61sed Näljamängud!

"Ma arvan, et vast piisab ühestki," vastas Selina Leonisele telkide kohta. Äkki ei ole liiga kitsas kolmekesi, võib-olla on just hea soe. Selina naeratas, kui teisedki tulid pakikesi uurima. Ta pani, nagu Terragi, oma päikeseprillid jope alla kaela - seal on kõige kindlam vast, et nendega midagi ei juhtu, kui just tema endaga midagi ei juhtu. Ta vaatas ringi, väga vähe asju oli veel jäänud laiali, polnud väga midagi enam kokku korjata. Zivi mõte oli väga hea, täita magamiskottide ümbriskotid toiduga, nii jagub neile veel kauemaks. Lõkketuli pani temagi muigama, päris ilus oli vaadata, kuidas nii mõnegi teise tribuudi viimsed lootused põlema süttivad. "Seal on vist kõige kindlam, et keegi meile kogemata otsa ei jookse," ütles ta ka sõna sekka ning võttis ka endale paar toidukotti õlale. Seejärel läks ta ning võttis ka oma oda Sarve najalt ning oli temagi valmis minema.

Temperatuur oli langenud -20 kraadini, see tähendas, et alajahtumise oht oli väga suur. Väljas oli juba kottpime, tuul tõusis, eriti just lagendiku peal. Hakkas mängima hümn ning taevasse näidati langenute pilte, nimesi ja millisesse ringkonda nad kuulusid. Kui hümn läbi sai, võis kaugusest kuulda hundi ulgumist.

Macon kuulas, mida Juniper rääkis, ja noogutas tüdruku sõnade peale. Niipea kui nad leiavad sobiva koha, kuhu enne öö saabumist pidama saaks jääda, on aega tegeleda haavadega, kuid enne ei tasu neile tähelepanu pöörata. Suuremate vigastuste korral oleks olukord tunduvalt hapum. Tükk aega jalutati neljakesi erilist vestlust arendamata edasi, kuni mets hakkas aegamisi tihedamaks muutuma. Ümberringi paiknesid suured kuusepuud, mis võtsid valgust justkui veelgi vähemaks. Öö oli käes. Vahepeal oli Macon ka oma seljakoti sisu uurinud ja avastanud pealambi, mis neile hetkel valgust andis. Abi saadi ka käesoojendajatest. Kuulnud korraga pea kohal piiksumist, vaatas Macon ülespoole ning nägi üht hõbedast langevarju numbriga seitse tema poole langemas. Mõne hetke pärast tegi noormees juba langevarju sisuga tutvust ning avastas sellest nõu, mis oli täidetud mingi tundmatu ollusega. Kuna saadetisel oli ka kiri juures, luges noormees, et tegu on raviva geeliga. Pole paha. "Mulle tundub, et sellest võib meile mõlemale kasu olla," sõnas Macon, näidates annetust ka Silverile. Ja muidugi nägid seda ülejäänud kaks, kuigi nemad hetkel tohterdamist ei vajanud. Ilm oli paarikümne viimase minutiga väga külmaks muutunud, aga tühjal lagendikul oleks ilmselt veel jahedam kui suurte okaspuude vahel. Äkki peaks nad telgi püsti panema ja mõneks ajaks siia jäämagi. Kui korraga hümn mängima hakkas, viis Macon pilgu ülespoole ja jälgis nimesid ja ringkondi, et näha, kes langenud on. Myles nende hulka ei kuulunud, seega säilis lootus, et nad võivad veel kunagi kuti üles leida.

Leonis noogutas Selina vastust kuuldes, pani ühe telgi oma seljakoti juurde ning tõstis ülejäänud põletamisele minevate asjade hunnikusse. Ta surus Zivi poolt kokku pandud toidupakkidest paar tükki oma seljakotti, milles ka kokku kogutud relvad olid, ning läks siis veel kord Sarvest eemale, et ka ülejäänud telgid lõkkele tuua. Kui ta tagasi jõudis, neelas leek juba üsna julgelt sinna laotud asju. Teise seljakoti, mille ta siia oli tassinud, tegi ta lahti ning pani sealt noa ning toidu enda kotti, mis nüüd oli juba üsna täis ja ilmselt ka raske. Ülejäänu lõpetas samuti lõkkes. Siis ajas ta end püsti, haaras ühte kätte telgi (teises oli endiselt matšeete) ja vaatas ringi, veendumaks, et enam-vähem kõik oli lõkkesse saanud. “Lähme,” nõustus ta Terra ettepanekuga ning astus paar sammu lõkkest eemale. Alles nüüd märkas ta, kui pimedaks ja külmaks oli läinud. Taevast kostev hümn ja langenute pildid tegid olemise veel kõhedamaks. Nüüd pidid nad vist natuke kiiremini liigutama.

