Home, sweet home

"Ma ei tea," kehitas Norah õrnalt õlgu. Kuhugi pidi ta minema, sest Mica palgast ei kavatsenud ta hakata elama. Pealegi oli neil niigi raskusi, kuna palk tehases polnud suurem asi ja sama oli ka poes. Ning kerjama ei hakka James kunagi. "Ilmselt Mica juurde tehasesse. Küll mulle mingi liinitöö kindlasti leitakse. Parem kui mitte midagi," lisas näitsik peagi vaikselt, viies enda pilgu hetkeks mehele, aga kuna ta ei soovinud kastet ära rikkuda, viis ta silmad kiirelt tagasi pliidile.
Õnneks valmis kaste kiirelt ning valanud selle lihale ja seda ümbritsevatele juurviljadele peale, lükkas neidis prae ahju, mis oli juba ilusti soojaks läinud, võis Norah natukene hinge tõmmata. Olles harjunud pidevalt süüa tegema, saab ta tööga alati poole kiiremini valmis, kui oli aega planeerinud. Vähemalt selle osaga, mis nõuab reaalselt tema käte füüsilist töötamist. Kui Scipio aga sahtlist süstla võttis, keeras näitsik ennast uuesti seljaga mehe poole. Ta pole kunagi suutnud vaadata süstimist. James otseselt nõelu ega süstimist ei karda, aga ta lihtsalt ei talu nende vaatamist.

"Seal väga hull ilmselt ei olegi," arvas Scipio süstalt kinni pakkides ja minema visates. Ta tõmbas varruka taas alla ja astus laua juurde, et veel alkoholi võtta. "Vähemalt see ei olnud eriti halb, mis mina tegin. Ja palka sai ka üsna korralikult." Tehas oli rikas ja seal maksti enam-vähem normaalselt palka. Noh, et kuidagi elatud saad. Inimlikult sai raha ja vajaminevaid asju siis, kui Mängud võitsid. Ülejäänud suures osas virelesid, kui just mingit firmat ei omanud.

"Ise millegi müümisele ei ole mõelnud?" uuris Scipio siis laua taha istudes. Kasvatab midagi ja müüb ka turul? Või teeb mingeid muid asju. Sellega saab ka ju läbi. Samas, kes teab, kas neid asju ikka ostetakse nii palju. Hinnad olid üsna kallid siiski ja inimestel ei olnud raha. Scipio võis endale lubada igasuguseid asju, aga ta oli üks neist vähestest.

"Järelikult sul siis vedas tööpostiga," sõnas Norah, hoides suul õrna naeratust. Tema vend on keevituse peal ja too pidi ikka päris hull töö olema. Päris söekaevandusega ei võrdleks, kuid palju ei pidanud puudu olema. Kuigi samas kust nad teavad, pole kunagi sütt kaevandanud. Ning ega naiseks olemine ka mingit eelist ei andnud tööraskuse osas. Kõiki koheldi võrdselt.
"Pärast seda kui jäime kolmekesi, pole ma just leidnud eriti aega, et midagi kasvatada või erilist juurde õppida. Ma oskan küll päris hästi süüa teha ja isegi koristada kellegi elamist, aga vaevalt sa tead kedagi, kes oleks nõus palkama endale koduabilist," lausus James, pöörates enda pruunid silmad tagasi mehele. "Ning iseenda müümine ei mõju ka reputatsioonile eriti hästi," turtsatas neidis kergelt, vangutades õrnalt pead. Nüüd kui tal oli aega, oodates mil praad valmis saab, ei osanud näitsik nagu midagi erilist teha. Näppude vahel kööginoaga mängides, mõtles ta hetkeks enda isa vanale jahinoale, millega ta kodus ikka mänginud ja harjutanud on. Täpsust tal noaga ikka on.

