61sed Näljamängud!

Leonis silmitses samuti tühje jänesenahku. Suu kiskus muigele, kui ta kujutas ette, kuidas Terra Maconi samamoodi ära nülib, kui teda jälle kohtab. Leonis poleks vist isegi eriti üllatunud, kui too seda reaalselt teha otsustaks. “Ega meil vist pole vahendeid, et neist midagi mõistlikku teha,” nõustus ta tüdrukutega. Ta surus sõrmed karvade vahele. Natuke soojem oli küll, aga üsna ebapraktiline. Kui Selina tema poole nüüd nahkade asemel reaalse liha ulatas, lükkas Leonis nahad sülest enda jalge ette maha, et söök vastu võtta. Mälestus Kapitooliumi hõrkudest einetest oli küll veel üsna värske, aga praegu tundus ka soe, ehkki veidi mage liha päris hea. Leonis võttis veel paar suutäit, samal ajal teiste arutelu kuulates, ning ulatas jänese siis Selinale tagasi. “Ma arvan, et jälgi mööda minnes leiame kiiremini kellegi üles,” sõnas ta mõtlikult. “Ma ei usu, et keegi sealt jooksu pannes väga jälgede peitmisega vaeva nägi.”

Terra kortsutas kulme kui Ziv järsku tema plaaniga üldse nõus polnud. Nüüd tahtis tema ka sama plaani jälgida, mille Ziv välja oli käinud, aga siis nõustus Emerald Zivi plaaniga ja Terra oli veidi kahevahel. Leonis ja Selina siiski olid samuti Zivi plaani poolt ja Terral mingit oma jama ajama hakata oles täiesti ebapraktiline olnud. "Selge, siis lähme tagasi ja otsime jälgi," noogutas neidis nõustuvalt. Hea meelega vaidleks Emeraldile vastu, aga Zivi plaan tundus liiga hea, et sellele vastu vaielda. Maconi nüliks Terra hea meelega ära. Ta tahaks selle armetu kamba juba üles otsida.

Macon vangutas Mylesi vastuse peale pead, üritades samal ajal oma rahulikkust säilitada. Olgugi et seitsmenda poiss võis suuta peaaegu igas situatsioonis rahulikuks jääda, hakkas Mylesi torisemine talle vaikselt närvidele käima. Ta ju seletas korralikult ära, miks nad kaaslast ootama jääda ei saanud, aga ikka polnud see piisav. Kes too kutt oli omast arust? "Sinu traat, mida sa ise nii või naa küllusesarvest kätte poleks saanud. Ise olid kurat teab kus redus, kui meie karjeristide pärast peaaegu surma oleksime saanud," andis Macon vastu, tõstmata seejuures hääletooni. "Ja kui sa arvad, et sellest traadist mulle ilma sinuta mingit kasu oleks, siis sa eksid," lisas Macon. Kirves on üks vähestest vahenditest siin, millega Macon kindlasti hätta ei jääks. Myles oleks pidanud ju teadma, et seitsmenda ringkonna tribuut pole juhtmete ja traatidega nii suur sõber. "Mine ja võta ise telgist muude asjade seast. Mina ei hakka siin kedagi teenindama," jõudis Macon veel öelda, enne kui viienda tüüp lumme lendas. Hoidnud muiet tagasi, pööras Macon seltsilisele selja ning läks lõkkekohale lähemale, et see uuesti põlema süüdata. Tikke oli neil õnneks veel piisavalt. Võib-olla saab Silver mõne looma ka kinni püütud ja siis võivad nad isegi üsna korralikku sooja toitu nautida.