Terra rebis maast lahti oma kolmhargi ning hakkas vaikselt edasi astuma. Osalt tahtis ta seljakotist välja koukida pealambi, et teed valgustada, aga samas teadis neidis, et nende kõigi silmad harjuvad pimedusega ja parem liikuda pimedas kui valgust näidata. Vähemalt hetkel ei teadnud nad, mis neid nende puude taga oodata võivad. "Me peaks võimalikult kiirelt laagrisse seadma end," mainis neidis. Õnneks olid puud üsna hõredad, nii et juurikate ja kändude ja jumal teab mille otsa nad väga koperdama ei pidanud. Ta oleks juba tahtnud kuskil laagris olla, aga nad olid selle kuradmuse sarve juures nii kaua jokutanud.

Emerald noogutas Selina arvamust kuuldes, sest temal küll omaette telki tarvis ei lähe. Kolmekesi oleks tunduvalt soojem selles magada kui üksinda. Langevarjuga saabunud annetuse üle oli loomulikult ka Emerald õnnelik, sest neid prille läheb tal kindlasti järgmisel päeval vaja. Temagi päikeseprillid leidsid oma koha jope all, kust neid keegi peale Emmy enda niisama lihtsalt kätte ei saa. Kuna pärast vahejuhtumit Terraga erilist jututuju Emeraldil enam polnud, otsustas ta mõnda aega lihtsalt vait püsida, et mitte kogemata uut tüli üles kiskuma hakata. Selle asemel jälgis näitsik tuld, milles põletati kraami, mis võib nii mõnelegi nõrgemale tribuudile lõpuks saatuslikuks kujuneda. Kuna peale seljakoti, vibu ning jala küljes oleva viskenugadega kotikese polnud Emeraldil midagi kaasa haarata, jäi ta lihtsalt minekut ootama. Kui Terra tuli lagedale ilmselgega, ei kavatsenud Emmy rohkem suud kinni hoida, vaid pöördus näitsiku poole, aga sel hetkel mitte ülbet tooni kasutades. "Noh, sina tahtsid ju meil juht olla. Eks näita siis ette, kuhu me minema peame."

Ziv pööritas natukene silmi, kui seal jälle hõõrdumiseks läks. No pisut. "Kas meil on siin lasteaialapsed või on teid kasvatatud ka natukene? Me hakkame minema ja jah, me lähme sinna, kus on hõredamad puud, sest sinna ei läinud need idiootsed teised inimesed, ja me paneme oma telgid üles ja me läheme faking magama ja te ei virise enam," seletas Ziv pahaselt, kulmud kortsus, kui neid kõiki pahaselt vaatas. Ka neid, kes seal väga vingunud ei olnud. Ziv astus edasi, et Terra käest kinni võtta ja teda endaga kaasa tirida. Savi see tuli seal, nad ei pea seda vaatama jääma, nad peavad laagri üles panema ja pisut und saama enne, kui need teised neid otsima tulevad. Kui nad tulevad. Varsti juba jõudsidki nad puude vahele, ja taskulampi ega midagi nad ei kasutanud, et nad harjuks pigem pimedusega. Pole vaja enda asukohta reeta ka nii väga.

Terra tahtis juba Emeraldile midagi vastu nähvata. No ausõna. Ta hoidis end pidevalt tagasi ja ei töllerdanud isegi esimese ringkonna printsessi jalus enda meelest ja ikka ta jäi jalgu ilmselgelt. Aga Terra ei saanudki oma teravat keelt kasutada, sest juba sai Ziv pahaseks ja haaras ta käest ning nad hakkasid edasi liikuma. Terra pigistas veidi Zivi kätt, natukene nagu tänulikult. Teises käes hoidis ta tugevalt oma kolmharki ja nad suundusid hõredate puude vahele. Kuna oli pime ei tahtnud Terra väga kaugele uidata, aga samas ei tahtnud ta seal ka sarvele väga lähedal olla. Oma mõtteid ta siiski enam välja ütlema ei hakanud ja lasi Zivil juhtida. Ta oli väsinud ja tahtis magada ja kui Emerald veel temaga õiendama hakkaks, virutaks Terra talle tõesti vist oma kolmhargiga.

