61sed Näljamängud!

Maconi jaoks oli tänane hommik alanud üllatavalt hästi. Ühe karjeristi noole poolt põhjustatud haava noormehe vasakus õlas polnud enam märgatagi, sest Kapitooliumi raviv geel suutis ööga selle kaotada. Imerohtu jagas Macon ka oma ringkonnakaaslasega, aga hetkel noormees seda ei teadnud, kuidas see tüdrukule mõjus – tõenäoliselt samamoodi nagu tallegi. Esimene paanika oli juba möödas ning hakkas tekkima lootus, et neil õnnestub neljakesi veel kaugele jõuda. Mylesi tulekule noormees nii väga enam ei lootnud, arvates, et viienda kutt mõtles siiski ümber ning otsustas üksi tegutseda.
Väike jalutuskäik lähiümbruses tehtud, suundus Macon tagasi telgi juurde, mille lähedal nägi Juniperi lõkke kallal asjatamas. Tundus, et tüdruk proovis seal lund üles sulatada, mis on küllaltki hea mõte, sest vett neil pole. Ka söögikraami ei saanud väga raisata, sest muidu on kõik varsti otsas. "Tere hommikust," tervitas kutt liitlast. "Silver ja Laurel magavad veel?" tundis ta huvi, sest väljas neid kahte polnud. "Ma leidsin loomade jalajälgi – jänesed vist. Neid peaks siin läheduses ringi liikuma, aga ma pole suurem asi kütt," lisas noormees keerutamata. Silver oskab hästi püüniseid teha, seega võiks temast abi olla. Või siis Laurelist, kes tundus peaaegu kõike oskavat. Äkki mõistab loomi ka küttida.

Emerald pööritas silmi, kui paarike ikka teineteisest lahti lasta ei tahtnud. Ei, Emmyt ei häirinud avalik suudlemine enda koduringkonnas – ta oli seda vahel isegi teinud –, aga võitlusväljal on lood teised. Siin kellegagi liiga lähedaseks muutumine võib tulevikus valusalt kätte maksta. Kuulnud teise ringkonna kuti küsimust, raputas Emmy pead. "Ma arvan, et jätan vahele," sõnas ta vastuseks. Küll Emmyl on aega kuttidega jälle semmima hakata, kui ta mängud ära võidab, aga siin kohe kindlasti mitte. Samas oli ahvatlev mõte lihtsalt kiusu pärast Ziviga lähedasemaks muutuda ning vaadata, mida Terra selle peale teeb. Siiski heitis Emerald oma viimase mõtte kiiresti kõrvale, kuna see tundus rumal. "Aga jäneselihast ma ära ei ütleks," lisas näitsik mõni hetk hiljem, pilk lõkke kohal küpsevatel jänkukestel.

Ziv muigas Emeraldi sõnade peale lõbusalt. "Kõigest arvad? Tule ikka siia," ütles kutt lõbusalt, toetades oma pea Terra õlale. Tema oli Terraga lähedane vaid show pärast. Või noh, tüdruk meeldis ka talle, aga Zivil ei oleks raske teda tappa, kui aeg kätte tuleb. Praegu oli aga hea kaisus olla ja musitada, eksole. Jäneseliha jutu peale jälgis Ziv hetke liha. "Eksole," muigas ta. "Varsti saab valmis kah," arvas kutt. Tea, kas Leonis oli ka ärganud? Ilmselt oli, kutt oli ju kahe tüdruku vahel vangis olnud, vaevalt need kaks magamiskotist pääsesid ilma, et Leonis ärkaks.

Kuidagi oli Viola suutud siiski magama jääda. Hommikul äratas teda mingi eemalt kostev krabin Tüdruk ajas end poolistukile. Üks oks jäi täpselt ta pea kohale, paar turritavat juuksesalku puutusid seda. Vi teritas kõrvu, et kuulata, mis täpselt teda üles ajanud oli. Rohkem ei kostnud aga midagi. Neiu vingerdas magamiskotist välja ja roomas kuuse metsapoolse külje alt välja. Ta ringutas, et veri kehas paremini liikuma saada. Hommikuvõimlemise jaoks areenil aega polnud. Viola uudishimutses, kas vanemad kodus teda praegu näevad. Siin polnud seda kuidagi võimalik välja uurida. Lühikese plika tuima käsivarde oli öise külmaga tekkinud vastik torkiv tunne ning suurenenud oli ka janu. Ta otsustas lumega ikkagi katsetada. Viola suskas terve käe lumme ning tõstis kuhjakese näo juurde, nuusutades seda ettevaatlikult. Ta ninajuurel oli murekorts, kui neiu keele välja sirutas ning paar helvest suhu tõmbas. Need olid küll külmad, kuid ei tundunud ohtlikud, seega pistis ta kogu pihutäie suhu. Vi tundis, kuidas ta igemed jäise vee vastu protesteerivad, kuid üritas sellest mitte välja teha, mõeldes paaniliselt, kuidas lund sulatada oleks võimalik. Tema seljakotis puu all oli üks veider pudel, mis tundus termokindel, kuid sellest praegu abi ei olnud. Parem oli otsida veel veeallikaid. Tüdruk puges oma puu alla, võttis viskenoad, pudeli ja toidu seljakotiga kaasa. Uuesti lageda taeva all, suundus ta sügavamale metsa, kuuseoksaga enda jälgi pühkides, et keegi ta peidukohta magamiskotiga ei avastaks.

