61sed Näljamängud!

Miks Myles veel elus oli, seda ei osanud keegi öelda. Hommikusöögilauas oli ta morn olnud ning vaid veidi süüa nokitsenud. Ka lennuki peal oli kutt tuimalt käitunud. Kui ta aga stilistiga üksi jäi, avas ta suu, et kogu maailma peale kisendada. Alguses tuli sealt sõimu, kuid lõpuks karjus ta seosetusi. Riided, mis talle enne klaaskapslise toppimist selga aeti olid jälgimast jälgimad. Nooruk ei tahtnud areenile minna, ei tahtnud surra. Ta tahtis tagasi viiendasse ringkonda oma vanaisa ja tuttavate juhtmete juurde. Tahtis olla üksnes väike hammasratas, mis riigis elektrit toodab. Paraku oli mingi kõrgeim võim otsustanud, et teda ei lähe vaja.
Kui lift üles liikus, karjus Myles ikka veel. "Sead! Sead! Sead!" kõlas noormehe kõrist. Äkki nägi ta pea kohal taevast ja siis tuli nii ere valgus, et kutt arvas, et on juba surnud ning teel taeva. See mõte pani ta suu kinni ning nooruk tõstis käe varjuks silmade kohale. Tasapisi ta pupillid harjusid uue keskkonnaga ning kutt suutis eristada inimesi oma ümbruses. Mõlemal pool seisid mingid plikad. Enne, kui kuningas kirvepaari leidis, kõlas mingi kõva pauk ning kõik läksid järsku liikvele. Myles ise võpatas ning varises oma platvormilt alla paksu lumme. Valges külmas asjas pikali olles, oli kutt teiste jaoks pea nähtamatu. Ta lamas hetke hingetuna ning siis asus tegutsema hetkeajel. Nimelt asus ta oma tundetute sõrmeotstega lahti kruttima kruvisid platvormi küljes. Selle asja sees on raudselt mingit vajalikku kraami. Külma tõttu tõmbusid käed kangeks ning asi edened aeglaselt. Kutt oli nii hoos, et unustas veidi eemal toimuva võitluse. Järsku vihises üks nool mööda ning ta sai aru, mis jama ta endale keerab. Sihitud polnud siiski teda. Kaitseriietuses kutti lumehunnikus ei paistnud siiani olevat keegi märganud. Myles oli viimaks kaane lahti saanud, ning asus ettevaatlikult seal ilutsevaid juhtmeid endale põue toimetama. Eemal oli ta enne silmanud üht seljakotti, kuid nüüd oli see kadunud, alles oli vaid jäljerada. Platvormi tühjendanud, uuris nooruk kükakil asendi ümbrust, otsides liitlasi. Ta silmas neid platsi teises küljes metsa poole silkamas. Karjeristid olid veel millegagi ametis ning Myles kasutas juhust, joostes lähima metsaserva poole. Tee läks veidi allamäge ning kutt koperdas korduvalt. Ühel hetkel ta lausa rullus lumes, kaotades vähimagi suunataju. Kõlasid kahuripaugud ning tõusis tuul. Nooruk lamas lumes, üritades aru saada, mis suunas jääb Küllusesarv ning kuhu olid pagenud ta liitlased. Ta pea käis ringi, kui ta end uuesti jalgele ajas ning huupi ühes suunas edasi liikus. Peagi jäi viienda elektrikust järgi vaid üksik jäljerida, mis metsasügavustesse kadus.

Ziv jälgis, kuidas Terra tasapisi mõistusele tuli ning ajas end püsti, kui tüdruk seda tegi. "Ei saa," nõustus Ziv, kui tüdruk ütles, et nad ei saa sinna jääda. Ja nad tõesti peavad kõik vajaliku endaga kaasa võtma. Ziv järgnes Terrale ja muigas kergelt neiu sõnade peale. "So meil on vaja vähemalt nelja magamiskotti, viis oleks veel parem ja vähemalt kahte telki, ma ei usu, et need väga suured on," ütles Ziv, puudutades kergelt Terra selga. Kui neiu oma nägu puhtaks hõõrus, Ziv muigas ja noogutas. "Puhas on jaa," muigas kutt. Ta vajutas musi neiu huultele ja tõmbus siis eemale, et minna ja endale seljakott tuua. Eemal maas vedelevat uimast kutti ta ei märganud, või siis pidas teda laibaks pigem. Ta tuli seljakotiga tagasi, vaadates, mis seal sees on. Oma relvi hoidis ta parasjagu vaid ühes käes. Vaadanud, mis seljakotis on, korjas ta üles ka telgi, ning kaks magamiskotti juba sarve seest. Ta haaras ka kaks pakki tikke ning surus kõik asjad kotti. Samuti uuris noormees, mis toidud neil seal on ning surus kotti võimalikult palju kuivtoitu, konserve ja ka vett. Ühe pudeli vett kallas ta kotis olevasse tühja pudelisse, mis tundus, et ei lase veel jäätuda. See kõik tehtud, vinnas ta pungil seljakoti endale selga ja vaatas ootavalt teiste suunas.

