Home, sweet home

"Ma usun," muigas Scipio kergelt. Mees ise oli ka üsnagi põikpäine. Charitina oli temaga üsna palju vaeva näinud, eriti just selle alkoholismi osaga, ning mees oli olnud väga kindel selles, et ta võidab Mängud, kui ta sinna saadeti. Ja näed siis, tuli kasuks see jama. Edasise tüdruku jutu peale ta muigas kergelt ja kehitas õlgu. "Eks näis," arvas ta siis. Ta ilmselt siiski ei läheks parema meelega. Sest ta ei tahtnud nendega nii palju suhtlema hakata. Just Norahiga siis. Ja tema väiksema vennaga. Norahi vanem vend oli juba ohutu maa. Aga muu küll mitte. "Jah, loodetavasti kunagi tuleb," muigas mees. Loodetavasti kunagi tuleb põhjus naeratada ja naerda ja olla õnnelik. Aga praegu oli kõik tema õnn ära võetud ja Scipio oli kurb ja üksi. "Kuidas maitseb? Minu meelest väga hea," lisas Scipio, kui oli ka süüa proovinud. Tõesti oli hea! Kuigi ta igatses Charitina toite.

Norah silmad jälgisid mõnda aega Scipiot, kuigi peagi pööras neidis need tagasi söögile. Meest vaadates ilmus tüdruku silme ette pilt Charitinast ja tema surmast. Norah oleks ise pidanud neidise asemel minema. Tüdruku oli ometi nii noor ja tal oli terve elu ees ning pere, kes teda koju ootas, Jamesi ei oodanud otseselt keegi. Mica on juba paar aastat oma elu peal ja Luke saaks vanema vennaga kahekesi hästi hakkama. Miks Norah ometi ei suutnud julgust kokku võtta ja need kolm sõna valjult välja öelda? Just enda arguse pärast tunneb näitsik ennast Charitina surmas süüdi.
Pisikeste ampsudega sõi Norah praadi, kuigi selle maitse kadus hetkel, mil neidise mõtted läksid surnud tribuudile. Scipio oli temaga nii lähedane. Kuidas suudab mees teda üldse taluda praegu? Kindlasti vihkab sisimas. Mida kiiremini Norah enda söögiga lõpetab, seda kiiremini saab ta siit ära.
"Päris hea tõesti," noogutas James õrnalt, manades suule pisikese naeratuse. Viimane tuli küll raskustega, aga tulemata ei jäänud, sest see oleks olnud lihtsalt vale.

Scipio jälgis Norahit mõne hetke, kui tundus, et tüdruk justkui ära kadus kuskile ja tal võttis pika aja, et vastata. "Millele sa nii hoolega mõtlema jäid?" küsis Scipio muiates, kui oma ampsu alla neelanud oli. Seda ta ei olekski arvanud, et Norah Charitinast mõtleb. Ta ei teadnud sedagi, et noored suhtlesid omavahel. Then again, ta ei teadnud üldse Charitina sõpru. Ainult tüdruku perekonda. Sõpradega ta aga kohtunud ei olnud. Vähemalt mitte sedasi, et nad lähevad tüdrukuga välja ja too talle kedagi tutvustab enda sõbrana. Nad ei käinudki väga palju väljas, vaid pigem olid omavahel kahekesi. Ja Scipio oli õnnelik, et nad ei olnud rohkem sotsiaalsed, sest muidu oleks nii vähe armsaid mälestusi, millest kinni hoida. Praegu aga oli nii palju neid. Nii palju, aga juurde enam ei tule. Ja see muutis ka õnnetuks. Kõik muutis õnnetuks.

