, niivõrd realistlikuna, nii et ta ainult võpatas veel kord, kui kahuripauke kuulis. Oleks ta näinud, kuidas noored verisena maha kukuvad, oleks tal ilmselt taaskord päris õudne olla olnud. Käis ka kolmas pauk, mis andis märku sellest, et keegi on veel surnud. "Meid on nüüd kuus..," sõnas ta vaikselt, tundes ennast natuke halvasti. Ta ei teadnud päris täpselt miks, sest ta ei olnud ju mitte kedagi neist ise ära tapnud. Võib-olla oli tegu ebaloomuliku süütundega sellest, et tema oli veel elus ja teised surnud. Ja ta kohe kindlasti ei pidanuks elus olema.

Ta tõstis pilgu sel hetkel, kui Aurora oma sõnad kuuldavale tõi, märgates nende poole tormavaid elukaid. "Jesus fuck," pomises ta enda ette, kui siis matšeete käepidemest tugevamini kinni haaras ning mutante silmitses. Ta ainult noogutas selle pea maha sõnade peale, olles igati ründevalmis. Ja kohe peale seda tuligi suure hüppega üks koertest otse tema suunas. Seesmiselt värisedes, astus Jon õigel hetkel sammu kõrvale ning laksas koheselt peale seda suure eluka kaela suunas. Lähedalt nägid nad veel rõvedamad välja ning nad paistsid olevat palju ohtlikumad, kui need endised mutandid. Seetõttu läks selle pea maharaiumisega ka natuke kauem aega. Saanud esimesest jagu, ei jõudnud ta ümbergi pöörata, kui järgmine koer ta pikali hüppas, tekitades sellega päris valusad sinikad. Õnneks suutis ta oma matšeete enne hammustamist koera lõua alt läbi suruda, mis looma veidikeseks peatas. Jõudu kokku võtnud, ajas ta ennast sealsamas püsti ning eemaldas tollegi pea. Selle ta küll enam üle ei ela..

Koeri justkui tuli järjest juurde, aga samas ei rünnanud tribuute korraga rohkem, kui vaid üks koer. Üks neist suruski nüüd Aurora vastu seina ja tõstis oma hiiglasliku käpa, et tüdrukut oma tugevate ja võib ka märkida, mädaste, küünistega lüüa. Teine koer pööras tähelepanu Jonnisele ja sööstis talle kallale, kui poiss oli eelmised tapnud. Eemal ootasid ja urisesid veel mitmed koerad. Jonnist rünnanud koer tahtis poisi taas pikali lükata ja mutant urises ja üritas teda hammustada või küünistega teda vigastada, sihtides pigem näo ja rinna poole. Surnud mutandid neid ei häirinud ja neile astuti lihtsalt peale.

Muidugi pidid need loomad olema sama rõvedalt mädased ja haisvad kui need eelmisedki. Ei anta neile ka rahu. Aurora virutas ühele koerale matšeetega vastu lõugu, pidurdades tolle hoogu, ning mõistis alles siis, et neid ründaski korraga vaid üks. Teised nagu lihtsalt.. tulid sinna. Üsna suure jõupingutusega raius ta koeral pea maha ning alles siis ründas teda teine, surudes neidise vastu seina.
Rory lõikas kõigepealt loomal käpa maha ning alles siis surus tera ta kaela, eemaldades selle abil ka looma pea. Alles teine mutant ja juba oli ta hingetu. Nüüd hakkas ka ennist viga saanud käsivars uuesti veritsema. Seda toredam. Neidis viis pilgu korraks Jonnisele, et näha, mis seisus tema on, kui juba ründas teda uus koer. Tolle küünised lõikasid Aurorale reide, mille peale neidis valust karjatas, koondades siis valusööstust saadud adrenaliini kokku, et ma see loom pooleks raiuda. Korraks meenus talle, et eelmised mutandid kartsid tuld, aga ta polnud just sobivas seisus väikese lõkke algatamiseks, eks ole.