"Ilmselt küll," arvas Scipio õlgu kehitades. Ilmselt vedas. Aga raske oli töö siiski. Edasise jutu peale mees mõmises kergelt ja silmitses mõne aja seina enne, kui vastama hakkas. "Ma ei tea väga kedagi jah," muigas Scipio siis. "Mõni rikkam ehk tahaks. Rahuvalvajad või mõni suurema firma omanik," arvas Scipio. Iseenda müümise peale mees turtsatas pisut. "Seda ära palun tõesti tee," muigas mees. Ta ei halvustanud nagu kedagi, kes sellega tegeles, ise teab, mis teeb, aga Norah oli nii noor ja tal oli muidki võimalusi, kui et laseb mõnel vanamehel end mitu korda päevas läbi tõmmata, eksole. "Ma ütleks, et mulle kõlbaks siia üks abiline, aga sa oled pisut liiga noor," sõnas Scipio siis mõtlikult. Kui Norah poleks enam ohus, et teda Mängudele saadetakse, oleks Scipio isegi nõus sellega. Raha tal ju oli ja talle meeldis, kui keegi teine ta maja eest hoolitses. Aga Norah oli liiga noor.

"Rahuvalvajad veel, aga nendel firmaomanikel on kindlasti juba paar koduabilist olemas. Ei kujuta eriti neid ette tolmuhari käes ja ämber põrandapesu vee ja lapiga jalge juures," muigas Norah kergelt. Neidise silmis tundus see eriti naljakas, kuna paistis olevat tegu selliste inimestega, kes ilmselt magavad ka ülikonnaga. Kui Scipio laitis kiirelt maha idee hooraks hakata, muigas James endamisi. Tundub, et kõik ringkonna mehed polegi alla käinud sead.
"No offense, aga siia kuluks üks abiline sulle küll marjaks ära, isegi kui ma ei sobi selleks," lausus näitsik pisikese muigega, kükitades hetkeks maha, et piiluda ahjus olevat praadi. Avanud korraks ka ukse, tungis kiirelt neidise ninna meeldiv lõhn, mis täitis ka terve köögi. Kui juba lõhn on nii meeldiv, siis ei saa maitse sellele alla jääda.
Jäänud uuesti seljaga vastu kappe, silmitses Norah hetkeks Scoipio käsi. Tema silme ette ilmus pilt süstlast. "See valus ei ole? Süstimine?" küsis neidis vaikselt, et mitte lasta vaikust ruumi, kuna viimane oleks lihtsalt kahtlane olnud.

"Üks veel ei teeks kunagi neile liiga," arvas Scipio muiates. "Uurida sa ju võid." Firmaomanikel oli raha piisavalt palju ja küll nad midagi ikka teha leiaks. Aga rahuvalvajad olid ka alati variant. Ja Scipio pakuks, et Võitjad on ka hea variant, aga polnud neil siin neid Võitjaid. Edasise peale mees turtsatas kergelt. "Ega see nii hull ka siin pole," ütles mees lõbusalt. Ta siiski koristas ise ka ja oskas väga korraliku söögi valmis teha, kui selleks vaid tuju oli. Aga tuju lihtsalt enamasti ei olnud. Kuid mingi seapesa see maja ka nüüd ei olnud. Ikka korralik. Lihtsalt võiks tihemini harjaga üle põranda käia.
Küsimuse pale Scipio kehitas pisut õlgu ning mudis kergelt ühe käe sõrmedega enda teise käe sõrmi. "Lõpuks ei ole enam eriti," muigas mees. "Pealegi kaalub morfiini tundmine selle valu üle." Sest morfiin tekitas nii kuradi hea tunde. Ja võttis valu ka ära. Füüsilise valu just. Aga kuigi mees kasutas seda ja alkoholi oma mälestuste summutamiseks, siis seda valu ei suutnud nad ära võtta, mida mees tundis Charitina kaotuse pärast.