Terra oleks Emeraldi köhatuse peale kohe Zivist eemale tõmbunud, aga Ziv ei teinud seda, seega jäi ka Terra esialgu nii nagu nad olid ja musitas kutti vastu, kuigi nüüd oli väga piinlik. Oli arvata, et neid filmiti ja värki, aga kaameraid polnud näha, see, et Emerald reaalselt seal oli ja neid jälgis, tekitas kerget ebamugavust. Terra pööras end nüüd korralikult lõkke poole ja surus oma käed jope taskutesse. Kurat kuidas tahaks kindaid. Neidis vaatas Emeraldi, aga päikeseprillid endiselt varjasid ta silmi ja valgus peegeldus neist tagasi, nii et esimese ringkonna tüdruk tema pilku näha ei saanud. Terra tegi ka seda kõike show pärast, aga erinevalt Zivist olid temal tekkinud tunded, mida ta tunnistada ei tahtnud. Kui Ziv end ikka aina lahkemalt Emeraldile pakkus, virutas Terra võimalikult varjatult küünarnukihoobi Zivile ribidesse. "Jänes saab varsti valmis jah," noogutas tüdruk ning tõmbas oma käed taskutest välja, et vardaid keerata veidi. Päris isuäratavad nägid välja juba.

Pikkade öiste töötundide tõttu oli Myles harjunud vähese unega ning praegu see teda ei tüüdanud. Ta istus ühel laial langenud tüvel mõne sammu kaugusel metsapiirist ning juurdles, kuidas liitlased üles leida. Äsja oli taevas näidatud langenute pilte ning ühegi kaaslase oma seal ei olnud. Kutt nägi järsku kauguses õrna tulekma ning sai aru, et keegi on lõkke teinud. Ta asus kohe sinnapoole liikuma. Väljas oli väga külmaks muutunud ning enam kauem ta seal istuda niikuinii poleks suutnud. Liikumine oli põues peituva elektroonika tõttu üsna vaevaline ning kui Myles lõpuks aru sai, kelle tuli see oli, siis jäi ta paugupealt seisma. Ta nägi tule valgel ka eemalduvaid karjeriste. Nende liikumist jälgides tuli kutile mõte, kuidas liitlased leida. Ka kaugelt oli näha, kuidas lumi nende sammude peale oma rahulikult asemelt üles paiskus. Mida rohkem inimesi ühes suunas liikus, seda rohkem jälgi nad maha jätsid. Myles asus karjeristidest vastasuunas liikuma, hoides ühesuurust vahemaad enda ning põleva kraami vahel. Ta tee ristus korra üksiku jäljerajaga, kuid enamasti pidi ta läbi paksu lume sumpama. Liikumine hoidis ta lihased soojas, kuid peagi lõi jalgadesse kerge väsimusvalu. Selja taha vaadates enam viiest kampa ei paistnud ning Myles sammus sarvele lähemale, et end kustuva tule paistel veidi soojedada. Ühtegi asja sinna vedelema polnud jäetud, nii et magamiskotile või söögile kutt loota ei saanud. Nälg kippus juba kallale küll, söönud oli ta ju viimati hommikul. Kui tuli ära kustus, siis liikus Myles edasi, otsides laiemat rada. Ta nägi karjeristide oma ning liikus edasi. Peagi paistsid jäljed, mis said kuuluda vaid ta liitlastele. Ta oli veidi puhata saanud ning uus lootus andis talle jõudu juurde. Mööda kaheksa jala poolt tallatud lund oli lihtsam liikuda ka. Myles peaaegu, et tormas edasi. Ühe käega toetas ta elektroonikaposu oma põues. Ta oli kaua teel olnud nind vaikselt hakkas juba koitma. Ta kuulis kauguses hunte ning nägi ka pisikesi loomajälgi. Rada nooruki jalge ees oli endiselt selge, tundus, et teised ei proovinudki end peita. Kaugemal paitsid nüüd tihedad kuused ja nende kohal nägi Myles kerget suitsuvine. Nüüd ta lausa tormas ning paiskus peagi platsile, kus telgi kõrval ta ringknnakaaslane ning kirvemees lõkke kohal küürutasid. "Hei, tõprad!" klähvatas Myles vihaselt. Liitlased või asjad, jätavad tema maha!

