61sed Näljamängud!

Terra naeratas kergelt ning suudles pehmelt Zivi huuli. "Aitäh sulle," sosistas neidis ning kaisutas kutti, pugedes talle võimalikult lähedale. Neidise kehatemperatuur polnud sugugi langenud, pigem tõusnud ja nüüd käis ta pea juba ringi ka. Ometi oli tal endiselt külm. "Miks siin nii kuradi külm peab olema," sosistas tüdru nukralt. Miks tal ei võinud juba soe hakata?

Selina naeratas pimedas õrnalt, kui Leo ta kaissu võttis. Nii oli juba üsna soe, päris jahedaks oli vahepeal läinud. Selie kahtles veidi, kas ta peaks midagi ütlema või tegema või mitte. Veider oli niimoodi vaikides kaissu pugeda lihtsalt, aga samas oleks ta tahtnud vist magama jääda. Õrnalt pööras ta end veidi rohkem Leo poole ja suudles noormeest õrnalt. Seejärel puges ta noormehele rohkem kaissu ning sulges silmad, siis juba võrdelmisi kiiresti uinudes.

Selina suudlus tuli Leonise jaoks veidi üllatusena, aga see üllatus oli üle mõistuse meeldiv. Ta suudles tüdrukut õrnalt vastu ning naeratas, kuigi ta polnud kindel, kas Selina seda nägi või ei. Ta põimis käed tugevamalt ümber tüdruku ning mõne hetke pärast suudles tüdrukut ka laubale. Leo näole kerkis taas naeratus ning noormees sulges silmad. Mõne aja pärast vajus ka tema sügavasse unne.

Ziv ohkas vaikselt Terra sõnade peale ja raputas pead. "Ma ei tea, miks. Su nahk on nii tuline," ütles kutt vaikselt. "Sa oled ilmselt haigeks jäänud, aga ma ei saa sinna mitte midagi teha," sosistas Ziv nukralt. "Sa pead lihtsalt püüdma magama jääda. Ma olen siin, kuni sa ärkad. Proovi, kas sa suudad tuttu jääda." Ziv suudles pehmelt tüdruku huuli ning tõmbas teda endale lähemale. Uni ravib ka ju ometi pisut. Aga ravimeid neil siin polnud ja see oli jama.

Roman Marcelo wrote:

Roman küll keerutas end korra, et Marcale pilk peale visata, aga pööras siis pilgu tagasi enda ette. Kael jääb kangeks sedasi. See oli ikka paras õnn küll, et nad teineteise otsa koperdanud olid. Üksinda oleks seal puu otsas maruigav. Enda nime kuuldes viis mees taas pilgu Marca poole, vajudes siis mugavalt laiale puuoksale selili, et neidu paremini näha. Või pigem oli ta poolistuli, sest oks kaardus pisut ülespoole. Päris mugav. Küsimuse peale viis ta pilgu alla pingviinidele, taipamata ilmselgelt mingit sügavamat tähendust selle taga. "No ma ei usu, et nad kaua seal passida viitsivad. Mõned tunnid ehk," oli poiss enda arvates optimistlik. Sellele ta ei mõelnudki, et nende eludest jutt võis olla.

Kuulnud Romani vastust, kortsutas Marca kulme, sest kutt oli täiesti valesti aru saanud. "Mkm, see ei ole see, mida ma mõtlesin," lausus ta, üritades tüvele kuidagi veel lähemale saada, aga see ei õnnestunud väga. Külm hakkas seal oksa peal ja ausaltöeldes oleks ta hetkel kaissu tahtnud. "Ma mõtlen nagu.. üldse.. kui kaua meil üldse jäänud veel on. Siin. Areenil. Elus," seletas ta pisut kohmakalt, sest talle ei meeldinud, kui ta pidi taolisi mõtteid täpsustama. Ta isegi ei teadnud, kust äkitselt see mõte tuli, kuid see siiski tuli ja kuna Roman oli seal, siis sai too ka seda kuulda.

