61sed Näljamängud!

Liha oli tõesti üsna paras ports nii et ka Romanil jäi tükike hommikuks järele. Ta oli siiski 12nda elanikuna vähesega harjunud ja toidu säästmine mustadeks päevadeks oli mehel veres. Areenil olidki kõik päevad mustad muidugi. Viimaks oli aeg end magama sättida ja Rome valmistas neile taas kaht magamiskotti ühendades mõnusa pesa. Marca tugevalt kaissu haaranud, jäi mees rahulikult lesima, silmitsedes taevasse ilmunud nägusid. Karjerist surnud? Ei tea, mis seal valesti läks.. Kahju, et nende tapjaid kohe teada ei saanud.
Viimaks vajus Rome õndsasse unne, millest ta ei virgunud ka siis, kui Marca ta kõrval siplema hakkas. Alles raputuste peale ärkas ta äkitselt, haarates esimese asjana relva järele ja jäädes unisel pilgul ümbrust vahtima. Viimaks silmas ka tema veidraid loomakesi, viies siis segaduses pilgu Marcale, kes ei tundunud temast rohkem teadvat. "Mis kuradi asjad need veel on?" küsis kutt suht ei kelleltki, ajades end magamiskotist välja ja astudes paar sammu loomade poole. Just kui testimaks, kas need taganevad või mis.

Kui nad valvejärjekorra kokku leppisid, leidis Macon, et oleks aeg telki ronida. Natuke und sai poiss endale lubada, enne kui Laurel teda äratama tuleb. Võib-olla pole seda vajagi, kuna tõenäosus, et Macon üldse magama jääb, ei olnud eriti suur. Noormehele ei meeldinud eriti mõte, et Silver nii kaua üleval passida kavatseb, kuid neidisega vaidlema Macon siiski ei hakanud. Äkki läheb ta tüdrukule öösel koguni mõneks ajaks seltsiks, kui uni kutti maha ei murra. Aga enne, kui Macon telki kadus, hakkas mängima Panemi hümn ning taevasse ilmus kaks nägu. Kümnenda ringkonna ühekäelise tüdruku surm Maconit ei üllatanud, aga et ka esimese ringkonna ülbik talle sealt vastu vahtis, tundus küll uskumatu. Kuigi tegemist oli järjekordse inimeluga, tundis Macon esimese ringkonna tüdruku surma üle isegi pisikest rõõmu, sest järjekordne karjerist oli läinud, mis tähendab, et neid tapamasinaid on ühe võrra vähem. Ja Maconi liidus on nüüd rohkem inimesi kui karjeristidel. Seda, et karjeristid vahepeal mõne nii-öelda andetu enda punti juurde võtsid, noormees ei uskunud.
Roninud peagi koos Silveriga nende kahesesse telki, haaras kutt tüdruku enda käte vahele, et neil oleks soojem magada. Kaua see "lõbu" neil aga kesta ei saanud, kuna jõe lähedalt hakkasid kostuma kellegi sammud, mida kroonis sulpsatus, justkui oleks keegi/miski oma tee vette leidnud. Loomulikult ajas Macon end kähku istukile, kobades oma kirve järele. Selle kätte võtnud, oli kutt varsti telgist väljas. Kaugele Macon siiski ei jõudnud, kuna talle kõndis vastu Laurel. Ka Juniper oli häälte peale pesast välja roninud. Aga tundus, et mängumeistrid olid neid jälle ninapidi vedanud. "Valehäire," vastas ta ise viienda ringkonna tüdruku küsimusele. Küll oli nõme, et neid sedasi lollitati. Samas krõbinat ja kahtlast häält edaspidi ignoreerima hakata oleks ka rumalus, sest just siis võib tegemist olla tõelise ohuga.

