60ndad Näljamängud!

Kyan noogutas pisut Indigo sõnade peale. "See sobib. Kes meil üldse alles on, keda tappa tuleb?" küsis Kyan siis, vaadates mõtlikult laipade suunas. Päris palju laipasid, aga suurem möll oli juba möödas. Neid sõnu lausudes asetas ta oma seljakoti enda ette maha, võttis vibu nooled ja sättis selle tupe endale selga ja võttis koti jälle õlale, vibu ise kirvest erinevas käes. Ta oleks tahtnud veel tappa. Ta oleks pidanud kõik need karjeristid tapma. Tema enda ringkonna tüdruk oli siin surnuna nende lähedal. Osasid laipasid juba viis Kapitoolium minema.

"Ma pooldan ka siin tsillimist. Mõtleme siin mingi plaani välja ja eks siis näeb edasi. Praegu ei tea, mis seal käikudes eeski ootab," nõustus Aurora. Seal oli toit, kõik ülejäänud relvad ja oli suur tõenäosus, et praegu minema jooksnud tribuudid tulid sinna tagasi millelegi järele. "Cover me," sõnas näitsik igaks juhuks Kyan'ile ja lippas siis kiirelt enda noa järele, mis Emiliat vigastanud oli. Selle kätte saanud, pistis ta noa tagasi reie ümber ja sörkis tagasi sarve sisemusse.

Charitina tundis end seal karjeristide hulgas nii out of place. Aga õnneks polnud ta ainus mittekarjerist seal. Tüdruk langetas noole, mida ta veel üleval hoidis, sest näis, et vähemalt esialgu lastakse nendel ära joosta, kes veel jooksid. Tüdruk tõstis noole tagasi tuppe ja võttis oma jalgade juurest oma seljakoti, mille ta esialgu lihtsalt kätte võttis. Vibu lükkas ta samuti endale selga. Ta vaatas ringi. Seal oli veel relvi, mille vahel valida. Veel relvi ja laipu. Äkitselt tundis neidis nagu ta tahakski endale nuga või midagi teravat kätte. Ta kartis neid karjeriste ja oli täiesti kindel, et isegi kui ta ei näi tänu adrenaliinile hetkel hirmunud, teadsid karjeristid väga hästi, kui hirmul ta oli. Neidis kuulas nende plaane vaid poole kõrvaga. Ta peaks jooksma. Ta peaks jooksma veel kui ta saab. Aga Kyan ütles, et ta saab surma ja kurat seda teab, mis teda seal sees ootab. Neidis jäi teisi kuulates ühe ukse suunas vaatama, kuhu just üks tribuutidest kadunud oli. Mis neid seal ootas?

Kyan noogutas Aurorale ning sättis noole vibule, juhuks, kui keegi kuskil välja ilmuma peaks. Aga tüdruk tuli tervena tagasi ja Kyan muigas natukene, noogutades samas Indigo sõnade peale. "Võtaks siis vanemad ja kogenumad kõigepealt," arvas Kyan muiates, jälgides trellidega aknaid. Aga kedagi ei paistnud sealt ja mingit liikumist ei toimunud. Tea, mis seal sees oli?

Näljamängude esimene päev, mis võis samal ajal osutuda ka Everly surmapäevaks, oli kätte jõudnud. Vastumeelselt pidi tüdruk oranži värvi riietuse endale selga panema ning areenile minema. Kitsas kuplis ülespoole liikudes oli Everly ainsaks mõtteks kohe tagasi vaatamata jooksu pista, kui kahuripauk on kõlanud, kuna see on tema ainus võimalus üldse ellu jääda. Küllusesarve juurde jooksmine ei tulnud tüdruku puhul kõne allagi, kuna teadis juba varasematest televiisori vahendusel jälgitud mängudest, et see on karjeristide meelispaik, aga ühegi karjeristiga Everly silmitsi seista ei soovinud. Üleüldse soovis ta, et temale võimalikult vähe tähelepanu pöörataks – ehk on see suure segaduse sees isegi võimalik. Rohkem Everly millestki väga mõelda ei jõudnudki, sest natuke isegi liiga kiiresti oli ta jõudnud platvormile ning sai heita esimese pilgu ümbrusele. Teisi tribuute tüdruk jõllitama jääda küll ei kavatsenud, kuna sellega tõmbaks ta endale vaid soovimatut tähelepanu.