Ka Roman ajas kulmud kortsu, püüdes välja mõelda, mida neidis siis mõelda võis. Tema jaoks oli jutt küll üheselt mõistetav. Korra viis ta pilgu alla, et näha, mis need loomakesed seal tegid, ning siis tagasi Marcale, kes nüüd oma mõtteid pisut lähemalt selgitas. "Aah.. No. Ma eelistan elada üks päev korraga. Kurat seda teab, äkki see oks annab järgi ja ma lõpetan kahe sekundi pärast loomasöödana," muigas mees. Ta ei osanud arvatagi, kui kaua mängud veel üldsegi kesta võisid. Kui kõik rahvas ühte punti korraga kokku sattus, oli ju minutite küsimus, kes võitjana välja tuleb. Samas kui nad kaua areeni eri otstes ringi tuiasid, võis mitu päeva mööda minna enne kui järgmine surm tuleb. Kuigi Mängumeistrid vast korraldavad juba varem miskit.

Marcale ei meeldinud Romani vastus, kuid ilmselt ta midagi paremat ei saanudki sealt. Kutt võttis kõike ikka nii kergelt ja paistis pidevalt muretu olevat. Isegi siis, kui nad olid jääkülmas õhus, puu otsas, all ootamas verejanulised pingviinid. Kas talle tõepoolest ei olnud siiamaani kohale jõudnud, et nad päriselt ka surevad ära? Võib-olla ta lihtsalt ei tahtnud sellele mõelda.. Marca igatahes oli aina rohkem sellele mõtlema hakanud. Ta oli varem täiesti kindel endas olnud ja ei kartnud surma mitte üldse, aga nüüd.. Neidis hoidis enda pilku jalgadel, kõigutades neid aegamisi edasi tagasi. "Ma ei taha surra," lausus ta vaikselt, olemata kindel, kas Roman üldse kuulis teda või mitte. Aga ta päriselt ei tahtnud. Äkitselt leidis ta, et kõik tema probleemid võiksid saada lahenduse.

Eks see tulenes Romani eluviisist, et ta ei mõelnud pikalt ette. Isegi ringkonnas ei saanud ta kunagi kindel olla, kas teda järgmine päev ongi. Kaevandused polnud kõige turvalisemad kohad ja siis oli veel see pidev nälg ja muu jama.. Ta oli lihtsalt iga päeva lõpus õnnelik, et selle üle elas ja kui kõht näljast ei valutanud, oli päev eriti korda läinud. Aga sellele ta tõesti eriti ei mõelnud, et ta sealt areenilt üsna kindlalt eluga ei pääse. Või noh, päris kindlalt. Kui see tema teha on, võidab Marca.
Neiu vaikse lause peale viis Rome pilgu tema poole ja naeratas pisut nukralt. Aeglaselt, et mitte maha potsatada, ajas mees end püsti ning, mõnest tugevamast oksast kinni hoides, sättis end Marca kõrvale istuma, jalad teine teisel pool oksa, millel tüdruk pesitses. "Sa ei sure. Ma ei lase," sõnas mees kindlalt, võttes tüdruku näo taas enda käte vahele. Mingit vahet polnud tunda, neiu nägu ja tema käed olid samamoodi jääkülmad. Aga ta oli nii lähedal, et mees nägi pisikest pilvekest, mille neiu välja hingamine põhjustas. Ja mõtlemata sellele, et kui Marca talle äsab, siis ta lendab puu otsast alla pingviinisöödaks, suudles Rome neidu õrnalt.

Kõigi vaatajate rõõmuks lasti kenasti eetrisse, kuidas Macon ja tema kamp vapralt huntidega võitleb Lisaks näidati Romani ja Marca juures olevaid pingviine. Ka seda näidati, kuidas Leonis ja Ziv kaks tribuuti tapsid.

Õhtu jäi rahulikuks viimaks. Vaid pingviinid Romani ja Marca juures jäid paigale, plagistasid oma nokkasid ja tegid aeg-ajalt kriiskavaid hääli, aga ei näinud alla andvat ega lahkuvat.

Terra ohkas raskelt ning nohises tasa. Ta vastas suudlusele pehmelt. Tema keha värises ikka Zivi kätevahel edasi. Neidis püüdis tutu jääda. Tõesti püüdis, aga kuidagi raske oli. Und üldse ei tulnud. Või vähemalt talle endale tundus, et und üldse ei tulnud. Mingil hetkel haarasid elavad ja ootamatud unenäod ta siiski endasse. Neidis suutis täitsa sügavalt tuttu jääda.

