61sed Näljamängud!

Terra oli küll öösel üsna vastumeelne selle seksi suhtes olnud. Mis mõttes nad teevad midagi sellist seal, kui neid filmitakse koguaeg? Aga Ziv suutis ta ära moosida, et nad saavad siis mingit head nodi ja no, Terra väga tahtis kindaid saada. Selliseid mugavaid, mis relvade käes hoidmist ei segaks ja samas sooja annaks. Seega ta nõustus ja ei saaks just öelda, et see halb oleks olnud. Oo ei, väga hea oli ja andis mõnusalt sooja ka. Nad jäid Ziviga rahulikult alasti teineteise kaissu tuttu, aimamata, et midagi halba võiks juhtuda, et keegi neid reeta võiks. Uni oli nii sügav ja magus, et nad isegi ei pannud tähele, kui keegi nende telgis öösel käis ja nende asjades tuulas. 

Heas soojas kaisus oli mõnus hommikuni magada. Keegi neid äratama ka ei tulnud öösel. Neidis virgus alles siis kui Leonis õues vanduma hakkas ja ärkas alles seejärel kui kutt nende telki tuli ja teatas, et Emerald läinud oli. "Mida?!" küsis Terra uskumatult. See oli mingi halb nali eks? Neidis puges magamiskotist välja kohe, kui Leo lahkunud oli ja riietas end kiirelt. Enne kui ta telgist välja jõudis kiirustada, märkas ta, et tema seljakoti lukk on lahti ja ta võis vanduda, et tema seljakott oli öösel kinni. Neidis soras koti lägi. Ta veepudel oli läinud. "Kuradi!" käratas Terra tigedalt ja tuulas Zivi ootamata ka kuti seljakoti laiali, pildudes nende asjad telgi põrandale. Zivi asjad olid alles. Seda, palju talt toitu läinud oli, ei osanud Terra öelda, aga veepudel oli kadunud. See veepudel, mis hoidis vee külmumast! Terra ronis tigedalt telgist välja ja marssis puu juurde, kus ta kolmhark oli... Ainult, et seda polnud enam. Terra vaatas hetke ehmatusega puud, ta süda jättis koguni löögi vahele, neidis tõmbus näost kaameks. See oli tema relv!! Tema lemmik relv! Tüdruk vaatas tigedalt ringi, marssis ümber puu, aga kolmharki polnud kohe kindlassti kuskil. "Kuradi lits!" röökis Terra üle metsa. "Ma löön su maha raisk!" röökis Terra maruvihasena ning ronis tagasi telki, et oma matšeete võtta. Ta oli nii maruvihane praegu. Veri neidise soontes kees ja käed värisesid sellest kui vihane ta oli. Veepudeli oleks ta veel andeks andud, aga mitte kolmharki!

Ziv isegi ei mõelnud sellele, et võib juhtuda, et Emerald neid reedab. Seega ta magas rahulikult terve öö, selle üle ka väga imestamata, et ta nii kaua magada sai, eksole. Ilmselgelt. Ta hakkas virguma siis, kui Leonis telgi ukse avas, eeldades, et tullakse äratama, et valves olla, aga ei. Leonis teatas, et Emerald on läinud. "Mida vittu?" küsis Ziv silmi hõõrudes. Mis mõttes läinud? Ziv puges ka magamiskotist välja, kui Terra seda teinud oli, riietus kiiruga ja ronis telgist välja, et näha Terrat juba raevutsemas. "Ta võttis midagi?" küsis Ziv, kui nägi laiali loobitud seljakotte, ning siis märkas ta, et Terra nägi, et tema kolmhark oli kadunud. Zivil olid relvad ja muu pahn alles, nagu ta aru sai. "Rahu, rahu," ütles Ziv paluvalt, kui Terra tahtis telki minna. "Me ei tea, kui kaugel ta juba on. Aga me läheme talle järgi, eks?" ütles Ziv Terra kätest kinni võttes, et neiu ei läheks telki jumal teab mis relva tooma. Matšeetet siis ilmselt. Aga kurat, miks Emerald sedasi tegi? Okei, lähed minema, aga nahhui ta sellest kolmhargist kaasa vedas? Ise ei oska seda kasutadagi!

"Rahune ise, türa küll!" käratas Terra maruvihsena Zivile, endal silmad peas põlemas. Ta väänas oma käed kiirelt lahti ja tõukas Zivi õlgadest endast tugevalt eemale, et kutt teda uuesti kinni ei rabaks. Aga enam ei tormanud ta tagasi telki vaid marssis nende laagriplatsil ringi. Siis märkas ta seda kirjakest, mis nagu mõnitus seal lumel oli. "SA IGAVENE SITAPEA!" röökis Terra metsapoole, teadmata praegu isegi kuhupoole Emerald läks ja kas neidis teda üldse kuuleb. Teda isegi ei huvitanud, tal oli vaja röökida neidise pihta ja veel parem oleks kui ta saaks Emeraldi maha tappa! Veriselt! "Leonis!" röökis Terra nüüd maruvihasena, sest kellegi peale pidi end välja elama ju. "Ta on sinu ringkonnakaaslane, see on sinu süü, raisk!" röökis Terra maruvihasena ning marssis Leonise ja Selina telgi poole. Ta lööb Leonise maha siis, raisk!