"Juhul kui tegu pole väga kitsi inimesega. Paljud võtavad endale abilisi täpselt nii palju kui vaja, võimaluse korral isegi vähem, et nende peale võimalikult vähe raha läheks," kehitas Nora kergelt õlgu, hoides enda silmi Scipiol. Ühe silmaga hoidis ta pilku ka kellal. Polnud vaja, et liha liiga kuiv jääks või lausa ära kõrbeks. "Ega ma ei öelnudki et hull, aga võiks parem olla," turtsatas näitsik, hakates kergelt naerma. Otseselt ei öelnud kumbki midagi naljakat, aga olukord ise oli vaimukas. Vähemalt Jamesi jaoks.
Scipio sõnade peale kergelt noogutanud, võttis neidis eemalt rätiku, et ahjust liha korraks välja võtta ja see ümber keerata. Lusikaga ka natukene tekkinud kastet liha peale pannud, keeras Norah natukene kuumust juurde, et liha pealt krõbedam oleks. Kummardanud, et liha tagasi ahju panna, ahhetas neidis kergelt, kui praadi tagasi ahju pannes läks tema ranne vastu kuuma poti äärt. See jätab pisikese märgi. Ahju ukse ouusaga kinni lükanud, pani James rätiku kõrvale ja silmitses põletust enda paremal randmel. Kõigest mõni sentimeeter kõrgemal oli tema isa jahinoa tekitatud lõikearm, mis jooksis diagonaalina üle peopesa. Seda oli võimatu peita ja teistel mitte näha.

"Seda küll, aga kui sa millegi väga erilisega neile silma jääks, siis küll nad tööd pakuks," arvas Scipio. Näiteks teeb väga hea söögi valmis. Võib-olla nende praegune kokk ei tee nii häid sööke ja siis nad asendaksid ta Norahiga. Sest need ahjust tulevad lõhnad olid küll kuradi head, vähemalt Scipio meelest. Edasise peale mees muigas ka kergelt. "Njah, aga kuni elada kannatab, olen ma täitsa rahul." Tal polnud just eriti vaja uhkeldada oma majaga, eksole. Sellest juba piisavalt, et ta Võitja oli.

Mees aga ajas end sirgu, kui märkas, et Norah kõrvetada sai. "Tahad midagi külma peale?" pakkus Scipio tema juurde astudes ja tema käest võttes, et kõrvetust silmitseda. Ta nägi ka armi tüdruku randmel, oli seda varemgi näinud, aga ta ei teadnud, kuidas see saadud oli. "Paneme vee alla korra," arvas Scipio siis, tõmmates tüdrukut endaga kaasa, asetades vaba käe neiu seljale. Ta pani siis kraani tööle, et tüdruk oma käe külma vee alla paneks. See puhastab ka siiski kõigele lisaks.

"Kahjuks pole minus vist midagi nii erilist. Lihtsalt üks lihtne tüdruk pisikesest majast, kes elab koos kahe vennaga," muigas Norah lõbusalt, lükates lahtisi juuksesalke kõrva taha. Juhul kui muidu tüdrukule tema tumedad juuksed meeldivad, siis need juuksesalgud, mis patsist või krunnist välja jäävad, on ülimalt tüütud. Vähemalt pole neidis nendele veel kääridega kallale läinud. "Kas sul peavad siin olema paarimeetrised hunnikud riideid ja muud prahti ja kohev vatti meenutav tolmukiht, et sind see häiriks? Sa ei paista just selline puhtuse friik nagu mõni," sõnas Norah, kallutades kergelt pead küljele. Tema pruunid silmad püsisid mehel.

"See pole midagi. Kergelt punane ainult," raputas näitsik pead, aga juba oli Scipio tema juures ja kõndis neidisega kraanikaussi juurde, et tema käele külma vett peale lasta. See polnud tõesti midagi hullu. Poes on neidis endale piisavalt klaasikilde kätte saanud ja üldse erinevaid kehaosasi igale poole vahele jätnud. Rääkimata siis nendest marrastustest, sinikatest ja armidest, mis neidis sai salaja treenides. Üheks näiteks oli pikk krobeline arm paremas peopesas. Tundnud mehe kätt enda alaseljal, tekkis neidises omamoodi kohmakus ja veider harjumatu tunne. Ainsad mehed, kellega ta lähedasemalt suhtleb on siiski tema vennad. Hetkel, mil põletushaav puutus kokku külma veega, sulges neidis hetkeks silmad ja hammustas endale õrnalt huulde. Talle ei meeldinud see kihelev tunne, mis tekkis.