Marca ärkas võpatusega üles, ise samal ajal ehmunult ümberringi vaadates, justkui olles kindel, et keegi oli just sinna sattunud ja kavatses ta ära tappa. Keegi oli tõepoolest sinna sattunud, aga vaevalt, et see valge karvaga jänes teda ära tappa püüdis. Loomake hoopis ehmus suure kogu äkilisest liigutamisest ning pani koheselt jooksu. Neidis jäi aga oma kohale, pisut maha rahunedes, kui sai aru, et ta on endiselt oma koha peal ja täiesti üksi. Endiselt mängudel, kus ta ilmselt varsti ka surma saab.. Tundes, kuidas ta kurk väga valusalt kuivab, tiris ta lahti enda seljakoti, et sealse joogipudeli üles otsida. Kahjuks aga osutus anum tühjaks, nii et neidisel ei jäänud muud üle, kui pettunult pudel tagasi kotti pista. Ta vaatas hetkeks kahtlevalt maas lebavat lund, olemata kindel, kas seda tasus süüa või mitte. Puutumata lumi peaks iseenesest puhas olema ja lapsena sai ikka nii lund kui ka jääpurikaid suhu pistetud, aga kes teab, mis trikke see Kapitoolium tegi. Lumi võis vabalt mingi mürgine aine olla.. Marca võttis enda enam-vähem olekus käed magamiskotist välja, et natuke pehmet lund sõrmede peale võtta, tõstes selle seejärel enda näo juurde, et pisut nuusutada. Lõhnas nagu.. mitte midagi. Kaua ta niikuinii ei suudaks ilma veeta olla, nii et hetkel ei olnud muud varianti, kui lund süüa, mida neidis ka tegi. Päris täit vajadust see muidugi ei andnud pluss külm ollus kõrvetas natuke kurku, kuid vähemalt oli tal nüüd taaskord vett keres. Kuna ta eelmisel õhtul oli pähklitega piirdunud, otsis ta seekord enda seljakotist üles kuivanud liha, et ühe neist ka ära süüa. Pealinnas elades oli ta natuke oma maksa venitanud, mis tähendas seda, et talle mahtus nüüd natuke rohkem sisse, kui varem, kuid kuna toitu oli niigi vähe, püüdis Marca süüa täpselt nii palju, et kõht enam ei koriseks - täpselt nagu ta oli peaaegu kogu elu teinud. Tühja paki tagasi kotti pistnud, soris ta natuke aega veel selle sisu kallal, et tutvuda, mis tal seal täpselt on. Tikud võisid päris vajalikuks osutuda, pealamp ka, isegi relv oli sinna jäetud.. Nendest värvilistest asjadest ei saanud ta küll eriti aru, kuid küll ta kunagi ka nendele lahenduse leiab. Poolteist pakki pähkleid, üks pakk kuivatatud liha ja üks pakk rosinaid oli veel järel, mis tähendas seda, et natuke aega sai ta veel süüa. Koti korra eemale pannud, ronis Marca magamiskotist välja, pakkides seejärel ka selle kotti. Viimane läks tagasi selga ja tüdruk ajas ennast püsti, vaadates natuke ringi. Hetkel oli tal isegi natuke parem olla, kui eile. Ta oli veel täitsa elus ja polnud enam nii külm ka, kui öösel.. See, et ta kellegi tapnud oli, polnud endiselt veel päriselt kohale jõudnud, nii et see teda ei vaevanud. Hetkel oli mälestust sellest vägagi hägune, nii et ta natuke nagu ei tunnistanudki endale, et ta seda teinud oli.

Leidnud endale suuna, kuhu poole jalutada, hakkas Marca aeglaselt edasi liikuma, teadmatagi päris täpselt, kuhu ta välja tahtis jõuda. Äkki seal leidus veel midagi.. mõni soojem koht või midagi näiteks. Veekogu oleks ka tore olnud..

Legend:
* karjeristid
* Viola
* Roman
* Marca
* Mirena
* Macon and co
* Ham


Taevas kiskus tasapisi hallide pilvede varju ja ere päike ei kimbutanud enam tribuute. Taevast hakkas aga sadama paksu laia lund, millest said kõigepealt aimu karjeristid, sest nemad viibisid kõige lagedamal alal. Lumi muutus peagi väga tihedaks. Metsas olevatel noortel oli parem olukord. Puud kaitsesid neid suurema lume eest ja metsa alla jõudis vaid peenikesi helbeid. Tuul tõusis samuti ning lagedal alal muutus nähtavus pea olematuks. Ka tuul jõudis metsa alla, aga mida sügavamal noored olid, seda vähem seal tuult ja paksu lund oli. Võiks lausa öelda, et mets kaitses neid aina ägeneva lumetormi eest.

Mirena oli päris tükk aega mööda puid edasi liikunud ja ümbrust vaadanud, kuid mitte keegi ega miski ei jäänud talle silma. Tundus nagu oleks ta täiesti eemal kõigest jakõigist, mis teda oleks võinud ohustada. Nälg hakkas teda peagi näpistama ja tüdruk jõudis järeldusele, et kõige targem oleks alla laskuda ning seda ta ka tegi. Tee peal märkas ta kerget lumesadu ning neidis vaatas taeva poole. Lumi. Oleks ta hetkel kusagil mujal, siis ta lausa naudiks seda hooaega. Tal olid ju selleks soojemad riided olemas ning esimest korda ei pidanud ta talvel sellist külmust kannatama nagu kodus.

Olles maas, vaatas neidis ringi. Loomajälgi ei olnud kusagil. Tegelikult ei olnud ta isegi linde puude otsas märganud. Võimalik, et ta oli täiesti isoleeritud kohta jõudnud kus isegi loomad eriti olla ei tahtnud. Masendav.
Vaikselt ohanud, kükitas Mirena lume kohale ning võttis natuke kätte. Parem see, kui mitte midagi, kas pole? Natuke lund "söönud", sai tal vähemalt janu kustutatud ning siis hakkas ta aeglaselt auku kaevama. Kuna ta oli metsas, siis õnneks ei olnud seal just kõige rohkem seda valget ollust ning peagi jõudis ta oma külmetavate kätega mullani välja. Kuid see ase ei olnud aga peidukohaks. Pigem hakkas ta nüüd otsima tuttavaid taimi ning mõne ta ka leidis ja hakkas jalgadega siis maad pehmeks taguma, et juured sealt välja võtta.