Juniper järgnes Maconile ja Silverile, enam-vähem Laureli kõrval püsides, ikka veel natuke liiga hirmul, et ise midagi välja pakkuda. Pealegi oli Macon nad kokku ajanud, seega oli tema nende liider. Ta teadis samuti, et nii Macon kui Silver olid ilmselt viga saanud, ja ausalt öeldes oli ta nende pärast mures, kuigi eluohtlik kummagi haav vist ei olnud. Lõpuks, kui oli neid veidi aega kuulanud, otsustas ta siiski midagi öelda - ehk aitab see kaaslasi kuidagi. “Kui me kuhugi peatuma jääme, saab ilmselt lähemalt vaadata ja midagi ette võtta,” ütles ta, üritades kõlada asjalikult, kuigi tegelikult oli tema hääl külmast ja hirmust veidi nõrk. “Sidemeid meil ilmselt pole, aga ilmselt on võimalik ka ilma hakkama saada. Need haavad tuleb ainult ära puhastada - vee või sulalumega kas või. Tikke meil tule tegemiseks ilmselt on, äkki isegi midagi paremat,” jätkas tüdruk siis veidi vapramalt. Ta küll ei teadnud, kui puhas see lumi on, aga kas siis veekogud tingimata olid? Koopasse minekuga oli ta samuti nõus. Seal saaks ehk veidigi külma eest varju, ja ehk ka vaenlaste eest.

Kui teise liidu omad olid puude vahele kadunud, lasi Leonis vibul alla vajuda. Nüüd sai ta teise kätte tagasi võtta oma matšeete, mille ta enne vibu kasutamiseks enda kõrvale lumele oli pannud. Nähes, et Terra on enam-vähem normis tagasi, hingas ta kergendunult. Hetkeks oli ta kartnud, et karjeristide liit jääb sama lühikeseks kui aasta varem. Nüüd tundus see aga jälle veidi tugevam.

Ta kuulas Terra juttu ning noogutas, mõistes, et Terra plaan oli kõige mõistlikum asi, mida nad teha said. Ta astus Sarve poole tagasi, plaanides seal veel kord ringi vaadata. Üht-teist seal veel oli, aga Leonisele polnud sõjanuiast ega kolmhargist suurt kasu. Ilmselt polnud ka Terral teist vaja. Köied võisid nad ilmselt kaasa võtta, vähemalt ühe rulli. Toitu oli siin piisavalt, seda võisid nad nii palju kaasa pakkida, kui vähegi mahtus. Sellega Ziv peatselt tegelema hakkaski. Aga muud kola jäi siia liiga palju, et sellel niisama olla lasta. Ilmselt oli ka Sarve ümbruses veel üht-teist, millest mõni tagasi hiilija kasu saaks.

“Käime ümbruse ka põhjalikult üle. Kõik, mida kaasa ei võta, peab kasutuskõlbmatuks tegema. Põlema panema või midagi,” ütles Leo otsusekindlalt. Seljakotte ja telke oli seal kusagil veel kindlasti laiali ja kõiki neid nad kindlasti kaasa ei võtta ei kavatsenud. Kahuripaukude peale vaikis noormees hetkeks, aga teadis, et ei saa end sellest häirida lasta. Ainult üks paukudest oli tema süü, see oli isegi hea. Enamus surnuid aga olid vist ikka karjeristide töö.