Selina oli rahulikult valmis liikuma hakkama. Päev oli väsitav olnud ja ta tahtis puhata ja magada ja sooja. Pimedusega oli väljas ka külmemaks läinud ja see andis hoolimata nende soojadest riietest siiski kergelt tunda. Jumal tänatud, et neil olid magamiskotid, muidu oleks nad surnuks külmunud vist. Igatahes tahtis ta nüüd ruttu laagrisse saada, ilmselt nad just väga kaugele omadega ei jõua. Lina  pööritas kergelt silmi, kui Emerald Terrale nähvas, neiu toon polnud küll ülbe, aga sõnad tegid oma töö. Õnneks Ziv oli taas olukorda päästmas, kuigi ta ei saanud aru, miks noormees nüüd nende kõigi peale pahane oli. Aga eks nad kõik olid väsinud ja neile kuluks tõesti puhkus ära. Selie kõndis rahulikult Leonise kõrval Terra ja Zivi järel, aegajalt kergelt külmast lõdisedes ning tõmmates käed nii palju varrukatesse peitu, kui relvad lasid. Kahju, et neil kindaid ei olnud, sellise külmaga kuluks küll ära.

Roman reageeris üsna kiirelt, kui numbrid lõpuks nulli jõudsid, hüpates aluselt maha ja joostes sarve poole. Kuigi lumi raskendas seda üsna palju ja ringi vaadates ajas pilt teda naerma. Kõik sumpasid läbi paksu valge kihi, just kui oleks keegi slow motion nuppu vajutanud. Viimaks jõudis ta siiski sarveni ja haaras endale sealt esimese ettejuhtuva kirkalaadse asja - kuigi see eksemplar oli mõeldud jää jaoks. Vahet väga pole. Paela endale ümber randme pannud, krabas ta maas lebavaid snäkke ja toppis enda taskud nii täis, kui sai. Korraks silmas ta ka tikke, aga siis äratas ta huvi hoopis nende kõrval olev veepudel, mille ta samuti kätte haaras. Rahvast kogunes sarve juba üsna palju ja päris mitmed tegelesid üksteise mahalöömisega, nii et oli viimane aeg minekut teha. Avast väljudes silmasta ka magamiskotti ning haaras selle samuti kaenlasse, pannes siis kuskile metsa poole ajama. Teel sinna oleks ta äärepealt mingi noaga pihta saanud, aga õnneks oli ta samm natuke liiga lühike ja nuga vihises silme eest mööda. "Ossa kurat.." pomises Roman endamisi ja tegi nüüd paar kiiremat sammu, et metsa kaitsvasse varju jõuda.
Puude vahele jõudes ei aeglustanud ta aga kuigi palju tempot, tahtes võimalikult kaugele saada seni kuni valget aega on. Pimestava lumekattega oli ta üllatavalt hästi harjunud, keskendudes pilku otse ette ja hoides silmi praktiliselt kinni muidugi. Puud olid üsna tihedad ja siinseal leidus murtud tüvesid, mille alla oleks hea pesa teha. Aga need olid veel liiga lähedal.

Kui Roman viimaks peatus, oli see vaid seetõttu, et väljas hakkas üsna hämaraks minema ja puud hakkasid hõrenema, mis tähendas, et ta oli ehk kuskile teisele poole jõudmas. Sellega ei tahtnud mees riskida vaid valis endale välja ühe langenud puutüve, mis oli põõsast läbi vajunud, nii et sinna alla jäi pisike pesa. Pisut aega mässanud, sai ta sealt alt lume koristatud ja asendas selle peente okste ja lehtedega. Magamiskoti lahti rullinud, asetas ta selle varju alla jäävasse tühimikku ning tühjendas enda taskud siis sinna peale.
Jalaga lükkas ta ühe lapikese pealt pisut paksemat lund eemale ja korjas lähedusest siis sinna peenemaid ja paksemaid oksi ja kuivanud lehti, mis veel mõne raagus puu okstel vastu olid pidanud. Ühelt oksalt koore eemaldanud, et saada kuivema osani, viskas ta ka koored hunnikusse ning hakkas siis oksa vastu kuivi lehti hõõruma, kuni viimaks pisike leek alguse sai. Väga palju suuremaks ta seda ei teinud, tahtmata silma paista. Aga piisavalt, et ta kätele natuke sooja saaks.
Nüüd haaras ta ühe konservi ja otsis kaheharulise oksa, pannes selle enda kõrvale. Magamiskoti nurgakese lähemale sikutanud, persetas ta sinna peale, et mitte otse lumele istuda. Võttis pisut kirkaga pusimist, aga ta sai ühe konservi kaane lahti ja sättis selle siis oksa kahe haru peale, hoides seda lõkke kohal. Njammi. Head lõhna hakkas juba tulema.
Konservi valmis küpsetanud, lasi ta toidul hea maitsta, jättes poole siiski hommikuks. Kuigi mees oli kindel, et suudab endale jäneseid toiduks tappa, ei tahtnud ta algul siiski liialt priisata. Kõht polnud veel teab mis tühi nagunii. Ta oli harjunud vähesega.

