61sed Näljamängud!

Terra naeratas kergelt kui Ziv sinna tuli ning tõstis käe mehe kehale. Ta võttis musid vastu veidi üllatunult. "Miks sa mind musitad koguaeg?" küsis Terra vaikselt. Praegu polnud teisi läheduses ja neidis tahtis teada, miks Ziv seda tegi koguaeg. Nad olid treeningkeskuses varjanud kõike, mis neil omavahel oli ja nüüd musitas Ziv teda siin avalikult kõigi ees. Areenil, kaamerate all. Miks ometi? Ta ei hakanud vastama küsimusele lõkke kohta ega reageerima kommentaarile jäneste kohta. Ta tahtis saada võimalikult ruttu vastust oma küsimusele, kartes, et teised ärkavad samuti ning tulevad välja ja siis Ziv ei vasta talle enam.

Ziv muigas kergelt küsimuse peale ning tõmbas tüdrukut endale nunnusti lähemale. "Kas sulle ei meeldi?" küsis kutt lõbusalt. Ta vajutas veel ühe musi tüdruku huultele. "Kapitooliumile meeldib show," sosistas ta vaikselt, kui ta huuled ikka neiu huulte vastas olid. "Ja show'ga saab sponsoreid ning pakke. Ja mulle meeldib sind musitada." Kõike seda rääkis kutt ikka sosinal. Ziv tõstis käe, et tüdruku juukseid kergelt sasida, suudles tema huuli ja tõmbus temast eemale. "Kuidas selle lõkkega siis jääb?"

Terra kergitas kulme, aga siis musitas Ziv teda jälle. Neidis kuulas kutti ning suudles teda siis pehmelt vastu. Selles oli Zivil õigus. Kapitooliumile meeldis show ja seda nad neile praegu andsid. Tema tahtis ka pakikesi veel saada. Ta lihtsalt ei osanud mõelda selle show peale koguaeg. Ta ei osanud üldse mõelda sellele. Ta oli harjunud võitlema ja treenima ja ausalt pigem tegeleks tapmisega kui naerataks kaamerasse. Neidis noogutas Zivile. "Lõke on hea mõte jah," sõnas neidis ning tõmbus siis eemale. Ta vaatas veel korra kavalalt Zivi poole, aga viskas siis jänesed maha, mitte liiga koopasuu lähedale, sest kes teab, äkki nad vajuvad sealt kuskilt ka sisse. Seejärel ronis ta koopasse, et tuua oma seljakott, kus sees oli nuga. Tundus, et teised veel magasid. Terra lohistas oma seljakoti välja ning tõmbas sealt noa välja. Ta oli päikseprillid ka endale ette pannud. Neidis istus lumele maha, koopast üsna kaugele, ning hakkas üsnagi lõbusas olekus jäneseid nülgima. Kerge lõige siia sinna ja siis tiris ta naha maha. Sedasi tegi neidis kõiki kolme jänesega. Siis kaevas neidis lumme augu ning lõikas jännesed ükshaaval lõhki, tühjendas nende sisikonnad kaevatud auku. Ikka oli tüdrukul lõbus ilme ees ning ta ümises mingit toredat viisijuppi. Nii tore oli jänkusid nülgida ju!

Ziv naeratas kergelt, vttis oma taskust päikeseprillid ja tõstis need endale ninale, minnes puude juurde, et oksi murdma hakata. Vahepeal kasutas ta ka matšeete abi, mis tal kirka kõrval vööl rippus. Varsti tuli ta tagasi Terra juurde hunniku okstega ja muigas, kui nägi, kuidas neiu nii rahul oli omadega ja lausa ümises. Kutt ronis ka koopasse, et oma seljakott tuua ning otsis sealt tikud, et tuld teha. Ta oksi kokku hõõruma siin küll ei hakka. Varsti hakkaski lõke vaikselt põlema, kui kutt seda kohendanud oli ja puudelt ka samblikku kooris, mis paremini põlema läheb. See tehtud, istus Ziv maha, aga Terra selja taha, ja mässis käed ümber tüdruku, et ise sooja saada ja Terralegi sooja teha. "Sulle väga meeldib neid jäneseid nülgida jah," muigas Ziv lõbusalt, kui jälgis, mis neidis tegi. Aa ja Ziv oli toonud ka mõned oksad, mida sai varrastena kasutada, ja need Terra lähedale maha pannud, et ta liha neile saaks surgata.