Ham oli magada küll saanud enne mänge. Peamiselt siiski mingi unerohu mõjul, mille ta enda mentorilt saanud oli kui ta terve õhtu juba närvelnud oli. Nagu mingi väike plika, ausõna. Kahjuks rohu rahustav mõju oli hommikuks läinud. Sõi ta täiesti tajumata, mida endale sisse kühveldas, lennukis istus ka veel vaikselt ja tõsiselt. Stilisti juurde jõudes ta juba reaalselt lõdises hirmust. Ta oleks pidanud treeningute ajal kellegiga liitu tegema, miks ta seda ei teinud? Ta mentor oli öelnud, et üheksanda omi ei võetaks kunagi karjeristidega liitu ja rohkem liite nagu väga ei olnud. Tema teada.
Igal juhul nüüd oli ta Mängus. Sellest andis teada ere valgus, mis silmade eest kõik kohe punaseks tõmbas ja täpid silme ette tantsima. Slayer oli täiesti veendunud, et see countdown oli rikkis. 59-st kuni 15-ni luges see numbrid ette hämmastava kiirusega. Kutt suutis ainult registreerida, et ta kõrval on see Terra neljandast ja mitte väga kaugel veel üks karjerist. Oh, fun. Ta oleks proovinud sõbralikku nägu teha, aga ta lihased keeldusid koostööd tegemast. Ja siis kõlas pauk. Oh fuck, juba?
Ta jäi enda platvormi peale kooserdama pisut kauemaks kui enamik, sest ta lihtsalt ei olnud selleks valmis. Tema õnneks olid mõlemad karjeristid temast kuidagi lihtsalt üle vaadanud ja ta ringkonnakaaslane mingi meeltesegadusehoo saanud, kus ta Terrale selga kargas. Kõik toimus kui aegluubis. Siiski võttis ta võrdlemisi ruttu aru pähe, pööras selja küllusesarvele ja jooksis nii kiiresti kui võimalik. Ham oli hetkel täiesti veendunud, et ta jookseb ka aegluubis, kuni talle kohale jõudis, et lumi oli lihtsalt kuradi paks ja aeglustas teda märgatavalt. Talle jäi praktiliselt tee peale ka seljakott, mille poiss kaasa haaras ja edasi sumas. Ta liikus nii kaugele, kuniks tal hing kurku kinni jäi ja ta seisma pidi jääma puhtalt sellepärast, et ta omaenda hingamise kätte ära ei lämbuks. Hingamise enamvähem korda saanud vaatas ta ümbrust. Ta oli metsas. Kuused. Lumi oli maas. Teda ilmselt ei jälitatud. Ta oli kaugel sarvest. Ee.. loodetavasti. Tal tilbendas midagi käe otsas. Oh, right. Kott. Awesome. Kotis leiduv kraam oli hea. Isegi relv oli kaasa antud.
Talle tundus, et hakkas vaikselt hämaramaks ka minema. Jama lugu. Ta otsis koha, kus olid paar tihedamat kuuske ja otsustas sinna ööbima jääda. Onni tegemisega peaks ta ju ometigi hakkama saama. Lõpuks oli ta onn rohkem kuuseokstehunnik, aga talle tundus, et see varjas vähemalt enam-vähem ära, et keegi seal puude all magab. Okste tassimisega üritas ta natuke enda viimaseid samme ka ära pühkida, et keegi v ä g a täpselt ei teaks, kuhu ta läks.

Ka Emeraldil tekkis Terra käitumist vaadates korraks hirm, et viimane pöörab päris segi ja nende liidust ei tule midagi välja. Sellisel juhul muutunuks olukord karjeristi jaoks küll täbaraks, sest mängude nii varajases faasis eelistaks Emmy ikkagi suurema ja ohtlikuma seltskonnaga koos ringi liikuda. Kui tuleb sobib aeg, lööb ta muidugi lahku, aga praegu oli veel liiga vara. Kui mõned Emeraldi kaaslastest hakkasid asju kokku sättima, otsustas Emmygi sama teha. Mine tea, äkki suudab ta veel tuleviku jaoks endale midagi kasulikku hankida. Üldse mitte küllussarvest kaugel lebas üks kellelegi langenutest kuulunud seljakott, mille näitsik üles korjas, sest sinna oleks hea asju juurde toppida. Näiteks kaheksanda tüübilt saadud jahinuga leidis peagi tee koti sisemusse. Sarve seest haaras Emerald kaasa kolmhargi, mis ei olnud just tema kõige tugevam relv, aga lähivõitluseks kõlbas küll. Oma seljakotti mahutas ta veel köierulli, paki tikke ja natuke kuivtoitu – äkki läheb vaja, kui ta kunagi üksi jääb. Rohkem ei jäänud aga tüdrukule midagi silma, seega lasi ta kolmharki käes hoides sarve seest jalga. Praegu oli Emmy küllaltki hästi relvastatud, sest lisaks kolmhargile ja viskenoakotile jala küljes omas ta vibu koos nooletupega. Aga kui keegi midagi vajama peaks, ei ole Emerald kade relvi jagama – peaasi, et neid sarve sisse mõnele nõrgale tribuudile saagiks ei jäeta.

