62sed Näljamängud!

Tasapisi läks ümbruses pimedamaks, möödus päris mitu tundi. Võrreldes päeval oleva 35 kraadiga langes ööseks temperatuur 15-le kraadile. Kui oli juba peaaegu täiesti kottpime, oli üsna raske ümbrust näha, kõlas Panemi hümn ning taevas näidati kõikide langenute pilte koos nimede ja ringkondadega. Inimeste jaoks, kes majades peitusid, näidati langenute pilte seintel. Lõpuks hümn lõppes ning kõik jäi vaikseks, kuni saabus taas hommik ja ilm läks soojemaks.

OT: Palun võtke nüüd oma tegevus kokku, järgnevates postitustes toimub tegevus juba hommikul.

Digit oli põgenenud kuni ta tundis, et nüüd enam joosta ei jaksa. Poisike peitis end ühe maja varemetesse peites end võimalikult osavalt pooleldi lagunenud trepi alla. Alles nüüd uuris ta, mis tal seljakotis on. Veepudel oli kahjuks tühi ja poisil oli juba nii janu. Ta leidis ka magamiskoti ja veidi kuivtoitu. Digit oli pärit siiski rikkast ringkonnast ja rikkast perekonnast, mistõttu ta polnud harjunud toiduga kokku hoidma. Ta sõi kohe ühe paki kuivatatud liha ära ja jäi siis trepi alla kössitama. Kui pimedus saabus puges poisike magamiskotti ja värises seal. Kutt võpatas iga krapsatuse peale. Enne polnud tal olnud aega kahuripauke lugeda, aga nüüd kui hümn mängis, jälgis ta tähelepanelikult, kes langenud olid. Tema ringkonna tüdruk oli elus. Hea seegi vast? Nad polnud tegelikult üldse suhelnud. Tüdruk hoidis enamasti rohkem omaette ja sama tegi Digit. 
Öö möödus kutil rahutult. Iga pisike krapsatus ajas teda üles ja kui viimaks saabus hommik oli ta täiesti magamata. Poiss sõi hommikusöögiks paki pähkleid, seejärel pakkis ta oma magamiskoti kokku, kuigi ta ei suutnud seda pakkida nii pisikeseks kui see algul oli. Nüüd oli tema seljakott palju rohkem punnis kui enne. Kuna ta arvas, et see pigem aeglustab teda, jättis poisike oma seljakoti trepi alla, otsustades, et sellest saab vähemalt mõneks ajaks tema peidukas. Küll, aga võttis ta tühja veepudeli ja asus ringi vaatama, et vett leida. Poisike püüdis olla võimalikult vaikne, kui ta mööda tänavaid ringi hiilis.

Ükshaaval kogunesid karjeristid Sarve juurde ning Valora muigas aina rahulolevamalt - lõpuks seisid kõik kuus elusate ja tervetena Sarve ees ja see oli parem tulemus, kui eelmistel aastatel. Vähemalt esialgu läks neil küll hästi. Lora muigas oma ringkonnakaaslase žesti peale ning sammus siis üheteistkümnenda ringkonna tüdruku juurde, et oma noad tagasi saada. Samas vaatas ta ikka tähelepanelikult ringi - tribuutide kokku lugemiseks tal küll polnud aega olnud, mõni võis siin veel ringi hiilida. Noad tüdruku seljast välja tõmmanud, vastu püksisäärt puhtaks pühkinud ja oma kohale tagasi pannud, astus ta kaaslaste juurde tagasi.

“Siia pole mõtet passima jääda,” sõnas ta platsi silmitsedes. Natukese aja pärast pidid siia nagunii Kapitooliumi hõljukid tulema - kadunukesed oli ju ometi vaja ära viia - ja pealegi oli selles linnas kindlasti mõni palju parem koht laagri püsti löömiseks kui avar väli. “Korjame kõik kola kokku, mida meil vaja võib minna, ja ülejäänu teeme nii kasutuskõlbmatuks kui võimalik,” tegi ta kaaslastele ettepaneku, hääletoon küll enesekindel, aga siiski oli neiu valmis ka teisi arvamusi kuulama. Tundus rumal siia midagi sellist jätta, millega mõni äbarik midagi rumalat teha saaks. Pealegi oli see tehnika aasta varem päris hästi töötanud.

Selleks ajaks, kui nad liikuma said, hakkas väljas juba hämarduma. Valora oli enne lahkumist veel ühe seljakoti ja viimased viskenoad Sarvest kaasa haaranud - mida rohkem relvi tal oli, seda parem. Selleks ajaks, kui nad ööseks paigale jääda otsustasid, oli ka ilm oluliselt jahedam, kuigi liikudes veel külmetamise hirmu ei olnud. Nad vaatasid pisikese õhtusöögi kõrvale koos päeval hukkunute pilte ja Lora austus oma kaaslaste vastu suurenes - nad olid koos üsna hirmuäratava töö ära teinud. Pärast seda sättisid nad end aga magama. Valora, kellel veel erilist und ei olnud, jäi esimesena öövalvesse, ronides nende laagripaigaks oleva maja katusele ning silmitsedes sealt peaaegu kottpimedat ümbrust, otsides vähematki elutegevuse märki. Praegu tundus aga kõik vaikne olevat. Vähemalt ei olnud ükski rumaluke hakanud tuld tegema. Oma vahetuse lõpuks oli vaikne Areen ka Valorale une peale toonud ning majja tagasi jõudes jäi ta üsna ruttu magama.