Pisut end veel tule ääres soojendanud, puges Roman magamiskotti roomas ussikese moel okste alla varju. Õnneks pakkusid need ka tuulevarju, nii et päris mõnus oli. Nüüd alles hakkas ta vaikselt plaani pidama, kuigi seda katkestasid pidevalt mõtted Marshmallowst ja huntide ulgumised, mis ei kõlanud kuigi meeldivalt. Viimaks äratas teda mõtteist Panemi hümn ja Roman ajas end varjualusest veidi välja, et taevas kujutatud nägusid paremini nähe. Marcat polnud nende hulgas nii et võis rahus hingata.

Leonist muutis Terra ja Emeraldi endiselt kestev vaenulikkus natuke nõutuks. Ühelt poolt tundis ta Emeraldi juba aastaid ja peaks seega ilmselt tema poole hoidma, teisalt oli vähemalt see märkus tema poolt küll natuke ebavajalik. Ta saatis Zivile tänuliku pilgu, kui too väga efektiivselt selle vaidluse juba eos lõpetas, panemata pahaks, et ta kõigil vait olla käskis. Siin vaiksel Areenil juttu ajama või vaidlema hakata oleks sama tark kui kõik kaasas olevad lambid korraga põlema panna ja eri ilmakaartesse suunata. Ta kõndis Selina kõrval vaikselt puude vahele. Iga sammuga tundus ümbrus pimedamaks muutuvat - tule kuma hääbus ja puud varjasid selle natukesegi, mis paista võis. Sellegi poolest märkas Leo mõne aja pärast, kuidas Selinal külm hakkas. Ka Leonisel endal oli nüüd jahe ning ta tundis, kuidas põskedel tasapisi külmast valus hakkas. Nina ta peaaegu enam ei tundnudki. Selinal tundus aga oluliselt külmem olevat - kui Leod külmavärinad veel ei piinanud, siis Selina küll lõdises vahetevahel. Leonis nihkus talle pisut lähemale ning sosistas tasakesi: “Varsti hakkab soe.” Kui see tempot alla võtnud poleks, oleks ta ehk neiul ümbert kinni võtnud või miskit, aga nii oleks reaalse soojani jõudmisega veel rohkem aega läinud.

Koti sisu osutuks üsnagi kasulikuks. Vi sõi ära pool pakki kuivatatud liha ning lisaks paar pähklit. Hetkel oli kõige suurem probleem joogivee saamine. Tüdruk pidas plaani, kas areenil leiduv lumi võiks osutuda toksiliseks või on see tavaline külmunud vesi. Praegu veel hullu janu polnud, kuid küll see tuleb. Väljas oli veelgi külmemaks muutunud ning neiu hakkas hoopis oma väikest peiduurgast mugavamaks muutma. Ta puges teiselt poolt puud uuesti välja ning suundus sügavamale metsa, et endale veel kuuseoksi lõigata. Erinevad treeningpunktid tasusid nüüd ära. Viola naases mõne aja pärast suure hunniku okstega. Endiselt pühkis ühekäeline tüdruk hoolikalt raja enda tagant ära. Ta libistas oksad pessa, mis oli niivõrd tiheda kuue all, et lund seal praktiliselt polnudki. Kõige varjatumasse kohta hakkas ta pehmetest okstest magamisaset tegema. Tegevuse katkestas hümn ning neiu puges taas välja, et paremini taevasse ilmuvaid nägusid näha. Lühikese plika suureks üllatuseks oli üks hukkunuist neljanda karjerist. Hämming muutus ahastuseks, kui tähtede vahele kerkis tema ringkonnakaaslase kujutis. Vi polnud temaga küll eriti palju kokku puutunud, kuid oli salamisi lootnud, et areenil kohtudes nad ikka mingi liidu loovad. Hetkel oli ta üksi siin kesest süngeid puid ning reetlikku lund. Ainus lootus oli püsida elus nii kaua, kuni Emmy karjeristidest lahku lööb. Veidi veel tumedaks tõmbunud taevalaotust silmitsenud, puges tüdruk tagasi oma pessa, sest nüüd kui ta enam ringi ei sahminud, hakkas kole külm. Madalal kuuse all oli veidi soojem, õhk ei liikunud siin pea üldse. Tuhmblond tüdruk rullis nüüd magamiskoti lahti ning võttis kotist ka imeliku pakikese, mis veidi sooja andis. Kotti pugenud, tundis Viola end märksa paremini, kuid uni ei tahtnud kuidagi tulla.