"Lähme välja," vastas Selina Leonisele pärast väikest mõttepausi ning ajas end püsti. Üks hetk peavad nad nii või naa minema, seega pole mõtet jokutada sellega. Selina ühendas nende magamiskotid lahti ning pakkis siis endaoma kokku ja sidus tagasi seljakoti külge. Sööma ta esialgu ei hakanud, seda võib väljas ka teha, pealegi tundus, et Ziv ja Terra küpsetasid midagi, kuigi ta väga hästi polnud tähele pannud. Selina võttis ühte kätte seljakoti ja toidukotid ning teise kätte relvad ja jäi siis Leonist ootama. Noormehel ei läinud õnneks väga kaua, seega juba nad olidki koos teel koopast välja. Ere päikesevalgus pimestas neidu esimesel hetkel ja ta pidi juba kiruma hakkama, aga siis meenusid talle ta jope all olevad päikeseprillid, mille neiu juba rõõmsamalt ette pani. "Vabandust," sõnas Selina teistele, lootes, et nad saavad selgitamata aru, mille eest ta vabandab ning sättis oma asjad siis nende lähedusse maha ise ka istudes. "Jänesed?" küsis ta siis naeratades. Hea oleks nüüd üritada teistega võimalikult sõbralik olla ja hästi läbi saada.

Legend:
* karjeristid
* Viola
* Roman
* Mirena
* Macon and co

Leonis noogutas Selina vastuse peale ning tõusis samuti, et end riidesse panna. Püksid jalga ja jope selga saanud, pakkis ta ka oma magamiskoti kokku ning võttis seljakotist päikeseprillid välja, eeldades, et ilm on enam-vähem sama, mis eelneval päeval. Kui tema asjad korralikult koos olid, haaras ta igaks juhuks matšeete kaasa ning suundus siis Selina järel välja. “Hommikust,” ütles ta Terrale ja Zivile, keda ta veel näinud ei olnud, ning haigutas. Ta võttis Selina kõrval istet, samuti tule kohal vardas olevaid loomi silmitsedes. Tundus, et Terra oli hommikut juba üsna vara alustanud. Nüüd tundis Leo, et tegelikult on ta kõht ikka üsna tühi, ja ausalt öeldes oli ta Terrale üsna tänulik.

Juniper oli tükk aega oma pudelit silmitsenud. Selle sisu oli nüüdseks juba pigem vesi kui lumi. Ta kergitas Maconi tervituse peale pea ning naeratas kergelt. “Tere hommikust,” vastas ta sõbralikult. “Vist magavad jah,” vastas ta poisi küsimusele. Pilgu ülespoole heitnud, jätkas ta: “Kuigi kui nad varsti ei ärka, peaks me nad vist üles ajama.” Maconi probleemi peale kirtsutas neiu nina - ka tema polnud mingi kütt. Kui siinsed loomad just mõõgavõitlust ei harrastanud. Pagan teab, mis elukad siin ringi võisid liikuda. “Siis sa võid nad vist küll üles ajada, ma ei oska ka sellega aidata,” vastas ta poisile. “Ja kui sa lähed, võid teised pudelid ka siia tuua,” lisas ta veel. Mida rohkem vett, seda parem, ja kiirus oli ka oluline. Mitu pudelit korraga oleks vist mõistlikum. Aga enne kui Macon kuhugi minna sai, kostis eemalt vali hüüatus, mis Juniperi veidi hirmutas. Nähes aga, et hüüdjaks oli Myles, kes oli nad ikkagi üles leidnud, hingas Juniper kergendunult, olgugi et poiss tundus üsna pahane olevat. Eks oli mõistetav ka. Kõigist asjadest, mida öelda, valis Juniper vastamiseks: “Tasa! Terve Areen kuuleb sind.” Ega nad mingid sõbrad ju polnud, seega ei olnud põhjust talle kaela vajuda või midagi. Siis sõnas ta veidi pehmemal toonil: “Me pidime jalga laskma, karjeristide pärast.” Myles pidi ometi mõistma, et ilma põhjuseta nad teda maha ei jätnud.