OT: hommik jääb kellelegi teisele siis? ja õhtu kohta võite ka mingeid detaile veel vahele pista

Jade oli täitsa nõus plaaniga lagendikult kuskile mujale liikuda. Aga enne tuli muule kraamile tuli otsa panna või miskit. Täitsa nalja sai vibude pooleks murdmise ja muu mölluga. Endale krabas ta veel paar asja toidutegemiseks - priimuse ja matkapoti - ja igaks juhuks ühe viskekirve, mille ta vööle kinnitas.
Viimaks liikusid nad kambakesi ühe enamvähem tervema maja poole ja tegid endale sooja söögi tule kohal. Kõhud täis, jagati valved ära ja oligi tuduaeg!
Jade ärkas selle peale, et keegi teda togis. Viimaks sai ta aru, et tegemist oli Crucisega, kelle valve läbi oli saanud. Neidis oli enda peale võtnud kõige viimase valve, kuna ta oli nagunii varajane ärkaja. Kergelt haigutanud, pani ta endale jaki selga, haaras seljakotist ühe batoonikese ja veepudeli ning suundus katusele, kust oli hea ülevaade ümbrusele. Kell oli miskit nelja paiku ja päike paistis juba silmapiiril. Veider mõelda, et see kõik oli kellegi poolt tehtud areen. Tundus väga tõeline. Nagu jõuvälja nende kohal ei olekski.

Griffin jalutas veel veidi aega majade vahel, kuni süda kurgust õigele kohale tagasi vajus ja paanika tasapisi kuklas tuksuvaks hirmuks muutus. Fakt, et ta veel kellelegi otsa koperdanud polnud, muutis teda veidigi rahulikumaks, kuigi kindlasti jalutas mõni tribuut mitte väga kaugel ringi. Õhtu ja sellega kaasneva pimeduse  saabumine ei teinud asja isegi eriti hullemaks. Niipea, kui poiss hämardumist märkas, valis ta välja maja, milles öö veeta, ning enne õhtusööki seadis sinna üles lõksu, millesse astumisel saaks mõni heausklik lae alla seatud noole rindu. Griffin peaaegu tänas esimese ringkonna tüdrukut varasema hirmu eest - tema lõks oli tänu telgiriidesse kinni jäänud nooltele nüüd päris hirmuäratav. Kui lõks püsti sai, sõi Griffin õige veidike kuivatatud puuvilju. Homme tuli tal edasi liikuda - kusagilt pidi ta vett saama.

Kui Panemi hümn kõlas ja järsku tema majaseinale hukkunute pilte näidati, oli poiss juba uinumas. Ta oli jaki seljast võtnud ja pea alla pannud ning lebas magamiskotis, käed liivakivipõrandal. Ta silmitses nägusid ning tundis mõttes heameelt, et ükski neist polnud seal seinal tema pärast. Samuti märkas poiss, et tema ringkonnakaaslane oli veel elus - kodus olid paljud ilmselt kergendunud, et neil nii hästi oli läinud. Nende üllatavalt rahulike mõtete saatel jäi poiss magama, lootes, et uksele seatud lõks teda hommikuni elus hoiab.

Silmade avamine oli järjekordne kergendus. Ta oli endiselt elus ja lõks puutumata. Griffin teadis, et peab edasi liikuma, aina suuremate ringidega Sarve ümber, kuni ta veeni jõuab. See oli prioriteet. Noh, ja ellujäämine, muidugi. Pärast kasinat hommikusööki võttis ta lõksu ettevaatlikult maha. Ometi pinises traat veidi, kui pingest vabanes. Griffin rullis kangekaelselt kuju hoidva traadi kokku ja mahutas selle teiste asjade vahele seljakotti. Nüüd oli tal ka teine käsi vaba, kuigi kes teab, mille jaoks. Ta sättis end minekuks valmis - jakiluku kinnitõmbamine tegi rohkem lärmi, kui vaja oleks olnud - ning haaras õhtul maha pandud noa uuesti kätte. Ometi võttis minekuks julguse kogumine kauem aega, kui talle meedinuks. Siin sees oli turvaline, siin oli okei. Väljas võis ta kohe surma saada. Griffin üritas end maha rahustada, ent lõpetas ikka istuli põrandal, selg vastu seina, käed silmadele surutud, hingamine raske. Kas ta võis lihtsalt oma lõksuga siia jääda? Ta ei tahtnud surma saada!