Kui kahuripauk oli kõlanud, hakkas Ever automaatsete liigutustega otse edasi jooksma, üritades haarata kaasa mõne relva või midagi, mis oleks sarvest võimalikult kaugel. Tüdruku teekonnale jäi ette üks seljakott, millele ta oleks peaaegu otsa koperdanud, kuid suutis viimasel hetkel siiski tasakaalu säilitada. Everlyle jõudis kiiresti kohale fakt, et kui ta olekski libastunud, võinuks see tähendada silmapilkset surma. Seljakoti paremasse kätte haaranud, tõstis neidis korraks pilgu, aga imekombel ei vaadanudki keegi hetkel tema poole. Nii julges Everly teha veel paar sammu, et mõne meetri kaugusel lebav matšeete samuti kaasa haarata, enne kui otsa ümber pööras ja suuna ukse number 4 poole võttis, mis talle parajasti kõige lähemal oli. Vähemalt praegu õnnestus Everlyl olla piisavalt kiire ning ainsagi kriimustuseta hoonesse pageda. Mitte et ta tahaks teada, mis või kes seal ees ootamas on...

Brannock oli üsna vaikne kui ta oma riideid selga toppis. Mis tal enam öelda on? Poiss kuulas oma Saatja lõbusat juttu ning muigas kergelt. Seejärel astus ta torusse ning jäi ootama kuni ta areenile jõuab. Kui ta aga torus üles poole liikuma hakkas, muutus ta hingamine kiiremaks ja käed hakkasid värisema. Ära nüüd kartma hakka mõtles ta endamisi. Bran vaatas ringi ning ta silmad vajusid suureks. See areen tundus väga kitsas. Siis aga märkas ta uksi ümberringi. See saab keeruline olema.

Poisike luges sekundeid kaasa, samal ajal seljakotti enda ees silmitsedes. Kohe kui pauk kõlas, jooksis Brannock koti juurde, haaras selle ning pani jooksu esimese ukse poole. Poiss jooksis sellises tempos, et ta ära ei väsiks ruttu ja suudaks kiirendada kui kuulis, et keegi talle järgi tuleb.

Läbi ukse (4) jõudnud, jooksis ta võimalikult kiiresti aina edasi. Vaikselt hakkas Bran aru saama, et nad olid vanglas. Ta nägi ühte endavanust tüdrukut ja 11. ringkonna poissi enda ees jooksmas, mistõttu ta hoo maha võttis. Peagi keeras ta mööda teist teed kui nemad läinud olid ja sealt edasi ühte pimedamasse kongi, istudes ukse poolsesse nurka, et keegi teda ei näeks. Kohe surus ta käe oma suule, et keegi teda ei kuuleks, ja hakkas oma hingamist normaalseks tagasi saama. Vaikselt hakkas poiss palvetama, et ta kusagilt kivisid leiab. Leiab ehk ikka. Aga kui ta leidiski, olid need telliskivid. Veidi suured tema väikese käe jaoks ja võisid tal viske korral käest ära libiseda. Aga küll ta midagi välja mõtleb.

ot : kui mul midagi kahesilmavahele jäi, siis keegi võiks karjuda

Kyan noogutas Indigo sõnade peale. "Kas keegi tahab sinna sisse minna üldse?" küsis kutt lõbusalt, kui kotti oma õlal pisut sättis. Tal ei olnud erilist tahtmist. Ta hea meelega istuks siin ja campiks pisikesi lollikesi, kes arvavad, et kõik on siit ära läinud. Siin oli hea võidelda, seal aga, kes teab, kui kitsad need koridorid on.