Silver noogutas kergelt, pöörates enda pruunid silmad lahkuvalt viienda ringkonna poisilt tagasi Maconile. "Sul ja Laurelil on seda tõesti vaja. Loodetavasti on seda ikka piisavalt," lausus näitsik, unustades isegi mainida enda vigastust. Tema ringkonna poiss polnud neid nagunii veel näinud ja kuna see polnud nii tõsine, kui teistel liidukaaslastel, siis polnud vaja seda ravivat geeli raisata. Tõmmanud jopeluku kõrgele üles, peitis tüdruk nõnda vähemagi märgi verest kaelal või särgil, mis tal jope all oli. "Me peaksime tagasi minema, enne kui too sõber paari uue sõbraga tagasi tuleb," sõnas Harry, pöörates enda pilgu Maconilt üles telkide poole. Täna ei saa nad kohe kindlasti valvet unustada.

"Enne teada ei saa, kui üle ei vaata," kehitas Macon õlgu, sest ta ei olnud enam üldse kindel selle geeli täpses koguses, kuna polnud purki juba mitu päeva seljakotist välja võtnud. "Aga sinuga on kõik korras? Ühtegi ohtlikku haava pole?" tahtis poiss teada, kuna teadis, et Silver mõtleb alati pigem teiste kui enda peale. Selles mõtted olid nad Maconiga sarnased. "Jah, lähme. Mida muud meil siin ikka enam teha on," nõustus kutt ringkonnakaaslase sõnadega. Praeguseks oli  jälle rahulikuks jäänud, aga mine tea, kuna mängumeistrid neid jälle kiusama tulla kavatsevad. Maconit huvitas, kas nad kiusasid täna teisi tribuute samamoodi nagu nende kampa, aga seda ei kuule ta ilmselt kunagi.

Möödusid õudust täis tunnid areenil. Alles siis kui tasapisi valgemaks hakaks minema, paterdasid pingviinid laiali. Nende jäljed viisid põhja ja lääne poole. Mets jäi rahulikuks, temperatuur hakkas tõusma ja läks aina valgemaks ja valgemaks. Varajastel hommikutundidel oli temperatuur -15 kraadi. Kuldne päikesevalgus piilus läbi puudelatvade ka paksu metsa vahele.

OT: Kes veel aru ei saanud, siis hommik on.

Marca oli valmis juba protseteerima, kui Roman seal veel ukerdama hakkas, sest seda kukub ta sealt veel maha. Kuid siis tuli nooruk hoopis tema juurde ja neidis sättis ennast nii, et kutt ikka kenasti ära mahuks. Ta silmitses Romani, ütlemata midagi, kui too tema näo kätevahele võttis. Kuulnud lause ära, neelatas ta korra, sest klomp tahtis kurke tekkida. Pagan küll, praegu polnud õige aeg olla emotsionaalne. Kuid ta oli selle endale ise toonud, kui oma väikese aususeavaldusega lagedale tuli. Suudlus loomulikult üllatas teda, kuid hetkel ei tahtnud ta enam ringkonnakaaslasele äsada ja paar salvavat sõna öelda. Ta suudles teda pehmelt vastu, libistades käe poisi kaelale. Peagi tõmbus ta aga eemale, jättes siiski nendevahelise vahemaa väga väikeseks. "Aitäh," sõnas ta sosinal, kui Romanile otsa vaatas, vajutades seejärel ühe musi talle laubale. Peale seda tõmbus ta veel rohkem eemale, et kutiga kohad vahetada - nüüd jäi Roman seljaga vastu puud, nii et Marca sai seljaga vastu teda toetada ja poisi käed endale ümber tõmmata. Polnud küll parim magamisasend, kuid see oli hetkel parim variant seal puu otsas.