Crim veetis ehk liigagi kaua aega selle maja seina taga, lootuses saada veel midagi, mis karjeristidest üle jääb. Kui ta nägi, aga kuidas nood asju kokku kuhjama hakkasid, eemaldus Crim oma peidikust, et võimalikult vaikselt kaugele ära hiilida. Ilmselgelt hävitavad karjeristid kõik, mida neil endil vaja pole. Selle jaoks Crim sinna enam jääda ei tahtnud.

Noormees rändas veidi maad, kuni tundus, et leidis ühe parajalt vastupidava maja, kuhu ta varjus ja nii igaks juhuks ronis teisele korrusele. Ta sättis oma asjad ühte nurka maha ja uuris nüüd, mis tema seljakotis peitus. Üsna asjalikud asjad, ainult vett polnud ja vesi oli see, mida Crim praegu vajas.

Enne hämardumist tassis Crim veel mõningaid kive trepile ja püüdis jätta sellest lagunemisohtliku mulje, et keegi "tarkpea" ei peaks tahtma sinna üles ronida. Alles siis istus ta rahulikult maja ning jäi eemal olevast aknast või oli see lihtsalt auk seinas, välja vaatama, kuidas päike linna müüride taha kadus. Tal oli vaja ronida kuskile vimalikult kõrgele, kust avaneks hea vaade linnale, et ta näeks, kas kuskil on vett. See, jääb, aga homseks ülesandeks. Täna pidi ta lihtsalt öö üle elama.

Enamuse ööst oli Crim üleval. Ta jälgis langenuid ja tundis kaasa enda ringkonna neiule. Sisimas ta siiski teadis, et tollel poleks nagunii mingit võimalust olnud. Ta lootis vaid, et neiu ei piinelnud. Selle kohapealt läks kõige paremini ilmselt seitsmenda rinkonna tüdrukul. Aga mida tema vanemad ja perekond sellest arvavad? Nad ei saa teda isegi matta.

Kui esimesed päikesekiired hakkasid majja sisse paistma leidis Crim, et just nüüd on kõige targem aeg hakata ronima ja seda ta ka tegi. Noormees ronis tolle kolmekorruselise maja pisut ebakindlale katusele ja uuri linna tähelepanelikult. Kolm korust oli liiga kuradi vähe, et kogu linnast ülevaadet saada. Talle tundus, et peale lagunenud majade ja liiva pole seal mitte midagi muud. Kõrgemaid maju ka mitte. Kurb. Kuskilt kellatornist avaneks kindlasti hea vaade linnale.

Järsku märkas kutt eemal liikumist. Algul üks kogu, siis teine ja viimaks kolmaski. Karglesid pisut eemal oleva maja katusel ringi. Crim kortsutas kulme, need olid päris kindlasti mingid loomad, aga mis loomad, seda kutt ei teadnud. Mingid imelikud loomad. Tundusid, et mingit sorti karjaloomad. Igal juhul leidis Crim, et ta peab nendele loomadele lähemale saama. Loomad = söök! Ja loomad vajasid ka vett ja ehk meelitaks ta vee juurde. Eeldusel, et need genereeritud loomad siin teavad, kus vesi on.

Ettevaatlikult ronis Crim tagasi oma peidupaika. Ta oli öösel püüdnud ka verd enda pealt maha nühkida, aga kuna ta ei näinud, kui palju seda tema peal täpselt oli ja enamus sellest oli juba kuivanud, nägi Crimi välimus ilmselt endiselt üsna sünge välja.

Noormees võttis oma seljakoti ja matšeete ning väljus majast. Hääletult liikus ta mööda tänavaid ringi. Tänu loomade karjatamisele, oskas Crim vajadusel väga hääletult liikuda. No kui ta suutis piisavalt hääletult liikuda, et ligi hiilida hirmunud veisele ei tohiks siin nende tribuutide kõrvad küll midagi kuulda. Järsku kuulis Crim mingit veidrat heli, nagu oleks keegi luku sulgenud. Ta seisatas ja kuulatas edasi. Rohkem ei kostunud midagi. Hääli polnud, järelikult polnud karjeristid. Nemad liikusid pigem lauldes ja lärmates. Kelle eest neil vaja hiilida eks ole. Vaikselt astus Crim mööda tänavat edasi ja kiikas paari majja sisse. Ei kedagi. Noormees pigistas matšeetet enda käes ja astus järgmise maja uksele, kust avanes talle päris huvitav vaade. Kaheksanda ringkonna kenadus kössitas põrandal maas ja... nuttis? Crim ise unustas juba, et tema riided ja suur osa näost ja kaelast ning juustest ja kätest on endiselt kuivanud verega koos ja mõjub nagu hirmutav sõjamaaling. Lisaks ei mõelnud ta ka sellele, et ta kõrgub maja uksel, käes matšeete, valgus tema selja tagant talle hirmutavat kuma lisamas.