"No su söögid on küll väga maitsvad, nii palju, kui mina neid söönud olen," arvas Scipio. Praegunegi lõhnas väga hästi ja Scipio oli kindel, et see maitseb sama hästi. Puhtuse peale mees naeris kergelt ning kehitas õlgu. "Ma lihtsalt ei arva, et mu maja peaks olema säravpuhas. Praegu vähemalt on kodune tunne, ikka jääb mulje, et keegi siin elab." Säravpuhastes majades käies, nagu Kapitooliumis, tekkis tunne, nagu see polekski kodu.

"Kas sa tahaksid mingit plaastrit või sidet ka peale?" Külm vesi vähemalt ehk hoiab ära selle, et tüdrukul mingi sinikas või asi tekiks. Niigi läks punaseks. Ja külm vesi siiski jahutab ja aitab selle põletusega kohaneda. "Me siin varem rääkisime mu armidest, aga sul tundub ka neid ikka korralikult olevat," muigas Scipio siis hetke pärast, suutmata end tagasi hoida. Kuigi tüdrukul ilmselt oli neid vähem, kui Scipiol. Kohe kindlasti oli vähem.

"Eks ma siis ootan sinult pikka soovituskirja, kui ma kuskile kokaks kandideerin," muigas Norah lõbusalt. Ta õppis kokkama vanaema abil, saades tema käest põhilised algteadmised, ülejäänu tuli kõik kogemuste kaudu. Loomulikult läbi tuhandete vigade, aga eks vigadest õpib kõige paremini. "Ega säravpuhas ongi natukene üleliialdatud," nõustus neidis Scipioga. Kui mees kergelt naerma hakkas, siis James võpatas vaevu märgatavalt. Ta polnud kunagi kuulnud meest naermas, vähemalt ei tule talle ette küll, et nagu oleks.
"Side kõlab päris hästi," sõnas Norah kergel noogutusega. Plaastri jaoks oli põletus natukene liiga suur. Mõeldes hetke enda võimalikule näoilmele, millega ta põletust enda randmel vaatas, hakkas neidis mõttes naerma. Kui ta juba selliseid pisikesi asju vihkab, siis kuidas ta peaks hakkama saama mängudel, kui ta sinna saadetakse, kus ta võib saada palju suuremaid lõikehaavu või kellegi teise haavu kokku lappima. Kellegagi mõneks ajaks liit moodustada kõlas momendil hästi. Aga enne peab keegi tema nime siiski tõmbama.
"Eks meil kõigil on omad võitlused vaja võita ning armid pidid olema sõdalase uhkuseks," sõnas James, viies enda pruunid silmad üle õla Scipiole.

"No kui sa kandideerid, siis võid mulle teada anda, kirjutan kena soovituskirja," ütles Scipio muiates. Poleks probleemi. Iseasi, kui tõsiselt Norah seda siin praegu mõtles. Aga Scipio oleks valmis seda reaalselt tegema, eksole. Kui peaks tulema olukord, kus seda vaja on.

"Ma toon sulle siis sideme," ütles Scipio muiates. "Hoia kätt vee all nii kaua." Scipio tõmbus tüdrukust eemale, et minna vannituppa ja sealt kapist side tuua. Varsti tuli ta tagasi ning andis tüdrukule rätiku, et ta oma käe kuivatada saaks. Mees oli kaasa võtnud ka mingi sprei, mis Norahi nahka puhastama pidi. Kui tüdruk oli käe kuivatanud, lasi ta spreid tüdruku käele ning sidus siis hoolega ta käe kinni. Ei pea seda mitu päeva kandma ometi, ühest päevast piisavalt, et ta sinna väga mustust ei saaks. Siis juba on õhu käes parem paraneda. "Ega liiga kitsalt pole?" küsis Scipio, kui valmistus sõlme siduma, et side kinnitada.