Roman oli üks hetk Marca vaikselt üles äratanud ja koos sättisid nad magamiskotid kenasti valmis. Muidugi ühendas ta magamiskotid kokku üheks mõnusaks asemeks, kuigi Marca algul vastu puikles. Nagu ikka. Aga Rome veenas tüdrukut, et sedasi on soojem ja mis kõik ja viimaks saidki nad oma pessa end sätitud, Romani käed kindlalt neiut enda kaisus hoidmas.
Hommikul ärkas ta selle peale, et tõusev madal päike puude vahelt sirama hakkas. Õues oli harjumatult mõnus ilmja üldse oli sedasi lihtne ära unustada, kus nad parajasti olid. Marca magas alles ja Roman naeratas endamisi, jälgides neiu rahulikku hingamist ja ingellikku näoilmet. Sedasi oli ta päris armas, kui ta Romani peale parajasti ei pahandanud. Noh okei, ta oli muidu ka armas. Roman vajutas õrna suudluse Marca laubale ja kohendas haaret neiu ümber, sulgedes samuti silmad, et viimsed õndsad hetked veel seal mõnusasi lesida.

Mirena pilutas silmi kui ta eemal liikumist nägi ning enne kui ta iseennast peatada sai, lennutas ta oma noa sinna teele ja metsast kajas talle vastu vaikne piiksatus ja tütarlaps jooksis koheselt selle suunas. Ta oli kuidagimoodi saanud jänese ühe viskega maha nottida ning see tekitas temas nii üllatust kui ka heameelt. Looma üles võtnud ja noa välja rebinud, puhastas ta viimase lumes ja pani selle tagasi taskusse. Olgu, ta oskas süüa küll teha, kuid sellises olukorras kus ta praegu oli, ei julgenud ta eriti riskida tule tegemisega, ent ta pidi seda tegema varem või hiljem. Tal oli nälg ning antud hetkel tundus ta täiesti üksinda olevat. Seega, andes alla soovile midagi hamba alla saada, leidis ta puude vahel väikese varjatud koha, kus tule alla teha ning seejärel hakkas ta oksi korjama. Muidugi ei tulnud see tal esialgu eriti välja. Tema sõrmed olid kanged ning tal läks umbes viis tikku enne, kui leek üldse oksi järama hakkaski. Siis hakkas ta tule ääres looma nülgima.

Mõne aja pärast, kui ta oli ennast piisavalt soojendanud ja looma ära praadinud (ning igaks juhuks kotti varuks pannud mõned tükid), oli ta sunnitud ööseks peatuma seal samas. Nautides tule soojust ja täis topitud kõhtu, pugeski neidis magamiskotti.

Hommik saabus ehk liiga kiiresti ja oli aeg taas teekond jätkata. Laagriplatsi ära koristanud ja igasugused jäljed jahist, tulest ja nülitud loomast varjanud, alustas ta taas oma igavese teekonnaga.
Edasi liikudes kadus Mirenal juba ajataju. Ta kustutas vahepeal janu süües lund, kuid see ei aidanud eriti. Ta vajas tõelist vett, või teed, või midagi, mis tõesti toimiks. Kuid vinguda ta ei saanud. Siiamaani oli tal päris luksuslik elu olnud.
Rühkides kaua nii edasi, märkas ta viimaks eemal mingisugust kuma valguses. Oli väljas juba tõesti valgeks läinud? Ta ei olnud seda tähele pannudki, kuid korraga hakkas süda tema rinnus lööma ja Mirena võttis taas noa oma taskust välja ning lähenes nii vaikselt kui võimalik valguse allikale. Peagi märkaski ta tuld ja selle lähedal omanikku, kes üritas magamiskotis sooja saada. Mirena hiilis talle lähemale, tuli silmadelt vastu peegeldumas ning korraga asetas ta jahinoa poisi kõrile.

"Ära liiguta," soovitas ta sosinal, hääl kähe. Ta vaatas ringi, kuid teisi jalajälgi ei paistnud seal olevat. Oli noormees üksinda? Tundus küll nii.
Tappa ta igatahes poissi ei tahtnud. Veel mitte see tähendab. Mirena ei olnud eluski kellegi verd valanud (muidugi välja arvatud see jänes) kuid kui olukord seda nõudis, siis ta võis veel ühe erandi teha.