Finn kuulis nüüd feel vähemalt üht tribuuti samast ukseavast sisse tulevat. Või kaht? Tühjad ja lõpututena tunduvad koridorid panid nendes toimuva kajama. Finn tõmbus esialgu varju, kuid otsustas siis edasi minna. Kahurid olid natukeseks vaikinud, nii et ilmselt hakkasid ka karjeristid varsti neid koridore uurima. Ja tühjaks tegema, tõenäoliselt. Finn pidi sügavamale minema, sest need tribuudid, kes nüüd mööda seda vanglat laiali pillutatud olid, olid igatahes ohutumad kui karjeristid. Isegi siia eksimine oleks parem. Seega kohendas Finn oma varustust ning asus minekule. Iga natukese aja tagant poiss peatus ning kuulatas, ega keegi talle ei järgnenud. Siin oli raske märkamatu olla.

Charitina rebis oma pilgu ukselt eemale ja vaatas nüüd karjeristide poole, kes seal mingit plaani kokku panid. Nii palju sai ta aru, et nad jäävad sinna. Tundus igati mõistlik. Vähemalt mingis mõttes. Kes teab, mis seal sees on. Ta ohkas. "Väga ei tahaks," vastas neidis Kyani poole ja silmitses teisi karjeriste. "Ma eeldan, et te selle peale juba mõtlesite, et mõned neist jooksid vibudega sinna sisse ja mitte miski ei takista neil neist akendest meie pihta lasta," sõnas neidis siis midagi endalegi üllatuseks väga tarka. Kõigis neljas seinas olid aknad. Neil olid trellid ees, aga need olid aknad. Võib-olla ei saanud sisse põgenenud nende akende juurde, aga võib-olla nad said. Ja kui nad said, siis olid nemad seal sarve juures täiesti kaitseta. Nad olid suhteliselt istuv märklaud seal oma kraami otsas. Muidugi nad võisid suurema osa kraamist sarvele ette seinaks laduda, et sinna sisse vähemalt lasta ei saaks. Neidise hääletoon oli endiselt üllatavalt külm. Ta pidi ellu jääma ja see oli suhteliselt ainus asi, mis tema peas praegu tiirles. Ta peab ellu jääma!

Kyan suunas pilgu Charitinale, kes ka viimaks seletama hakkas. "Nad saavad lasta jah, aga meil on tunduvalt ohutum siin, kui seal. Pluss me näeme, kui seal liikumist on ja nende jalatsid meeldivalt kajavad neis koridorides," arvas Kyan muiates. "Pluss nad saavad vaid ühest küljest siia sisse lasta ning seda me saame kaitsta." Kui nad Küllusesarve sees püsivad, siis on kõik okei, ja kui nad on väljas, siis nad peavad vahti.

Kui Hadrian oli ukseavast sisse jõudnud, märkas noormees, et temast mõlemale poole jäävad mingisugused pikad ja kitsad koridorid. Kuna aega eriti polnud, sest iga hetk võib veel keegi sama ukse valida ja selja tagant Hadrianile kallale karata, võttis Hadrian suunaks oma paremale käele jäävad koridori. Noormees üritas kõndida võimalikult vaiksed, kuna sammud kippusid kergesti kajama hakkama.  Kusagilt kaugustest kuuliski Hadrian sammukaja, mis aga peagi kadus. Ei ole tarvis, et keegi tema kohalolu avastaks ning mõnest peidupaigast välja kargaks, ainsaks eesmärgiks Hade’i rünnata. Esialgu ei leidnud Hadrian hoonest mitte midagi peale tühjuse. Hea oleks ju teada, kus kohas oht varitseb. Vaevalt et ta täiesti tühjas vanglatiivas viibib, milles on ainsaks ohuks võimalik kohtumine mõne teise tribuudiga. Kindlasti peab siin leiduma midagi veel... Kõndinud veel mõne minuti, pöörates taas paremale, siis jälle vasakule, leidis noormees ühe tühja kongi, milles paistis olevat voodi, ning otsustas mõneks ajaks sinna jääda. Oma peas üritas ta korrata teed, mida mööda siia tuli, et see mällu kinnistuks, kuigi oli vist naiivne loota, et kõik käigud labürindis Hadrianile meelde jääksid. Haava, mille teda riivanud nool kuti vasakule õlale jättis, oli Hadrian juba kõikide muude mõtete tõttu peaaegu unustada jõudnud, kuni see tuikava valu kujul ennast taas meelde tuletas.  Nüüd võttis Hade endale natuke aega, et haava olukorraga tutvust teha, aga peagi võis ta tõdeda, et see polnud õnneks sügav ning paranemine ei tohiks palju aega võtta. Järgmisel korral tuleb noormehel tunduvalt ettevaatlikum olla, sest nii kergelt ei pruugi ta enam pääseda. Kus küll Emilia viibida võiks?