"Esmalt peaks leidma ikka mõne koha, mis otsib endale kokka või on vähemalt võimalus, et neil võiks ühte vaja minna," naeratas Norah õrnalt. Scipio polnud hetkel üldse selline mees, keda näitsik viimane kord nägi. Hoopis teine inimene seisis tema ees, kes nägi küll mehe moodi välja, aga ometigi polnud ka nende ringkonna võitja.
James noogutas vaid kergelt, hoides kätt külma vee all. Vähemalt valu hakkas järele andma ja punetus ka kergelt. Kui Scipio naases, võttis ta mehe käest rätiku, kuivatades õrnalt põletada saanud koha ära ja lastes seejärel mehel enda ränne kinni siduda. "Kokka minust vist ikkagi ei saa," turtsatas Norah vaikselt, silmitsedes valget sidet enda randme ümber. Hetk, mil tüüp talle mingit vedelikku haavale lasi, võpatas tüdruk kergelt, kuna see oli natukene külm ja pani hetkeks põletuse ka kipitama. "Täpselt paras," sõnas näitsik vaikselt, silmitsedes Scipio sõrmi, mis tegutsesid kindlalt ja isegi professionaalselt.

Scipio muigas kergelt, kui Norah arvas, et kokka temast ei saa, ja ütles ka, et side on parajalt. Ta sidus selle siis kindlalt kinni ning hoidis vaid hetke liiga kaua tüdruku käest kinni enne, kui lahti lasi, et eemale astuda. "Ikka saab sinust kokk," arvas Scipio muiates, kui rätiku ära pani kuivama. "Lihtsalt pead ettevaatlikum olema nende kõikide asjadega," sõnas mees. Scipio oli ka end söögiga ju ometi kõrvetanud. Ja ta uskus, et kõik kokad on kunagi end kõrvetanud. Niimoodi ju areneb ja õpib ometi. Kuigi Scipio põletusarmid ei olnud mitte söögitegemisest, vaid olid sellest kuradima põlevast Areenist.

"Valutab sul see käsi?" Tahab ta äkki midagi valuvaigisti sarnast? Süstima Scipio ei pea, seda kõike sai tableti vormis ka ometi. Scipiole lihtsalt oli vaja võimalikult tugevatoimelist morfiini ja otse veeni, et see ikka korralikult mõjuma hakkaks. Kuigi see ammu juba ei mõjunud nii, nagu neile, kes seda esimest korda said.

"Eks näis," naeratas Norah õrnalt, hoides enda pilku Scipiol. Loomulikult tuli tal enne kas mängud võita või loota, et ta ei jõuagi neile. Neidis lootis ikka viimase peale. Ta võis emotsionaalselt ja mingil määral ka füüsiliselt valmis olla, kuid teiste tapmiseks ei saanud keegi kunagi valmis olla. Miks peaks üldse keegi teiselt inimeselt, keda ta ilmselt kunagi enam ei kohta, elu võtma? Me peaksime ikka oleme haritud ja intelligentne ühiskond, aga ometi käitume, nagu elaksime endiselt kiviajas. Ilmselt isegi siis ei olnud elu nii julm.
"Või õmblema endale küünarnukini ulatuvad pajakindad," muigas James lõbusalt. Nendel oleks isegi lööki. Vähemalt pole võimalik ennast ära põletada, kui just pole tegu kõige suurema kobakäpaga maailmas.
"Elab üle. Natukene valu isegi on hea, tuletab meelde, et kui lihtsad ja haavatavad inimesed on. Ning mõnel juhul isegi tuletab meelde, et elu läheb edasi, sest pika peale valu kaob," viis Norah enda pruunid silmad Scipiolt aknale, mis avanes vaatega maja taha, kust paistis täitsa kena maastik. Näitsik jäi mõtlema enda vanematele, vanaemale ja vendadele, kuidas nad pidid kolmekesi juba väiksest peale hakkama saama. Nende valu kadus, vähemalt osaliselt, ja elu läks nende jaoks ka edasi.