Terra jälgis rahuloelvalt kuidas kõik tegutsema hakkasid. Ta jalutas eemale ja tõi ka endale seljakoti. Niisama igaks juhuks pigistas ta matšeetet endiselt käes. Neidis kõndis oma kolmhargi juurde tagasi, samal ajal kuidagi kotis sorades. Hea, et kott samamoodi camo oli nagu nende riided. Teepealt haaras ta ühe jääkirve ning kinnitas selle seljakoti seljale. Mine tea, miks see hea võib olla. Taskulambi leidis ta ka ning sellegi pani kotti. Irooniliselt too sama taskulamp, millega ta ise vastu nina oli saanud.  Neidis jättis meelde, mis tal kotis veel on ja silmitses siis hetke Zivi, kes asju enda kotti surus. "Sa võtsid telgi ja magamiskoti meile?" küsis neidis. Tema ringkonna kaaslane oli surnud ja see tähendas ohtu, et keegi jääb viiendaks rattaks. Terra ei kavatsenudki see viies ratas olla. Tüdruk toetas koti maha ja võttis nüüd suure köierulli. Neidis mõõtis endale kena vöö sellest, lõikas matšeetega köie puruks ja kinnitaski vöö endale peale nii, et ta saaks selle vajaduselt kiirelt ära, aga samas, et see püsiks korralikult. Lisaks tegi ta endale sinna mitu sõlme peale ja kinnitas oma matšeete tupe sõlmede vahele, et see ei liiguks liialt ringi. Neidis suskas nüüd matšeete tuppe. Nüüd oli see kenasti vööl. Tüdruk võttis nüüd ülejäänud köie, astus Zivi juurde ja lõikas siis talle samasuguse vöö. Kui ta köit mehe ümber sidus vaatas ta hetkeks Zivile otsa ja naeratas talle viivuks. Parem oleks, et Ziv teda veel ei reedaks. Neidis tundis mingit seletamatut lojaalsust nooruki suhtes. Vöö valmis, haaras ta sarvest toitu ja vett nii palju kui tundis, et jaksab kanda ja nagu Zivgi, valas ka Terra ühest pudelist vee ümber kotis olevasse pudelisse. Leonise ettepanekut kuuldes noogutas tüdruk. "Paneme põlema jah," nõustus neidis. Ta jättis kolmhargi ja seljakoti hetkel sinna, kus nad olid ja suundus siis platsi läbi kammima, et veel relvi ja asju kokku korjata ja hunnikusse koguda. Hõljukid olid seitse laipa ära vedanud sealt. Terra jäi silmitsema veidi kahtlasemat lumeküngast ühe platvormi taga. "Kas ma olen ainus, kes arvab, et Kapitoolium unustas ühe laiba?" küsis Terra kulme kortsutades otseselt ei kelleltki, aga keegi ikka kuulis teda.

Ziv noogutas Terra küsimuse peale. "Meile jaa." Need telgid tundusid üsna väikesed ja ta parem jagab seda Terraga, mitte kellegi teisega. Terra tundus hästi.. lojaalne olevat. Ja no Ziv usaldas ka pigem Terrat, kui neid teisi. Aga praegu usaldas ta teisi ka, sest ei olnud põhjust eraldi kuskile minna ja üksi ära surra. Kutt sättis pisut veel oma asju, välja jäänud telgi ja magamiskotid sidus ta oma koti sangade külge rippuma. Ette need ei jäänud, seega see oli hea. Kui Terra endale vööd tegi, nagu Ziv mõne hetke pärast taipas, tahtis kutt juba öelda, et ta võiks talle ka teha, aga tüdruk tuli ja tegi seda juba vabatahtlikult. Ziv naeratas Terrale ka nunnusti ja vajutas tema huultele tänutäheks uue musi. Pealegi, millegagi pidi ju Kapitooliumi tähelepanu saama ja miks mitte väikese armastuslooga või mis iganes. Ziv kinnitas oma matšeete tupe vöö külge, hoides kirkast ikka ilusti kinni. "Ülejäänud magamiskotid ja asjad võib lihtsalt puruks ka teha," arvas Ziv. Kotid puruks ja mis kõik. Kui Terra aga küsis, et kas Kapitoolium on laiba maha unustanud, kortsutas kutt kulme ja astus tüdruku juurde. "Ma arvan, et ta on elus," muigas kutt siis. Kiibid nende kätes annavad ju teada, mis olukorras nad on, ja Kapitoolium teaks, kui see kutt surnud oleks. "Tuleb talle ots peale teha lihtsalt," muigas noormees. Ta tatsus lähemale ja surkis uimast kutti oma jalatsininaga. Väga lihtne tapmine oleks see, aga ta vaatas ootavalt teiste poole, et kas nad tahavad seda au. Zivile meeldiks ikka kakelda, mitte lihtsalt kõri läbi lõigata kutil, kes midagi aru ei saa.