Kapitooliumi toiduga ei anna seda võrreldagi, mõtles Mirena kerge muigega kui ta mõned juurikad viimaks välja tiris ja need taskusse peitis. Samuti ei olnud need just kõige maitsvamad, kuid vähemalt ei jääks ta nälga. Siis, otsustades, et tal jätkub vähemalt kaheks söögikorraks (kui ta on väga kokkuhoidlik), võttis ta veel mõned "sõõmud" lumest ning kattis enda jäljed hoolikalt. Seejärel hakkas ta edasi astuma, üritades tee peal oma käsi hõõrudes soojendada.

Kui Macon eemale pöördus, hakkas Myles end aeglaselt püsti ajama. Seda tehes libisesid põus kägardatud platvormi osad ta jope alt välja ning paiskusid lumme laiali. Kutil hakkas korraga kiire, tal polnud enam aega teiste peale turtsuda, ununes ka Maconi silmis nähtud naeruvine kuninga perselikukkumise tõttu. Nooruk asus oma tundetute sõrmedega lumes kaevama, sest raskema esemed olid peenest lumekihist läbi vajunud. Vaid paar värvilist juhtmejuppi olid pinnal. Ülesleitud esemed seadis ta ilusti ühte oma jalajälge ritta. Põue tagasi ta neid toppida ei kavatsenud, vaid lootis, et keegi teine võtab need enda kanda. Teekond, selline posu põues, oli olnud niivõrd vaevaline. Viimaks tundis Myles, et on kõik asjad tagasi saanud ning võttes need oma kahte pihku, kadus vabanenud telki oma varandust otsima. Korraliku traadijupi ja nende pisikeste asjakestega saab ta küll korralikke seadmeid kokku meisterdada. Vaevalt silmas ta otsitud rulli, kui viimane väsimuslaine temast üle pühkis. Ta sättis traadi pea alla, et kegi seda jumala eest endale ei saaks krahmata ning uinus sealsamas põrandal. Viimane mõte, mis kutil oli, lootis, et teised teda jälle maha ei jäta.

Silver sai püünise üles viie minutiga. Lõks ise kujutas endast maas lume all olevaid pulkasi, mis olid omavahel kinni seotud, ja pisikest omatehtud rõhuplaati, mis raskuse all tõmbaks pulkade ümber oleva nööri pingule, mis tõstaks lume all olevad pulgad üles, moodustades rõhuplaadi ümber püramiidi, mille sees jänes lõksus oleks. Veendunud, et nöör korralikult kinnitatud oleks, peitus Silver põõsaste taha, kükitades lumehanges. Korraga tõusis ei kuskilt lumetorm, mis tõi tüdrukule vähemalt teene, kuna pesast väljaspool olevad jänesed otsustasid tagasi peitu pugeda. Ilmselt ehmatas keegi muu neid samuti. Näitsik ei pidanud kaua ootama, kui üks jänestest mööda tuttavat rada tagasi kodu poole hüppas, astudes või pigem hüpates otse lõksu. Õrnalt muianud, lasi neidis teistel jänestel rahulikult peitu pugeda, tulles peidupaigast alles siis välja, et enda saakloom kätte saada. Nööri natukene lõdvemaks lasknud, pistis Harry käe lõksu sisse, haarates jänese kõrvadest kinni. Nüüd pidi ta ainult leidma viisaka mooduse looma tapmiseks. Jänese puurist välja võtnud, ohkas neidis vaikselt, keerates seejärel looma kaela kahekorra. Käis suht vali raksatus, andes tunnistust pisikese surmast. Kahju, aga ka neil on vaja elus püsida. Jänese lumme maha pannud, korjas näitsik lõksu ühes tükis kokku, et seda saaks ka hiljem kasutada. Püünis kaenlaall, jänes kõrvu pidi käes ja paremas käes kirves, mille neidis üldse enesekaitseks kaasa võttis, kõndis neidis tagasi laagriplatsi poole. Tuul ja lumesadu oli tema vanu jalajälgi kaotama, aga õnneks polnud need päris peidus lume all, sest muidu oleks suht jama, kuna mets nägi tema ümber täpselt samasugune välja. Korraga Silver aga peatus, kuuldes eemal põõsastes krabinat. Ta pigistas kõvemini kirvest enda käes, olles valmis kaitsma ja ründama. Kui miski seal end korraga liigutas, viskas Harry instinktiivselt seda kirvega. Vaikus. Aeglaselt lähenes tüdruk põõsale, leides selle tagant päris suure jänese, kelle seljast turritas välja tüdruku kirves. Vähemalt saavad nad korraliku õhtusöögi. Kirve looma seest välja tõmmanud, võttis neidis ta jänese teise kõrvale kõrvu pidi pihku, jätkates enda teekonda laagrisse. Õnneks jõudis ta peagi kohale. Lõke oli uuesti üles saadud ja selle ümber oli vaikus. Mylesi polnud ka kuskil näha. Kas ta tõmbas uttu või? Vaevalt. "Kes tahab enda kokaoskustega kiivata?" viskas Silver kaks surnud jänest lõkke kõrvale lumme, vaadates liidukaaslastele korda mööda otsa.