Olles veidi aega istunud, liitus Leonis teistega ning sõi samuti veidi. Ta teadis, et üle pingutada pole mõtet, sest kui kõik hästi läheb, pidi sellest toidust päris kauaks jätkuma. Pärast sööki hakkas juba ka uni tulema ja seega võttis Leo magamiskoti kotist välja. Eeldades, et kui nad Emmy ja Selinaga kolmekesi telki minna olid plaaninud, magasid nad ka ilma telgita koos, küsis ta ka tüdrukute magamiskotid enda kätte. Need omavahel väikse pusimise tulemusena kokku pannud, võttis ta jope seljast ja paksud püksid jalast, moodustas nendest midagi padjataolist, heitis selle kookoni keskele selili ning pani ühe käe Selina, teise Emeraldi ümber, et veidi sooja hoida. Enne magama jäämist surus ta õrna musi Selina laubale, lootes, et neiul on nüüd veidi soojem. Uni oli üllatavalt rahulik ning poiss ärkas alles siis, kui Terra tagasi tuli. Tema ja Zivi vestlusele poiss suurt tähelepanu ei pööranud, vaid uneles veidi aega niisama, tahtmata teisi äratada.

OT: Emmy, Selina, krabasin teid luba küsimata kaissu. tunnen ennast nagu creep. hope you like it?

Roman heitis üsna pea magama, pugedes nii magamiskoti sisse kui võimalik. Pesas oli õnneks üsna tuulevaikne, nii et väga külm ei olnudki. Hommikul ärkas ta, kui esimesed päikesekiired silma hakkasid paistma. Silmi lahti tehes oli ta mõneks ajaks jälle pimestatud, kuid viimaks hakkas ta siiski pisut nägema ka. Roman ronis magamiskotist välja, rullis selle kokku ja ringutas end siis korralikult, asudes öösel kustunud lõket uuesti üles tegema.
Sellega valmis saanud, võttis ta juba pisut söestunud kaheharulise oksa ja soojendas järelejäänud konservi üles, et see siis hommikusöögiks nahka pista.

Selina sõi võrdlemisi vähe, et varusid säästa, aga samas ka aeglaselt. Seega ei olnud ta veel lõpetanud, kui Leo magamiskotti küsis, mille neiu talle ka sõnatult andis. Natuke veider mõte tundus kolmekesi ühes pesas magada, aga samas oli nii ilmselt soojem ja natuke jama oleks, kui üks tüdrukutest peaks eraldi magama. Tõenäoliselt oleks see siis tema. Selina võttis samuti välisriided pealt ära ning puges Leonise kõrvale magamiskotti, ennast noormehele väga lähedale kergelt kerra sättides. Neiu naeratas musi peale kergelt ning minuti pärast ta juba magas. Neiu polnud arugi saanud, et ta nii väsinud oli, aga külm värske õhk ja palju tegevust ikka väsitas. Selina magas rahulikult, korra küll öösel üles ärgates, aga saades aru kus ta on jäi ta õige pea uuesti magama. Kui ta lõpuks ärkas tabas ta kohe, et Terrat ja Zivi pole, aga ei mõelnud sellele väga, õige pea märkas ta ka, et Leo on üleval ning tegi ettevaatlikult noormehe põsele musi. Huvitav, kui kaua nad maganud olid ja kas Emerald veel magas. Ilmselt peaks ennast suht ruttu ülesse ajama tegelikult, aga samas oli kaisus nii soe.