Ziv jälgis, kuidas Leonis ja Selina telki läksid ja naeratas, kui Terra tema juurde tuli. Noormees mässis käed tihedalt ümber tüdruku ja suudles teda pehmelt vastu. Mmh, kuidas tahaks temaga telki pugeda ja sooja teha. "Võta endale soojakotid kaissu, hakkab kiiremini soe," sosistas Ziv vaikselt neiule, kui too suudlusest eemale tõmbus. Ta jälgis pisut nukralt, kuidas neiu ära läks, jättes Zivi üksi sinna pimedusse. Kutt ohkas, aga sammus siis pisut eemale, et rahulikult jalutada ja ümbrust jälgida.

Laurel võpatas kergelt, kui Macon talle enne telke vastu kõndis, aga hinganud sügavalt sisse, taastus enesekindel ilme tüdruku näol. Haaret mõõga ümber lõdvestanud, pani tüdruk peagi mõlemad terariistad tagasi seljale. Käsi korraks rusikasse surunud, tuues liigestest kuuldavale raginad, sirutas neidis näpud uuesti välja ja kõndis Maconiga tagasi telkide poole. Keegi teine polnud veel välja tulnud, äkki nad ei pannud hääli tähelegi. Mylesi puhul poleks see eriti uudis. Tüübiga oli võimatu ühes telgis magada. Silver il käskis omal kohal olla ilmselt Macon, poiss paistis ikka eriti murelik olevat enda ringkonnakaaslase pärast. "Mängumeisteril on ilmselt igav. Minge tagasi magama, ma hoian silma peal ümbrusel," sõnas Laurel vaikselt, jälgides rohkem ümbrust, kui enda liidukaaslasi.

Macon noogutas, kui Laureli sõnu kuulis, sest praegu polnud tal tõesti siin rohkem midagi teha. Ilmselgelt ei meeldinud mängumeistritele mõte, et tribuudid öösel natukenegi endale und lubada saaksid. "Kui päriselt mingi jama peaks tekkima, otsi mind kiiremas korras üles. Ja sel juhul ka, kui sinu valvekord läbi saab," mainis noormees igaks juhuks ning kadus hetk hiljem tagasi telki, et uuesti magamiskotti Silveri kõrvale pugeda. Ennist oli Maconil telgist lahkumisega nii kiire, et ta ei jõudnud tüdrukut hoiatadagi, et too paigal püsiks, kuni olukorra tõsidus selge on, aga Silver taipas seda isegi, sest välja ta ju ei roninud. "Kõik on korras. Järjekordne mängumeistri trikk," tõi Macon kuuldavale selgituse, kuna ei teadnud, kas ringkonnakaaslase kõrvadeni jõudis info, mida ta varem Laureli ja Juniperiga jagas.

Pingviinipojad Romani ja Marca juures ei tundunud neid üldse kartvat. Pigem vudisid nad uudishimulikult Romanile vastu ja nokkisid tema jalanõusid ja sääri. Üks pisike vudis nende asjade juurde, leides seljakoti ja hakkas seda raevukalt toksima, et saada kätte söök sealt seest. Peagi liitus temaga teinegi pisike ja kolmas. Lisaks ilmus pisikesi pingviinikesi aina juurde. Suurem osa neist tundis huvi inimeste toidu ja asjade hävitamise vastu.

Samal ajal muutus kõik rahulikuks Maconi ja tema kamba juures. Vaid kerge tuuleiil kiusas õues olevat neidu, aga see polnud ka midagi hullu. Peagi ilmus, aga metsast välja suur hunt ja temaga koos veel teinegi ja kolmas hunt. Nood paljastasid kurjalt oma halbad, kui Laureli märkasid ja astusid ähvardavalt neiule lähemale.