"Kas sa nutad?" küsis Crim pisut põlastava tooniga. Ta polnud oma elus ühtegi inimest tapnud ja ei tahtnud nüüd ka sellega alustada. No kui peab, siis peab, aga Griffin küll tema esimene ohver ei ole.

Griffin lähenevaid samme ei kuulnudki -tema peas oli jälle ainult hirm ja ümbrust jälgida poiss sellises seisus ei osanud, pealegi oleks neid samme ka tähelepanelikul kuulajal raske tabada olnud. Kellegi sõnade peale tõstis Griffin aga ehmunult pea ning vaatas punaste, kuid kuivade silmadega otsa kümnenda ringkonna kutile, kes nägi kenast näost hoolimata üsna lahingus karastunud - ja ausalt öeldes hirmuäratav - välja. Griffin lootis, et see veri on seitsmenda tüdruku oma. Samas väitis matšeete tema käes pigem vastupidist. Griffin nihkus veidi tulijast eemale.

Ta peaks midagi vastu ütlema, eks? Aga mida? "Ei, lihtsalt halvav ärevushoog" ei jätnud temast mingitpidi head muljet. See kutt peaks teda kas lihtsaks ohvriks või liiga nõrgaks, et liitlaseks võtta. Griffin ajas end aegamisi püsti, et kutt talle nii väga ülevalt alla vaadata ei saaks, endiselt õigeid sõnu välja mõeldes. Lõpuks selja sirgu ajanud, vastas ta lõpuks. "Ei nuta," ütles ta peaaegu vapra häälega. "Valmistun lihtsalt," lisas ta naeratades, lootes, et see temast vähem lootusetu mulje jätab. Ta heitis pilgu põrandale, kuhu ta oma noa oli jätnud. Kui too kutt teda rünnata tahaks, poleks tal praegu ühtegi relva. Samas, kui kutt teda rünnata tahaks, oleks ta seda teinud siis, kui Griffin teda veel märganud polnud.

Griffin silmitses kümnenda ringkonna poissi veidi ettevaatliku pilguga, üritades mitte väga hirmunud välja näha. Ta ei kartnud poissi otseselt, aga fakt, et tal eelis oli, muutis Griffinit veidi ärevaks. "Sa vist ei taha mind maha lüüa?" küsis ta vaikselt, lootes, et tal on õigus. Hirm hiilis tagasi ja Griffin neelatas. Praegu pidi ta rahulikuks jääma.

Crim jälgis Griffinit, üks kulm kortsus. Kutt tundus ikka küll, nagu ta oleks nutnud. "Valmistud milleks? Nutmiseks?" küsis Crim turtsatades. Milleks keegi valmistub kössitades maja seina ääres maas? Äkitselt meenus Crimile, et Griffin oli mingi osav lõksudega ja punapea vaatas veidi ettevaatlikult ringi. Ega ta kuskile silmusesse astumas ole? Tundus, nagu ei oleks. Päris kaval oleks sedasi inimesi maha nottida iseenesest. Meelitada nad lõksu, teeseldes ise haavatavat. Samas oli Griffin piisavalt rumal, et sarve joosta, nii et vaevalt ta nii kavala plaani peale tuleks, nagu Crim just tuli.

Poisi ettevaatliku küsimuse peale kortsutas Crim nüüd oma mõlemat kulmu, aga viis siis pilgu enda matšeetele. Ta raputas pead. "Ei taha," sõnas Crim ning naeratas koguni kergelt kui pilgu Griffinile tõstis. Crim asetas oma matšeete seina najale püsti ja toetas hoopis oma õla mugavalt vastu uksepiita. Kas ta oli liiga chill, eriti arvestades, et ta seitsmenda ringkonna neiuga endiselt koos oli.

"Ma nägin väljas mingeid loomi ringi karglemas, aga vett ei märganud. Ma otsustasin, et kõige targem on kõrge maja katusele ronida ja sedasi ringi vaadata. Siin läheduses paistab kõik vaikne olevat," seletas Crim, et kuidagi pinget vähendada. "Mis sa kostad iluspoiss? Lööme kampa?" küsis Crim endiselt üsna muretult. Tegelikult oli ta üllatunud, et Griffin endiselt elus oli. Või pigem, et ta selle Sarve jooksmise üle elas. "Sa viga ei saanud eile?" küsis Crim taas kulme kortsutades. Seda ta ikka nägi, kuidas kutt minema lippas, kas noolt seljast välja turritamas. Praegu tundus neist kahest ainsana verine olevat Crim. Ja ta polnud ka enda verega koos.

Crimi lause peale tahtis Griffin veidi silmi pööritada. Ausalt öeldes ei olnud tal erilist tahtmist juhtunust rääkida. Tema ärevushood muutsid teda nagunii ebakindlaks, nende arutamisest küll mingit kasu olla ei saanud. "Aju tegi... midagi," ütles ta lõpuks veidi hoolimatul toonil ning tõstis sõrme hetkeks meelekohale. "Nutma ei plaani hakata."