Brannock rahunes peagi ning ta lihtsalt istus seal ja vaatas pimedat kongi. Vaikselt jõudis talle kõik kohale. Ta oli nüüd mängude keskel ja ta kas sureb või võidab. Ilmselt sureb. Vaikse ohkega võttis ta oma seljakoti ning tegi selle lahti, et vaadata, mis tal õnnestus saada. Kõik, mis tal kotis olid, tundusid kasulikud. Kuid üks vihaseks tegev asi oli see, et veepudel oli tühi. Aga vähemalt oli natukene kuivtoitu. Tigedalt toppis ta asjad kotti tagasi ning hiilis ukse juurde. Pistnud pea uksest välja vaatas ta ringi ning läks siis ettevaatlikult välja. Kohe kuulis ta, kuidas ta saapad hakkasid kajama koridoris. Bran hakkas päkkade peal ning seina ääres kõndima. Hetkeks mõtles ta, et äkki oleks targam saapad jalast kiskuda, kuid otsustas ikkagi selle kahjuks. Nii kõndis ta ettevaatlikult mööda koridori, otsides mingeid suuremaid kive või asju, mida enesekaitseks kasutada. Varsti jõudiski ta kahe kongi juurde, mille vahesein oli kokku lagunenud. Poiss läks kohe kivide juurde ja hakkas neid uurima. Õnneks oli seal paar telliskivi, mis oli pooleks läinud, kuid nad olid siiski väga kõvad ja kui õigesti visata, olid ka surmavad. Hetkel peab ta nendega leppima. Vaikselt liikus ta mööda koridore edasi. Varsti otsustas ta uuesti jääda ühte pisikese kongi nurka peitu istuma.

Jõudnud ukseavast sisse, piilus Everly ettevaatlikult koridori, kuhu ta sattunud oli. Esialgsete andmete kohaselt tundus see olevat veel tühi. Midagi ohtlikku tüdruku pilk igatahes tuvastada ei suutnud. Hakanud teadmata suunas edasi astuma, ei jõudnud Everly paarist üksikust sammust kaugemale, kui tema vaatevälja ilmus mingisugune näriline. Everly ei pole kunagi end rottide seltskonnas mugavalt tundnud, aga vähemalt ei kartnud ta neid paaniliselt. Ja nagu selle eluka puhul siin näha võis, ei paistnud tegemist olevat mingisuguse lihasööjast rotiga, sest mingit huvi ta Everi vastu ei tundnud, vaid sibas hoopis minema. Selle peale oleks tüdruk tahtnud kergendatult hingata, aga ühtegi üleliigset heli ta endale antud olukorras lubada ei saanud. Oma samme üritas neidis seada nii, et need ei tekitaks lärmi, kuigi see polnud just kerge ülesanne.