Silver naeratas endamisi, kui Macon samuti telki puges. Tüdruk oli juba enda vammused seljast võtnud ja koos ühe soojendava pakikesega magamiskotti pugenud. Kahest tänase päeva jooksul surnud tribuudist oli Harry jaoks tuttav ainult kümnenda oma, kellega ta oli paar korda treeningkeskuses ühes punktis olnud, aga kordagi nad eriliselt palju omavahel ei rääkinud. Ka näitsiku jaoks oli esimese ringkonna neiu surm ootamatu ja pisut kummaline, aga selline see elu kord areenil on. Silver oli Maconi embuses korraks isegi silma saanud looja saata, kui jõe ääres kostusid korraga hääled. Täpselt nagu öösel metsas. Pidevalt oli kuulda kellegi samme, aga hääl oli ka ainukene, sest füüsiliselt pole kedagi kohal olnud. Kui Macon telgist lahkus, et asja uurida, tõusis neidis korraks istukile, haaras sõrmede vahele kirve, heites uuesti pikali, kuid haare enda relva ümber oli Silveril korralik. Tüdruk kuulis väljas kostuvat pominat, kuid ühtegi sõna tüdruk otseselt ei mõistnud, aga vähemalt olid need tuttavad hääled. Kuid sellegi poolest neidise valve ei kadunud kuhugi. Mingi hetk muutus õhk väljas vaiksemaks, mis muutis Silveri kergelt närviliseks. Aga kui Macon ükshetk telki tuli, hingas Silver vaikselt välja, avastades, et ta oli kõik see aeg hinge kinni hoidnud. Noormehe sõnade peale tüdruk noogutas kergelt, sirutades Maconi poole käe, et poiss enda kõrvale tagasi tuua.

Laurel turtsatas vaikselt. "Vaevalt ma otsima tulen, aga karjuda võin ikka," sõnas näitsik lõbusa muigega, mis tema suunurgad ülespoole tõstis. Pruunid silmad viivuks noormehele viinud ja Juniperile, pöördus tüdruku tähelepanu veel ühe korra jõele, mis oli vaiksem kui enne siia jõudes. Tundub, et sealt võis veel üllatusi oodata. Kui Laurel jäi taaskord üksinda, mõlemad telgid vaiksed ja pimedad, liikus neidise käsi seljale, võttes ühe mõõga kindlustunde saamiseks endale kätte. Kuuenda plika pilk liikus tähelepanelikult ringi, otsides märki võimalikust rünnakust või kellegi kolmanda kohalolekust, aga ei midagi. Kõik oli suhteliselt sama. Ainult tuul oli tõusnud. Mõõga korraks lumme torganud, tõmbas näitsik endale kapuutsi pähe, lükkas tuka uuesti sirgeks ja võttis terariista tagasi kätte, kõndides langenud puu juurde, millel Silver ennist istunud oli. Võtnud ka ise seal istet, jäi Laurel enda mõõka silmitsema, kuni ta kuulis uuesti hääli, aga need polnud kohe kindlasti sellised nagu ennist jõe ääres. Pruunid silmad metsa poole viinud, tõusis tüdruk kiirelt aga sujuvalt püsti, vaadates tõtt algul ühe hundiga, kuid kiirelt oli neid juba kolm. Vaikselt neelatanud, libises neidise teine käsi samuti enda seljale, võttes ka teise mõõga endale kätte. "Macon, Juniper, kutid, meil on väikene probleem," tõstis Laurel enda häält piisavalt, et liidukaaslased teda kuuleks. Äkki oleks ta ikka pidanud esimese vahetuse kellelegi teisele jätma.

Selina naeratas õrnalt ja rahulikult, kui Leonis oma käed ümber tema põimis, aga noormehe sõnad muutsid ta tõsisemaks. Selina ei teadnud, mida öelda. Sõnad tundusid kuidagi liiga intiimsed. Jaa, nad kaisutasid ja olid muidu lähedased, aga see oli kuidagigi seletatav, et sooja saada ja puha. Aga sõnad tundusid neid liigselt lähendavat. Selina teadis, et lõpuks jääb ainult üks neist ellu, kui jääb ja ta ei saa noormeest endale liiga lähedale lasta. Ta teeks sellega lõpuks ainult endale haige, sest ei olnud eitatav, et võib tulla hetk kus ta peab ise noormehe tapma. Loodetavasti siiski mitte, aga Selina ei tahtnud liigseid riske võtta. Niigi oli areenil raske. Kogu see arutelu viis ta selleni, et ta lihtsalt vaatas hetke Leole silma, üritades pilgu hoida võimalikult mõistva, ning suudles siis noormeest pehmelt, ennast talle veelgi lähemale surudes seal magamiskotis. Loodetavasti saavad nad rutemini sooja ka.