Emerald jõudis sarvest tagasi just selleks ajaks, kui kraami, mida neil enam vaja ei lähe, hunnikusse koguma hakati. Karjeristide moto oli ju, et kui ise ei taha, siis teisele ka ei loovuta. Kui Terra korraga mainis, et Kapitoolium unustas ühe laiba koristada, pöördus Emeraldi pilk suunda, kus vedeles see nii-öelda laip, kes ei olnudki vist laip. "Mulle tundub, et kes iganes seal lebab, ei ole surnud. Kapitoolium ei unusta midagi," oli Emerald kindel. Astunud mõned sammud edasi, lootis näitsik, et tema vaade sellega paraneb, aga nii hästi tal ei läinud. Lumine kogu oli ikka sama liikumatu, mistõttu oli võimatu aru saada, kas ta on elus või surnud. Ka Ziv jõudis temaga pea samal sekundil ühesugusele järeldusele. Otsustanud tüübiga igaks juhuks kaasa minna, järgnes Emerald Zivile, sest kui maaslamaja peaks äkki surnut teesklema, võib ta ootamatult rünnata. Aga milline loll mängiks surnut? "Kui sina talle otsa peale teha ei taha, võin ka ise sellega tegeleda," pakkus Emmy, vaadates kaaslasele otsa.

Selina ohkas kergendatult, kui see teine suurem seltskond minema läks, kuigi Emerald ja Leonis oleksid võinud neile rohkem pihta saada. Aga keegi neist viiest ei olnud kahjuks vibulaskmises kuigi tugev, võib-olla oleks pidanud seda treeningutel rohkem harjutama. Igatahes oli nüüd hilja. Enda üllatuseks pidi ta nõustuma Terra ettepanekuga, kõige targem oli neil tõepoolest asjad kokku korjata ja siis võimalikult ruttu jalga lasta, enne kui nad seda kahetsema hakkavad. Selina silmas eemal, platvormidest kaugemal seljakotti ning sörkis sinna poole, olles oma oda Sarve najale toetanud. Jääkirve jättis ta siiski igaks juhuks kätte, kui keegi kuskilt ootamatult välja peaks ilmuma. Seljakoti kätte haaranud jalutas ta tagasi Sarve poole, haarates teepealt ka ühe jahinoa, mille samuti kotti suskas. Kulub äkki ära hiljem. Koti sisuga ta praegu põhjalikumalt tutvuma ei hakanud, jõudis ainult märgata, et seal on veepudel. Ta võttis selle kätte ning avastas, et loomulikult on see tühi. Õnneks neil oli Sarves vett küll, seega kallas ta sinna jõudes pudeli täis. Äkki takistab see veel külmumast või midagi? Millekski see pidi igatahes hea olema. Sarvest haaras ta veel paki tikk, mis samuti seljakotti surus ning siis toppis ta sinna ka toitu ja tavalisi veepudeleid nii palju kui mahtus. Mõneks ajaks kindlasti piisab ja eks nad oskavad jahti ka pidada, loodetavasti on siin mingeid loomi vähemalt. Neiu võttis ka magamiskoti, mille ilusti seljakoti külge sidus, et see segama ei hakkaks. „Põlema panek kõlab tõesti hästi,“ kiitis ta Leonise mõtte naeratusega heaks ning sättis seljakoti endale paremini selga. Endal neil on praegu võimalus koguda kokku kõik mis neil vaja ja teistele võimalust tagasi tulla ta ei kavatsenudki jätta. Terra tähelepaneku peale kortsutas ta kulmi, seal tundus tõesti keegi lamavat, aga oli vähe usutav, et Kapitoolium laiba niimoodi maha jätaks. Siiski ei öelnud neiu midagi, Ziv juba ütles kõik mis vaja, ning jälgis lihtsalt noormehe tegevust. Parem oli asjaga kiirelt ühele poole saada ning asjad kokku koguda ja minema minna. Hakkas juba hämarduma ja mida kauemaks nad siia jäävad, seda ohtlikum on neile endale.

Terra kergitas veidi nagu pettunult kulme. Keegi oli elus veel. Neidis tõmbas oma matšeete tupest välja ning astus samuti elutule kehale lähemale. Emeraldi pakkumine talle ei meeldinud. Ta oleks võinud mitte midagi mainida ja selle tüübi lihtsalt ise ära tappa, mitte seda teistele jätta. "Ma võin seda ise ka teha," sõnas Terra üsna ükskõiksel ilmel, aga tema toon väljendas selgelt, et tema just seda teha tahab ja ka kavatseb.

Ziv viimase vaesekese tapmise vastu erilist huvi üles ei näidanud, aga miskipärast oli Terra see, kellele Emeraldi pakkumine tüüp ise ära koristada ei meeldinud. Neljanda tšiki näoilme tundus küll ükskõikne, aga hääletoon rääkis hoopis midagi muud. "Mis vahet sellel on, kes ta ära tapab?" küsis Emerald ehk natuke ülbemal toonil, kui oleks pidanud. Demonstratiivselt tõi ta äsja sarvest võetud kolmhargi nähtavale ja keerutas relva paremas käes. Seejärel tegi ta liigutuse, nagu hakkaks maaslamajat kohe kolmhargiga lööma, aga virutas relva hoopis mõni sentimeeter eemal maasse. Viimase liigutuse eesmärgiks oli Terrat lihtsalt natuke õrritada.