Vaevalt olid karjeristid oma sööminguga lõpetanud kui äkitselt tõusis tuul ja lund hakkas sadama aina tihedamalt ja tihedamalt. "Tuleb siin vist kiirelt lõpetada," sõnas Terra. "Tooge oma asjad koopast ära, kellel need veel seal on. Ma seon meid köitpidi kokku, siis ei lähe kaduma," seletas Terra seal asjalikult, sest keegi teine lihtsalt ei teinud midagi. Nüüd oli puude varju minemine igati mõistlik. Eeldusel, et nad suudavad minna õiges suunas ega eksi ära. Terra kiskus oma kotist välja köie, mis tal vööde tegemisest järgi jäi ning sidus selle ümber enda ja Zivi ja siis ka teiste, kui nad seal valmis olid. Siis Tõmbas ta seljakoti selga ning haaras oma kolmhargi. Lõke kustus iseseisvalt kenasti ja jäljed sellest kadusid üsna kiirelt tänu aina tõusvale tuulele. Ilm oli muutunud seal lagedal nii kohutavaks, et nad isegi ei näinud enda ette paar meetrit. Terra nägi Zivi enda ees ja Leonist enda taga, aga tüdrukud Leonise taga olid tema vaateväljast kadunud. Seda tänu tugevale tuisule ja lumekarva riietele.

Ziv nurises pisut, kui seal lund sadama hakkas ja tuul tõusis. "Super," pomises kutt muiates. Ta ajas end püsti ja tõstis oma koti endale selga ja mõned teised asjad veel. Ta lasi Terral tema ümber köie siduda ning jälgis, et kõik valmis oleks. Kui kõik olid valmis liikuma, hakkas Ziv edasi tatsuma, tõstes endale jope krae ka lausa nina varjama. Kapuutsi tõmbas ta ka pähe ja võimalikult kinni. Prillid olid tal ees ja aeg-ajalt sai ta nendelt lund pühkida, aga see ei olnud eriti suur probleem. Ziv sumpas edasi rahulikus tempos, et keegi ei peaks neil järgi lohisema.

Vi sumpas lumises metsas ligikaudu tund aega, kuid ümbrus oli üsna üksluine, mdagi uut kasulkku ta siiani polnud avastanud. Tüdruk üritas meelde jätta märke, mille järgi tagasitee leida, sest oma jälgi pühkis ta ikka ära. Esmalt oli ta möödunud viieharulisest raagus kasest, seejärel köitis neiu tähelepanu mahalangenud puude hunnik. Viimane objekt, mida alatoidetud tribuut üles märkis, oli üksikute punaste külmast krimpsu tõmmanud marjadega põõsas. Seda ta taimetundmissimulatsoonist ei mäletanud nind igaks juhuks proovima ei hakanud. Paar korda oli Viola ka jäneseurgudet möödunud ning pisikeste imetajate jälgi oli pea kogu metsaalune täis. Ühtki looma ennast ta jalutades silmanud polnud. Siiski käis kümnenda neiu valvsalt ringi, viskenuga heitevalmilt käes, kuna ta kõht igatses sooja toidu järele. Mets oli üsna tihe, kuid ärevil tütarlaps tundis, et on kerkimas tuul ning ta sisetunne ennustas suisa tormi. Lambakarjuse juures oli ilmastikuolude hindamine üks olulisi oskusi. Vi otsustas veeotsingud jätta ning oma varjupaika naasta. Ta oli rännaku jooksul veel paar korda lund ahminud ning tudus, et see käib vee eest ära küll, kuigi tundis juba praegu kerget kihelust kurgus, mis peatset valulikkust ennustas. Tüdruk pööras ringi, et tuldud suunas sammuda ning ta pilk tabas paari pisikesi karvakerasid hoogsalt mõne meetri kaugusel hüppamas. Lühikesele tribuudile jäi sihtimiseks mõni sekund ning seetõttu potsatas esimene nuga ohutult lumme näriliste selja taga. Teisega tabas ta üht jänkukest külge. Vise polnud küll looma tapnud, kuid vigastanud piisavalt, et too enam liikuda ei suutnud. Mõni õrnahingelisem tütarlaps oleks oma teo peale kohkunud või nutma hakanud, nähes valget looma maas abitult siplemas. Tema kaaslane oli pagenud. Kuid Viola oli külma närviga ning astus lähemale, tõmmates noa välja ning lõpetades sellega jänese piinad. Tüdruk korjas ka oma teise terariista üles ning, jänku õlale visanud, astus kärmemal sammul edasi. Nüüd tuul juba ulus puude vahel, üritades metsikult läbi pääseda. Mets oli küll tihe, aga mitte piisavalt, et keerlevat lund täiest peatada. Nähes oma järgmist teemärki juba pooleldi lume poolt kaetuna, kiirendas ühekäeline neiu veelgi sammu. Ta oli küll hulljulge, kuid mõte tormi kätte lõksu jäämisest võttis Vilt südame alt külmaks. Kuusk, mille all ta end öösel varjanud oli, õnneks terendas juba kauguses. Tüdruk oli selle kaheharulise tipu meelde jätnud ning nüüd oli see ta viimaseks sihiks. Viimased sammud ta lausa jooksis nii hästi, kui paksenev lumekiht lubas. Jälgede pärast endine lambakarjus enam ei muretsenud. Tõusnud torm pidi need tema eest katma. Ka oma kuuseoksast luua oli ta ammu maha jätnud.
Vi sukeldus oma pessa, tundes kergendust, et ta asjad olid nii nagu jäetud. Tüdruk tihendas veidi eelmisel õhtul korjatud küljealuste okstega oma peidupaiga seinu, et lumi sisse ei pääseks. Õnneks oli ta valinud ümbruskonna tihedaima kuuse ning seetõttu tundis end pesas üsna kindlalt. Kui see töö sa tehtud, puges ühekäeline tribuut oma magamiskotti, sest paigal püsides oli, hoolimata paksust kaitseriietusest, üsna külm. Ta võttis maha asetatud jänese ning asus ühe viskenoaga teda nülgima. Kui torm vaibub, tuleb lõke teha. Viola lootis ka kuidagi oma pudelisse lund sulatada, kuid täpset plaan tal selleks polnud.