Kui kamp ööseks koopasse pidama jääda otsustas, läks ka Emerald peagi oma seljakoti kallale, kust ta endale toitu haaras, sest tühja kõhuga oleks raske magada. Siiski tarvitas ta kraami säästlikult, kuna raske oli veel ette ennustada, kui kaua ta areenil vastu pidama peab. Varsti aga tekkis teistel tahtmine magama minna, mille vastu polnud ka Emmyl midagi, sest uni kulus tallegi ära. Oma paksud riided pealt ära võtnud, puges ta magamiskotti teisele poole Leonist. Kolmekesi tihedalt koos oli neil arvatavasti isegi soojem kui Zivil ja Terral. Kuna alajahtumist karta enam polnud, tuli unigi kiiresti ning osutus isegi oodatust magusamaks, sest Emmy avas oma silmad alles, kui väljas juba ammu valgeks oli läinud. Läbi une oli näitsik vahepeal kuulnud liikumist ja isegi jutupominat, kuid ega see teda eriti ei häirinud. Kui Emerald viis pilgu kõrvale, et veenduda, kas Leonis magab veel, nägi ta, et noormehe silmad olid avatud. "Hommikust," pomises näitsik, tuues seejuures kuuldavale ühe haigutuse. Nihverdanud end umbes minutikese pärast magamiskoti seest välja, hakkas Emmy end taas paksemasse riietusse mässima. Nüüd tekkis ka tahtmine midagi süüa otsida.

Selina lamas veel veidike rahulikult, aga kui Emerald reaalselt häält tegi, ajas neiu end järsku ehmatusega istukile ja hetkega oli ka magamiskotist väljas. Oota mida? Zivi ja Terrat pole siin? Selinal ei olnud mahtigi riidesse toppima hakata. Täpselt nii väheste riietega kui ta maganud oli, tormas ta ka koopast välja, mis muidugi oli "lae" madaluse tõttu raskendatud. "Sa lasid neil minna?" küsis ta pooleldi vihaselt, samas häält kõrgendades Leoniselt. Kiiruga hüppas ta koopast välja, et äkki ta näeb neid veel kuskil eemal, äkki nad ei ole veel nii kaugele jõudnud. Nad ei saaks elusees kolmekesi kõikide teiste ja ka veel Terra ja Zivi vastu. Hetk hiljem taipas ta aga, et nende "põgenikud" istusid sealsamas ja näis, nagu teeks neile hommikusööki või midagi. Kui talle see kohale jõudis, muutus ta häbist näost punaseks, pomises "Tere hommikust" ning hüppas tagasi koopasse, minnes oma asjade juurde, et riidesse panna. Alles nüüd sai ta aru, kui külm ilma paksemate riieteta oli. Häbist endiselt vaikides pani ta end võimalikult ruttu riidesse ning jäi siis oma koti juurde istuma. Ta peaks ilmselt oma tegevuse läbi mõtlema, enne kui lahingusse tormab.

Leonis naeratas, kui Selina ärkas ja talle musi tegi. Peaaegu nagu ei olnudki tunne, nagu peaks kedagi tapma minema. Peatselt ärkas ka Emerald ning Leonis tervitas ka teda naeratusega. Järsku aga oli Selinal kuhugi väga kiire. Leo ajas end küünarnukkide najale püsti ja silmitses teda täielikus segaduses, aga neiu küsimuse peale kortsutas kulmu. "Nad olid just siin," ütles ta neiule veidi ebakindlalt, olemata kindel, kas Selina seda üldse tähelegi pani. Ja millal see just oli? Kaks või kakskümmend minutit tagasi? Terra ja Ziv ei saanud ometi jalga lasta, see oleks neist täiesti idiootne olnud. Leo ajas end samuti magamiskotist välja, et Selinale järele minna - neiu polnud midagi selga pannud, nii et kaugele ei saanud ta nagunii jõuda - aga siis tuli tüdruk juba tagasi, olles Terra ja Zivi ilmselt väga kiiresti üles leidnud. Ta silmitses neidu veidi aega, mõeldes, kas parem on tal olla lasta või temaga rääkima minna, kuid otsustas lõpuks viimase kasuks. Selina näis piinlikkust tundvat, aga ausalt öeldes oli ka Leo korraks ärevusse sattunud, nii et polnud põdeda midagi. Ta haaras jope ja pani selle ümber õlgade ning istus siis Selina kõrvale. "Nad ei lähe praegu veel kuhugi," ütles ta neiule vaikselt.