Charitina polnud Norah jaoks päris sõbranna, lihtsalt tuttav, kellega nad paar korda nädalas kas poes või turu peal kukku puutusid. Näitsiku vendi teadis James natukene rohkem ja nende kaudu sai tuttavaks ka tüdruku endaga. "Niisama, lihtsalt üks pisikene asi tuli meelde, mille pidin eile õhtul ära tegema, aga ununes ja jäin mõtlema, kuna ma jõuaks selle ära teha," sõnas tütarlaps kergel naeratusel, pistes endale seejärel ampsu praadi suhu, et ta mõni sekund ei peaks enam rääkima. Norah polnud just kõige kehvem valetaja, kuid päris heaks ta ennast ka ei pea. Seega ta ei imestaks, kui Scipio ta läbi nägi.
Õnneks oli Norah'l paar ampsu veel jäänud ja siis sai ta ära minna.
"Aga Kapitooliumi toitudega ei anna vist üldse võrrelda," püüdis James jututeemat edasi viia, et mitte enam viimasel peatuda. Näitsik eelistas enda mõtteid pigem siiski endale jätta ja selles on ta ka päris hea - endasse sulgumises ja teiste eemale peletamises. Justkui enese kaitseks.

Scipio kergitas natukene kulmu, aga ei hakanud rohkem küsima. Ta aimas, et Norah oli pigem midagi muud mõelnud, aga kui ei tahtnud talle öelda, siis ei olnud ka Scipio asi temalt seda välja nuruda, et mida ta nüüd täpselt mõelnud oli, et sedasi hajevil oli. Kui oli mingi asi teha, siis oli mingi asi teha.

"No Kapitooliumi toidud on jah natukene teine teema. Aga samas neid teevad mingid kokad ja asjad ja jah," arvas Scipio seejärel. Ta jätkas söömist, kuni tundis, et ta väga ei jaksanud enam. Ta parema meelega oleks nüüd rahus, jooks ennast jälle täis ja magaks pool päeva maha ja kallistaks Charitina pilti. Vot see oleks super.

Norah naeratas õrnalt Scipio vastuse peale. Kuidas ta üldse tuli sellise mõtte peale võrrelda enda tehtud toitu Kapitooliumi omaga? Loomulikult on sealsed toidud kümneid kordi paremad. Neil on ikka päris kokad ja päris toiduained, mis on terve Panemi pealt kokku kraabitud. Viimaseid ampse süües hoidis James vaikides enda pilku kellal. Kuigi tal oli veel palju aega, tundis neidis mingil määral õhkkonna muutust, mis pressis teda siit majast välja. Ilmselt oligi see parem. Nii talle kui mehele.
"Ma peaksin nüüd minema hakkama. Mind ootab kodus veel paar näljast meest, kes soovivad süüa," muigas Norah õrnalt, olles viimase ampsu ära mälunud ja alla neelanud. Tõusnud laua tagant püsti, võttis neidis taldriku ja kahvli näpu vahele, viies need kraanikaussi. Viisakas oleks vist nüüd enda järel nõud ka ära pesta, aga äkki ei taha Scipio teda enam nii kauaks majja. Kuid mustad nõud endast maha jätta oleks ka ebaviisakas. Taldrik kahvliga kraanikausis, seisis Norah vist oma viis minutit viimase ees, püüdes jõuda otsusele, kas olla viisakas ja nõud ära pesta või lihtsalt minna.

Scipio nokkis oma taldrikust veel natukene sööki, kuni Norah lõpetas ja arvas, et ta peaks minema hakkama. "Nojah, ilmselt siis küll," ütles Scipio pisut noogutades. "Aga sa võid siit kaasa küll võtta, mul ei oleks selle vastu midagi," arvas mees. Tal tõesti ei oleks selle vastu mitte midagi. Siis jälgis mees aga, kuidas Norah enda taldriku ära pani ja nagu ei suutnud otsustada, mida edasi teha. "Sa ei pea neid pesema, saan ise ka hakkama," muigas Scipio siis lõbusalt, aimates, et tüdruk selle üle mõtleb, et kas ta peaks midagi veel tegema või ei.