Selina oli just söömise lõpetanud, kui lund sadama hakkas. No tore küll. Õnneks oli ta asjad juba enne koopast kaasa võtnud, seega selle peale enam aega ei kulunud. Mida kiiremini nad siit minema saavad, seda parem, tundus neiule. Ta haaras oma seljkoti ning sättis endale selle selga, seejärel jääkirve ühte ja oda taaskord teise kätte võtnud. Terra mõte neid üksteise külge siduda oli väga hea, kui nad selles tuisus juba üksteist ainult vaevu näivad, siis ei tasu neil karta, et keegi neid ründama tuleks. Ilmselt ei kavatse keegi metsast praegu välja ronida nii või naa. Ainult teiste jälgedes minemise plaan tuli neil vist nüüdseks maha matta. Kui see tuisk ükskord ka lõpeb, siis ei ole ilmselt jälgedest enam midagi järgi. Selina nägi kõigest Leonise selga, muud tema vaateväljas polnud. Neiu lootis kogu südamest, et nad liiguvad reaalselt metsapoole, mitte ei tiiruta seal lumekoobaste lagedamal alal ringiratast, aga ausalt öeldes oli üsna võimatu öelda, kuhu poole kõndima peaks, seega oli tal hea meel, et Ziv juhtiva koha enda käsutusse oli võtnud. Peaasi, et nad nüüd jälle mõnda koopasse sisse ei kukuks.

Mylesi lahkumine leevendas Juniperi pahasust veidi, ja kuna poiss pikemaks ajaks telki jäi, oli ta mõne aja pärast normis tagasi. Macon sai õnneks lõkke uuesti üles, kiiremini kui Juniper varem, ning veidi aega istusid nad kolmekesi lõkke ümber, Silverit tagasi oodates. Hakkas lund sadama ja June tänas õnne, et nad puude vahel olid - tundus, et kusagil seal üleval oli peaaegu torm. Ta haaras vahepeal käest pandud pudeli uuesti kätte ning pani selle leekide kohale tagasi. Selleks ajaks, kui Silver nende juurde naases, kaks jänest kaasas, oli selles olev vesi juba täitsa vesi ja enam mitte jääkülm. Silveri küsimuse peale vaatas neiu oma kaaslaste otsa - kodus oli ta küll peamine söögitegija, aga ta polnud kindel, kas ta jänese nülgimise ja küpsetamisega hakkama saaks. Kuna keegi teine aga midagi ei öelnud, haaras ta oma seljakotist noa ja lõkke kõrvalt ühe jänestest. “Te võiks mõne varda teha mulle,” ütles ta kaaslastele, jänest veidi aega silmitsedes, ning alustas siis looma nülgimist. Ülearu meeldiv kogemus see igatahes ei olnud. Juniperil hakkas natuke vastik, kui ta tundis, kui soe loom veel oli. Kindlasti oli käte soojendamiseks ka paremaid variante.