Kuuldes, et surmahirmu pole mõtet tunda, lõõgastus ka Griffin veidi ning pigistas isegi veidi hädise naeratuse välja. Inimestele silma vaatamine polnud tema tugevaim külg, seega silmitses ta seinu, mis juba tuttavana tundusid, aga "iluspoisi" peale vaatas ta Crimile üllatunult otsa, põsed veidi õhetamas. See oli tema jaoks küll midagi uut. Kodus ei jagatud talle väga tihti komplimente. Pealegi oli Crim tema hädisusest hoolimata ikkagi liiduloomise ettepaneku teinud. See oli vist siiras, mitte mingi trikk? Selliste lõksudega ta väga osav ei olnud.

Mõne hetke mõelnud, noogutas Griffin veidi nõustumise märgiks - kompliment oli tal suu jälle lukku löönud. Crimiga oli turvalisem vist? Ta korjas parasjagu oma asju üles, kui Crim tema tervise kohta küsis. See vestlus talle sobis. Ta pööras seljakoti Crimi poole ning näitas talle selle küljes rippuvat augulist telki. "See pidas nooled kinni," ütles ta peaaegu uhkelt. "Ja mul on nüüd kaks noolt," lisas ta muiates juurde. "See veri pole sinu oma vist?" küsis ta siis igaks juhuks Crimilt. Ta oli kutti pärast plahvatust ju näinud ja kui tal vett polnud, oli see... Seitsmenda tüdruk põhimõtteliselt. Mitte kõige meeldivam mõttekäik.

Hoomiku saabudes hakkas linnas pisut ka muu elu peale noorte liikuma. Siiski suuremas osas näis linn tühi ja kõle. Mööda tänavaid liikusid ringi ahvid. Nad liikusid enamasti kahe-kolmekesi kambas, vahel ka suuremates kampades. Nad olid kohati väga lärmakad, kolasid ringi ja võisid vahel koguni majakatustelt kive tribuutide pihta loopida.
Lisaks ahvidele võis linnas näha linde. Väga palju linde isegi. Nad tiirutasid linnakohal ja näisid püüdvat putukaid. Nende pesad olid katuseräästaste all peidus.
Ei ahvid ega linnud reetnud kus võiks asuda vesi. Aga jõe peal ujusid mõningad pardid ja jões võis märgata kalu. Jõe sügavust kaldalt oli raske hinnata, tundus, et ei ole ehk väga sügav. Aga jõgi läks järsult väga sügavaks ja kõige sügavam koht jões oli veidi üle 2m.

Teise ringkonna noormees oli esimene, kes viimaks reaalselt ise ärkas. Näis, et teised magasid veel sügavat und. Neljanda ringkonna neiu tundus kadunud olevat. Teise ringkonna kutt vaatas otsivalt ringi, ta asjad olid nagu maas. Kutt sasis oma niigi sassis juukseid ja ajas siis Valora üles, pakkides samas oma magamiskoti üsna suvaliselt endale seljakotti tagasi. Noa oli kutt endale saapasäärde sokutanud. Kui magamiskott kenasti seljakotis punnitas, võttis kutt maast paar pisikest kivi ja loopis nendega esimese ringkonna kutti, et ka too ärkaks.

Saanud kivikesega vastu nina, ärkas esimese ringkonna kutt ning kortsutas tugevalt kulme. "Nahhui ära loobi, või ma viskan sind millegi suuremaga vastu," pomises kutt pahaselt ja keeras teise külje. Varsti ajas ta end siiski ägisedes püsti. Oi ta igatses voodit. Kivi peal magada oli ikka kuradi ebamugav. "Mis plaan on, Kapten?" küsis esimese ringkonna kutt Valora käest. Ta võttis endale veepudeli ja jõi sellest mitu suurt sõõmu. Neil karjeristidel oli ju hea eelis korjata veepudeleid juba Sarvest ja nad ei pidnaud vee pärast nii väga põdema. Ometi olid nad Valora juhtimisega ka vee leidnud. "Kus see Näkineiu on?" kortsutas esimese ringkonna kutt kulme, taibates, et Jade on kadunud.

Crim jälgis Griffinit tähelepanelikult. Loodetavasti ta aju ikka peab vastu ilusti need mängud. See oleks natukene paha kui Griffin järsku sassi lööks ja enam kuigi adekvaatne tiimikaaslane poleks. Ja misasja ta nüüd õhetas seal? Crim silmitses hindavalt Griffini kotti ja telginärakat. "Sellest vist erilist kasu enam pole," arvas Crim muiates. "Ja mis asja sa nende nooltega teed? Vibu sul ju pole," märkis punapea. Ega tema väga selle peale mõelnud, et Griffin oskaks neid lõksu jaoks ära kasutada.

Nooruk võttis oma matšeete taaskord kätte ja sättis end rohkem sirgu. Tundus, et nad sinna enam kauemaks passima ei jää. Kommentaari peale silmitses Crim hetke oma riideid ja raputas oma pead. "Seitsmes," pomises kutt. Sellele mõtlemine ajas tal südame pahaks. Ta ei imestaks, kui tema juustest võiks veel roosakaid ajutükke leida.