Karjeristide kamp liikus aga üha edasi, kuni puid enam peaaegu üldse ei olnud. Küll aga lumi kandis neid ning nad ei pidanud enam kuskil sumpama. Ziv endiselt hoidis Terra käest kinni, ning sedasi polnud sellel käel vähemalt külm. Teise käe tõmbas ta koos kirka varrega varrukasse, et seda soojas hoida. No ei olnud üldse hea Areen. Tema tahtis oma keha näidata ja nemad sunnivad teda võimalikult jope sisse pugema, et mitte ära külmida. Ebaviisakad! Ziv vaikis endiselt, kui nad edasi liikusid, kuni korraga teda ja Terrat enam näha ei olnud teiste ees. Ziv ehmatas päris korralikult, kui nad maandusid koopasse. Õnneks ei olnud see üleliia sügav. Kutt vandus vaikselt, kui tajus, et oli oma jalga pisut halvasti väänanud, ning vaatas siis otsivalt Terra suunas. "Oled okei?" küsis kutt end püsti ajada üritades. Kuradi lumine oli seal! Esiti ei saanud kutt arugi, kuskohast välja saab ja kas saab.

Terra vandus vaikselt kui nad Ziviga läbi lume vajusid. Seda veel vaja oli. Kobamisi tundis ta kus Ziv on ja kuulis tema häält. Lahmakas lund oli igal pool, ka tema kraevahel ja see ei olnud teps mitte meeldiv. Neidis leidis oma kolmhargi. Hea, et matšeete tupes oli, muidu oleks nad vist ilma mõnest jäsemest seal. Oma jalgu polnud ta ka õnneks ära põrutanud. "Ma olen kombes," pomises Terra, sahmerdades lumes. Pungil seljakott muidugi muutis selle raskemaks. Siis, aga märkas ta tühimikku nende ees. "Oota!" käskis Terra. "Ütle neile, et nad ei tuleks edasi!" käskis tüdruk, muidu vajuvad ka sisse. Neidis sahmerdas oma koti seljast, ajades end põlvili, otsis sealt välja taskulambi ning näitas valgust nende ümber. Nad polnud isegi väga sügaval. Ilmselt kui Ziv püsti tõuseks, näeks teised teda juba rinnast saati. Terra puhastas veidi kutti lumest, unustades küsida, kuidas ta ennast tunneb. "Unusta telgid, vaata sinna!" näitas Terra nüüd neist eemale, kuhu avanes mõnus lumekoobas. Nad mahuks kõik sinna ära ja kuna tuul oli halastamatult tõusnud ja nad polnud enam puudevahel, mis tuult peataks, olid need koopad ideaalsed. Eeldusel, et keegi sisse ei kuku sinna.

"Väga hea," ütles Ziv, kui kuulis Terra häält. Ta kergitas kulme edasise peale, ta eeldas, et teised ei tulegi hetkel edasi, aga ütles neile seda, kui end püsti ajanud oli. Mmh, vastik oli seal seista ja üldse oli imelik. Aga teda oli tõesti taas rinnust saati näha. Kui Terra nüüd telkidest rääkima hakkas, kummardus Ziv taas, et näha, millest Terra räägib. "Oh," muigas Ziv. "Tulge ka siia, Terra leidis suure koopa, kuhu me mahume," ütles Ziv end taas korraks püsti ajades, aga siis üritas end lumest läbi suruda, et Terra juurde jõuda ja et nad lumekoopasse minna saaksid. Vahepeal natukene varises lund ja ikka kuidagi pähh oli, aga koopas oli mõnus olla. Ziv sai seal täitsa kükakil ka kõndida. "Võiks küll täna siia jääda." Magamiskotid välja ja poevad kaissu ja siis on hea mõnus soe. Ziv vajuski ühte nurka maha istuma, pannes ka oma koti seljast maha lumele.

Selina naeratas kergelt Leonise sõnade peale. Loodetavasti ei ole see varsti liiga pika aja pärast, vähemalt ei pidanud nad enam lumes sumpama vaid said lihtsalt selle peal käia, samas oli siin tugevam ja külmem tuul. Neiu võpatas, kui Ziv ja Terra nende eest järsku kadusid. Mis juhtus? Suurest ehmatusest unustas ta isegi, et tal külm oli. Seda ta teadis, et edasi minna ei ole esialgu mõtet. Ta pidi juba Leoniselt küsima, et mis nad nüüd teevad, aga kuulis siis õnneks kaaslaste hääli kuskilt veidi altpoolt. Loodetavasti on nendega ikka kõik korras. Nõnda nad seisid seal mõnda aega vaikides Zivi käsu peale. Terra elevus tekitas neius kergelt uudishimu, aga Zivi kutse peale saigi ta juba seda rahuldama minna ning hüppas ettevaatlikult lumeservalt alla, et mitte midagi vigastada. Ta pidi kummardama, aga see mida ta enda ees nägi oli võrdlemisi vapustav isegi. "See tundub üks turvalisemaid paiku öö veetmiseks tõepoolest," sõnas ka tema. Ainus halb juhus olekski siis kui keegi teine ka sinna poole sammud seaks ja neile kaela sajaks, aga seda vast nii lihtsalt ei juhtu. Üldiselt peaks teised areenil pigem lagedamaid alasid vältima.