Loomulikult lendas koheselt ka järgmine elukas Jonnisele kaela, tõmmates küüntega nooruki rinnale pikad haavad. Hambad kokku surudes, sihtis ta taaskord koera kaela, saades tolle natuke eemale tõmbuma enne, kui too ta pikali lükata oleks jõudnud. Ta valmistus juba teiseks löögiks, et pea korralikult maha saada, kui Aurora poolset karjatust kuulis ning automaatselt pilgu neidisele viis. Sellega kaotas ta aga oma väärtusliku tähelepanu ning koer jõudis oma hammastega ta näo suunas hüpata, kuid vähemalt suutis Jon oma vasaku käegi enne ette panna. Loom hammustas seda nii, et oli kuulda luude purunemist, mille peale noormehe suust valukarjatus kostus. Ta lõi oma terve käega mutandi kaela lõplikult pooleks, samal ajal üle keha värisedes.

Mutandid ründasid noori järjekindlalt, aga ikkagi ükshaaval. Aurorat ründavad mutandid surusid ikka tüdrukut pigem seina äärde ja eemale Jonnisest. Niimoodi on mutantidel ka rohkem ruumi, sest nad olid siiski suured koerad ja kõrvuti vaid kaks neist mahtusid seal koridoris. Ning ründamiseks on sedasi üsna vähe ruumi, kui surnukehad ka sealsamas olid. Koer sööstis Aurorale kallale, mädane suu pärani lahti, tahtes tüdrukul pea või mille iganese otsast hammustada.

Jonnist ründasid ka järjest mutandid. Kui üks neist poisi käe murdis, sai poiss hetke aega hingamiseks, sest selle mutandi keha vajus Jonnisele üsnagi peale. Siis aga suutis järgmine mutant surnud koera eemale nügida ja ta ründas Jonnist, küünised välkumas. Teised istusid ja ootasid, vahepeal urisedes ja käpaga vastu maad virutades, nagu tahaks rünnata.

Zed ei teadnud kui kaua neil selle "jalutuskäiguga", kuid viimaks nad ikkagi jõudsid kööki. Ta hingas sügavalt sisse. Vähemalt olid nad kusagile jõudnud, mis siis, et selleks oli võtnud kohutavalt kaua aega.
Ta vaatas Finley poole. Nojah, nende koostöö oli tõesti üllatav. Kaks noorukit, kes olid põhimõtteliselt sündinud teineteise rivaalideks. Kuid praegu olid nad teineteisele kasulikud.

Tribuut vaatas ringi ning märkas eemal tapetud poisi keha. Vaikselt noogutas ta selle suunas ning vaatas veel kord ringi. Kaugelt vaadates tundus nagu oleks miski teda tabanud kõhtu. Ja verd oli kohutavalt palju arvestades haava niisamuti.
"Liigu vaikselt," sosistas ta peaaegu hääletult Finleyle ning hakkas liikuma temast eemale, toa teise otsa. Võimalik, et keegi oli veel siin. Võimalik, et siin oli mingisugune kapitooliumi lõks.

Lähenedes laudadele, eelkõige letile, märkas ta eemal viimaks kraane. Lõpuks! Nende veevaru saab täidetud. Vähemalt väike ellujäämisvõimalus paistis. Zed viipas Finleyle käega, osutades kraanide poole ning mõõka rünnakuvalmis käes hoides hakkas ta edasi liikuma kuid peatus järsult, kuuldes mitmeid kahuripauke. Ta vaatas segaduses ringi, justkui oleks unustanud kus ta hetkel viibis, ning vangutas pead. Jälle. Kes seekord? Kuidas?

Sügavalt sisse hinganud hakkas ta jälle edasi astuma.

Kui Emilia oli natuke aega juba oma peidikus konutanud, otsustas ta üles seada lõksu. Ta ronis peidikust välja ja hakkas materjali otsima. Kõigepealt leidis ta ühe normaalse pikkusega toru ning seejärel ka teise. Nii, väga hea. Eks hiljem näeb, mida nendega teha. Samuti haaras neiu ühe telliskivi, sest väikene plaan oli tema peas juba küpsema hakanud.

Tagasi laoruumi jõudes vaatas ta üle riiulid ning kasutades torusid, telliseid ning enda ja Hadriani nööridega valmistas ta lõksu. Nimelt suutis ta kirve vertikaalselt laealla panna nii, et telliskivi oli selle pea külge seotud - treeningul õpitud sõlmed tulid nüüd suuresti kasuks. Ühe nööridest vedas ta kapi taha. Nüüd, kui keegi uksest sisenes, tuli Emilial vaid nöör lahti päästa ning siseneja sai kirveteraga üsna kõvasti pihta. Ideaalne ja ilmselt surmav.