Ka Romanil oli natuke veider Marcat sellisest küljest näha. Muidu nii sõjakas plika ja nüüd järsku mõtles morbiidseid mõtteid. Aga eks see areen mõjus sedasi. Rome oli nii valmis olnud mingiks halvemat sorti reaktsiooniks, et korraks läks pea mõtetest täiesti tühjaks, kui Marca suudlusele vastas. Või siis oli asi lihtsalt selles, et noh.. ta suudles kedagi, kellest ta reaalselt hoolis ka. Enamasti polnud Rome väga püsisuhtetüüp. Ta polnud isegi üheöötüüp. Pigem nagu.. paar tundi ja see ya never tüüp. Aga see armas neiu mõjus talle kuidagi teisiti.
Mehe mõistuse riismed naasesid peakolusse alles siis, kui Marca eemale tõmbus ja Rome silmad avas, et pilk neiu omadele viia. Tänusõnade peale naeratas ta kergelt, sosistades vastuseks: "Iga kell."

Ettevaatlikult ronis ta neiu selja taha, sättides end puuoksale istuma, selg vastu puutüve. Roman pakkis lahti ka ühe magamiskoti ja tegi selle luku täitsa lahti, et see tekina neile peale laotada. Kui nad end kenasti sisse said sätitud, tegi Rome veel kindlaks, et neiu käed ka soojas oleks ning sulges siis silmad. Ta jäi küll ärkvele, aga silmi võis puhata ikka. Roman oli üsna harjunud öösiti üleval olema, sest ringkonnas tegi ta tihti ka sel ajal tööd. Kaevanduses vahet pole, mis kell on. Ühtmoodi pime on ikka. Ja ta ei tahtnud riskida sellega, et keegi neid öösel ründab või nad niisama puu otsast alla kukuvad.

Üks hetk oli Rome siiski kergelt tukkuma jäänud ja ärkas mingi vaikse heli peale. Nagu keegi kõnniks.. Pilku ümbrusele viies nägi ta, et pingviinid läksid minema. Lõpuks!! Väljas oli ka pisut valgemaks läinud, aga päike oli alles üsna madalal nii et ju oli kell vähe. Roman sättis magamiskotti Marcale paremini peale ja sulges taas silmad, jäädes seekord isegi sügavamalt magama.

Selina edasine uni oli küll rahulik ja sügav, aga siiski ärkas ta hommikul võrdlemisi vara. Leonise kaisus oli hea soe ja hetkeks mõtles neiu, et jääbki sinna kuniks noormees ärkab. Siiski ei olnud tal püsivust ja Leo oli ilmselt väga väsinud, oli suhteliselt hull päev tal siiski eile olnud, seega otsustas Selie, et ei sega teda oma vähkremisega seal ja läheb välja. Õrnalt tegi ta noormehe põsele musi ning puges iis magamistkotist välja, et õueriided selga panna. Oli tunda, et on küll külm, aga siiski soojem kui öösel. Väljas tervitas teda päike, mis neiu näole naeratuse tõi. Niimoodi hommikul vaikuses oli siin metsas isegi rahulik ja sai hetkeks mõtted Mängudest minema saata. Selie võttis viimased kaks lonksu oma veepudelist, mille ta telgist kotist kaasa oli haaranud ning võttis siis oma oda, et veidi ringi jalutada nende laagripaiga ümbruses. Kaugele ta minna ei kavatsenud, seega jääkirve jättis ta maha. Kergelt spiraalis jalutas ta ümber nende laagriplatsi, jälgides, et telgid liialt ta pilgu eest ei kaoks. Varsti leidis ta laagriplatsi, millest ilmselt poisid öösel rääkinud olid. Laibad olid siiski nüüdseks ära koristatud ja midagi muud asjalikku seal ka ei tundunud laokil olevat, seega jättis ta selle sinnapaika ning uitas edasi. Äkki leiab mõne jänese hommikusöögiks või midagi.

Terra magas sügavalt oma veidrate unenägude saatel hommikuni. Väljas oli juba päris valge, kui neidis oma silmad avas, tundes külma nende ümber, aga magamiskotis oli hea soe ja neidis ei kavatsenudki sealt välja ronida. Tüdruk värises veidi külmavärinatest ning vaatas Zivi nägu. Poiss tundus päris rahulikult tuduvat. Terra vajutas musi kuti huultele ja surus seejärel oma külma nina vastu noormehe sooja kaela. Aaah, palju parem! Ainult, et nüüd hakkas õhk otsa saama. Jama.