Emerald sai mõne hetke pärast juba ise ka aru, et tema sõnad osutusid ebavajalikuks, kuid midagi tagasi võtta pole võimalik. Treeningkeskuses hakkaski Emmy liiga pehmeks muutuma, kuid areenil seda endale lubada ei tasuks. Tema jaoks oli tohutult keeruline viibida ühes tiimis inimesega, keda absoluutselt ei salli, aga hetkel puudusid muud valikud. Vähemalt ei jõudnud Terra tänu Zivi sekkumisele neidisele midagi vastu nähvata, sest muidu oleks neil vist jälle kiskumiseks läinud. Teise ringkonna kutt tundus Emmy arust kuidagi liiga kaitsev Terra suhtes, aga vara oli veel sellest järeldusi tegema hakata. Et hoida ära kiusatust neljandale jälle midagi solvavat öelda või niisama nokkida, jäi Emerald Zivist ja Terrast kaugemale. Kui aga need kaks eespool korraga kuskile kadusid, jäi Emerald poolelt sammult seisma, suutmata aru saada, mis nüüd järsku juhtus, aga mõni hetk hiljem selgus, et tegemist on koopaga, mis sobiks kohaks, kus öö veeta. Miks ka mitte? Selina järel ronis ka Emmy koopasse sisse, jäädes ootama, et Leonis neile järgneks.

Leo jäi kivistunult seisma niipea, kui Terra ja Ziv järsku kadusid. Oli see mingi lõks või reaalselt hea peidupaik? Lumi võis ka nende all järele anda, kui nad edasi astuvad. Niisiis seisis Leo paigal ja ei julgenud peaaegu hingatagi, kuni kaaslaste hääli kuskilt altpoolt kuulis. Tundus, et kõik oli okei. Siis ilmus Ziv uuesti välja ning selgus, et nad olid kogemata sõna otses mõttes hea ööbimiskoha otsa komistanud. Väga hea, õues kõndimine hakkas ka Leonise jaoks liiga jahedaks muutuma. Ta lasi tüdrukutel enda ees minna ning hetkeks oli tema ainuke, keda maapinnal näha oli. Siis järgnes ka tema teistele ning pidi nõustuma - see siin oli päris hea koht, kus esimene öö mööda saata. Leo pani samuti oma asjad maha ning vajus mõneks hetkeks istuli. Ausõna, tal oli plaanis nüüd kohe magamiskott välja otsida ja puha, aga natuke aega võis ju istuda ka. Und nagu otseselt polnudki, ainult väsimus oli tohutu.

Terra ronis edasi kuni jõudis avarasse koppasse ning pani oma seljakoti ja kolmhargi siis sinna maha. Ziv tuli istus kohe kuskile tema lähedusse nii et see tundus hea koht, kus öö veeta. Terra valgustas veel veidi koobast, et seal ringi vaadata. Täpselt paras ruum neile viiele. Mingeid kitsamaid käike liikus veel siia sinna, aga esialgu pidas Terra targemaks sinna jääda ja oma asju lihtsalt sättida. Neidis näitas taskulambiga valgust oma seljakotile ja otsis välja paar kuivtoidu pakikest. Kui nad viiekesi seal koopas on, siis on seal soojem ka. Pluss, nad on kaitstud väljas ulguva tuule eest. Neidis sättis end Zivi kõrvale istuma ning avas kuivatatud liha paki ja jagas seda noormehega. Taskulambi sättis ta maha niimoodi, et see kellelegi silma ei näitaks, aga mingit valgust annaks. Terra näris nüüd rahulolevalt kuivatatud liha ning toetas selja mõnusalt vastu koopa seina. "Paneks plaani paika, mis me homme teeme," sõnas Terra kui näis, et kõik kenasti end koopasse sättinud olid.