Terra kortsutas tigedalt kulme kui Emerald seal kolmhargiga vehkima hakkas. Kust ta selle sai üldse? See peaks rohkem nagu Terra relv olema! Kuidas Emerald seda üldse käes hoida oskas? "No kui seal vahet pole, siis äkki printsess läheb ja teeb midagi muud asjalikku ja ma tapan ta ise ära," sõnas Terra samuti ülbel toonil. Nahhui see Emerald seal ülbitseb? Nad olid ometi nii hästi ja võimalikult neutraalselt juba läbi saanud. Selle peale, et neidis kolmhargi masse lõi, ei teinud Terra väga midagi, vaid lihtsalt astus maas vedelevale kutile lähemale. Ta oli hetkeks arvanud, et esimese ringkonna tüdruk tappiski noormehe, aga ei, lähemale astudes nägi ta, et seda siiski polnud juhtunud.

Selina ohkas, kui nii Emerald kui Terra ennast seda viimast kutti tapma pakkusid. No kaua võib kakelda? Tõeline liidu-meeleolu tõepoolest. Emerald ka muidugi pidi õrritama Terrat, nagu nad muidu juba ei oleks valmis üksteisele kraesse kargama. Ta ei kavatsenud seda igatahes enam kauem taluda, kui raske oli üks praktiliselt surnud kutt ära tappa? Neiu võttis end kokku ning astus konkreetselt Emeraldist mööda. Ta isegi ei hakanud oma oda tooma, vaid lihtsalt lõi oma jääkirve kutile pähe. Selga löömisega ei tasunud riskida, võis veel ellu jätta, kuigi tõenäosus selleks oli väga väike. Selina teadis, et tõenäoliselt lendab Terra nüüd talle kallale, aga ta lootis ka, et Zivil ja Leonisel, võib-olla ka Emeraldil oli piisavalt aru peas, et teda eemale hoida ja maha rahustada.

Leonis noogutas, kui nii Terra kui Selina tema ettepanekuga nõustusid. Ta siirdus samuti Sarvest eemale, pidevalt ringi vaadates, et mitte midagi kahe silma vahele jätta, matšeete igaks juhuks käes. Peagi leidis ta ühe seljakoti, mille ta avas, valmis teisi asju sinna sisse kuhjama. Ruumi veel oli. Kuuldes eemalt Terra küsimust, pööras ta sinnapoole, aga nähes, et ka Ziv ja Emerald juba sellega tegelevad, otsustas end sinna mitte segada. Polnud vaja kõigil sama asjaga tegeleda, mõistlikum oli korraga rohkem asju tehtud saada.

Ta jätkas Sarve ümbruse läbikammimist ja leidis, et väga palju polnudki siia jäänud. Temast mitte väga kaugel olid laiali puistatud sirp, viskekirves ja üks taskulamp. Need jõudsid kõik Leo käe otsas olevasse lahtisse seljakotti. Siis pani Leo selle kinni ja libistas ühe rihma oma õlale. Eemal lebas veel üks seljakott, ilmselt viimane. Ka selle võttis Leo üles ning see leidis oma koha teisel õlal. Nüüd oli sinna vaid telke vedelema jäänud. Leo mõtles, miks keegi tribuutidest, eriti üksiküritajatest, telgist ära ütleks, sest neid oli siin nii palju. Neil läks veel vähemalt ühte vaja - Ziv oli ühe juba võtnud, Terra oli ilmselt temaga koos, seega pidid Leo, Selina ja Emmy kas telki jagama või jäi kellelegi üksik telk. Ausalt öeldes ei kõlanud eriti ahvatlevalt. Pigem võis Leo mõlemad tüdrukud enda juurde võtta, kui nad nõus on. Soojem kah vist. Ta haaras paar telki käe otsa, nii palju, kui mahtus, ja vedas oma saagi Sarve juurde tagasi.

Nüüd olid kõik ülejäänud karjeristid selle võib-olla-aga-vist-ikka-mitte-laiba ümber ja Leonis tundis tahtmist silmi pööritada. Seljakotid ja telgid maha pannud, pidi ta juba ülejäänud telkide järele minema, sest keegi teine seda ei teinud, aga kuuldes, et Terra ja Emerald mõlemad häält tõstavad, astus ta igaks juhuks lähemale. Praegu ei olnud veel aeg üksteisele kallale minna. Teades, et Ziv ilmselt Terrat jälgib, astus Leo Emeraldile lähemale, valmis teda kas kaitsma või tagasi hoidma. Kui Selina nende tüli põhjuse kiirelt ja sõnatult kõrvaldas, hoidis Leo muiet tagasi. See oli vist õige tegu, isegi kui Emmy või Terra või mõlemad pahaseks saavad. Äkki peaks Leo hoopis Selina lähedusse hoidma?