Scipio naeratas kergelt pajakinnaste jutu peale. "See oleks täitsa asjalik vist," muigas mees. Kui nad ka tulekindlad oleks. Scipio mäletas neid riideid selgelt, mis neile Areenile selga pandi. Tulekindlad. Aga võitluse käigus rebiti peaaegu nende kõigi kostüümid puruks ning tänu sellele olid enamikud tribuudid põletatud ning Scipiol arme rohkem, kui võiks olla. Kõik neis kohtades, kus tema riietus purunenud oli. Ilmselgelt Kapitoolium ei tahtnud, et nad päris kaitstud oleks.

"Oleks palju lihtsam, kui see valu kiiremini kaoks," arvas Scipio seejärel. Nii füüsiline kui vaimne. Mõnikord Scipio ärkas üles valudes, kõik tema armid valutasid. See oli fantoomvalu, aga isegi see ei olnud kadunud. Rääkimata siis vaimsest traumast. Mälestused Mängudest, Charitina surm. Seda oli liiga kuradi palju ühe inimese jaoks, aga Scipio pidi sellega elama, ei saanud mitte midagi sinna teha. Ja ega Kapitooliumi eriti ei huvitanud ka see, mis nende Võitjate psüühikaga juhtus. Peaasi, et nad olemas oleks.

"Soovid minu geniaalsusesse investeerida?" turtsatas Norah lõbusalt, hakates vaikselt naerma, põskedele pisikesed lohukesed tekkinud. Kui Scipio justkui mõttes teise maailmas läks, mõtles neidis juba, et ta ütles või tegi midagi valesti. Äkki tõi ta pinnale mõne valusa mälestuse, mida mees püüab unustada või tuletas meelde neid mänge, millel Scipio ise tribuudina võistles. Kumbki valik polnud meeldiv. James oleks tahtnud endale millegagi vastu pead lüüa, aga siis ärkas vist mees enda mõtetest üles, vähemalt nii neidisele tundus.
"Kiirem viis võib lihtne olla, kuid see on ka ajutine," lausus näitsik vaikselt, viies enda pilgu korraks ahjus olevale praele ja kellale. Tüdruk ei tahtnud mehe õhtusööki ära rikkuda.
Pärast ema enesetappu ja kasuisa põgenemist kodus, jäid Norah enda vendadega põhimõtteliselt üksi. Neil oli küll vanaema, kes nende eest hoolitses, kuid sellegi poolest tundis neidis ennast hüljatuna, vihates enda vanemaid mõttes selle eest, et nad julgesid enda lapsed üksinda siia maailma jätta. Kogu see viha põhjustas ka sisimas valu, mida ei võtnud ära ükski valuvaigisti. Sellega pidi lihtsalt õppima elama.

"Jah.. võiks olla kiire ja püsiv," pomises Scipio. Ta ohkas pisut aga naeratas siis. "Kuidas söögiga edeneb?" küsis mees laua äärde astudes, et oma joogist mitu lonksu võtta. Tal oli kõht juba üsna tühi ja nad võiks sööma hakata. Aga ei saa kiirustada seda asja, pooltoorest liha ometi ei hakka sööma. Sellest rääkides, temaga samal Areenil oli olnud poiss, kes kaastribuudist tüki välja rebis hammastega ja selle ära sõi. Ja sedasi selle teise ka tappis, kuni see sööja endale oda selga sai.

"Sa sööd ka ikka eks?" lisas Scipio siis, pooleldi küsimusena, pooleldi faktilise lausena. Ta oli alati Norahil palunud sööma jääda, kui tüdruk talle süüa tegi. Ilmselgelt. Tema võis need asjad osta, aga Norah tegi söögi valmis need korrad ja Scipio meelest oleks ääretult ebaviisakas lasta tal lahkuda, kui toit valmis saab. Pigem tuleb ikka talle ka pakkuda. Scipiol kahju ju pole.