Laureli sõnade peale korraks naerma hakanud, pidi Macon endale tunnistama, et tema otsimine telgist oleks tõelise hädaohu korral liiga aeganõudev tegevus. Karjumine tundus tõepoolest parema variandina. Sellegipoolest lootis Macon, et tänase öö jooksul keegi neid ründama ei tule. Pikutanud Silveri kõrvale, jõudis Macon vaevalt ringkonnakaaslase uuesti endale kaissu haarata ning tüdruku otsaesisele ühe musi vajutada, kui temani kostus Laureli hüüd, mis andis märku, et jama ongi lahti. Hetkegi raiskamata oli noormees taas püsti, võttis oma kirve ning kadus telgist, andes käeviipega Silverile märku, et too vähemalt esialgu ei järgneks. Kui ongi mõni vaenlane, kavatses Macon teda telgi lähedusest eemale hoida. Hea, et noormees ei jõudnud veel lahti riietuda, sest muidu läinuks tal tublisti rohkem aega. Telgist väljunud, märkas Macon peagi, milles on probleem. Kolm hunti. "Kui me kas või ühte ründame, on teised kohe kallal," sõnas noormees vaikselt, kuid oli teadlik, et palju neil aega pole. Hunte oli Macon koduringkonnas ennegi näinud ning neid eriti ei kartnud – väljaarvatud lapsepõlv –, aga liiga julgelt ka rapsima hakata ei tasunud. Mine tea, mis tüüpi hundid need siin on.

Juniper hingas kergendunult, kui kuulis, et vähemalt veel pole neil reaalset ohtu. Samas tahtis ta ka silmi pööritada - muidugi oli Mängumeistreil vaja neid kiusata. Nojah, ilmselt polnud nad päeval kõige huvitavamad olnud, nüüd tuli neile siis tegevust anda. Laureli sõnade peale neiu noogutas kergelt, puges telki tagasi ning jõudis juba uinuda, enne kui Laureli häält kuuldes taas silmad lahti lõi. Ta kohmerdas magamiskotiga veidi, kuid mõni hetk hiljem oli ta telgist väljas, mõõk käes. Ta tardus, kui nägi, millega Laurel silmitsi seisab. Üritades hirmu kontrolli all hoida, nihkus ta sammhaaval Laurelile lähemale, nähes silmanurgast ka Maconit lähenemas. Ta vaatas huntidele otsa, mõõk tõstetud ja kurgus klomp, ning oli nüüd juba tänulik, et esimesena valvata ei tahtnud. "Midagi peame me ju tegema," ütles ta Maconi sõnade peale, hääl vaevu sosinast valjem. Vaevalt et hundid siia tõtt vahtima tulid. Nüüd oli inimesi ja hunte vähemalt ühepalju, aga Juniper kahtles sügavalt, et ta üksi hundist jagu saaks.

Kui Juniper ka varsti kohale tuli, muutus nende seis huntidega võrdsemaks. Kolm kolme vastu oli parem kui kaks kolme vastu. "Jah, muidugi peame tegutsema. Aga kõik korraga. Igaüks võtab endale kindla hundi äkki?" pakkus noormees, sest tal ei tulnud midagi paremat praegu pähe. "Mina võtan näiteks selle," jätkas ta, näidates aeglaselt vaba kätt tõstes eluka poole, kes oli paremalt vaadates esimene. "Aga ma ei tea, kas oodata, kuni mõni neist lähemale tuleb, või neile ise kallale minna," jäi Macon kõhklevaks. Ta ei olnud hundiga kunagi silm silma vastu sattunud. Kaugelt nägemine ja taganemine oli teine asi. Need siin aga ootasid võimalust tribuute rünnata. "Pai, kutsu, mine nüüd koju" nende puhul ei toimi.