Emerald ei jõudnudki Terra sõnade peale midagi vastata, sest juba tuli Selina, kes nende kahe tegemata jäänud töö enda peale võttis. Vihane Emmy teise ringkonna tüdruku peale kohe kindlasti ei olnud, sest talle pakkus rõõmu fakt, et vähemalt polnud Terra au endale saanud. Absoluutselt kõik, mida Terra ütles või tegi, tundus Emeraldile nii vastumeelne, et ta tahaks näitsiku oma kätega maha lüüa, aga selline variant ei ole praegu veel mõeldav. Saatnud Terrale veel ühe mürgise pilgu, pööras ta otsa ringi ja kõndis mõlemast naiskarjeristist kaugemale, jättes kolmhargi sinna, kuhu ta selle maasse löönud oli. Kui Terra tahab kakelda, siis tulgu aga, kuid Emmy siiski lootis, et neljandal on piisavalt palju mõistust järjekordse kokkupõrke vältimiseks. Nad peavad veel mõnda aega sõprust teesklema.

Terra kergitas üllatunult kulme, kui pisike blondiinike sinna kalpsas ja rõõmsalt oma jääkirve lamavale kutile pähe lõi. Neidis raputas halvakspanevalt pead ning vaatas hetke Zivi poole, nagu oleks Zivis pettunud. Seejärel surus neidis oma matšeete tuppe tagasi ning keeras laibale selja, hakates veel maas vedelevaid asju, mida nad ei vajanud, hunnikusse kokku korjama, et nad neile tule otsa paneks või mis iganes teeks, et neid asju enam kasutada ei saa. Põletatud metall muutub ju samuti nüriks ja kasutuks, seeda nad saavad sedasi allesjäänud relvad ka kahjutuks muuta suht.

Ziv kergitas kulme, kui tüdrukud vaidlema läksid, aga siis tuli juba Selina ja tappis poisi ise ära. Ziv pööritas lõbusalt silmi, kui nii Emerald kui Terra pisut pettunud tundusid. Aga ta astus ise ka eemale, et Kapitoolium laiba ära koristada saaks. Tema meelest ei olnud sellise uimase kuti tapmine küll eriline saavutus, aga oleks seda ka teinud, kui Selina poleks sekkunud ja teised neiud omavahel tõesti kaklema oleks läinud. Tõsiselt, selle elutu asja pärast? Nojah. Ziv astus edasi nüüd Küllusesarve juurde, et ta saaks aidata asju kokku tassida, nii palju, kui aidata oli.

Kõlas järjekordne kahuripauk! Kiskus juba pimedaks. Korraga kostus taevast piiksumist ja lagendikule langes viis pakikest, mida kandsid hõbedased langevarjud. Igal pakil oli number ja täht peal [1. L]; [1. E]; [2. Z]; [2. S] ja [4. T]. Karjeristid polnud ainsad, kes pakikese said. Ka metsa põgenenud nelja noore läheduses oli kosta tasast piiksumist ja Maconi ette maandus pakike [7. M]. Kõik karjeristid said omale päikeseprillid, mida oli mugav kanda, mida sai paelaga kaela riputada ja mis leevendasid mugavalt päikese peegeldumist lumelt. Macon, aga sai ravivat geeli.

Selina kergitas üllatunult kulmu, kui Terra lihtsalt eemale kõndis, kuigi oli neiu näost näha, et ta ei olnud sugugi õnnelik. Noh, vähemalt jäi ta praegu veel ellu, aga võib-olla peaks üritama Terraga siiski veidi rohkem läbi saada. Selina tõmbas jääkirve noormehe peast välja ning astus siis eemale, et Kapitoolium saaks laiba koristada ning tema ise relva puhastada. Kiirelt tõmbas ta lumega üle relva tera ning hakkas siis juba minema, et aidata teistel asju kokku korjata, kui käis ka kahuripauk. Päris kõle tunne oli, aga neiu surus selle siiski alla. Siis aga kostus piiksumist, mis sai tähendada vaid üht. Selina jälgis, kuidas pakikesed langesid, astudes siis neile lähemale, kui nad maapinnani jõudsid. Kiirelt leidis ta viie seast endale kuuluva ning avas selle uudishimuga. Päikeseprillid! Need tulid järgmisel päeval ilmselt väga kasuks, praegu aga hakkas juba hämarduma ja nad pidid kiiresti tegema, et veel enne kottpimedat Sarve juurest minema saada.