"Enam pole palju jäänud," lausus Norah, viies enda silmad uuesti läbi ahjuukse klaasi praele. Ukse lahti teinud, võttis neidis ühe pajakinda, et praad natukene välja tõmmata ja kahvliga selle pehmust kontrollida. Iseenesest tundus valmis ning linnuliha ei tahagi väga kaua ahjus olla. Kahvli teise pajakindaga asendanud, tõstis neidis ettevaatlikult prae ahjust välja. Liha oli omandanud ilusa kuldse tooni, olles pealt õrnalt krõbe. Ka selle ümber olevad juurviljad olid omandanud kuldse tooni, muutumata väga pehmeks ja isegi lögaseks. Kindad kõrvale pannud, võttis neidis noa ja kahvli, lõigates liha natukene lahti, kontrollides, kas ta ikka seest küps oli. Põletus neidise randmel andis küll tunda, aga õnneks ta väga ei valutanud.
"Nüüd on ta küll valmis," ilmus pisikene naeratus neidise suule. Viimane ilmus alati Norah suule, kui miski õnnestus, olgu selleks kas või ilusti valmis saanud söök. "Ma ei tea. Ma peaks koju hakkama minema, Mica ja Luke tulevad ka varsti koju ja nendele on ka vaja süüa teha," viis näitsik enda silmad Scipiole, kellale ja siis tagasi mehele. Kella kuueni oli küll peaaegu kaks tundi aega ja praega läheb vähem kui tund. Iseenesest ta ju võiks jääda.

Scipio jälgis Norahit, kui tüdruk toiduga tegeles ja mõmises tasa lõhna peale. "Lõhnab hästi," kiitis mees sinna toidu juurde astudes, et vaadata ka. Nägi ka ilus välja. Edasise peale kortsutas mees natukene kulmu. "Sa võid siit kaasa võtta," lubas Scipio siis. "Nagunii on seda palju," arvas Scipio muiates. Ega ta just eriti palju ei kaotaks, kui Norah oma vendadele sealt midagi kaasa võtaks. Aga Scipiole meeldiks väga, kui tüdruk siin temaga sööks. Mis siis, et ta pidi mõtlema pigem sellega, et ta ei tohi tüdrukuga väga suhelda.

"Aga ma ei käsi sul jääda," lisas ta siis pisut ettevaatlikumalt. Ta ei tahtnud jätta muljet, nagu Norah peabki tegema kõike nii, nagu tema ütleb. Lihtsalt kohati nagu jäi selline mulje, et Scipio ütles ja siis kõik jooksid ja tegid ja kuulasid tema sõna. Sellist mainet Scipio siiski ei tahtnud endale.

"Sul on ka vaja midagi süüa, midagi mida on võimalik soojaks teha ja ei vaja erilist kokkamist," naeratas Norah õrnalt. Kahvli ja noa kõrvale pannud, võis neidis enda juuksed krunnist lahti võtta, lastes neil vabalt õlgadele langeda. "Pealegi on mu vennad alati kohutavalt näljased ja ma peaksin peaaegu pool praadi kaasa võtma," lisas ta kergelt turtsatusel. James ise palju ei söönud, aga see eest oli tema vendadel isu kolme eest.
"Isegi kui see oleks kõlanud käsklusena, poleks ma jäänud. Mind nüüd nii kerge pole ka võimalik kamandada," turtsatas Norah lõbusalt, pruunid silmad Scipiot jälgimas. Hetkeks vilksas neidise pilk uuesti kellale. "Aga samas mul on veel aega. Mõneks ajaks võin ju sinuga maha istuda," lisas tüdruk pilgu tagasi mehele viies.