Ausalt öeldes oli Leo veidi kartnud, et Terra tema süüdistamiseks mingi viisi leiab - eelmisel aastal oli esimene ringkond ju koos ülejäänute vastu pööranud - aga ta oli lootnud, et Terra seda viga ei tee. Nüüd pidi ta siis selle verejanulise pilgu ette astuma. Selinale veidi äreva pilgu heitnud, astus Leonis taas telgist välja, matšeete maha jättes. Kui Terra näeks, et ta relvaga välja tuleb, oleks mingi verine sündmus kindel. Kuuldes Terra süüdistust, sai ta ka ise samuti vihaseks. "Minu süü?" küsis ta vaikselt, mis oli tema puhul ohtlikum kui karjumine. "Kui mina oleks sellest midagi teadnud, oleks Emerald siin või surnud, Terra," lisas ta, näol külm ilme. "Ma pole hull, et ma tal minna oleks lasknud." Ta käed kippusid pisut värisema, sest Terra oli niimoodi tõesti hirmuäratav, aga sellest hoolimata seisis Leonis kindlalt tema ees ja pigistas käed rusikasse. "Tõesti tahad mulle kallale tulla? Ma olen temaga aastaid koos treeninud, me oleme põhimõtteliselt parimad sõbrad, ja ta keerab mulle mõne päevaga selja. Kui sa arvad, et sina oled vihane, mõtle, kui väga mina ta praegu lihtsalt ära kägistada tahaks," lõpetas ta kibedal toonil. "Kui sa tahad selle liidu kohe ära lammutada, lase aga käia." Ta mõtles kiirelt läbi, kui kiiresti ta matšeete kätte saaks, kui Terra ikkagi rünnata otsustaks. Ilmselt saaks hakkama. Siiski lootis ta, et Emeraldi lahkumine neid kõiki kohe laiali ei kisu.

Terra peatus veidi ootamatult. Ta ei osanud eeldada, et Leonis kohe telgist välja ronib ja tema vastu seisab ning kaitsepositsioonile asub. Neidis kuulas kutti, vihane pilk endiselt silmis ja mitte ainult vihane, sealt peegeldus ka verejanu. Miski loomalik justkui sädeles Terra silmades ja kohati võis tunduda, et kuigi ta on viisakalt vait ja laseb Leonisel seletada, kisub ta talt juba mõtteis silmi peast. Tegelikkuses neidis siiski kuulas kutti, raev temas, aga kasvas. "Esimene ringkond on täis mingeid kuradi usse ja argpükse! Sa treenisid temaga aastaid koos ja sa ei osanud ette näha, et see kuradi libu jalga laseb?" karjus Terra ikka vihaselt. Oli ütlus, et koer, kes haugub ei hammusta, aga Terra puhul ei saanud selles ütluses nii kindel olla. Neidis astus ahvardava sammu Leonise poole. Kutt oli temast oma 20cm pikem ja ilmselt umbes 15kg ka raskem, aga Terrat see muidugi ei heidutanud. Neil kummalgi polnud relvi käepärast, Ziv ju ei lasknud Terrat enne telki matšeetele järgi minna, aga kaklust see tingimata ära ei hoidnud.

Ziv ohkas raskelt, kui Terra Leonise kallal tõmblema läks, jälgis neid hetke, aga siis kehitas õlgu ja hakkas enda ja Terra kotte taas kokku pakkima. Varsti olid asjad korralikult ära pandud ning ta läks telki, et magamiskotid lahti võtta ja siis korralikult kokku panna. Siis pani ta ka telgi kokku ja seal olevad relvad asetas kottide juurde. Või noh, Terra matšeete. Zivi matšeete oli tal ikka vööl ja kirka pani ta ka vööle. Ziv pakkis telgi kokku ja suunas pilgu kisavale Terrale. "Kas keegi tahab süüa ka või me lihtsalt läheme otsime selle reeturi jäljed üles ja lähme talle järgi?" küsis Ziv endale kuivatatud liha pakki võttes, et sealt üks riba võtta ja see endale suhu pista.

Eelmine õhtu möödus Maconile ja tema liitlastele küllaltki sündmustevaeselt, sest häirima neid ükski tribuut ei tulnud. Mängujuhtki ei paistnud nende vastu eriti huvi tundvat. Ei teagi, kas see on hea või halb märk. Kui kamp oma toidu söödud sai, oldi veel mõnda aega üleval, kuni temperatuur väljas järsult langes ning saabus aeg telki ümber kolida. Taas võttis Macon endale kaissu oma ringkonnakaaslase, kelle läheduses ta end ehk liiga mugavalt juba tundma oli hakanud. Selle üle, et tal kohutavalt külm oleks, Macon kurta ei saanud, aga öösel väljast kostuvad hääled muutsid poisi murelikuks, laskmata tal korralikult magada. Hundiulg kostus kaugelt, aga krabiseva heli põhjustaja tundus olevat lähemal. Paar korda käis poiss öö jooksul ka laagriplatsi ümbrust kontrollimas, kuid ei leidnud midagi. Uinuda õnnestus Maconil alles mõned tunnid enne hommiku saabumist, aga ometi oli ta jälle esimene, kes valguse saabudes end urust välja ajas.