Ziv naeris vaikselt, kui Terra küünarnukki enda ribides tundis. "Rahu," muigas kutt Terrat tugevamini kallistades. Ta vajutas tüdruku kaelale pehme suudluse ning toetas siis lõua tüdruku õlale, et jäneseid jälgida. Süüa saab! "Tere hommikust," muigas Ziv, kui ka teised välja jõudsid. Ta silmitses neid kõiki hetke ning suunas siis oma tähelepanu taas Terrale. Varsti libistas ta oma käed tüdruku jope ääre alt sisse, et neile sooja teha. No oli jahe, ja ta lõkkele lähemale minna ei tahtnud, vaid tahtis ikka Terraga siin istuda. Ja tüdrukul oli särk ka siiski, ning päris nahale Ziv oma käsi ei lükanud.

"Jänesed jaa," noogutas Terra Selinale. Ta võpatas kergelt kui tundis Zivi külmi käsi enda kõhule liikumas, aga õnneks ei viinud kutt neid päris tema naha vastu. Sedasi kannatas ta selle ära. Neidis silmitses jäneseid. Tundus, et esimene neist hakkas valmis saama ning neidis tõmbas jänese lõkkest eemale ja ulatas selle Emeraldile. "Head isu," sõnas Terra sõbralikult. Tal oli praegu hea tuju. Ta oli jäneseid tappa saanud. "Ma ei tea, mis me nendega teeme, polegi midagi teha ilmselt," sõnas tüdruk ja viskas jänesenahad Selina ja Leonise juurde. Kui ka teine jänes valmis sai, ulatas ta selle Lelinale ning kolmanda jättis siis endale ja Zivile. Viimaks sai ka viimane jänkuke küpseks ja Terra võttis selle tulest eemale, lisades siis veel mõned puud lõkkesse, et neil seal soe istuda oleks ikka. Ta ootas kuni liha jahtus veidi ja siis said nad sööma asuda Ziviga. Kahju, et soola polnud. Aga värskelt küpsetatud liha oli igal juhul parem kui kuivtoit. "Ma arvan, et me võiks täna edasi minna mägede poole ja siis mööda mäeservi liikuda. Ehk keegi redutab kuskil sealkandis," arvas Terra kui nad kõik seal mõnda aega vaikides söönud olid.

Ziv soojendas hea meelega enda käsi Terra kõhul, kuni tüdruk kõigile jäneseid jagas. Siis aga said nemadki sööma hakata. Nii kuradi hea oli. Jah, soolane ei olnud, aga siiski palju parem, kui see kuivtoit. See kuivtoit võikski jääda õhtuks või noh, sellisteks aegadeks, kui küttimise võimalust ei ole. Kuuldes siis, mis Terra pakkus, mõmises Ziv ning neelas oma tüki alla. "Mu meelest me võiks just tagasi minna ja teiste jäljed üles otsida," ütles kutt siis, mis tema arvas. Ta vaatas hetke Terra suunas ja siis võttis uue ampsu liha. Mmh, nii hea.

Nii lihtsalt tüdruk Mylesi maha rahustada ei saanud. Öö läbi kõmpides oli korralik viha ta sees kogunenud ning nüüd oli kuningas plahvatanud, nähes mismoodi mõnusalt liitlased end sisse olid seadnud, ilma vähimagi kavatsuseta teda ostida. Hoolimata, et tegu oli tema ringkonnakaaslasega, nähvas poiss, siiski veidi häält tasandades: "Las siis kuulevad, ega su suitsu näevad ka kõik, kes vähegi taevasse vaatavad!" Tõesti oli peenike suitsusammas taevasse tõusmas, mida puulatvade kõrgusele tõustes või kuskilt lagendikult kindlasti näha. "Ma oleks võinud tulla ja teid kõiki maha nottida," käratas Myles, ärritusest puhisedes. "Niimoodi jätate maha mu!" Ta toon tõusis jälle veidi ning kutil oli kange kiusatus midagi või kedagi lüüa. Ta rapsas jalaga, kuid õnnetu hoop saatis teele lumepahvaka, mis otse lõkkel maandus ning selle kustutas. Viienda tribuut isegi ei märganud, millega ta hakkama oli saanud. "Kus kirvenaine ja preili kõiketeadja on?" pöördus ta nüüd Maconi poole, sest teda oli tabanud teadmine, et inimesi on kuidagi vähe. "Põõnavad ja lasevad teil tööd teha või?" osutas Myles telgi poole, kuigi tema karjumise peale olid ilmselt kõik miili raadiuses üles ärganud.