Niipea, kui lund sadama hakkas, ajas Leo end püsti, et koopasse jäetud asjad ära tuua. Nad pidid kiiresti minema hakkama, sest tundus, et sadu ainult tihenes. Ta kiitis mõttes kokkusidumise idee heaks - lumetorm oleks kõike rumalam viis see liit laiali ajada. Terra oli tema ees ja Selina tema järel, Ziv ja Emerald aga olid vaid hägused udukogud. Leonise prillid olid tal endiselt ees, muutes maailma küll veidi pimedamaks, aga samas ei olnud kogu see lumi tal silmas. Ta pani kapuutsi pähe ja üritas võimalikult palju oma riiete sisse pugeda. Tüütu ja vastik oli niimoodi, piiratud tunne. Zivi ja Terra järel astudes lootis noormees, et puude vahel on veidi lihtsam.

Roman rühkis aina edasi, jõudes üsna pea sinna, kus Marca ennist pesitsenud oli. Tema aga muidugi ei teadnud, kes seal täpsemalt viibinud oli. Ta nägi vaid jälgi lumes ja tundus, et keegi oli sinna oma pesa teinud, sest ühe koha pealt oli lumi üsna madalaks trambitud. Vähemasti oli sealt lahkuvaid jäljepaare vaid üks, nii et väga halb üllatus teda vast ees ei oota. Kui see just lõks pole.
Roman hoidis siiski kirka valmis, kui edasi suundus, jälgides vahepeal, kuhu jäljed läksid. Lund oli küll sadama hakanud, aga õnneks kaitsesid puud teda üsna palju ja jälgi need veel täitnud polnud.
Viimaks silmas ta eemal üht kuju seljakotiga. Kuna neil kõigil olid samasugused riided, ei saanud ta aru, kellega tegu. Vaid seda aimas, et keegi tüdrukutest see oli, sest kuigi paksud talveriided ei andnud kehaehitusest aimu, nägi pikkuse ikka ära ju. Roman kirus end mõtteis, et ta ühtki viskenuga või miskit kaasa polnud haaranud. Kirkaga ründamiseks pidi ta üsna lähedale jõudma.
Õnneks oli tema pikk poiss ja vastase nägemine andis ka paraja adrenaliinisööstu nii et üsna pea oli ta vaenlase juures ja pööras tolle ümber, tõugates ta samas selili lumme. Oleks hea meelega selga kirka löönud, aga selja tagant vastast rünnata tundus parajalt lame. Pluss, ta tahtis seda seljakotti endale saada pärast. Ise kaksiratsi neiu peale maandudes, et too kindlalt enda alla vangistada, jõudis ta nüüd ka tolle nägu vaadata. Jaaa kirkaga käsi langes mehe kõrvale maha. "Marshmallow!" kilkas Roman rõõmsalt, kui tema vaenlane hoopis ta ringkonnakaaslane oli.

Marca rühkis aeglaselt mööda metsa edasi, kaheotsaline oda kenasti käes, hakkamata seekord enda jälgi peitma. Niikuinii hakkas lund sadama, mis need jäljed varsti ära kaotavad ja ta ei uskunud millegipärast, et keegi tal lähedal võiks olla. Ta hoidis küll kõrvad lahti, kuid ikka suutis keegi ta selja taha hiilida ning järgmine hetk oligi neidis pikali, oda käest minema lendamas. Paaniliselt üritas tüdruk ennast lahti rapsida, et oda kiirelt kätte saada, kartes, et need ongi tema viimased sekundid, kuid äkitselt kostus tuttav hääl ja tüdruk jäi automaatselt paigale. Roman. Ta vaatas pisut ehmunult kutile otsa, viis korra pilgu kirvele ning seejärel tagasi tolle näole. Ta oli just surma äärel olnud.. "Roni mu pealt maha," käskis ta noorukit, lükates teda eemale. Ta ei suutnud uskuda, et Roman oli just talle sõna otseses mõttes surmahirmu tekitanud..

Roman hakkas kergelt naerma, suutmata seda kokkusattumust uskuda. Kõigist inimestest suutis ta just selle tibi otsa koperdada. No tore, ei saanudki kedagi maha nottida. Rome kuulaski neiu sõna ja ajas end kenasti jalule, haarates siis Marca kätest kinni, et ka tema püsti aidata. "Ja oledki elus veel," muigas kutt siis lõbusalt, pühkides käega üle Marca lumiste juuste, et neid veidi puhtamaks saada. Korraks vaatas ta neiule mõtlikult otsa, kuid suunas siis pilgu mujale, astudes hoopis tema oda juurde, mis eemale oli lennanud. "Päris äge relv sul," kiitis Roman oda igast küljest silmitsedes. Kuigi ta eelistas siiski oma kirkat. Tuttav ja truu.