OT: Ei oska seda lõksu hästi seletada, aga kes on näinud filmi "You're Next", see ehk teab *läheb toda stseeni otsima*

Kööki jõudmine oli küll mingil määral kergendus, aga Finn kortsutas kulmu kohe, kui nägi, milline koht välja nägi. Keegi oli siit juba üle käinud - ja enda märgiks laudadele surnud rotid jätnud. Keegi tribuutidest oli mingi psühho. Oli? Oli olnud? Kurat teab, ehk hiilis too siin ikka veel ringi.

Vaikselt letini kõndinud, sai ta veel pahasemaks - siia polnud pea midagi alles jäänud. Letil lebavad viimased kuivtoidupakid pani ta võimalikult vaikselt seljakotti. Kõige viimane aga loksus - selles oli vesi. Finn tõstis selle ettevaatlikult üles ja heitis küsiva pilgu Zedile - midagi öelda ta praegu küll ei julgenud. Siin oli kuidagi veel kõhedam kui koridorides.

Siis kõndis ta kraanini ja oleks peaaegu ropendama hakanud, kui nägi, et see, kes iganes siin käinud oli, oli ka kraaninupu kaasa võtnud. Viha süvenes, käed tahtsid kellegi kaela ümbert kõvasti kinni võtta. Selle info Zedile veel ühe pilguga edasi andnud, silmitses ta laoruumi ust. Kas sinna oli mõtet minna? Vaevalt oli see puutumata jäänud. Kahuripaukude peale pööras ta kiiresti ümber, mõttes loendades, kui palju tribuute veel alles oli, kuid pöördus siis Zedi poole tagasi. Neil kahel oli teineteise kõride kallale minemisega veel aega.

Jonnis kaotas päris korralikult tasakaalu, kui surnud elukas ta peale kukkus, vajudes põrandale istuma. Ta hingas läbi hammaste, süda korralikult peksmas, kuni järgmine koer tema poole tormas, küünised rünnakuvalmis. Ta ei suutnud piisavalt kiiresti reageerida, mistõttu too teda ribide koha peale küünistas, jättes sinnagi maha verised armid. Isegi, kui ta sellest mutantiderünnakust pääseb, siis oli ta kindel, et sureb üsna peagi verepuudusesse. Jon sähvis oma matšeetega, saades vaevaliselt sellegi mutandi pea maha, ise järjest enam nõrgemaks muutudes. Ta viis häguste silmade pilgu Aurora poole, kellel oli samamoodi võitlus pooleli. Ta ajas ennast vaevaliselt püsti, uskudes, et see on üsna mõttetu tegu, sest koheselt lükkab ilmselt järgmine koer ta uuesti pikali. Vähemalt oli tal püsti olles parem võimalus rünnata..

Aurora polnud teps mitte rahul sellega, et neid kaht lahku suruti. Ta püüdis küll vaadata, mis seisus Jonnis on, aga need pagana elajad tormasid järjest kallale nii et isegi hingetõmbeks ei jäänud aega. Rory surus matšeete otse mutantkoera avatud lõugade vahele, mis peale too pisut taganes, ning võttis siis tollelgi loomal pea maha. Verd ja mäda ja muud jama oli igalpool ja neid koerte laipu oli juba päris palju kogunenud. Ja ikka roomasid aina uued ja uued loomad üle laipade nende poole. Mis neidisel siis muud üle jäigi kui ikka võidelda. Kuni viimse hetkeni või miskit. Põgeneda ka kuskile polnud, sest koerad olid nad nurka surunud lihtsalt.

Järgmine koer lükkaski tõepoolest Jonnise taas pikali ning siis käis käpalöök, mis poisi keha üsnagi ribadeks rebis. Täpsemalt sähvasid koera küünised üle noormehe kõhu ning enne, kui noormees suri, võis nooruk ise ka näha seda, kuidas mitmed tema siseelundid tema kehast välja valgusid. Mutantkoer haugatas valjult ning siis kõlas kahuripauk, mis kuulutas Jonnise surma. Selle peale taganesid kõik koerad, ka see, kes Aurorat ründas, ning nad kadusid, kui olid nurga taha keeranud, jättes endast maha vigastatud Aurora ning surnud Jonnise. Mutantkoerte laibad nende kahe vahelt kadusid samuti, kuid mitte veri ja hais.