Zivi järgmiste sõnade peale ei öelnud Emerald rohkem midagi, vaid vajus lõkke lähedale istuma, et natuke oma käsi soojendada. Äkki on sponsorid kunagi nii lahked, et saadavad neile kindad ka? Päikeseprillidest oli samuti abi, aga hetkel ei tundnud Emmy veel tungivat vajadust neid välja otsida. Kui Selina ja Leonis ka koopast välja tulid, heitis näitsik neile lühikese pilgu, enne kui silmad taas lõkke poole suunas. Emeraldi mõtted rändasid korraks kümnenda ringkonna tribuudile, keda ta alguses abistanud oli ja mida ükski kaaskarjerist muu sagina keskel polnudki märganud. Esimese päeva oli tüdruk üle elanud, sest tema pilti hümni ajal taevasse ei ilmunud, kuid Emeraldi huvitas, kuidas tal praegu minna võiks. Seda ei saa ta aga niipea teada. Kui Terra talle ühe jänese ulatas, jättis tüdruk need mõtted ja võttis lihakäntsaka vastu. "Aitäh," pomises ta vastuseks. See oli üle pika aja üks esimesi kordi, kui Emmyl reaalselt Terra vastu midagi polnud. Kui kõik oma lihsakäntsakat nosima hakkasid ning tekkis arutelu, kuhu edasi minna, millest ka Emmy osa võtta kavatses. "Me võiks tõesti pigem tagasi minna ja võtta esialgu sihikule mõne jäljeraja, mis kuulub ühele inimesele. Selle suurema pundi võiks hilisemaks jätta, sest nemad on võimelised üllatama. Äkki aitavad meil koguni mõne teise nõrgukese vahepeal maha võtta." Üllatamise all pidas Emerald silmas seitsmenda poissi, kes suutis suure ja tugeva karjeristi maha koksata ning lisaks sellele põgenema pääseda.

Roman pakkis enda asjad kokku, kustutas lõkke ja kaotas sellest ja enda sealviibimisest kõik jäljed ja hakkas siis kuskile enda meelest põhja poole liikuma, lootuses, et ta jõuab ehk kuskile areeni servale välja ja saab aimu, kui suur see värk seal on ja mis seal peale puude ja lume veel leidub. Liikumine oli küll raske, aga vähemalt polnud sedasi nii külm. Samal ajal vaatas ta asjalikult ringi, et leida ehk mõni koobas või ehk mõni vastane. Natuke raske oli mõelda neist kui vastastest. Selline tunne nagu ta otsiks väljapääsu areenilt mitte inimesi, keda tappa. Aga küll see muutub, kui ta mõne otsa sattub.

Macon jõudis juba mõned sammud astuda, et tagasi telki minna, kust paar pudelit juurde otsida, kui ei tea kust ilmus välja Myles, ise pühaviha täis. Noormees juba teadis, et viienda ringkonna poisil on mõnikord raskusi oma viha valitsemisega, aga praegu võiks ta küll end tagasi hoida, et kogu ümbruskond seda kisendamist kuulma ei peaks. Juniperi selgitusest Mylesile nähtavasti ei piisanud, seega pidi Macon ise proovima. Astunud Mylesile mõne sammu võrra lähemale, jäi ta seisma, kirves parema käe otsas rippumas. "Ootasime sind pikka aega, kuni karjeristid taipasid, et me veel kuskile liikuda ei kavatse ning sarve juurest meie pihta nooli lennutama hakkasid. Sain isegi ühe noolega pihta, aga sellega on praeguseks õnneks korras. Kui me oleks kauemaks paigale jäänud, ei seisaks ma praegu siin, vaid oleksin ammu surnud," püüdis Macon kaaslasele selgitada nende käitumise motiive. Kuulnud küsimust veel kahe tribuudi kohta, kellega nad liidus on, liikus ka Maconi pilk hetkeks telgile. "Ma ajan nad üles, aga enne on tarvis lõke uuesti põlema süüdata," vastas ta rahulikul hääletoonil. Maconit ei olnud nii kerge närvi ajada. Ja võimalik, et ka Myles rahuneb peagi maha, kui keegi teine peale tema häält ei tõsta. "Muide, ma sain sinu traadirulli küllusesarvest kätte," taipas noormees lisada, et Myles ei tunneks end nii kõrvalejäetuna. Nad olid temaga siiski arvestanud.