"Ega sul vahetusriideid juhuslikult pole?" küsis kutt nüüd veidi naljatledes ja nõksatas peaga ukse suunas, et nad liikuma hakkaks. Ta silmitses ümbrust. Linnud tiirutasid nende peakohal. Ühtegi imelikku looma ta enam ei märganud. "On sul miski plaan ka?" uuris Crim. Tema enda plaanist oli juba rääkinud, nüüd oli vaja teada, mida Griffin plaaninud oli. "Sul ju ikka on plaan eks?" küsis punapea pisut kahtlevalt üle.

Valora ärkas ringkonnakaaslase togimise peale. Juuksepahmaka hooletult silme eest ära lükanud, ajas ta end istuli, et olukorda hinnata. Crucis ja Amber magasid alles, aga eks tuli nemad ka varsti üles ajada. Ta muigas, kui ta ringkonnakaaslane esimese kuti just mitte ülearu viisakalt üles ajas, ning puges magamiskotist välja. Ta võttis seljakotist lonksu vett  ning ajas end püsti. Kuuldes esimese ringkonna kuti küsimust, muigas Lora rahulolevalt - talle väga sobis, et teda autoriteediks peeti, eriti kui sellega tiitel kaasnes.

"Söök kõigepealt. Liha või kala või mida iganes me jõest kätte saame. Kaugemale jahtima minna pole praegu mõtet. Ja siis liigume ilmselt veel natuke mööda jõekallast edasi, tõenäoliselt jõuab varem või hiljem mõni tribuut veel siiakanti," sõnas ta, kui oli hetke mõelnud. "Õhtu poole vaatame, kas tuleme siiasamasse tagasi või liigume kuhugi mujale." Ta pakkis magamiskoti seljakotti ning pöördus uuesti esimese ringkonna kuti poole, kui too Jade'i kohta küsis. "Valves äkki alles, tal oli hommikune," sõnas ta üht kulmu kortsutades. "Ma lähen nagunii jõe äärde, ma vaatan," sõnas ta ning astus välja, tee peal ka viimseid magajaid õrnalt raputades.

Ta kõndis majast veidi eemale, kuni Jade'i nägi. "Me oleme enam-vähem ärkvel," sõnas ta neiule. "Ja ilmselt tuleb hommikusöök sealt," lisas ta jõe poole osutades. Siis suundus ta ka ise jõe äärde ning pesi oma nägu jaheda veega. Nüüd oli ta korralikult ärkvel ja võis söögi peale ka põhjalikumalt mõelda. Ilmselt oli kolmhark kala- või pardipüügiks mõistlikum kui nende suunas nugade loopimine, seega jäi küttimine teiste hooleks; Lora võis toitu puhastada ja valmistada. Ta silmitses jõe ääres kasvavaid üksikuid puid, oodates, kuni kaaslased kohale jõuavad.

Jade vaatas mõtiskleval pilgul kaugusesse, arvutades parajasti peas, mitu tundi ta viimasest tabletikesest möödas oli. Loodetavasti ei toonud nende mitte-võtmine kaasa mingeid suuremaid võõrutusnähtusid. See oleks küll tore olnud. Valorat silmates neidis virgus, vaadates nüüd ka rohkem ringi. Päris valgeks oli vahepeal läinud. "Okei, ma tulen kohe alla," sõnas neidis ja krabas enda kolmhargi, ronides kärmelt maapinnale tagasi. Rutakal sammul suundus ta samuti jõe äärde ja võttis siis jaki taas seljast, sidudes selle vöö ümber. Pisut hobusesaba kohendades libistas ta jalanõud ja sokid jalast ning keeras siis ka püksisääred üles. Kolmhargi kätte haaranud, sammus ta jalgupidi vette, jäädes siis seisma kui veepiir püksteni ulatuma hakkas. Hark valmis, silmas ta siblivaid kalu ja ühe kiire liigutusega oligi esimene pala hargi otsas. Selle Valora poole sirutanud, et too kalakese vastu võtaks, viis ta pilgu saabuvatele kaaslastele, kes kõik üsna unised välja nägid. "Hommikust, seltsivennad," muigas Jade, suunates siis tähelepanu taas söögipoolisele.

Griffin silmitses katkist telki veidi aega. “Praegu pole ta kaasastassimine eriti raske ja pagan teab, mis temaga veel teha annab, nii et ma teda veel maha ei jäta,” sõnas ta mõtlikult. Nooltejutu peale muigas Griffin rahulolevalt. “Kui sa oleks pool tundi varem tulnud, oleks sa teada saanud, mis nendega teha saab,” sõnas ta. Siis tõsines poiss aga veidi - tal oleks pagana kahju olnud, kui Crim tema lõksu astunud ja noole rinda saanud oleks. “Õhtul näed, kui veab,” sõnas ta tõsiselt ning lisas sünge muigega: “Kui me niikaua vastu peame.”