Kuigi Leonis oleks tahtnud, et Selina midagigi öelnuks, mõistis ta neiu vaikust. Leo mõistis, et peaks ka ise nende vahele selgemad piirid looma - kuigi praegu oli Selina talle toeks, oli väga tõenäoline, et mingil hetkel pidid nad teineteise vastu võitlema, ja selle hetke pärast ei tohtinud Leonis endale Selinasse kiindumist lubada. Ta naeratas Selinale veidi jõuetult ning suudles teda vastu, teda veelgi lähemal hoides. Nüüd hakkas kehal küll soojem, aga sisimas mõistis ta nüüd veel paremini, et kuidas iganes Mängud ka ei lõpeks, on tema lõpuks üksi, ja Leol hakkas külmem kui varem. Masendus, mis Emeraldi surmast saati tema peas ringi oli luuranud, hiilis nüüd, kui Leonis seda argiste tegevustega peletada ei saanud, jälle lähemale, ja pimedus võimendas emotsiooni veelgi. Ainsaks võimaluseks painavate mõtete eest pääseda oli Selinale keskenduda, kuigi ka see oli ohtlik. Leonis suudles tüdrukut veidi kirglikumalt, endale korrutades, et vähemalt praegu polnud ta veel ihuüksi.

Selina sai aru küll, et ta Leonise tuju oma tegevusega ilmselt just rikkunud oli, aga ta teadis, et otsus on tehtud ja, et see on õige. Siiski ei olnud tal soojuse vastu midagi, peale järjekordset pikka päeva külmas lumes, seega suudles ka tema Leonist kirglikumalt. Kui ta asja liiga tõsiselt ei võta, siis väike show ilmselt ei tee paha, mõtles Selie Leole veel lähemale liibudes ning käsi noormehe t-särgi alla paljale seljale libistades. Suudlus muutus aina kirglikumaks ja selle vastu ei olnud neiul küll midagi.

Leonis jätkas Selina suudlemist, olles tänulik sellele suminale tema peas, mida see tekitas. Neiu käed olid veel veidi jahedad, kui need Leonise seljale libisesid, ning Leo liibus Selina kehale lähemale. Leonise ühe käe sõrmed sasisid Selina juukseid ning teine käsi libises neiu pihale. Leonis suutis veidikeseks mõtetes valitsevast jamast natuke eemale rabeleda, aga teadis, et kogu show'd ta ei publikule ega Selinale pakkuda ei suudaks. Nii eemale ei osanud ta ennast rebida. Neiu tema käte vahel oli küll ilus ja Leonis juba teadis, kui hea temaga magada on, aga praegu ei suutnud ta end seda tegemas ette kujutada. Muremõtetest painatud meeleheiteseks polnud lahendus - ja eriti ahvatlev ka mitte - ja see oli ainuke, millega Leonis praegu hakkama oleks saanud. Leo ei tahtnud Selinale valesid ettekujutusi anda, seega tõmbus ta hetkeks neiu huultest eemale. Selina juustes olnud sõrmed libisesid üle tüdruku põskede. "Kas sulle sobib, kui me... kaugemale ei lähe?" küsis ta vaikselt.