"Siis võtad pool praadi kaasa," ütles Scipio muiates. "Ma saan söögi tegemisega hakkama küll, kuidagi olen ma ka pidanud end siiski toitma kõik need aastad," lisas Scipio lõbusalt. Tal ei olnud alati Charitinat siin, eksole. Väga palju ajast oli Scipio ise endale süüa teinud. "Tegelt ka," ütles mees siis. "Sööme natukene ja siis võtad oma vendadele kaasa. Mul ei ole kahju söögist," lubas Scipio naeratades. Tal tõesti ei oleks. Ja ta ei tahaks süüa siin niimoodi, et tema sööb ja Norah lihtsalt istub. Tahtis ikka, et Norah ka sööks ja võtaks oma vendadele kaasa siit midagi. Tal oli ju seal seda liha terve hunnik ja juurvilju veel rohkem.

"Ma ei saa. Sa ostsid selle ikka endale ja teades, kui vähe sa majast väljas käid, siis läheb sul seda rohkem vaja," raputas Norah õrnalt pead, vaadates Scipiole otsa. See oli küll kena pakkumine noormehelt, aga neidis ei saanud seda tõesti vastu võtta. Pealegi ostis ta juba õhtuseks praeks liha ja kartulit.
"No kui sa nii peale käid, aga olgu see viimane kord," muigas näitsik õrnalt, vaadates prae poole. See tundus tõesti hea olevat ning James pole juba ammu linnuliha söönud. Nende jaoks oli see luksus, mida nad võisid endale paar korda aastas lubada. "Ning sa peaksid seda rohkem tegema - naeratama. It suits you," lisas Norah vaikselt, suul õrn naeratus.

"Miks sa nii põikpäine oled?" küsis Scipio lõbusalt. Scipio ju suudab ikka majast välja minna ja endale midagi osta. Kuigi jah, ta ilmselt tahaks pärast Norahi lahkumist nädal aega majas istuda ja ennast haletseda ja Charitinat igatseda. Seega oleks parem, kui ta ei peaks majast lahkuma. Aga ta tahtis lahke olla! Siiski ei saanud ta sundida Norahit praadi endaga kaasa võtma.

"No ma ei saa lubada, et see viimaseks korraks jääb," ütles Scipio siis muiates, kui kaks taldrikut võttis ning praest neile tükid lõikas, et taldrikutele kenad kuhjad tekitada. Kuigi ilmselt jääb viimaseks korraks, sest Scipio üritab tüdrukut pigem vältida. Niigi olid nad liiga head sõbrad. Scipio tõesti peaks selliste vanemate inimestega suhtlema hakkama. Mitte, et Norah eriti noor oleks, aga ta oli ohugrupis endiselt. Edasise peale Scipio muigas kergelt ja vaatas Norahi suunas, ulatades talle tema taldriku. "Kui põhjust tekkima peaks, siis küll ma ka naerataks," arvas ta lõbusalt. Kuigi tema silmad olid tõsised. Teiste ees tuli ju näitemängu mängida. Scipio võttis enda taldriku ning suundus laua taha istuma, et saaks sööma asuda.

"It kind of runs in the family," muigas Norah õrnalt. Neidis oli alates ema surmast, mil nad vendadega üksi vanaema hoole alla jäid, ise perekonna eest hoolitsenud ja neid koos hoidnud. Ta oli kõik need aastad ise hakkama saanud ja küllap ta sisimas tahab, et see ka jääks nõnda. She against the world.
"Eks ma siis püüan järgmine kord natukene põikpäisem olla või sinust natukene ette jõuda," sõnas näitsik pisikese naeratusega. "Ning kui sul peaks õhtul igav hakkama, siis võid alati meie juurde sööma tulla. Ega meie uksi ei lukusta," lisas neidis, istudes seejärel laua taha, silmitsedes enda ees olevat taldrikut. Kahvli parema käe nimetissõrme ja pöidla vahele võtnud, võttis neidis endale pisikese ampsu, mille suhu tõstis. Ta pole juba ammu midagi nii head teinud. "Siit tuleb loota, et selleks tuleb kunagi mõni põhjus," noogutas näitsik kergelt, tõstes pilgu mehele.