Ziv jälgis, kuidas teised kohale tulid ning põimis käe ümber Terra, teise käega pakikesest liha võttes. Kõht oli tühi küll. Ziv sõi asjalikult ning toetas pea Terra õlale, kui teisi silmitses, kes ka end sinna sättisid. "Liigume edasi ja vaatame, mis siin on? Ja kui kellelegi otsa satume, siis seda parem," pakkus Ziv. Ta võttis järgmise lihariba ning hammustas sealt tüki. Mmh, nii hea oli. Polnud küll Kapitooliumi imelised praed ja saiakesed ja mis iganes, aga liha oli kuradi hea variant sellegipoolest. Peaasi, et neil üldse süüa oli.

Selina liikus Terra ja Zivi järel, tõesti mõnusalt paraja suurusega koobas oli lume all, ning sättis ennast istuma, teistest kõigest natukene eemale. Ta oleks tahtnud lihtsalt magamiskotti pugeda ning sooja saada ja magada, aga samas oli nälg, seega ka tema otsis kotist pakikese kuivatatud lihaga, tundus praegu isuäratavam kui mingid puuviljad või pähklid, ning hakkas nosima. Neiu tundis ennast üsna ruttu sellest lihast, mis oli üllatavalt maitsev, paremini ning loomulikult parandas ta enesetunnet ka see, et tuult ei olnud. "Ilmselt oleks tark siin ringi vaadata tõesti, nii kaua kui lastakse," kiitis Selina Zivi mõtte heaks, viimasega mõeldes nii teistele tribuutidele kui ka mängumeistritele. Ilmselt ei lastaks neil väga kaua koobastes redutada.

Mirenal ei õnnestunudki eriti magada hoolimata sellest, et ta oli ennast eelmisel õhtul palju kurnata üritanud. Mõte sellest, et ta jookseb järgmisel päeval juba oma elu eest oli piisav, et temasse hirm sisse sööta. Samuti ei motiveerinud teda eriti asjaolu, et tema kaaslane ei olnud koostööst huvitatud. Pigem soovis noormees omaette olla ja asju ise ajada, mis masendas Mirenat pisut. Koos oleksid nad saanud ilmselt kenasti hakkama, kuid kes teab, võib-olla soovis noormees ise võita ja plaanis neidise esimese asjana maha lüüa.

Hommikusöök ei läinud tütarlapsel mitte kuid sellegi poolest surus ta midagi endale kurgust alla ja lõpuks, lõpuks saadetigi ta ruumi, kus teda ootas läbipaistev lift. Silmad sulgenud, jättis tütarlaps hüvasti kõige ja kõigiga ning needis südamest Kapitooliume ja neid saatanlikke mänge.
Siis, jõudes otsusele, et palvetamisest pole seal erilist abi, astuski Mirena lifti ja peatselt viidi ta üles.

Väljakule jõudes tabas Mirenat üllatus. Lumi. Talv. Ta ei olnud oma elu jooksul kunagi näinud nii palju lund ning korraks valdas teda soov kükitada ja seda käega puudutada. Külmus jõudis talle kiirelt kohale nagu ka ere valgus ja neidis pilutas silmi ning vaatas ringi. Kaastribuudid paistsid samuti väga üllatunud olevat. Ta märkas paari tüdrukut, kellega ta koos harjutas ükskord, kuid ei hakanud neid tervitama ega midagi. Nüüd olid nad vist vaenlased.
Hinge kinni hoides jäigi ta nüüd ootama, et sekundid ära loetaks ja kui kahuripauk mängu algust kuulutas, tundus Mirenale nagu oleks keegi talle tugeva obaduse vastu kaela andnud, mis utsitaski teda jooksma nii kiiresti kui võimalik.

Karjeristidest üritas ta loomulikult eemale hoida, mis tähendaski seda, et ta lasi eelkõige neil asjadele lähemale minna, kuid peatselt saabus tema "kord" ning Mirena lendas esimese asjana magamiskoti kallale, aimates juba ette ära, et ilmselt olid seljakotid juba ammu läinud. Seejärel haaras ta ettejuhtuva tikupaki, jahinoa, telgi ja köierulli ning pani jooksma.

Keegi üritas ta maha rammida ning Mirena kiljatas. Ta oleks peaaegu maha lennanud, kuid tribuut, kes teda üritas takistada, langes juba elutult maha. Keegi oli noa talle selga lennutanud. Pisarad silmis, vaatas neidis ringi ja üritas veel viimast korda leida pilguga oma kaaslast. Mirenal õnnestus näha vaid tolle tumedat näolappi ja verd lumel enne kui ta taas metsa poole jooksma pistis, hääletud nuuksed vaid seltsiks.