Kuna kõik teised magasid veel õndsat und, pidi Macon endale mingi tegevuse leidma, sest üksi passimine polegi talle enam nii meeltmööda kui tavaliselt. Otsustanud vaadata, kas öö jooksul äkki mõne loomake Silveri lõkse üles pole leidnud, lahkus noormees laagriplatsilt. Kaugele ta küll minna ei kavatsenud, kuid viskekirves oli kutil ikka kindlalt käes – seda ei jätnud ta enam kunagi maha. Maconil läks natuke aega, et meelde tuletada, kuhu kohta lõksud üles seatud olid. Ühe asukohta mäletas ta suurepäraselt, aga teises polnud enam nii kindel. Liikunud veel ligi sada meetrit edasi, märkas Macon viimaks ühte neist, ja tundus, et sinna oli tõesti üks loom öö jooksul oma tee leidnud. Ja see polnud enam jänes, vaid mitu korda suurem loom. Metskits. Rahulolev naeratus näol, liikus Macon püüniseni, et loom sellest välja tirida. Päris mitu minutit tuli tal pusida, enne kui selle töö tehtud sai. Kitse kohta polnudki elukas väga suur, kuid ikkagi tunduvalt raskema kaaluga kui mõni jänkukene. Nüüd jäi veel üle tänane saak laagriplatsile vedada, millega Macon samuti toime tuli. Selle aja jooksul, kui kutt ära oli, polnud keegi veel ärganud, mistõttu tuli noormehel üksi ka lõkke süütamisega tegelema hakata, nii et tegevusest tal puudust ei tekkinud.

Emerald ei saanudki kaua omaette mõtiskleda, mida karjeristid tema lahkumisest arvata võivad, sest õige pea jõudis tema kõrvu vihase Terra hääl, mida saatsid kõikvõimalikud sõimusõnad ja tapmisähvardused. Hulluke vist märatses seal telkide juures praegu. Emmyl aga oli siin üksinda päris lõbus olla ning naer kippus vägisi peale tulema. "Ma olen siin! Tule ja püüa kinni!" hüüdis Emerald täiest kõrist vastu, mõistes alles paar sekundit hiljem, et see polnud vist kõige targem tegu, vaid puhas lapsikus... ja hulljulgus. Meelitab niimoodi igasugust soovimatut rahvast endale lähemale. Samas vahet polegi, sest siia pidama jääda neidis niikuinii ei kavatsenud. Vähem kui minutiga korjas ta oma kodinad jälle kokku, et edasi liikuda. Terra kolmharki aga neidis endaga kaasa vedada ei kavatsenud, sest tal oli juba piisavalt hea relvastus olemas. Kolmhargi jaoks leidis ta ideaalse koha enda tehtud urukeses ühe suure ja tiheda kuuse all, ajades sinna veel lund ka tublisti peale, et kellelgi ei tekiks võimalust relva leida. Missugune huvitav algus kolmandale päevale!

Selina oli nõustunud teisena valvekorra enda peale võtma ning sellega nende vestlus oli ka lõppenud. Õnneks jõudsid kütid peagi tagasi ja varsti said nad juba kõhud täis süüa ja siis juba magama minna. Võrdlemisi hea tujuga puges Selina korralikult Leonise kaissu, ning kuna seal oli hea ja soe siis jäi ta ka praktiliselt kohe magama. Eks see lumes sumpamine oli korralikult väsitanud ka.

Selina ei ärganud ei Leonise väljumise ega ka tema vandumise peale. Küll aga ärkas ta siis, kui Leonis uuesti telki tagasi tuli, taustal lisaks noormehe teatele ka Terra karjumist kuuldes. Midagi oli valesti ilmselgelt, aga Seliel läks veidike aega, enne kui ta pildi kokku pani. Miks Terra ja Leonis üldse üleval olid? Miks teda valvama ei olnud kutsutud? Ta mõtles veel kord Leo sõnadele ning taipas alles siis. "Mida?" küsis ta uskumatult. Emerald läinud? Kuhu ja miks? Kui eelmisel hommikul oli talle nii reaalse võimalusena tundunud, et Ziv ja Terra on jalga lasknud, siis praegu ei tahtnud ta Emmy kadumist enam uskuda. Kui Leonis telgist väljus uuesti, Terra hääl hirmutavalt lähedal ja ähvardavana kõlamas, pani Selina endale võrdlemisi kiiresti välisriided selga ning võttis siis juba ka nende magamiskotid koost lahti ja pakkis kokku. Lina arvas, et kauaks nad siia ei jää ja seega oli parem ruttu tegutseda. Ta võttis oma seljakotist veepudelist kaks lonksu ning väljus siis ka lõpuks telgist. Ohates vaatas ta Terrat ja Leonist, samas lootes, et need kaks päris kaklema ei lähe, aga ta teadis, et temal ei ole seal midagi teha. Ziv oli eemal ja pani telki kokku, seega otsustas Selie ta eeskuju jälgida ning läks tagasi sisse, et nende selja- ja toidukotid välja tõsta. Ja noh, muidugi ka ta jääkirves ja Leonise matšeete. Seejärel võttis ta telgi koost lahti ning pakkis ka selle ilusti kokku. Ta sõi ka ise veidike kuivatatud liha, mis jäi sellele maitsvale jäneselihale kahjuks nii palju alla. Tema poolest oleksid nad võinud sama hästi ka liikuma hakata, kui Leonis ja Terra just süüa ei taha.