Kui nad õhtuks endale laagriplatsi leidsid, oli Laurel päris õnnelik, et nad viimaks pikemaks ajaks peatusid. Tema jalad valutasid läbi lume kõndimisest ja silmad olid endiselt hellad sellest valgusest, mis lumelt tagasi peegeldus. Nagu vaataks otse üles päikesesse. Magama jäi neidis aga tunduvalt hiljem kui teised, pidades paar tundi õues vahti. Kuigi kell oli palju, ei saanud riskida, et karjeristid juhust kasutaksid. Seega lubas näitsik endale paar lisaminutit hommikul. Laurel ärkas natukene pärast Juniperi, kasutades juhust, et enda relvavaliku üle vaadata. Samuti pidi ta midagi päikesega tegema. Saaks ta vaid midagi, mis asendaks prille. Mask või midagi. Kuid leiutamine polnud tema tugevam külg.
Astunud telgist välja, silmitses Laurel kulmukortsutusel Mylesi, kes oli kohale ilmunud ja karjuma pistis. "Macon, ma teeksin ilmselt tervele Panemile teene, kui tal lihtsalt keele välja lõikaksin," sõnas näitsik ükskõiksel toonil. Tema pruunid silmad jälgisid hetkeks noormehi, kõndides seejärel Juniperi juurde. "Kas keegi rääkis midagi küttimisest?" küsis ta vaikselt neiult.

Pikka und ei saanud ka Silver. Neidis ärkas öösel korduvalt üles, jälgides pigem Maconit magamas. Noormehe lähedus pani tüdruku turvaliselt tundma ja soojalt, kuna nad olid üksteisele nõnda lähedal. Pugenud poisile veelgi lähemale, sulges Harry taaskord silmed, suutes pärast 26ndat katset uuesti magama jääda. Hommikul ärkas neidis päris hilja, sest kui ta silmad avas, olid teised juba telgist kadunud ja õues kostusid hääled. Tüdruk tundis ära Maconi, Juniperi, Laureli ja Mylesi hääle. Viimase hääle peale kortsutas Silver kulmu. Kuna too tüüp nad veel üles leidis? Ja kui juba tema nad üles leidis, siis kui kaugele veel karjeristid on? Paksud püksid ja jope endale selga pannud, punus Harry enda juuksed uuesti punupatsi, kuna eelmine oli juba ära lagunenud. Magamiskoti kokku pannud, väljus Silver telgist. Ere valgus õues pani ta korraks enda silmad sulgema, kuna see tegi endiselt haiget. Nad peavad midagi selle vastu leidma. "Mis toimub?" küsis näitsik vaikselt, olles kõndinud Maconi kõrvale. Tema pruunid silmad pöördusid viimaselt Mylesile, kus nägi päris pahane välja. Eks tüdruk oleks samuti olnud, kui ta pidanuks üksi olema, kuigi talle lubati kohta grupis, aga see polnud ju nende süü, et noormees vahepeal ära kadus.

Selina vaatas veidi ringi, kui oli Terralt vastuseks noogutuse saanud. Õhtul ju väga palju enam näinud ei olnud. Nende ümber oli võrdlemisi suur lage ala, kust päike vastu säras. Huvitav kas igal pool siin all olid lumekoopad? Siis aga pööras ta pilgu kaaslastele tagasi. Neiu neelatas näljaselt, kui Emerald oma jänese kätte sai. Ööga oli kõht nii tühjaks ikka läinud juba. "Ega nendega vist väga midagi teha pole jah, kui nad niimoodi töötlemata on," seletas ta, kui Terra visatud nahad kinni püüdis. Karv oli mõnus pehme küll, aga neiu ei osanud neile küll kasutust välja mõelda. Ta ulatas nahad Leonisele edasi, äkki tuleb kutil mingi hea mõte. Selina naeratas isegi Terrale, kui neiu järgmise jänese nende poole ulatas. Nägi igatahes kordades isuäratavam välja kui eileõhtune kuivatatud liha. Selina lasi sellel mõne hetke jahtuda, aga nälg oli suurem kui kannatus ja seega võttis ta üsna pea korraliku ampsu lihast, mis oli mõnus mahlane, kuigi küll veidi mage, aga see oli arusaadav. Ta ulatas jänese Leonise poole ning võttis siis seljakotist veepudeli, et natuke ka janu kustutada, kuigi ilmselt veega just priisata ei saanud. Kes teab, millal nad puhast vett leiavad veel. "Ilmselt oleks tõesti targem minna teisi jahtima," ütles ka Selie arutelusse sõna sekka, "aga iseenesest on mõlemad head mõtted." Viimase ütles ta küll Terra toetuseks, aga ega tal väga vahet polnud, mida nad teevad. Peaasi, et nad liiguks kuhugi sest niimoodi paigal istudes oli jaheda võitu ja nii olid nad ka teistele kergemaks saagiks. Zivi mõte oli parem kõigest seetõttu, et mida kiiremini nad teistest jagu saavad, seda kiiremini saab üks neist, loodetavasti ta ise, koju minna.