Vahetusriiete küsimus ajas Griffini naerma ning ta tõstis taas oma seljakoti. “Ainult telk,” sõnas ta üht kulmu kergitades. Ta pani koti selga ning haaras noa uuesti kätte. Ta silmitses Crimi veidi aega, kui too tema plaani kohta küsis. “Ellu jääda,” ütles ta kõigepealt, siis lisas mõni hetk hiljem: “Tahtsin ka veeni jõuda, toitu mul veel on. Mu peamine plaan on ööseks paika jääda ja lõksud üles panna, peale selle suurt midagi.” Griffin köhatas. Veest rääkimine pani poisi aru saama, kui kuiv tema kurk tegelikult oli.

Ta osutas sinnapoole, kuhu oli mõelnud hommikul edasi minna. “Ma käisin siiamaani ringis ümber Sarve, kas me lähme siit edasi või on sul mõni muu plaan?” küsis ta. Siin-seal oli ka kõrgemaid maju, mille otsast ümbrust uurida, Crim pidi ainult mõne välja valima. Juhtimine ei olnud Griffinile eriti meeltmööda, kuigi kellegagi suhelda oli üllatavalt hea.

Esimene õhtu oli möödunud meeldivalt ja sekelduste vabalt. Amber veidi torises, kui teise ringkonna neiu juhtimise enda kätte võttis, kuid ta oli suurest jooksust ja võitlusest veidi väsinud ning ei tahtnud teisega kohe kaklema hakata. Seda peab hiljem niikuinii tegema. Kui nad viimaks laagriplatsi leidsid, keeras blond näitsik end üsna kohe magama, et keset ööd korra valve jaoks üles ärgata.
Hommikul äratas Bambi kerge külmatunne, mis tekkis, kuna teised olid tema ümbert kadunud. Kergelt ringutades ajas neiu end üles, sättis veidi oma kortsunud riideid ja astus siis üllatavalt tervena näiva maja ukseavast välja. Ilm oli ilus, kuid lõputu varemeterida pani külmavärin mööda tribuudi selgroogu alla jooksma. Veidi eemal küütles päike vastu nii nagu ta seda vaid veekogudelt teha võib. Ta tõstis käe päikesevarjuks ning, pilgu üles suunanud, jõudis ta vaevalt silmad kinni pigistada kui lärakas linnusitta talle näkku lendas. Amber kiljatas ehmatusest ning äigas varrukaga üle silmade, et soga näost ära saada. Ta julges veidi ripsmete vahelt piiluda ning üritas vastnähtud veekogu poole liikuda, unustades hetkeks kogu ettevaatuse. Ähmaselt paistsid ka liidukaaslaste seljad. "Eest ära, tohmanid," kamandas Amber, teiste vahelt läbi trügides, müksates neljanda neiut küünarnukiga ribidesse. Ta põlvitas jõe äärde ning asus pihkudega vett näkku kühveldama.

Eriti kaugele Ashlyn ei läinud. Ka tema jälgis majanuka tagant, mida karjeristid teevad. Kui nood liikuma hakkasid, siis järgnes tüdruk, hoides paari maja jagu vahet. Kui nood lõpuks laagrisse jäid, asus pisike plika ümbritsevaid tänavaid uurima, avastades, et üks lõik oli meetrijagu maasse vajunud. Ta leidis ka avavuse, kust sisse pugeda, et saada käiku, mille tõttu maas auk laiutas. Koopataoline tunnel oli kitsas pime ja jahe ning ei meenutanud kuidagi kaevanduskäike. Tüdruk istus kohe maale viiva avavuse kõrvale maha, kus veel viimane päevavalgus paistis ja uuris oma seljakoti sisu läbi, et seejärel kerra tõmmata ja magama heita. Uni oli seekord rahulik.
Hommikul jättis tüdruk oma asjad maha ja hiilis jälle vargsi karjeristidele lähemale. Parajasti, kui ta hakkas ümber nurga nende laagripaigaks oleva maja poole piiluma kostis vali kiljatus ja ta nägi, kuidas esimese ringkonna tribuut jõe poole tormab.

Digit astus vaikselt mööda üsna laia, aga katkist teed edasi. Teisel pool teed kasvasid üsna ilusad puud, aga kahjuks need midagi söödavat ei kandnud. Päike lõõskas ja väljas oli meeletult palav, mis ainult süvendas poisikese janu. Oleks mõni lombikenegi siis. Ei, mitte ühtki veekogu kuskil läheduses. Digit hakkas juba vaikselt alla andma. Mis siis kui ta liigub täiesti vales suunas? Ta oli oma asjad juba päris kaugele jätnud. Endiselt liikus ta mööda suurt teed. Digit oli veidi vähem kui tunnike kõndinud, kui ta leidis veel puid. Siin lähedal peab ju vett olema eks? Poiss kõndis aina edasi ja edasi, peagi saigi täis tunnike, mil ta oma rännakut alustanud oli. Tal oli nälg ja janu ja hirm aina kasvas. Viimaks otsustas Digit, et kui ta taimedest kuidagi vett ammutada ei oska, mida ta ei osanud, on tal targem tagasi oma peidupaika pöörduda. Seda ta ka tegi. Niimoodi kulutas laps kaks tundi päevast. Nüüd istus ta oma urkas, trepi all varjus, sest see oli ainus jahe koht seal. Igal pool oli ainult liiv ja kivid. Ta vajas vett!