Ta ei teadnud kui kaua ta jooksis, ent jaks hakkas viimaks otsa saama ja Mirena peatus viimaks ning vaatas ringi. Hämaruses oli väga raske midagi näha ning tal oli vaja leida koht, kus ööbida. Jahedus jõudis talle aeglaselt kohale ning hambaid plagistades jäigi ta nüüd otsima kohta, kus saaks kasvõi paariks tunniks sõba silmale.

Viimaks jõudis ta ühele järeldusele: kuna tal oli köis ja ta oskas piisavalt hästi ronida, oli ainus võimalus ööbida kusagil kõrgel. Ühe laiema puu leidnud, sidus ta köiega esialgu varustuse enda ümber ning siis, tõmmates ülejäänud köie ümber puu, ronis neidis kõrgele puu otsa ja seal seadis ta oma aseme: magamiskott laiemale oksale ja köis ümber jalgade, et ta magades ümber ei kukuks. Kui ta üldse und saabki.

Siis, kotti pugenud, jäi tütarlaps vaikselt und või midagi hullemat ootama.

Öö möödus rahulikult. Vaid tuule ja huntide ulgumine võis tribuutidele hirmu valmistada. Saabus hommik. Päike hakkas taas eredalt paistma. Vaid tihedate puude vahel ei teinud see silmadele kohutavalt haiget. Esimene päev areenil oli möödas. Tuul oli kadunud ja tundus, et areenil oli vaigistavalt rahulik. Siiski võis metsas näha liikumas loomi või jões ujumas kalu.

OT: Kõik võtavada oma postid kokku kenasti ja tervitavad karget hommikut.

Terra noogutas mõtlikult nende plaani peale. Ta oleks ehk midagi detailsemat oodanud, mingit kavalat taktikat, aga ilmselt polnud praegu mõtet mingit taktikat paika panna kui nad isegi ei teadnud täpselt, mida areen neile pakub ja kus keegi asub. Liha söödud pugesid Terra ja Ziv kahte ühendatud magamiskotti, võimalikult väheste riietega, et sooja ligi lasta. Uni oli neidisel üsna hea, kuigi unenägudes kummitasid teda tema surnud ringkonna kaaslane ja Kyan. Hommikul ärkas neidis esimeste päikesekiirtega. Tundus, et teised kõik veel magasid. Läbi paksu lumise koopalae paistis tuhm valgus koopasse ja nüüd vähemalt nägi seal ringi. Neidis puges magamiskotist välja, olles hiirvaikselt. Ta pani end riidesse, võttis oma kolmhargi ja puges koopast välja. Oma seljakoti oli ta sinna jätnud, nii et kui teised ärkavad, teavad, et ta tuleb tagasi, mitte ei hüljanud neid. Tüdruk tahtis lihtsalt veidi üksi olla. Ta jalutas metsa alla ning otsis loomi, mida küttida. Hiirvaikselt vastutuult (tuult põhimõtteliselt küll polnud, aga mingitpidi õhk ikka liigub) liikudes märkaski ta peagi ühte valget jänest omaette nokitsemas. Neidis varitses looma ja lõi talle siis osavalt oma kolmhargiga pähe nii, et purustas looma pea ja tappis ta koheselt. Terra naeratas rahulolevalt ja liikus vaikselt edasi, korjates jänese üles. Sama taktikat kasutades õnnestus tal kokku kolm jänest maha tappa, aga rohkem ta ei näinud ja päikest jälgides tundus, et ta oli juba paar tundi seal metsas mütanud. Seega suundus neidis tagasi koobaste poole. Kolmhark käes ja verised jänesed vöö vahel.

Ziv hoidis Terrat tugevalt enda kaisus, kui nad ühendatud magamiskottidesse pugesid, ning uinus üsna kiirelt, kui tal lõpuks täiesti soe oli. Kutt virgus natukene, kui Terra magamiskotist välja puges, aga ei pööranud sellele üleliia tähelepanu, vaid magas edasi. Ei mõelnud oma unise peaga sellele, et tüdruk võis minna Maconit tapma või lihtsalt neid hüljata. Ja ega ta ei uskunud ka seda eriti. Siiski kutt ärkas kuskil paari tunnikese pärast ja imestas, kui Terrat ei märganud. Teisi äratamata puges ta magamiskotist välja, riietus, võttis magamiskotid lahti ja sättis need seljakoti külge tagasi kinni, enne, kui koopast välja ronis, olles veepudelist paar lonksu joonud. Siis märkas ta juba Terrat tulemas ja muigas. "Edukas taparetk sul jah," muigas Ziv. Tea, kas panevad jäneste näod ka õhtul taevasse? Võiks ju. Ziv astus Terra juurde, et teda tervituseks rahulolevalt musitada ja naeratas. "Kas ma teen lõkke?"