Mylesi sõnadest oli Juniperil enam-vähem ükskõik, aga kui Mylesi rumal vehkimine lõppes sellega, et tema jalge ees olev lõke sisinaga kustus, tundis Juniper vastupandamatut soovi püsti karata ja Mylesile virutada. Isegi mitte kõrvakiil või midagi, rusikaga näkku ja kõik. Või põlvega kõhtu. Pool pagana hommikut oli ta siin nende okstega mässanud ja niisama lihtsalt tegi Myles selle töö põhimõtteliselt olematuks. Ta ajas end vihaselt püsti, aga jäi samale kohale seisma, kui Laurel telgist väljus. Neiu lause võttis June’i muigama - ausalt öeldes oli ka tema praegu selle mõtte poolt. Kas Mylesil oli tõesti vaja iga viimse kui tribuudi tähelepanu püüda? June lootis, et karjeristid liiga lähedal ei ole. Kui Myles nemad siia meelitaks, oleks kõik. Siis pöördus Laurel tema poole. “Macon nägi loomajälgi, aga me kumbki pole väga head kütid. Ta oletas, et sina või Silver saaksite paremini hakkama,” selgitas ta neiule olukorda. Enne küttimist tuli aga Myles maha rahustada või vähemalt vait sundida. June’i sõrmed sügelesid mõõga järele.

Laurel noogutas õrnalt Juniperi sõnade peale. Ega sellest kuivtoidust just kauaks kõhtu täis ei saa. Isegi nende jaoks, kes on harjunud saama minimaalset osa minimaalsest toidukogusest, on seda vähe. Pealegi oli neil ainult kahe seljakoti jagu kuivtoitu, aga neid on nüüd viis. Nad saavad sellest vaid pool ühest söögikorrast. "Pole väga minu ala. Ma pole pidanud sellise tegevusega kokku puutuma. Aga ma olen kindel, et Silver saaks sellega hakkama. Paremini kui keegi meist. Lõksud on siiski tema ala ju," lausus Laurel õrnalt õlgu kehitades. Ta võis võidelda ja mõelda nagu karjerist, aga see oli ka kõik. Teda treeniti võitlema ja tapma, mitte ellu jääma. Seega oli see tõesti puhtalt seitsmenda ringkonna rida. Ja kui hundist rääkida. Seitsmenda tüdruk tuli just õigel hetkel telgist välja.

Macon ei jõudnudki teoks teha plaani magajad telgis üles äratada, kuna Myles oma karjumisega tegi selle töö tema eest ära. Kui ta seejuures karjeriste kohale ei meelita, on nad kõik veel mõnda aega õnnega koos. Kauaks siia muidugi jääda ei saa, vaid tuleb leida koht, kuhu edasi liikuda. Laureli kommentaari peale kortsutas Macon kulmu, aga ei öelnud midagi. Pole vaja siin pingeid külvama hakata. Nad peavad läbi saama nii hästi kui võimalik, kuigi Myles sellele praegu just kaasa ei aidanud. Ei saa imestada, miks Laurel ja Juniper tigedad tundusid. Kui Silver natukese aja pärast nähtavale tuli ja Maconi kõrvale kõndis, saatis noormees ringkonnakaaslasele kerge naeratuse, kuid ei hakanud teda enam kallistama või midagi muud taolist, sest siin oli liiga palju jälgivaid silmapaare. "Oleks vaja mõned lõksud üles panna, sest nähtavasti keegi meist küttimisoskustega ei hiilga," vastas Macon ringkonnakaaslase küsimusele, kui ka Laurel oli just väitnud, et küttimine pole tema ala. Mylesilt võis tegelikult samuti küsida, kas tal annaks oma traadijupiga midagi teha, aga praegu ootas Macon ennekõike seda, et tüüp maha rahuneks. Ja lõkke pidid nad ka uuesti põlema saama.