Valora võttis kalad vastu ning pani nad hetkeks kivile üksteise kõrvale, tehes kindlaks, et kolmhark nendele otsa peale oli teinud. “Sul olid priimus ja pott kuskil, eks?” küsis ta Jade’ilt end püsti ajades, et majja tagasi nimetatud asju tooma minna. Tuld polnud mõtet tegema hakata, raiskaks ainult aega. Need kalad saab vast vähesemaga kah tehtud. Madalamas pottidest sai kalu ehk veidi praadida - mage praekala oli Valorale igatahes meelepärasem kui mage kalasupp või midagi säärast.

Peagi jõudsid tema juurde esimese kutt ja Lora ringkonnakaaslane. “Mitte ülearu, aga varbaid otsast ei võta,” vastas Lora oma ringkonnakaaslasele. Kui Amber temast mööda jooksis, ei saanud Lora esialgu arugi, milles asi, aga kui tüdrukul jõe äärde nii kiire oli, siis las minna. Ta turtsatas oma ringkonnakaaslase peale lõbusalt, kui too Amberi üle nalja viskas. “Ja sinu varbad neid ei hirmuta, eksole,” sõnas ta norivalt. Noormehe küsimuse peale kortsutas Lora veidi kulmu. “Neid on keerulisem ja aeganõudvam teha ilmselt, kuigi linnuliha oleks parem küll,” sõnas ta hetke pärast. Juba mõte nende kitkumisest ei olnud neiule väga meeltmööda. Kuigi kui Amber tahtis parte lasta, siis vastu Valora küll ei olnud.

"Jaa, mu seljakotis," vastas Jade pilku hetkeks üle õla viies. Poistele ta vastata ei jõudnudki, sest sai Amberilt küünarnukiga ribidesse. Aia. "Tere hommikust sullegi, kaunitar," turtsatas tüdruk, nähes põhjust plika kiirustamiseks. Vastu ta virutama ei hakanud. Teeb veel katki teise.

"Mul suva, ma olen harjunud lihtsalt kalu tegema ja sööma," sõnas Jade õlgu kehitades, sirutades uue kalakese Valora poole. Ilmselgelt.. kui ta neljandast pärit oli. Kala oli tõesti tunduvalt lihtsam teha ka kui parti. Selle võiks pigem mõneks muuks söögikorraks jätta. Aga ta ei hakanud valjult oma mõtteid välja ütlema vaid püüdis rahus kalakesi edasi. Kuna tegu polnud eriti suurte isenditega, püüdis ta igaühele vähemalt ühe. Tegemist oli tema jaoks pigem aegaviitva kui keerulise tegevusega siiski.

Veendunud, et ta silmnägu jälle korras on, vaatas Amber mürgise pilguga teise ringkonna kutile otsa, kes tema üle nalja oli heitnud. Tundus, et ebameeldivustunne oli vastastikkune. Neiu tundis kihku nooruk öösel ära kägistada. "Mulle tundub, et meil on kala küllalt," sõnas näitsik enesekindlalt, vaadates kivil kasvavat hunnikut. Ta oli olnud valmis linde laskma küll, selleks ta hommikul taevast oli uurinud, kuid praegu ei tahtnud ta tiivulistega mingit tegemist teha. Kui kala üle viskab, mis ilmselt juhtub üsna kiirelt, kuna neil erilist maitseainetevaru pole, siis jõuab neid lasta küll.

Valora silmitses Amberit ja oma ringkonnakaaslast tähelepanelikult. Kui liiduga kuskilt probleeme pidi tekkima, siis just sealt, ja Valora ülesandeks oli seda võimalikult kaua edasi lükata - või jalga lasta, kui nende kantseldamine liiga tülikaks muutus. Ta võttis Jade'ilt järgmise kala vastu ning astus siis tagasi maja poole, et pliit ja pott ära tuua. Nüüd võis ju juba kindlasti söögitegemisega pihta hakata, kalu oli juba kenake hulk. "Hoidke toidul silm peal," ütles ta igaks juhuks kaaslastele, pilk taevas tiirutavatel lindudel. Mõni neist võis sinna kalu otsima tulla küll. Siis jätkas Valora maja poole minekut, mõeldes, milline kottidest Jade'i oma oli. Kas Crucis magas ikka veel? Teiste juures teda veel polnud. Kui jah, kavatses Valora talle juba jalaga virutada. Kaua võib.