Selina naeratas õrnalt läbi suudluse, kui Leo ta juukseid sasis. Kogu see tegevus aitas päevasündmused unustada ning neiu ei tajunud väga ei seda, et nad metsas oleks, ega ka muud nende ümber. Kirehoos libistas ta oma käe Leonise seljalt juba kuti rinnale, kui too järsku eemale tõmbus. Noormehe sõnade peale neiu näoilme tardus, kuigi kerge naeratus, aga nüüd enam mitte väga siiras, oli endiselt tema huultel. "Loomulikult," suutis ta siiski pomiseda. Ta oli juba nii valmis olnud ja järsku jõudis talle uuesti kohale, kus nad täpselt on ja mis toimub. Ettevaatlikult, et oma käitumisega Leonist mitte väga häirida, tõmbas ta oma käe noormehe särgi alt välja ning sättis ennast noormehest veidi rohkem eemale kerra. Magamiskotis oli küll võrdlemisi soe võrreldes muuga, aga siiski tajus ta külmust enda ümber nüüd rohkem. "Head ööd," sosistas ta tasa ning sulges silmad. Mõttes luges Selina kolmekümneni ning pööras siis Leole selja. Ta sai mõnes mõttes noormehest aru, aga samas oli selline käitumine noormehe poolt ka ebameeldiv. Alles siis, kui oli saanud külge pöörata, lubas Selina oma näoilme vabaks, ilmselgelt oli see pettunud, kuigi arvestades, et väljas oli pime, ei oleks Leo võib-olla ennegi seda märganud. Neiule endalegi üllatuseks voolas üksik pisar üle ta põse ning olles silmad sulgenud ja hoolimata oma väsimusest, ei suutnud neiu ikkagi koheselt magama jääda.

Leonisele tundus, et Selina oli sellise sündmuste käigu peale veidi pettunud ja ausalt öeldes tundis Leo end selle pärast veidi halvasti, aga ta ei leidnud, et peaks vabandama, et neiuga kaugemale minna ei taha. Ta polnud oodanud, et Selina temast täitsa eemale tõmbub - teda suudelda oleks Leonis vist terve öö võinud - aga samas ei saanud ta ka Selinat süüdistada. Niipea, kui nende kehad enam kokku polnud surutud, hiilis külm nii väljast- kui seestpoolt jälle ligi. Kuna Leo polnud kindel, kas Selina on pahane või mis, ei suudelnud ta see kord Selinat laubale. Ta vastas neiu sõnadele samaga, kuigi tema hääl tahtis kurku kinni jääda. Talle tundus nüüd, et ta tõukas Selina endast eemale, ja hetkeks oli ta justkui halvatud, teadmata, mida teha. Selina keeras selja, mille peale Leonise meeleheide veel süvenes, ning olles veel mõne hetke kahelnud, pani ta käe Selinale ümber. Ta mõistis, et tegi seda üsna isekatel põhjustel, aga vähemalt oli Selinal ehk jälle soojem. Ja kui talle ei meeldi, võib ta Leonisele nätaka anda - ikkagi parem kui siin lamada ja põdeda, et mida Selina tahab. Leonis muigas veidi kibedalt, kui ta mõistis, kui sajaprotsendiliselt ärkvel ta praegu oli. Ta lootis, et kui see natuke ebameeldiv olukord Selinaga mingi lahenduseni jõuab, suudab ta magada, muidu pole temast järgmisel päeval mingit kasu.

Silver sulges silmad, suul õrn naeratus, kui Macon tüdruku uuesti enda embusesse tõmbas ja tema laubale musi vajutas. Nõnda poisi kaisus olles ei tundunudki Areen nii igav ja jube, peaaegu nagu kodu, nende armas seitsmes ringkond. Aga korraga oli noormees tema juurest juba kadunud. Silver kortsutas Laureli sõnade peale kergelt kulme, tõustes istukile, kirves kindlalt näppude all. Kauaks ta aga telki ei jäänud. Miski oli valesti, ta tundis seda ning näitsiku sisetunne reeglina ei eksi. Vaikselt endale vammused tagasi selga pannud, väljus ka tema telgist. Tüdruku neelatus oli valjem, kui ta tahtis seda olevat. Hundid. Nendega on näitsik kodus ikka kokku juhtunud, kuna nad elavad täitsa metsaservas, aga see ei tähendanud, et viimased tüdrukule ka meeldiksid. Haaret kirve ümber kindlamaks muutnud, sirutas neidis end sirgeks, kõndides teiste liidukaaslaste puhul. "Kellelgi tuld on?" võis Silver küsimus irooniliselt kõlada, aga kogemused on näidanud, et hundid ei salli tuld.