Terra jälgis mõne hetke kuidas Ziv lõket tegi ja oksi kokku tassis, aga keskendus siis taas jänestele edasi. Neidis lasi kutil käed endale ümber tõsta. Üllatavalt hea oli olla sedasi. "See on üllatavalt rahustav," märkis neidis jäneste nülgimise kohta. Terra võttis oksa ja ajas esimese jänese vardasse ning tõstis selle siis lõke kohale, seejärel tegi ta järgmise jänese sisikonnast puhtas ning sättis sellegi vardasse. Külma käes oli seda väga ebamugav teha, aga tehtud pidi see saama. Tüdruk oli juba kolmanda jänese kallal kui korraga keegi koopast välja kargas. Terra tõstis veidi üllatunud pilgu Selinale, kes seal pesuväel seisis ja neid vaatas. "Hommikust," muigas Terra lõbustatult ning puhastas viimase jänese ära ja torkas sellegi siis vardasse. Selina oli selleks ajaks juba koopasse kadunud. "Tea, kas neil hakkas hirmus," muigas Terra lõbusalt. Kartsid, et Ziv ja Terra lasid jalga? Ei, sellist plaani Terral veel polnud. Viiene liit oli liiga tugev, et sealt jalga lasta. Ja mis Selina siis teinud oleks? Pesuväel neile järgi lipanud? Heh, päris naljakas. Tüdruk võttis puhast lund nende kõrvalt, et sellega oma kästi puhastada ja siis soojendas külmi sõrmi tule kohal.

Kuna öö ja sellega koos külmakraadid hiilisid ootamatult ligi, ei jäänud Maconil ning tema kaaslastel enam aega mööda metsa edasi kolada ja endale paremat ajutist asupaika otsida, mistõttu jäädigi sinnasamma suurte kuuskede vahele. Telk saadi ka probleemideta ära mahutatud. Seljakotte oli neil kamba peale mitu tükki ning nende sisuga lähemalt tutvudes leiti ka mõned magamiskotid, mis ennast pärast kerget - samuti seljakottidest pärit - einet kasulikuks teha said. Macon sättis end ühte magamiskotti kõrvuti oma ringkonnakaaslasega. Juniper ja Laurel ei jäänud samuti neist väga kaugele, sest lähestikku on tunduvalt soojem olla. Öö möödus neil selles telgis küllaltki rahulikult, kuid paar korda ärkas Macon siiski üles, kui mõni väljast tulev heli talle kõrvu hakkas. Õnneks ei olnud heliallikateks teised tribuudid, sest muidu oleks neid pikema naljata rünnatud. Hommikul oli Macon vist esimene, kes ärkas - seda järeldas ta vaikusest, mis telgi sisemuses valitses. Mõnda aega pikutas noormees Silveri kõrval magamiskoti sees edasi, sest raske oli end sealt väljuma sundida. Lõpmatuseni aga lesima jääda ei saanud, sest pidi uurima, mis väljas toimub. Paari minuti möödudes oligi kutt juba telgist väljas, viskekirves igaks juhuks kaasas. Oma seljakoti koos kuivtoidupakkidega jättis ta muidugi telki, et mõni ärkamise korral paanikasse ei satuks, mõeldes et Macon on jalga lasknud. Teinud ümbruskonnas lühikese tiiru, avastas kutt lumest jäljepaari, mis võis kuuluda mõnele väiksemale loomale. Äkki on neil varsti lootust isegi liha saada?