Leonis silmitses Terralt külmalt, kuigi neiu pilk oli selline, et ta võiks Leo tükkideks rebida. Neiu järgmise süüdistuste peale tahtis Leo Terrale virutada, aga lootis endiselt asja vereta lõpetada. "Käi perse, Terra," ütles ta madalal ja vaiksel häälel, vihast peaaegu vappudes. "See, et Emerald jalga lasi, ei tähenda, et mina mingi sitakott oleks ja kuhugi minema tormaks. Raisk, ma ütlesin sulle, ma ei teadnud, et ta jalga tahab lasta, ma oleks ta kohapeal maha löönud, kui ta seda kuskilt otsast välja näidanud oleks." Ta muigas kergelt, kui Terra talle lähemale astus. Isegi kui tal tagasi astumiseks ruumi oleks, poleks ta seda teinud. "Kui ma mingi reetur pussy oleks, poleks mina ka enam siin. Aga ma jäin, sest ma ei kavatse teile nuga selga lüüa ja parem oleks, kui sa sellest nüüd ruttu aru saaks." Ta tahtis veel midagi öelda, võib-olla ka Zivi toiduküsimusele vastata, aga kuulis siis Emeraldi häält kusagilt hüüdmas. Tõsiselt, oli ta oma aju öösel ära külmutanud või? "Ma ei kavatse teda kinni hoida," ütles ta Zivile, teades, et Terra tahab ilmselt sinnapoole tormata. Leonis ei tahtnud tema teele ette jääda. Ausalt öeldes tahtnuks ta pigem samuti Emeraldile järele minna, aga ta polnud kindel, kas suudaks Emeraldi tappa, kui asi selleni jõudma peaks.

Terra kuulas Leonist, pilk ikka tige. Aga ta ei pidanudki mõtlema, kas ja mida ta kutile vastu nähvab, sest Emeraldi hääl tõmbas tema tähelepanu. Terra keeras end hetkega ümber ja püüdis kiirelt tuvastada, kust suunast hääl tuleb, päris ummisjalu ka jooksma ei saanud hakata. Neidis marssis Zivi juurde, rabas oma matšeete ja köievöö, mille ta kiirelt endale peale kinnitas ning tõmbas seljakoti selga. "Lähme! Või jääte siia?!" käratas Terra vihaselt ning tõmbas oma matšeete tupest välja. Savi, et Emeraldini jõudmine võis päris tükk aega veel võtta, ta tahab valmis olla, kui ta teda näeb. Ta veristab selle eide sinna metsaalla tühjaks! Terra hakkaski marssima suunas, kust hääl tuli ning näigigi õige pea jälgi lumel, midamööda ta kiirelt minema hakkas. Söögist tüdruk ei hoolinud.

Ziv kortsutas kulme, kui Emeraldi häält kuulis. Kas tšikk tahtiski surma saada või? Aga Ziv tõusis püsti, kui Terra tema juurde marssis ja seal ikka tige oli. Ja tema oli lootnud, et öine seks rahustab teda pisut. Ju siis mitte. Aga samas oli põhjust tige olla kah. "Lähme, teepeal sööme," ütles Ziv käskivalt. Ta tõmbas endalegi koti selga ning sammus siis Terrale järgi, asjad seljas. Tema ei lase Terral üksi sinna minna. Kutil oli käes ikka tema liharibade pakk ja ta näris neid asjalikult, aga kõndis Terraga samas tempos, et temast mitte maha jääda.

Selina ei uskunud väga oma kõrvu, kui Emeraldi häält kuulis, ta oleks ilmselt arvanud, et ta on hulluks läinud, aga tundus, et teised kuulsid seda ka. Ta tajus, et ilmselt peavad nad nüüd kohe minema ka, seega pani ta endale koti selga ja haaras ühte kätte oma jääkirve ja teise oda. Ta oleks võib-olla veel söönud, aga kahjuks ei olnud tal käes vaba ruumi, seega ta oli oma kuivatatud liha juba ära pannud, kui kiire sammuga Zivile ja Terrale järgnes, samas jälgides, et Leonis ka ikka järgi jõuaks. Ei ole vaja, et Ziv ja Terra nüüd väga palju eemale ära tõttaks ja nende liit seetõttu veel rohkem lahku läheks.

Tundus, et Terra ei viitsigi enam karjuda, sest midagi muud Emerald järgnenud vaikusest järeldada ei osanud. Või ta lihtsalt ei kuulnud enam midagi, sest oli liikunud liiga kaugele. Äkki haarabki Terra sõnal sabast ja tuleb teda otsima. Neljanda hullust võis kõike loota. Ilmselt on ka ülejäänud seltskond vihane. Mitte et neidis ise praegu enda peale tige ei oleks. Keset metsa niiviisi räuskamine oli halb idee, aga viha, ülbus ja mässumeelsus ajas Emeraldi mõnikord täiesti segi: ta ei suutnud tajuda ohtu ega midagi. Kes nood karjeristid enda arust on, et tulevad ütlema, mida Emmy tegema peab? Terve elu üritati neidisele pähe taguda, et areenil tuleb tal teiste karjeristidega võimalikult kaua kokku hoida, kuid mitte keegi ei küsinud, kas näitsik tahab ka seda. Aga ei tahtnud. Ja ei tee seda. Areenil ei saa Emeraldi enam keegi käsutada. Kui vaja, tõstab keskmise sõrme püsti ja saadab kas või terve Kapitooliumi pimedasse kohta.
Jalajälgedest, mida lumel näha võib, oli Emmy küll teadlik, aga ta ei uskunud, et kellelgi neist tema leidmiseks suurt abi oleks. Ta liikus otse edasi, siis jälle kõrvale, pööras mitu korda ümber ja käis risti üle oma eelmiste jälgede, tekitades neid kõikvõimalikesse erinevatesse suundadesse. Lõpuks murdis ühe kuuse küljest kena oksakese ka, et sellega enda järelt kõik uued jäljed ära pühkida. Head otsimist neile.