Leonis lasi kuuldavale kergendunud ohke, kui asi enam-vähem rahumeelselt lahenes. “Telke on veel päris mitu laiali, sealpool ilmselt mingit pisemat pudi ka,” ütles ta, osutades sinnapoole, kus ta veel käinud ei olnud, arvates, et ehk tahab keegi temaga asjade kokkutassimisel liituda. Ta tõstis seljakotid telkidest veidi eemale ning tõstis siis pea, mõistes, et ta pole kindel, kas alles peaks jääma üks telk või kaks. “Selina, Emmy, võtame kaks telki kolme peale või ühe?” küsis Leonis mõlema tüdruku poole vaadates. Ta jättis seljakotid esialgu puutumata, teades, et pärast saab asju sinna sisse koguda küll. Enne päris pimedat peaks aga Sarve ümbruse puhtaks saama.

Piiksumise peale tõstis ta pea ning saatis langevaid pakikesi pilguga. Kui need maha jõudsid, astus ta nende juurde, ausalt öeldes täitsa põnevil, et mis neile saadeti. Tema oma ei olnud raske leida, aga väga vahet ei olnudki, sest kõigi sisu oli sama: päikeseprillid, mis nendele päris kindlasti teiste ees eelise andsid. Leo ei suutnud rahulolevat naeratust tagasi hoida. Ta pani prillid ettevaatlikult pakikesse tagasi ja pani need siis ühte seljakottidest. Siis ajas ta end püsti, valmis järgmiste asjade järgi minema.

Ziv vaatas veel ringi, kortsutades natukene kulme, kui vaatas, kui palju seal toitu veel alles oli. Siis silmitses kutt magamiskotte, mis seal juures olid. Hmm. Kutt astus nende juurde, et need lahti kiskuda, ning võttis need väikesed kotid magamiskottide ümbert ära ja surus võimalikult palju toitu kõigi nende üheksa pisikese koti sisse. "Need võtame ka kaasa," muigas kutt, kui need välja viis, et kõik ikka näeks ja kaasa ka võtaks mõne neist. Ka oma seljakoti oli ta sinna toetanud nii kauaks, kuni nad seal veel on ja pakivad.

Vahepeal olid saabunud ka need niiöelda abipakikesed ja Selina oli juba enda oma avanud. Päikeseprillid. Ziv otsis enda oma ka üles ning avas selle, muiates, kui ka tema päikeseprillid sai. "Kasulik," muigas kutt omaette, kui need jope taskusse libistas. "Aga me peaks nüüd minema hakkama, seega olge nunnud ja võtke oma asjad enne, kui me päris pimedasse jääme." Kuigi neil olid ka taskulambid ja pealambid olid vist ka kottides olemas. "Ja süütame selle jama siin põlema."

Eriti mingeid asju enam kokku tassida polnudki. Kui pakikesed tulid, leidis Terra endaomagi ning muigas, kui ka tema päikseprillid sai. Neidis vajutas musi oma sõrmedele ja saatis õhusuudluse taevapoole. Ta oli nii tänulik, et ta oli saanud omale päikseprillid. Neidis riputas need endale kaela, jope alla ning viskas pakikese hunnikusse, mille nad põlema panid. Zivi utsitamise peale võttis Terra ühe tikupaki, sealt hunniku tikke välja, tõmbas need kõik põlema ja süütas magamiskotid, mis selle pisikese hunniku otsas olid. Õnneks võttis sünteetiline riie külmast hoolimata mõnusalt tuld ja neil oli nunnu lõke seal. "Lähme nüüd, ma arvan, et sinna hõredamate puude poole?" pakkus Terra sinna suunas noogutades. Ta astus oma asjade juurde ning sättis endale seljakoti kenasti selga ja võttis siis paar improviseeritud toidukotti ka enda kanda. Kuna neis polnud ainult kuivtoit vaid ka konservid, olid need parajalt rasked.

Ziv muigas lõbusalt, kui Terra selle hunniku kõik põlema süütas. Tubli tüdruk! Ziv kergitas endale ka oma seljakoti selga ning sättis seda pisut enne, kui oma kirka haaras ja ka mõned toidukotid. Toitu oli ometi vaja. Kõik, mis mujale ära ei mahtunud, panid nad põlema. "Võib küll jaa, sinna vist ei läinud eriti inimesi," noogutas Ziv, kui Terra pakkus, et võiks hõredamate puude vahele minna. Nad ei pidanud end üleliia varjama ka, selles suhtes, et keegi neid nagunii tõenäoliselt ei ründa. Seega nad vist ei peaks isegi kindlalt valvet tekitama.