"Siis on hästi," muigas Ziv, kui Terra ütles, et see rahustav on. Ta kaisutas tüdrukut tugevamini ja vajutas hajameelselt musisid tema kaelale, kuni Selina järsku neid ehmatas. Ziv pööras pilgu sinnapoole ja muigas lõbusalt. "No tere," ütles kutt lõbustatult. Siis juba kadus Selina ära ja Ziv toetas oma pea vastu Terra õlga. "Ma arvan küll," noogutas kutt, kui Terra pakkus, et kas neil hakkas hirmus. Miks muidu sellise kiiruga neid otsima tuldi. "Meie kotid ja asjad on ju ka kõik siin," muigas noormees. Miks ei peakski hirmus hakkama. "Aga praegu pole küll põhjust neist lahku lüüa." Või noh, natukene ehk isegi oleks. See, et Terra seal kellegagi läbi ei saanud. Aga viiekesi oli kindlam siiski.

Selina ohkas kergelt, kui Leonis ta kõrvale istus, Zivi ja Terra lõbustatud näod endiselt silme ees. Tore küll, ta tegi end lolliks. Loomulikult oleks see väga ebaloogiline olnud, kui nad juba lahku oleks läinud, aga see hetk kui ta taipas, et neid seal ei olnud, valdas teda selline hirm. Selina vaatas veidi ruumis ringi, isegi mitte ühtegi nende asja ei olnud seal. Ilmselt oli tal veidi ka hirm, et Ziv jätab ta niisama lihtsalt sinna teiste juurde. Nad ei saanud küll nii hästi läbi, kui võib-olla oleks võinud, aga Ziv oli siiski ta ringkonnakaaslane. Kuidas ta nüüd välja läheb? "Ma tean," vastas ta vaikselt ja ebakindlalt Leonisele. Ta teadis seda küll, aga samas kartis ta, et tehakse ikka teisiti ju. Piinlikus endiselt silmades, vaatas ta Leonisele lõpuks otsa ning kallistas siis noormeest ettevaatlikult. Tal oli vaja maha rahuneda ja siis nad võiksid oma asjad ka kokku pakkida ja välja minna, ei saa aega raisata siin.

Juniper hingas kergendunult, kui langenute hulgas Mylesi ei olnud. Ehk oli noormees veel elus ja äkki isegi nende poole teel. Praegu olid nad aga veel neljakesi. Nad otsustasid ühes telgis magada, mis oli küll veidi turvalisem, aga ka oluliselt kitsam. Siiski mahtusid nad kõik sinnna kõrvuti ära ja June tänas õnne, et tal pikkust rohkem ei olnud. Macon ja Silver magasid küll ühes magamiskotis, aga sedasama Laureliga Juniper teha ei tahtnud-julgenud, pealegi olid neil mõlemal magamiskotid olemas. Neiu ärkas öösel mitu korda ja uuesti uinumine võttis alati aega, kuigi tegelikult oli ümbrus enam-vähem vaikne ja praegu polnud põhjust karta. Õnneks uinutas teda mõlemalt küljelt kostev tasane rahulik hingamine. Veidi korralikum uni saabus siiski alles vastu hommikut.

Maconi ärkamise ja liikumise peale tüdruk ei virgunud, puges ainult veidi sügavamale oma magamiskotti. Veidikese aja pärast lõi aga ka tema silmad lahti, tundes, et uni on järsku kadunud. Selle asemele oli tekkinud kurgus kriipiv janu. Ettevaatlikult ajas ta end üles, et mitte teisi tüdrukuid äratada, pani riided selga, haaras oma seljakoti - kaugele minna ta ei plaaninud, keegi ilmselt muretsema ei hakanud - ning astus telgist välja.

Kõigepealt haaras ta maast peotäie lund ja pistis selle suhu - janu oli nii tugev, et ta ei tahtnud oodata ja ausalt öeldes ei mõelnud sellele, kui puhas see olla võib. Külm lumi tegi kurgule aga teistmoodi haiget ja leevendas janu vaid natuke, seega tuli mingi parem lahendus leida. Macon oli kuhugi läinud, Juniper nägi ta jälgi lumel, aga otsustas talle mitte järele minna. Selle asemel jalutas ta puude vahele, et sealt kuivanud oksi leida, ning tõi ühe pisikese sületäie telgi lähedale tagasi. Lume sees tuld teha oli pagana keeruline, aga lõpuks sai ta sellega hakkama. Ta võttis seljakotist tühja pudeli, täitis selle lumega ning pani selle siis väikese lõkke kohale. Varsti oli lootust päriselt juua saada, midagi veidigi soojemat.