Marca ajas ennast Romani abiga püsti, pühkides samal ajal enda pealt liigse lume ära. "Juhtus vist jah nii," lausus ta. No ta oli ikka lootnud tõepoolest, et päris esimesel päeval ta surma ei saa, sest ta omas ju ometi piisavalt kiireid jalgu. Õnneks suutiski ta selle esimese sagimise ajal minema kaduda ehk tapaaktsioonile ta jokutama ei jäänud. "Nagu näha, siis sina elasid ka esimese päeva üle. Tubli töö," lausus ta nagu muuseas, kortsutades pisut kulme, kui too neidu kohe puhastama hakkas. Ta vaatas kutile järgi, kui ta odani kõndis, minnes aga üsna kiirelt järgi, et oma relv tagasi kätte võtta. "Jaah," sõnas ta, pisut oma lemmikrelva imetledes. "Saan sellega mõlemalt poolt ininmesi torgata ja nende päid maha lõigata." Temaarust igati praktiline vahend. Relv, mille pärast tappa.. See mõte jooksutas hetkeks neidise mõtted kokku, mistõttu ta korra pead raputas ja silmad tagasi Romanile viis. "Kuidas öö möödus?"

Roman väga ei arvanud, et Marca teda seal kohe tapma hakkab, nii et väga ta oma seljataguse pärast ilmselgelt ei muretsenud. Kuigi ta oli ringkonnas tüdrukule parajat peavalu vast tekitanud. Aga ikkagi oli parem ju kas või algul kahekesi liikuda. "Ma lihtsalt hoidsin suuremast möllust kõrvale," sõnas Roman õlgu kehitades. Kui tal enne oli veel ilge tahtmine Mängudele minna ja kõiki maha nottida, siis praegu eelistas ta rahus oma asja ajada ja teisi nottima hakata siis, kui teda reaalselt ka rünnatakse. Samas mine tea.. Ehk sai vere maitse suhu ja oli siis tapamasin valmis. Kurat seda hullu tea.
"Väga.. armas," muigas Roman, kui Marca eri kasutusviise kirjeldama hakkas. "Oled kasutama ka pidanud seda juba?" uuris mees seejärel. Taevasse olid päris mitmed näod ilmunud ja mine tea.. Mõni oli ehk selle plikakese töö.
"Külmalt," vastas mees küsimusele, puurides pilguga Marca nägu. "Ja sul? Ma kujutan ette, et samas vaimus."

Roman ei tundunud eriti inimesena, kes eelistaks möllust eemale hoida, kuid juusiis otsustas kutt aru pähe võtta ja püüdis ennast ka natuke elus hoida. Marca ei saanud sinna midagi parata, et tal oli tegelikult selle üle väga hea meel, kuid loomulikult ei kavatsenudki ta seda välja öelda. Lihtsalt nüüd ta kavatses ilmselt mõnda aega Romanist kinni hoida ja temaga koos liikuda, sest alguses on ikka liitlasi vaja. Loodetavasti ei kavatse ringkonnakaaslane ootamatult ära pöörata.. Küsimuse peale raputas ta pead. "Ei," sõnas ta, jäädes seejärel aga hetkeks vait. Nojah, selle relvaga ta tõesti olnud kedagi tapnud, aga.. "Kuid ma pidin kuidagi selle relva saama," lisas ta vaikselt, eeldades, et Roman teeb ise sellest omad järeldused.
Külmalt oli kindlasti kõigi nende ööd möödunud ja millegipärast uskus Marca, et see ei olnud veel midagi. "Jah, põhimõtteliselt sama," vastas ta. Ta ei olnud ju lõket ka omale teinud, kuigi see oleks vist praktiline olnud. Eks hoiab neid tikke selle jaoks, kui ilm talumatuks muutub.

Roman oli alati väitnud, et tema ei satu pahandustesse. Pahandused lihtsalt leiavad tema üles. Ju juhtub samamoodi selle tapalavaga ka, mis sealt suht kindlalt juhtuma hakkas. Kuidagi pidi ju see võitja selguma.
Marca ilmselge vihje peale mees vaid noogutas. Päris karm.. Temal ei oleks arvatavasti vastase tapmisest erilised süümekad, aga Marca oli mingi väike tüdruk ju. Noh.. Romani silmis. Õrnuke ja puha. "Aga täna öösel ma saan sind soojendada," sõnas Roman lõbusa muigega. Oi, ta ootas seda ööd juba. Marca ei saa puigelda ka, sest no.. külm oli. "Kuhu suundusid?" uuris kutt seejärel. Ennist oli tal suund umbkaudu sama olnud, mis Romanilgi. Nad mõtlesid ühtmoodi, aww!