Õrnalt Maconile vastu naeratanud, surudes alla soovi tüüpi emmata või midagi, kuna see ei tuleks neil hetkel eriti kasuks. Sponsoritele ja Kapitooliumi rahvale kindlasti see meeldiks, aga tegelikult teeks see näitsikule ainult haiget. Mitte kumbki neist ei teadnud ju, kui kaua neil veel elada on jäänud. Seega ei maksaks üksteisesse nii palju kiinduda.
Maconi sõnade peale noogutanud, pöördusid Silveri silmad telgi poole, kus olid tema asjad. "Ma lähen vaatan, mida ma teha saan," sõnas tüdruk vaikselt, kõndides tagasi telgi poole. Sinna korraks sisse pugenud, võttis neidis nööri, jahinoa ja enda kirve. "Ma pole kaua ära," lausus neidis teistele mööda minnes, kõndides nende laagriplatsilt kuuskede vahele, ajades metsloomade jälgi. Toidu valikut neil siin ikka jagub. Jänese ja kitse jäljed tundis Silver kohe ära. Tüdruk kõndis päris pikalt edasi, kuni peatus, leides sobiva koha lõksu jaoks. Nüüd pidi ta lõksu ainult nõnda üles panema, et ta nööri katki ei pea lõikama, sest seda on tal kindlasti veel päris palju vaja.
Leidnud üles koha, kus jänesed olid käinud noore puu võrseid söömas, liikus neidis vaiksete sammudega mööda pisikeste imetajate jälgi edasi, leides üles ka nende uru sissepääsu. Endamisi õrnalt muianud, asetas tüdruk kirve enda kõrvale maha, astudes paar meetrit edasi, kus oli veel puutumatu noor puukene. See oli isegi pisem kui too eelmine. Õla pealt nööri võtnud, avas Silver sõlme, mis kogu pundart koos hoidis. Leidnud eemalt ka paar murdunud puuoksa, lõikudes nende otsad noaga teravamaks. Pisikese puu kõrvale maha põlvitanud, kaevas tüdruk paljaste kätega maad lumest puhtamaks, et ta saaks sinna lõksu üles panna.

Kumb Mylesil veidi tuure maha võttis, kas Maconi rahulik hääl või tema käe otsas kõlkuv terariist, seda ei suutnud poiss isegi öelda. Kirvemehe seletus teda igatahes ei huvitanud. "Mind ei huvita, et te mingeid nõelapatju mängisite," torises kutt tigedalt, nagu see oleks tema süü, et karjeristid vibud said ja üldse nii mõrvarlikud on. Tema ise oli pidanud öö otsa kuskil tuule käes kõmpima, kui nood siin oma lõkke ümber mõnusalt lösutasid ja ilmselt vahukommegi grillisid. Eelmise õhtu roast loomulikult kuningale ei jäetud tükikestki. Nüüd seistes tundis Myles rammestust, mida ta viimased tunnid lootuse ja adrenaliiniga maha oli suutnud suruda. Siiski leidus temas veel natuke jaksu kisada, enne kui kutt täitsa ära vajub. Ta pilk libises lõkkevaremetele, kuid viienda elektrik ei suutnud endale teadvustada, et tema on selle kustumise põhjus. "Teeme jah lõkke üles, mul on nüüd kõht tühi," teatas ta, nüüd juba üsna tavalisel häälel, kuid tigedal toonil. Kuid kohe peale seda mainis Macon, et tema käes on traadirull, mis oli mõeldud kuningale. "Minu traat ja sinu käes!" pahvatas nooruk. "Kuidas sa julged minu rulli endale hoida? See su plaan oligi, jah, võtta mu traat ja vehkat lasta, et mind pole vajagi?" Ta hääl kogus jälle tuure, kuid endist valjusust see enam ei saavutanud, sest Myles oli liiga väsinud. Nooruk pidi end veidi koguma, ahmides suurte sõõmudega külma õhku. "Anna parem heaga siia," kähvatas ta viimaks käed risti rinnale asetades. Äkki ilmus telgist välja lisavägi ning kutt tundis end ümberpiiratult. Äkki polnudki nii hea mõte liitlasi üles otsida. Kuuenda tsikk oli eriti ahne, soovides ilmselt hommikusöögiks tema keelt. Myles oli kuulnud küll, et Kapitooliumis imeasju süüakse, aga ringkondades jäädi isegi viimases hädas normide juurde. Ehmunult astus kutt paar sammu tagasi, komistades ning istuli lumme lennates. Ta ei öelnud rohkem midagi, aga jäi seltskonda tigedalt põrnitsema.