Leonis silmitses Selinat veidi kaastundlikult, mõistes nüüd, kui hirmunud neiu tegelikult oli olnud. “Me oleme veel tükk aega viiekesi, ja kui nad ka mingil hetkel ära lähevad, olen mina ikka siin,” ütles ta tagasihoidliku naeratusega. Okei, natuke julge oletus iseenesest, et ta nii kaua elus püsib, aga lohutamise eesmärgil võis ju selliseid asju öelda. Ta kallistas Selinat vastu, veidi tema juukseid sasides. Veidi aega neiust kinni hoidnud, tõmbus ta ettevaatlikult eemale. “Tahad siin olla veel või läheme välja?” küsis ta nüüd veidi valjemini. Poolenisti oli see küsimus ka Emeraldile suunatud. Millalgi pidid nad liigutama. Kuigi nojah, kõigepealt peaks Leonis ennast riidesse panema.

Terra kergitas lõbusalt kulme. "Sa kõlad peaaegu nagu sa tahaks nüüd, et ma leiaks mingi põhjuse, miks oleks hea neist lahku lüüa," muigas tüdruk ning keeras veidi oma pead, et kutti silmitseda. Hetke seda teind, pööras ta end tagasi lõkke poole ja sättis jänesevardaid lõkke kohal. Auk, kuhu ta jäneste sisikonnad tühjendanud oli, oli endiselt kinni ajamata. Vähemalt tema söögiisu see ei vähendanud. Jänesenahad oli ta ka alles jätnud. Nendega midagi vist väga teha neil pole. Kindad oleks toredad asjad muidugi, aga nahka peaks vist keetma ja jumal teab kuidas veel töötlema, et sellest asja saada. "Mina kavatsen liidus olla kuni viimane mittekarjerist oma viimase hingetõmbe on teinud," mainis Terra siis Zivile. See oli kõige targem otsus. Nende liit oli tugevaim, isegi kui teistel oli ka liit moodustatud. Kes teab, ehk on teised endale kampa juurde inimesi saanud.

"On sul mõni?" küsis Ziv lõbusalt. Ta vajutas musi Terra huultele, kui neiu tema poole vaatas ning naeratas talle nunnusti. Edasise peale kutt naeris. "Ja siis lähed jooksed minema, et uuesti jahtima hakata?" küsis Ziv muiates. Ta vajutas mitu musi neiu kaelale ning toetas siis pea tema õlale, surudes oma pisut jaheda näo vastu neiu kaela. "Kui me jääme viimastena alles, siis ma küll mingit tagaajamist mängida ei viitsiks," ütles kutt ausalt. Ta hakkaks kohe tapma, kui viimane mitte-karjerist surnud on. Viitsib ta jee veel mitu päeva siin Areenil siis kakerdada.

Terra raputas pead. Ei jookseks ta kuskile enam. "Ma a ei viitsiks," tunnistas neidis. Ta pööras end veidi rohkem Zivi poole. "Luba mulle, et kui sa mu tapad, sa teed seda kiirelt," palus Terra ning vaatas Zivile otsa. Ta ei tahtnud piinelda. No loomulikult hakkaks ta vastu kutile ja nii, aga ta ei tahtnud piinelda kui ta juba on väga palju viga saanud. Ta surm võiks olla võimalikult kiire. Terra kõhkles hetke, sest see tundus endiselt pisut veider, aga ta tõstis siis oma käe Zivi põsele ning suudles tema huuli pehmelt. Kurat kuidas tahas kindaid, sõrmed külmetasid koguaeg.