Hommikul äratas Viola mingi karjumine, mis ei tundunud eriti kaugelt kostvat. Ta oli saju lõppemist oodates magama jäänud, enne kui oli jõudnud oma jänese ära küpsetada. Praegu ei julenud ta aga oma pesast välja pugeda, sest niivõrd lähedalt oli eriti vihaseid hääli kuulda olnud. Unesegasena ühekäeline tribuut sõnu eristanud polnud ning nüüd oli jälle vaikus maad võtnud. Ta keeras end uniselt oma magamiskotis, uurides oma peidupaika, üritades leida mõnda reetvat kohta. Tundus siiski, et möödudes ei saaks keegi aru, et selle tiheda kuuse all üks pisike plika peidus on. Tal oleks küll olnud julgust ning hakkamist kellelegi vastu seista, kuid enne tahtis Vi teada, kes end tema uru lähedale sisse on seadnud. Tüdruk vingerdas veidi ääre poole, piiludes puu alt välja, kuid näha polnud kedagi. Veidi niheledes seadis ta end mugavamalt sisse, oodates, et äkki ilmub varsti keegi silmapiirile. Oksad varjasid ta ilusti ära, kuid ohutuse mõttes tõmbas neiu kaitsevärvusega kapuutsi ka veel üle oma kartulikoorekarva kahupea.

Peale oma prae lõpetamist kadus rampväsinud viienda elektrik tagasi telki ning ülejäänud õhtu ning öö temast märki polnud. Kui ka teised magama tulid, ei ärganud Myles liikumise peale üles. Eelmine päev oli korralik väsitav seiklus olnud ning hoolimata sellest, et ta tavaliselt palju und ei vajanud, magas ta nüüd ligi kümme tundi, mis oli kaks korda rohkem, kui kodus. Ärgates märkas noormees, et telgist on kadunud vaid kirvemees, kaks tüdrukut nohisesid rahulikult. Kuningas patsutas oma traadirulli ning otsustas, et sellel on telgis ka turvaline koos ta muu elektroonikaga, mis kõik ilusti ritta oli seatud. Ta ajas end püsti ning väljus tühjade kätega, märgates kohe seitsmenda kutti suure saakloomaga. Pikk uni oli ka Mylesi ärritunud oleku ära viinud ning ta pahvatas sõbralikult: "Vau, kuidas sa selle elaja kätte said?" Viienda poiss polnud kunagi hirve näinud ja pidas teda rahumeelse imetaja asemel metsikuks kiskjaks. Seetõttu oli tema hääles kosta tunnustust ja vahest ka aukartust.

Emerald ei leidnud peaaegu üldse enam aega peatumiseks, vaid oli pidevas liikumises, kuna see on vaid aja küsimus, millal Terra koos oma kambajõmmidega välja ilmub ning ta üles leiab. Või siis see teine kamp, aga nood ei kujutaks ka mitmekesi Emmy jaoks eriti suurt ohtu. Ja äkki neid polegi enam nii palju. Karjeristidega oli paraku teisiti. Võib-olla ühe või kaks oleks Emmy võimeline maha võtma, enne kui ise võitluse käigus hukka saab. Nüüd, kus Emerald oli suutnud jälle kainet mõtlemist arendada, mõistis ta lõpuks, kui suure jama nii varajases faasis lahkumise ja Terrale vastu karjumisega endale tekitas. Sellest supist ta ilmselt eluga enam välja ei uju...
Püüdes surmamõtteid oma peas vaigistada, müttas Emerald läbi paksu lume aina edasi ja edasi, saamata aru, kuhu ta isegi minna kavatseb. Peaasi, et ta jõuaks võimalikult kaugele kohast, kust tuli. Või äkki peaks hoopis ringiga samasse kohta tagasi minema, sest vaevalt teda sealt otsida taibatakse? Kõlas nagu kaval plaan. Seda tasus üritada, kuigi Emerald polnud hetkel kindel, et ta üldse õiges suunas liigub. Umbes pool tundi oli Emmy edasi rühkinud, kui ta märkas platsi, kus oli vist kunagi lõket tehtud. Tuhninud lähiümbruskonna hoolega läbi, selgus, et kes iganes seal viibinud oli, on nüüdseks lahkunud. Või kujutas Emerald endale lihtsalt asju ette – ka see oli võimalik.
Möödus veel üle poole tunni, kui Emerald tundis, et enam ta samas tempos edasi mütata ei jõua, vaid peab endale väikest puhkust lubama. Oma jalutuskäiguga oli ta jõudnud Küllusesarvele küllaltki lähedale, aga ei plaaninud sinna kauaks jääda, kuigi tundus, et läheduses pole hingelistki. Avastanud korraga ühe kena tiheda kuuse, otsustas Emerald, et teeb sellest mõneks ajaks oma varjupaiga, aga kui tüdruk kuusele lähemale kõndis, märkas ta kerget liikumist. Ja see polnud tuul. "Kes iganes seal on, tule kohe välja. Ma püüan su niikuinii kinni," kõlasid Emmy vaiksed, kuid ähvardavad sõnad. Ühe viskenoa oli ta juba kätte võtnud, valmis sobival hetkel ründama. Kust oleks tüdruk pidanud teadma, et selle kuuse all peidab end plika kümnendast. Tema arvas, et tabab kohe üheksanda poisi või ühteistkümnenda tüdruku.