Leonis magas terve öö sügavamalt kui muidu - kui ta lõpuks uinunud oli, siis ikka põhjalikult, ja möödunud päev oli ta nii vaimselt kui füüsiliselt ära kurnanud. Ta ei ärganud ka siis, kui Selina tema kaisust välja puges, ainult tõmbus veidi rohkem kerra, et sooja hoida. Natukese aja pärast kadus uni siiski ära ja Leo tegi silmad lahti. Ta märkas, et Selina on läinud, aga ei tundnud selle pärast muret, sest neiu asjad olid enamuses ikka siin. Ilmselt oli neiu lihtsalt jalutama läinud, hommikusööki või mõnd järgmist ohvrit otsima. Leonis eeldas, et temaga on kõik korras, sest ta uskus, et oleks kahuripaugu peale üles ärganud.

Leonis ajas end istuli, magamiskott ikka ümber, ja mõtles, mis edasi saab. Tema enesetunne oli nüüd juba oluliselt parem - kuigi mingi raskus oli südamel ikka, suutis ta nüüd vähemalt asjalik olla ja taas korralikult gruppi kuuluda. Leo otsustas ennast kasulikuks teha - kui Selina oli küttima läinud, mis oli kõige tõenäolisem variant, oli neil varsti lõket vaja. Seega riietus Leo vaikselt, olemata kindel, kas naabertelgi omad on ärkvel või ei. Ta haaras oma asjade juurest matšeete ning paki tikke ja astus siis õue. Veidi ilma hinnanud, haaras ta ka päikeseprillid kaasa.

Üle laagriplatsi jooksid jäljeread - osad tema ja Zivi, vähemalt üks Selina oma - ja Leonis suundus neist eemale. Siin-seal olid puude küljes veidi kuivanud oksad, mille Leonis võimalikult vaikselt küljest ära murdis või raius, kuigi tema matšeete polnud päris selleks tööks mõeldud. Ta polnud küll tuletegemise ekspert, aga seda ta ometi teadis, et kuivad oksad põlevad paremini. Ta kogus pisikese sületäie oksi ja mõned käbid ning viis need laagriplatsile tagasi. Süütamisega läks isegi veidi kauem kui kogumisega, aga lõpuks põles telkidest mõni meeter eemal tema oskusi arvestades üsna korralik lõke. Nüüd tuli siia ainult midagi peale panna. Leonis istus lõkke ääres, oma kaaslasi oodates, ning silmitses ainiti tuld, veidike mingisse transsi vajudes. Kuidagi rahulik oli olla, kui ainsaks heliks oli lõkke vaikne pragin.

Ziv uinus Terrast tunduvalt varem, aga magas temast kauem. Ta võpatas kergelt, kui Terra oma külma ninaotsa tema kaela vastu surus ning nohises vaikselt, kui silmad avas. Uuh, magamiskotist väljas oli ikka päris jahe. Ziv silitas õrnalt Terra selga ja vajutas tema juustele musi, teadmata, kas neidis on üleval või mitte. Väljas kuulis ta seda, kuidas Leonis lõket tegi. Ilmselt on nad siis Selinaga juba ammu üleval. Tema aga küll veel magamiskotist välja pugeda ei tahtnud.

Terra nohises tasakesi, kui aru sai, et kutt ärkvel on. "Hei," sosistas neidis tasakesi ning avas oma silmad, tõmbudes Zivist veidi eemale, et talle otsa vaadata. Neidise keha oli endiselt kuum ja kaetud kerge higikihiga. Ta kuulis väljas lõkke praksumist, aga jutustavaid hääli polnud kuulda. Huvitav, kas nad saavad jäneseid hommikusöögiks, kas Selina ja Leonis olid küttima läinud? Loodetavasti olid. Või vähemalt üks neist. Terra lähes ise, kui ta ei tunneks end nii uimasena ja tal tema kolmhark oleks. Matšeetega jäneseid püüda oleks sama hea, kui kirvega kurge taga ajada ilmselt.