Ziv naeratas pisut nukralt, kui Terra tema poole pöördus, ja palus, et Ziv ta kiirelt tapaks, kui tapab. "Luban," ütles kutt musi tüdruku huultele vajutades. Muidugi ta tapab neiu kiirelt. Ei viitsiks võitjana sinna ootama jääda, et millal ometi sureb. Ja ta eeldas, et teda ei jäeta ka piinlema, kui ta juba tõsiselt vigane on. Kui Terra käe aga tema põsele tõstis ja teda suudles, naeratas Ziv pisut enne, kui suudlusele pehmelt vastas, hoides neiut tihedalt enda lähedal. Kindaid tahaks tõesti. Aga suudlus oli nii hea ja viis mõtteid eemale.

Mirena ei oodanudki, et ta selle öö üle elab. Tal oli kohutavalt külm, varbad olid kanged, kuid sellest hoolimata sai ta vähemalt mõneks ajaks sõba silmale. Samuti ei olnud ta öösel oksalt maha pudenenud, mis oli ainult hea.
Ennast nii palju kui võimalik sirutanud, vaatas neidis siis taas ringi. Päike säras ilusasti taevas, valgustades ümbrust. Kus teised tribuudid olla võiksid? Kas keegi teadis tema asukohta? Hirm hakkas taas kohale jõudma. Kuhu ta nüüd pidi minema? Kuhu ta üldse minna sai? See mets oli täis loomi ja kuigi Mirena ei kartnud eriti hunte, ei julgenud ta isegi oletada, et tegu võis olla päris loomadega.

Oma asjad magamiskotti pannud ja selle köiega enda ümber kinni sidunud, otsustas neidis, et liigub esialgu mööda puid. Ei olnud just kuigi hea idee jätta endast jälgi maha ja vaevalt keegi raatsiks teda puudelt otsima hakata. Kapuutsi tihedamini ümber oma näo tõmmanud, hakkaski ta liikuma, mõeldes samal ajal toidu peale. Veel ei tundud ta nälga ning ega nad eriti palju toitu ei saanudki üheteistkümnendas ringkonnas, kuid Mirena aimas juba ette ära, et siin ei saaks ta toiduta kaua hakkama, mis tähendaski seda, et ta pidi peagi küttima midagi.

Hinganud sügavalt sisse jätkas ta ettevaatlikult ronimist.

Ham siiralt lootis, et teised tribuudid on kusagil kaugel või nad on pooleldi kurdid. Tema hammasteplaginat oli kindlasti vähemalt poole kilomeetri kaugusele kuulda. Ta oli küll enda okstest valmistatud pessa kuuse all magamiskotti keeranud, aga kuradi külm oli sellegipoolest. Ja magamajäämine oli veelgi raskendatud ulgudest, mis aeg-ajalt kusagilt kaugemalt ja vahel tundus nagu natuke lähemalt kostusid. Scary stuff. Poiss oli just lihapakikese kallal näkitsemas kui langenud tribuutide pildid taevasse ilmusid. Kaheksa surma. Vähe Mängude kohta. Mis tähendas seda, et mängujuht oli sellevõrra ilmselt veelgi verejanulisem.
Pikapeale jäi kutt siiski magama. Uneski veel aegajalt natuke lõdisedes.
Hommikul ärkas ta aga varakult. Ühe ilusa hetke jooksul polnud tal meeles kus ta on. Siis nõudis aga kange pissihäda, et ta tingimata kohe selle probleemi lahendaks ning silmi avades tuli kõik tuhinaga meelde. Ihuhädad õiendatud, pakkis ta magamiskoti kokku ning üritas mõelda, kuhu edasi liikuda. Paremat peidukohta oli tingimata vaja. Kas või ainult sellepärast, et öise külmaga oli välja arenenud tore nohu, mis teda vahelduva eduga aevastama pani. Järgmine kord oli tuld vaja teha, muidu ta järgmist ööd üle ei ela. Ja juua. Lume söömine leevendas lõpuks küll natuke janu, aga kurk hakkas sellepeale kriipima. Jee. Esimene päev Mängudel ja tema saab endale külmetuse.
Õnneks oli puude vahel võimalik näha, erinevalt lagendikust. Sellegipoolest otsustas poiss kaskede suhtes silmi lahti hoida. Kodus tegid nad vahepeal kasetohust "päikseprille", mis natukenegi aitasid päikse käes paremini näha. Loll nägid välja küll, aga praeguses olukorras ei tundunud see Hamile kuigi olulise faktina.