"Ma arvan, et esimesena rünnata oleks hullus," sõnas June pingsalt nende vastas seisvaid hunte silmitsedes. "Nad on ilmselt vägivaldsemad, kui neile kallale minna." Tal polnud tegelikult huntidega peaaegu mingit kogemust - ta teadis, mis nad on, ja seda, et neist tuleks eemale hoida - aga see mõttekäik tundus loogiline. Tema oleks ka kurjem, kui keegi teda esimesena ründaks. Juniper tahtis juba Maconilt küsida, kus Silver on - Macon võis ju tahta teda kaitsta, aga neil kõigil oleks ohutum, kui võitlejaid rohkem oleks - aga siis märkas ta silmanurgast neiut samuti neile lähenemas. Neiu küsimuse peale hammustas June mõtlikult huulde. "Kottides on tikke, aga ma pole kindel, kas sellest piisab, ja ma kahtlen, et millekski muuks aega on," ütles ta neiu poole pilku pööramata. Ta ei julgenud hetkekski nende ees seisvatest loomadest eemale vaadata; isegi pilgutamine tundus ohtlikuna.

Ham oli ääretult tänulik neidisele söögi eest. Ja uue tule. Kui nad olid söömise lõpetanud, oli ilm jälle pimedaks läinud. Peagi olid ka päeval hukkunute näod taevas. Kaks. Ham mõtles korra kui kaua läheb tal, et sinna ilmuda. Isegi lõkke ääres oli jahe. Lõke oli väike, et mitte liialt tähelepanu äratada ja päris lõkkesse istumine oleks ju kindel surm olnud. Tuli välja, et neil polnud Mirenaga paljust rääkida. Muidugi ei olnud kutt päris kindel, kas ta laused, mida ta ütles, ka täiesti seosetud polnud. Talle tundus, et mõelda oli järjest raskem. Pea valutas, igalt poolt oli külm ja ta varbad olid täiesti tundetud juba.

Ajaviiteks võttis ta värvilised pakid jälle kätte ja proovis neid pigistada. Järsku läks see soojaks peos. Need pakikesed andsid sooja!! Ham naeris vaikselt ja näitas neid ka kaaslasele. Ta pistis endale pakikese põue ning tundis siis vaikselt, kuidas ta väga aeglaselt üles sulama hakkas. Üsna ruttu jahtus aga ta elevus maha, sest ta oli üsna kindel, et keegi jälgib neid ja kõnnib ümber nende. Just täpselt tule poolt tekitatud valguseringist väljaspool. "Hei," pomises ta aeglaselt "Kas ma kuulen luulusid, või siin on keegi?" küsis ta vaikselt tüdrukult. Mees võpatas kui ta nägi ka varju endast mitte väga kaugel, mis tähendas, et see keegi oli ta selja taga? Kuid ei, ei olnud kedagi. Ta küll ei tahtnud seda öelda, kuid "Kas sa arvad, et me peaksime lõkke ära kustutama?"

Kui Roman üles ärkas, viis Marca viivuks pilgu kutile. "Ma ei tea, aga ma loodan, et nad pole mürgised või midagi," lausus ta. Talle ei meeldinud eriti mõte, et nooruk neile lähemale astus, sest ta ei teadnud ju sedagi, kas need loomad olid ohtlikud või mitte. Nunnud jaa, aga nad võisid vabalt ju näkku hüpata ja silmad peast välja toksida. Ei maksa nii julge nendega olla. Beebielukad siblisid neile lähemale, nii et neidis ajas ennast aegamisi püsti, tõmmates endaga samal ajal oda kaasa. Nii igaks-juhuks. Kui üks nende asjadeni jõudis, ei läinud Marcal reageerimisega kaua ja ta juba oli seal, et kott enda kätte rapsida. Selle ajaga olid aga juba teised ka juurde tulnud, mistõttu ta nüüd nende pehmete loomakeste sees oli. "Ma arvan, et targem oleks asjad võtta ja kaduda," lausus ta, kui ennast loomade seast välja vingerdas ja magamiskotti kätte saama läks.