Otseloomulikult ei saanud Macon ka sel ööl korralikult magada, kuna jõukatsumine huntidega tiirles poisil veel pikki tunde mõtteis. Vähemalt ei teinud käsi haavata saanud kohast talle enam haiget, sest Kapitooliumi imesalv tegi selle terveks. Tsipake salvist sai osaks ka Laurelile, nagu Maconi ringkonnakaaslane tahtnud oli. Halb uudis on aga see, et nüüd pole salvist enam midagi alles, mistõttu järgmise rünnaku korral neil nii kerget abi enam loota pole. Teisalt oli jällegi üsna tõenäoline, et järgmist jõuproovi Macon üle ei elagi. Käib juba mängude neljas päev ning tribuute on alles jäänud alla poole. Iga hetk võib saabuda moment, mil seitsmenda kutt oma viimase hingetõmbe teeb.

Pannud paksud riided tagasi selga, ronis Macon ringkonnakaaslast äratamata telgist välja, võttes seejuures kaasa oma kirve, mis oli tema jaoks juba tavaliseks liigutuseks kujunenud. Kui noormees oma peanupu telgist välja pistis, tervitas teda kohe ere hommikune valgus. Tundus, et lähiümbrus on vähemalt praegu vaikuse mullis – ka keegi liidukaaslastest ei paistnud olevat ärganud. Macon jalutas aeglaste sammudega, lumi jalge all krudisemas, jõe poole. Tegelikult peaks ta midagi kasulikku tegema, mille alla kuuluks näiteks toidu hankimine, aga noormehel polnud selleks hetkel mitte mingit tuju. Laskunud jõest paari meetri kaugusel kükakile, silmitses Macon veekogu, kuid tema mõtted olid kaugel-kaugel mujal. Huvitav, mida vanemad praegu teha võiksid? Kas nad on oma viimase poja kaotusega juba leppinud? Macon polnud küll veel surnud, aga sügaval sisimas teadis poiss, et lootus siit elusana pääseda puudub. Neid mänge võita pole ta niikuinii kunagi plaaninud. Ta isegi lootis juba, et lõpp saabuks võimalikult ruttu, sest oli väsinud võitlemast. Nii lihtne oleks praegu kõik ise lõpetada, hüpates jõkke ning lastes kiirel voolul end kaasa viia – sel juhul oleks ka vanematel mõnevõrra kergem, kuna nad ei peaks televiisorist nägema oma poja julma ja verist mõrva.  Aga Macon ei saanud seda teha, sest tal on ikka veel Silver, kelle eest hoolt kanda ja kellele toeks olla, kuni vähegi võimalik.

Ziv naeratas Terrale, kui too pisut eemale tõmbus ja teda tervitas. "Hei," sosistas noormees. Ta liibus Terrale taas lähemale ning suudles tema huuli pehmelt. "Kuidas sa end tunned?" küsis Ziv vaikselt, kui suudluse lõpetas ja teda pehme pilguga silmitses. Terra oli ikka higine, aga Zivile natukene nagu tundus, et ta tundis end paremini, kui eile. Samas, kes teab. Noh, Terra teab. Ja selle pärast ta küsiski.