Marca jooksis nii kiiresti, kui ta seal lume sees suutis, püüdes mitte liiga palju seljataha vaadata. Oma kaheotsalise odaga hävitas ta kõik ettejäävad oksad eest ära, mõtlemata hetkel sellele, et see jättis päris hästi märki maha. Alles siis, kui tal lõpuks võhm otsas oli, aeglustas ta sammu ja lõpetas nii hoolimata liikumise. Ta jäi aegamisi seisma, ise samal ajal hingeldades. Enda seljataha vaadanud, sai ta aru, et ta tegi natuke vale otsuse, kui niiviisi tormas. Samahästi oleks ta võinud enda verega jäljed maha jätta, sest nii paksus metsas oli hästi aru saada, kui keegi liikunud olid. Otsustades, et edasi hakkas ta natuke strateegilisemaid plaane tegema, mitte ei juhindu niivõrd impulsiivsetest otsustes, vehkis ta oma odaga natuke ümberringi, et jäljed ära kaotada. Edasi kõndis ta palju rahulikumalt, püüdes oksi mitte niiväga hävitada ja puhastades odaga enda jäljed.

Marca jäi täielikult seisma alles siis, kui öö käes oli, sättides ennast mugavalt kuhugi põõsaste varju istuma. Tal oli kohutavalt külm, mistõttu ta enda magamiskoti lahti tegi ja sinna sisse puges. Natuke ka pähkleid nosinud, jäi ta magama, vajumata sugugi sügavasse unne. Ta ärkas alles siis, kui Panemi hümn pihta hakkas ja nägusid näidati. Nähes, et Roman on endiselt elus, tundis tüdruk ennast pisut paremini ja jäi magama.

Emerald ei pannud esiti tähelegi, et nad koopas vaid kolmekesi viibisid, aga kui Selina paanikasse sattus ja pesuväel koopasuu juurde jooksis, tekkis ka Emmys korraks kahtlus, kuidas nad kolmekesi edaspidi hakkama saaksid. Madalamate ringkondade tribuute oli veel päris palju alles ning lisaks nendele ka Terra ja Ziv... Õnneks selgus ikkagi, et teise meestribuut ja neljanda naistribuut neile veel selga pööranud pole. Ennast paksult riidesse toppinud, käis Emerald ühe toidukoti kallal, kust ta endale peotäie pähkleid võttis. Samuti tühjendas näitsik paari lonksu võrra üht veepudelit. Teda häiris pisut, et siin hambaharja kuskilt võtta pole, aga mis teha. Kui ta peaks eluga pääsema, siis küürib hiljem oma hambaid topelt. "Mina lähen igatahes natukeseks õue," teavitas Emerald teisi, enne kui koopast väljus. Ja esimene asi, mis Emmyle pärast magamiskohast väljumist silma jäi, oli lõke, mille juures Ziv ja Terra suudlesid. Mida iganes. Näitsik köhatas demonstratiivselt, et paarike nüüd natuke tagasi tõmbaks. Kõrvetavad veel niimoodi jänesed söeks, kui tähelepanu pikka aega mujal on.

Ziv oli endiselt ametis Terra suudlemisega ja ausaltöeldes oleks vist tõesti jänesed ära unustanud, kui Emerald ei oleks välja tulnud ja seal demonstratiivselt köhima hakanud. Ziv siiski kohe ei tõmbunud eemale, vaid naeratas õrnalt suudlusesse, musitas Terrat veel natukene ja pööras pilgu alles siis Emeraldile. "Tahad ka musi?" küsis Ziv lõbusalt, kui Terrat tugevamini kallistas, kaval pilk Emeraldil. Emerald oli kena tüdruk siiski, ei oleks probleemi tedagi musitada. Kuigi jumal teab, mis siis Terra ja esimese ringkonna neiu vahel toimuma hakkaks. Või löödaks teda ennast maha. Pole seda vaja.