Kui Myles telgist väljus ja temaga ühines, oli Macon just lõkke põlema saanud ning istus parajasti selle ääres soojas. Noormehe kõrvu olid jõudnud ka vihased hüüded kuskilt metsa teisest nurgast, kuid ta ei pööranud nendele erilist tähelepanu, veel vähem kavatses kisendajaid otsima minna. Ega Macon täpselt aru saanudki, kes mida karjus, aga heli järgi tundus, nagu oleks mitu karjeristi üksteise vastu pöördunud. See kõlas tema vaatenurgast suurepäraselt. "Silver pani eile mõned lõksud üles ja üks neist leidis öö jooksul kasutust selle eluka näol," vastas kutt, pilk pöördumas lõkke lähedal vedelevale surnud metsloomale. Nüüd peaks looma muidugi lahti lõikama ja vardasse ajama. Sellest saaks nad kõik korraliku kõhutäie. "Muide, me ei saa enam kauaks siia jääda, vaid peame endale veel täna uue koha otsima. Me ei ole siin lähiümbruskonnas ainsad. Pealegi oleks vett vaja. Äkki on kusagil mõni veekogu – näiteks jõgi või järv."

Laurel kinnitas enda juuksed kõrgesse hobusesabasse, väljudes seejärel telgist, mida ta viienda tüdrukuga jagab. Öö möödus näitsiku jaoks üllatavalt rahulikult. Ka tema magas relv käes, olles valmis ründaja kõri läbi lõikama, aga õnneks seda polnud vaja teha, kuna need hääled, mis ümber laagri kostusid, jäid siiski kaugele. Vähemalt nii tema jaoks tundus, kuna ärgates olid telgist väljas pool kostuvad hääled rahulikud, andmata märkugi paanikast, nagu oleks keegi püüdnud neid rünnata või keegi oleks kadunud. Vaikselt telgiukse enda taga kinni pannud, sirutas Laurel end korraks, tuues kuuldavale vaiksed raginad seljas ja õlavöötmes. Ta polnud harjunud palja maa peal magama, mis siis, et külje all on ka lumi pehmenduseks. "Kellelgi on tegus hommik olnud," muigas neidis kergelt, silmitsedes Maconi juures lebavat surnud kitse. Võrreldes eilsega oli tüdrukul täna üllatavalt hea tuju. Isegi viienda poiss ei häirinud teda nii palju, samas kui eile oleks ta olnud nõus poisi keele välja lõikama, kuna tüüp oli lihtsalt liiga lärmakas tema jaoks. "Sellisel juhul peaksime mägede poole liikuma. Seal on kindlasti mõni liikuv veekogu. Samas on see päris korralik kõnnak," lausus kuuendik enda arvamuse välja, istudes Maconi juurde lõkke äärde maha, vaadates kord seitsmenda ja siis viienda poisile otsa.

Viola oli pidanud hoolsalt vahti, kuid paraku valel pool puud. Ta silmad olid suunatud tihedama metsa poole, kust enne hõikumine oli kostnud, kuid nüüd kõlas järsku liikumine hoopis selja tagant. Tüdruk võpatas päris korralikult ning seda värelust okstes ilmselt Emmy oligi märganud. Needes ennast maa põhja, hakkas Vi vaikselt tagasi puu sügavusse roomama, kui kõlas karjeristi hääl. Selle tundis tüdruk kohe ära ning kergenduslaine uhas üle ta keha. "See olen mina," sõnas ta rahunedes piisavalt kõvasti, et teine kuuleks ning asus usinamalt edasi liikuma. Väljudes peagi teiseltpoolt puud, lükkas endine lambakarjus kapuutsi näolt ning tõusis, et Emmyga vastamisi seista. "Kuidas sa mu üles leidsid?" uuris Viola. See küsimus oli tal peas olnud hetkest, kui karjeristi tuttavat häält kuulis.