Selina oli laagriplatsist juba üsna kaugele jõudnud, mis tähendas seda, et maskeeringuga telke ja inimesi väga näha ei olnud, aga kui keegi lõkke üles tegi, siis see kuma paistis talle kätte. Huvitav, kas nad eeldasid seal, et ta jahisaagiga tagasi tuleb? Ei tundunud võimatuna ja ilmselt oleks päris hea mõte. Mõte värskest, loomulikult ära küpsetatud, lihast pani neiu süljenäärmed jooksma ning seega vaataski ta nüüd terasemalt ümbruses ringi ning liikus aeglasemalt. Jäneste jälgi oli küll, aga esimene jänes hakkas talle silma alles siis kui ta juba paar minutit ringi oli hiilinud. Ettevaatlikult lähenes ta loomakesele veidi ning tegi siis odaga ühe konkreetse ja kiire liigutuse. Otse pähe ilmselgelt, et võimalikult vähe liha rikkuda. Samasuguse kiire liigutusega tõmbas ta nüüdseks juba surnud loomast oda välja ning viskas ta üle õla. Lina kirus end veidi, et ta ei olnud kotti ega midagi ega isegi köit kaasa võtnud, aga sai hakkama. Jälgides, et hommikusöök tema õlalt kuhugi ei kaoks, jätkas ta liikumist ning nüüd märkas ta uut jänkukest juba üsna ruttu. Kuna maas oli palju oksi järsku – äkki oli keegi siit läbi läinud – kartis ta liigselt häält teha ning jäi oma saagist kaugemale, otsustades oda seekord visata. Siiski ei olnud kaugus väga suur ning relv läbistas looma kaela. Mitte küll nii ilus, kui esimene hoop oli olnud, aga siiski täitsa arvestatav. Selie otsustas laagriplatsile tagasi minna, ideepoolest kahest loomast neile piisab, õrn tulekuma ilusti sihiks. Siiski sattus ta teepeal veel kahele jänesele peale, kelle ka oma saagiks valis. Pigem rohkem liha, siis saavad ülejäägid näiteks kaasa pakkida endale ja ei pea lõunaks või õhtuks kuivatatud liha sööma. Laagriplatsile tagasi jõudes tõstis neiu loomad oma vasakult õlalt maha ning istus siis Leonise juurde. „Hommikust, kuidas magasid?“ küsis ta kõigepealt naeratades. Loomad oleks küll pidanud ära nülgima ja küpsema panema, aga see ei olnud just neiu lemmiktegevus seega otsustas ta esmalt veidi Leoga suhelda.

Juniperi jaoks oli öö ehk natuke lihtsam kui teiste jaoks, kuna tema polnud vigastada saanud, erinevalt Maconist, Laurelist ja Silverist. Seega tegi ta ennast võimalikult kasulikuks, aitades kaaslaste haavu puhastada ning Maconi imekreemiga määrida. Siis puges ta tagasi magama ning ärkas alles hommikul. Sel korral oli ta varane ärkaja - väljas valitses veel vaikus. June riietus ning väljus siis telgist, mõõk käe otsas. Selleta polnud ta varemgi kuhugi minna julgenud, pärast huntide rünnakut oli neiu aga veel valvsam. Ta siirdus jõe äärde - kodus oli tema harjumuseks pärast ärkamist nägu külma veega pesta ja see võimalus oli tal ka siin olemas. Maconit ta esialgu ei märganudki - ümbrusega ühte sulav riietus tuli ikka natuke kasuks küll. Kui ta aga lõpuks jõe ääres kükitavat poissi märkas, aeglustas ta sammu ning seadis sihi tema poole. Noormeheni jõudnud, kükitas ta tema kõrvale ning ütles kergelt naeratades: "Tere hommikust." Teda huvitas küll, et mida too siin niimoodi kükitab ja mis mõtteid ta mõlgutab, aga ei julgenud küsida, sest need mõtted tundusid Maconi näo põhjal otsustades üsna sünged olevat. Ehk tõstab seltskond veidi tema tuju?

Leonis võpatas Selina häält kuuldes - ta oli oma mõtetesse nii kinni jäänud, et polnud tüdruku lähenemist tähelegi pannud. Nägu venis iseenesest naerule - eilne õhtu oli meelest läinud ja Selina oli endiselt tema lemmiktribuut. "Hei. Täitsa hästi lõpuks, pärast... kõike seda jama. Sina?" vastas ta naeratades ja silmitses siis jäneseid, mille Selina siia oli toonud. Tüdrukul oli kas vedanud või oli ta hoogu sattunud, igatahes oli igaühele neist üks loom, mis kõlas natuke pidusöögi moodi. "Kas me peaks nendega kohe pihta hakkama?" küsis ta peaga jänestele osutades. Ta ei teadnud, kas Terra ja Ziv on ärkvel, agakui ei, siis ega nad ilmselt väga kaua enam ei maganud. Hea meelega oleks Leonis selle rappimise töö Terrale jätnud - neiu tundus seda koguni nautivat, samas Leole see nii ahvatlev ei olnud - aga tõenäoliselt oleks mõistlikum kohe tegutsema hakata, juttu ajada sai ju noaga vehkides ka. Pole mõtet seda lõket ka siin niisama põletada.