Selina ohkas kergelt, tundes Leo kätt enda ümber, aga ei liigutanud ennast ega öelnud midagi. Natuke soojem oli, ja ära ajama ta seda kätt kindlasti ei hakanud, aga samas kui ta tavaliselt oleks selle peale noormehele rohkem kaissu pugenud, siis praegu ta seda ei teinud. Lina kartis, et ta võttis kogu seda asja liiga südamesse, aga nüüd polnud enam midagi teha. Nii palju, kui seda tuju üldse siin areenil olla sai, oli see nüüdseks läinud ja neiu oleks lihtsalt võimalikult kiiresti tahtnud magama jääda, mis aga üldse ei õnnestunud kuidagi. Selie tõmbas käeseljaga üle oma põse, sest see üksik märg jutt tõmbas kohe nimelt külma ligi, ning sättis seejärel käed ilusti pea alla justkui padjaks. Selle käigus ta ikkagi mõne millimeetrikese liikus Leole lähemale, aga rohkem ta ei suutnud.

"Päris armsad teised," muigas Roman, olles samas üsna üllatunud, et taoline lause tema suust kõlas ja mitte neiu poolt. Aga no naljakad olid need loomad. Üsna julged ka. Armsad olid nad muidugi ainult seni, kuni nad nende asjade kallale läksid. "Ouou, ei saa neid.." manitses Rome loomakesi, lükates mõned pingviinikesed jalaga eemale ja haarates maast magamiskotid, rullides need siis kiirelt enamvähem korralikult kokku, et need ka kotti saaks panna. "Arvatavasti küll jah," nõustus Roman neiu plaaniga. Neil endal oli niigi sööki vähe, polnud vaja veel nende veidrate loomakestega ka jagada. Hetkeks viis ta pilgu ka ümbruses olevatele puudele. Vajadusel saab nende otsa ka ronida.

Leonis rahunes veidi, kui Selina teda vähemalt päris eemale ei ajanud, aga kuna nende vahele jäi päris mitu sentimeetrit, mida polnud seal veel ühelgi ööl olnud, ei paranenud poisi tuju eriti. Ta oleks tahtnud Selina lihtsalt kaissu võtta, aga aimas, et tüdrukule see ei meeldiks. Leo lebas tükk aega tühjusse vaadates ja tema mõtted hoidsid teda justkui mingis transis. Üksinduse tunne tuli jälle tagasi - ta mõistis, et on koos peaaegu võõrastega, kellest vähemalt kaks on tema peale vähemalt natuke pahased. Kuidas ta pidi jaksama niimoodi edasi võidelda? Ei, raisk, eluisu ei tohtinud tal otsa saada. Isegi kui keegi tema kaaslastest talle enam sõnagi ei ütle, on ta nende kõrval nii kaua, kuni võimalik. Ta pigistas Selina ümber pandud käe rusikasse ja ohkas samuti vaikselt. Talle meenus, kui lõbus tal Selina ja Terraga treeningkeskuses oli olnud, ning natuke valus hakkas. Nad kõik olid vaid paari päevaga justkui kokku varisenud, ja praegu tundus, et siis sõlmitud sõprussuhted ka.

Selina lamas veel üsna tükk aega niimoodi vaikselt. Magama ta jääda ei suutnud, mõtteid oli liigagi palju ja nüüd see tüli, kui võis nii öelda, Leonisega ka veel. Kui ta oli alguses tõsiselt pettunud ja veidi isegi solvunud olnud, siis nüüdseks valdas teda puhas jonn, aga Selina oli piisavalt kangekaelne, et vähemalt mõnda aega mitte järgi anda. Kui ta aga pärast pikemat lamamist endiselt magama ei suutnud jääda, nihkus ta Leonisele lõpuks siiski lähemale, rõõmuga tundes kuidas soojus mööda ta keha laiali jookseb. Soojusega tuli ka veidi und tagasi ning kui Lina lõpuks mõtteid natukenegi blokeerida suutis, vajus ta rahutusse unne, tundes puudust igaõhtusest, kuigi nad olid ainult mõne päeva alles areenil olnud, suudlusest laubale.