Saanud vaevalt oma jänese söödud, tundis Emerald, kuidas tema nägemist hakkasid hägustama lumehelbed, mida taevast aina rohkem alla sadas. Kaua Emmy muidugi paigal ei istunud, kuna järjest jõudu koguv lumetorm oli selge märguanne karjeristidele, et siia neid enam ei taheta. Kõrgemad ninad olid ilmselgelt otsustanud, et nad peavad edasi liikuma. Hüpanud püsti ja suundunud koopasse oma asjade järele, oli Emmy vaevalt minuti möödudes juba tagasi, sest uimerdamiseks polnud enam aega jäänud. Päikeseprillid ees, seljakott õlgadel, viskenoad kotiga kindlalt jala küljes ning ka vibu ja nooled endiselt kaasas, oli ka Emerald nüüd minekuvalmis. Tüdrukule tundus mõnevõrra veider, et ta nüüd järsku oma ülekaalukalt nõrgimat relva igale poole endaga kaasa taris, aga pärast jobukamba hirmutamist metsa ääres jäi see talle kuidagi kätte. Kellelegi teisele aga relva pakkuda polnud mõtet ning ära visata samuti mitte. Terra ettepaneku peale kirtsustas Emmy küll alguses nina, kuid mõistis viimaks, et ühtegi paremat ideed kellelgi välja pakkuda pole, seega ei jäänud tal peale nõustumise midagi muud üle.

Ziv sumpas asjalikult lumes edasi, pahisedes aeg-ajalt, et see faking tuul seda kõike lund talle näkku keerutas. Selleläbi ei teadnud ta ka täpselt, kuhu nad läksid. Metsa suunas igatahes, aga kindlasti mitte sama teed pidi, kus nad tulnud olid. Miks nad koopasse tagasi varju ei läinud? Oeh. Vahepeal vajusid Zivi jalad ka lumest läbi üsna sügavale, nagu oleks seal all koobas, ja ta pidi natukene jälle suunda muutma, et nad kõik sisse ei kukuks. Aeg-ajalt möödusid nad mõnest puust ja põõsast, aga metsa varju ikka ei jõudnud. Ziv vaatas tahapoole, kus nägi Terrat ja pisut häguselt ka Leonist, aga teised kaks tundusid täiesti kadunud olevat.

Macon vaatas mõnda aega Mylesile järele, kui viimane telki kadus, aga kui viienda ringkonna kutt sealt mitte tagasi tulla ei kavatsenud, jõudis Maconile kohale, et pahur vennike jäi vist magama. Las ta siis magab seal mõnda aega, mõtles Macon endamisi, kuigi liiga kauaks seltskond ühte kohta jääda ei saa. Kui vaja, lohistavad Mylesi kas või koos telgiga edasi. Oma mõtted uuesti lõkke süütamisele suunanud, läks noormehel tubli mitu minutit, enne kui tema pingutused süütamise osas lõpuks vilja kandma hakkasid, aga viienda tüdruku näoilme põhjal otsustades tundus, et Juniperil varem läks veelgi kauem sellega aega. Kui ilm peagi ära pööras ning tihedat lund tuiskama hakkas, jõudis Macon juba Silveri pärast korralikult muretsema hakata. Poiss tõusis püsti ja tegi lõkke lähedal mitu tiiru edasi-tagasi, pilk liikumas küll ühte, küll teise suunda. Kui ta viimaks kaugel eemal tuttavat kogu lähenemas silmas, pidi Macon end tagasi hoidma, et mitte tüdrukule vastu joosta ning teda taas oma käte vahele haarata nagu eelmisel päeval, kui Silver sarve juurest eluga pääsenud oli. "Ma teen sulle vardad valmis," lubas Macon Juniperile ning saatis pika pilguga äsja lõkkeplatsi juurde jõudnud ringkonnakaaslast, kui temast möödudes telki suundus, et muu kraami seast veel üks nuga välja otsida. End telgis magavast kogust mööda nihverdanud, terariista haaranud ja uuesti varjualusest lahkunud, võttis Macon hunnikust, kus lõkke jaoks mõned puuoksad olid, paar tükki endale ja asus tööle. Kuna seitsmendas ringkonnas on noormees puutööga palju kokku puutunud, ei kujutanud mõne varda valmistamine talle endast erilist väljakutset. Kui viienda tüdrukul jänesed nülitud said, olid vardad juba valmis ning Macon ulatas need Juniperile.

Terra sumpas Zivi järel, vajudes samuti vahepeal lumme. Päikseprillid aitasid nii palju, et lumi ei tuisanud silmadesse, aga muidu vahet väga polnud, sest lumesein oli neil ümber ikka ja mitte midagi ei näinud. Vähemalt oli prillidega siis mugavam kui ilma. Ka tema oli krae võimalikult üles kiskunud ja kapuutsi tugevalt pähe tirinud, aga sall ja müts ja eriti kindad oleks nii head praegu. Kõige nõmedam oli see, et ta ei saanud oma kolmharki käes hoides ühte kätt tasku panna, nii et tal pidevalt oli üks käsi väljas külma käes. Aeg-ajalt ta siiski vahetas oma kätt, aga ega see teda väga aidanud kuidagi.