Ah, et hoopis kirvenaine oli osav elukate maha saamises. Myles oli veidi pettunud, sest see blond talle eriti ei sümpatiseerinud. Üldse tundus, et kuninga läbisaamine tüdrukutega polnud just eriti hea. Macon oli vist ainus nende seltskonnas, kes teda sallis. "Mis asi see on?" päris poiss edasi, "Kas ta süüa ka kõlbab?" Ta kõht lasi kuuldavale valju korina, sest tema maitsva prae noolimisest oli möödas juba tubli tükk aega. Öine uni oli olnud hea, kuid ränkraske päeva järel oli Myles veidi siiani väsinud ning mõte edasiliikumisest kohutas teda. Ta jalad valutasid, ta käed andsid tunda ning nooruk oli kindel, et teised on siin ilusti puhatud saanud ning tahavad kohe edasi joosta, samal ajal kui ta ise sabas löntsib oma traadikera ja elektroonikahunnikuga. Nende juurde oli ilmunud ka see mõõganaine, kes eelmisel õhtul Mylesi ähvardanud oli. Kuna ta praegu poisist väljagi ei teinud, siis ärritus too veidi. "Tere, mina olen ka siin," sõnas ta üpriski torsis olekuga. Karjuma miski teda veel ei sundinud.  Hommikust hõikumist polnud viienda kutt samuti kuulnud, telgiseinad olid selle viimase kajagi kinni püüdnud. Ta ei teadnudki, et liigub ringi veel sama häälekais tribuute, kui ta ise. "Keegi on veel siin?" uuris ta, soovides teada, millest kirvemees seda järeldanud oli. Vee järele minek tundus siiski hea plaanina, sest Mylesi kuik kivas ning see vesi, mida ta ringkonnakaaslane eelmisel pärastlõunal lõkke korral oli soojendanud oli ammu otsas. Protsess ise oli hirmus kaua aega võtnud. Ta haukas endale maast suutäie lund ning võptas, kui selle külmus ta kurguga kokku puutus. "Otsime vett," nõustus saamatu tribuut uuesti neelatades. Jäine tunne ei tahtnud kuidagi kaduda. Mõte mägedest ei istunud viienda kutile üldse, sest esiteks on kõrgustes veel raskem liikuda ja teiseks oli tukaga tsikk just välja toonud fakti, et sinna on ilmatu pikk kõnnak.

Kui peituja enda urust välja ronis ja end neidisele paljastas, sai Emerald aru, kellega on tegu, ja toppis viskenoa tagasi kotikesse oma jalal. "Ma ei otsinudki sind. Sattusin sinu peale juhuslikult," vastas Emerald kaaslasele küsimusele, mõeldes parajasti ka sellele, kas ta peaks mainima, et on ühe suurema kamba eest jooksus. Veendunud hetk hiljem, et oleks mõistlik seda teha, hakkas Emerald rääkima: "Ma ei tea, kui palju sa juba kuulnud oled, aga lõin karjeristidest liiga vara lahku ja suutsin sellega endale korraliku jama kaela tõmmata. Tean, et oleksin pidanud sellega ootama, kuni meid vähem on, aga ma lihtsalt ei suutnud enam kauem nendega pead-jalad koos passida, eriti selle neljanda ringkonna bitchiga. Igatahes eeldan, et nad tulevad mind varsti terve pundiga otsima, nii et kauaks ma siia jääda ei saa. "

Küsimuse vastus sobis kümnenda tüdrukule hästi, sest ta oli hoolega oma jälgede peitmisega vaeva näinud ning see, et ta nii lihtsalt avastatud oli, muutis teda veidi murelikuks. Tõenäosus, et Emmy metsas just tema kuuske hoolikamalt vaadanud, oli niivõrd väike, et Viola arvas, et mängumeistrite käsi oli küll mängus olnud. Küllap olid nood arvanud, et saavad verevalamist areenil näha. Nende väikesest salaliidust ei saanud küll keegi teadlik olla. Ta otsustas oma mõtte ka uuele kaaslasele kuuldavaks teha: "Ega sa ei arva, et siin mängumeistrid su teed mõjutada ei saanud?"
Kuidas Vi oleks pidanud kuulma, et esimese tribuut suuremast kambast lahku oli löönud, ei saanud ta esiti aru, kuid siis meenus hommikused hääled, mis ta üles ajanud olid. "Su lahkumine oli mu hommikuseks äratuseks," muigas tüdruk mõrult. Ta nõustus, et Emmy oli üsna suure supi kokku keeranud, kuid endamisi oli rõõmus, et enam üksinda ei pidanud olema. "Mis tehtud, on tehtud," tõdes Viola, "Mina igatahes olen õnnelik, sest siin suures paksus laanes on üksi ikka päris kõhe olla." See öö olid hundid eriti valjult ulgunud, kuigi tal poleks olnud probleemi nendega vastamisi seista, siis mõte, et mingi kari tema kuuse ümber nuuskima ja kraapima tuleb, võttis seest külmaks küll. "Ma tulen sinuga kaasa, nii palju vast ikka aega on, et ma oma asjad pakkitud saan," lisas tüdruk veel, enne kui tagasi puu alla sukeldus. Ta keeras oma magamiskoti tombu rulli ning surus ümbrisesse, milles see enne olnud oli. Kiirelt kühveldas ühekäeline neiu selle koos oma viskenugade, poolikute toidupakkide ja imeliku sooja pakikesega seljakotti kraami juurde, mida veel sealt välja polnud võtnud. Välja roomates võttis Vi kaasa ka oma nülitud jänese. "Ega sul vett pole?" esitas lühike tüdruk veel ühe küsimuse. Tal oli lume söömisest juba ammu kõrini.