Kui Ever oli jõudnud koridori lõppu, mida mööda ta kõndis, pööras ta paremale ning jalutas edasi. Järgmine koridor nägi välja enam-vähem sarnane, ja neid tundus siin olevat palju. Valinud endale ühe ohutumana näiva nurgataguse välja, sättis Everly end ühte paljudest hämaratest kongidest. Ühtegi eset selles polnud ja rotte ka esmapilgul ei paistnud. Siiski ei julgenud ta igaks juhuks maha istuda, vaid jäi kükakile. Alles nüüd taipas Ever pikema pilgu heita relvale, mille ta enne ukse poole lidumist kaasa oli haaranud. Tapariistana ei kavatsenud tüdruk seda kasutada enne, kui keegi teda otseselt ründab. Järgmisena asus Everly seljakoti kallale, et uurida, mida selles leidub. Magamiskott, nuga, köis, tikud, veepudel ja toit. Polnudki paha, kuigi vaevalt sellest söögist eriti kauaks jätkub. Ja vett polnud üldse.  Tüdruk otsustas, et on siin veel mõne minuti varjus, ja kui ta kellegi samme kusagil läheduses vastu kajamas ei kuule, jätkab ta oma teekonda, sest kuskil peaks kindlasti olema mõni veekraan või midagi.

Üheksa kahuripauku oli kõlanud ja siis jäi selle kohapealt vaikseks kõik. Vanglalabürindi koridorides oli kuulda mitmeid erineva raskuse ja kiirusega samme, mis kõik jooksid erinevates suunades. Või siis mõned ka samas suunas. Siin-seal kostus hingeldamist. Mängujuht hoolitses selle eest, et verevalamisest kõige paremad kaadrid kõik eetrisse saaksid. Kui karjeristid aga oma plaane arutama hakkasid, keskendusid kaamerad rohkem teistele tribuutidele.

Ühe seina äärest vudis käevarre suurune, tumepruuni karva ja veripunaste silmadega rott Emilia jalgade ette, takistades tema liikumist.

Ka Brannockile ei antud kauaks rahu. Tema kongi uksest vudis sisse tumehall pirakas rott, kes võis olla vabalt pool poisi seljakoti suurusest. Rott piiksus kiledalt ja vudis siis poisi poole, eesmärgiga tema seljakotis olev toit kätte saada ja nahka pista.

Hadriani jalgade juurde sibas kaks käsivarre suurust tumedat rotti, kes uudishimulikult ringi hiilisid. Nendega näis kaasa tulevad ebameeldiv ja lämmatav lehk.

Koridoris, mida mööda Finley liikus, sibas samuti üks rott, aga too näis olevat huvitatud vaid seina äärtest. Kui kutt edasi liikus, ilmus veel kaks rotti. Ja mida edasi kutt liikus, seda enam tundus välja ilmuvat erinevatest koridoridest ja ruumidest rumedaid ja veripunaste silmadega rotte. Nad sibasid küll omaette suuremas osas, aga siiski blokeerisid suures osas uksi ja käike juhtides sedasi Finley õige pea Everly peidukoha vahetusse lähedusse. Üks rott Finley jalgade juures piiksatas ja sibas kiirelt Everly peidupaika, et kuivtoidu pakike tüdruku käest haarata ja sellega jooksu pista.

Brannock vaatas rotti ning tõusis aeglaselt püsti. Rott kõndis edasi-tagasi, vahepeal tagajalgadele tõustes ning õhku nuusutades ja siis poisile lähemale astudes. Bran pani rotile jalaga kui too talle liiga ligidale tuli, kuid see ainult ajas ta tigedaks. Poiss pani kongist jooksu ning hakkas mööda koridori minema jooksma, hoides poolikuid telliskive kummaskis käes. Peagi kuulis ta sibamist ning piuksumist selja tagant ja sai kohe aru, et rott jooksis talle järele. Bran jäi äkitselt seisma ning viskas ühe kivi roti suunas, mis rotti tabas ja ta kohe ka tappis. Poiss ehmatas enda äkilise käitumise peale ning vaatas rotti, kes surnult maas lebas. Bran neelatas ning läks aeglaselt roti juurde, et kivi võtta. Kuid kui ta nägi, et kivi oli verine, otsustas ta selle maha jätta. Kes teab, mis roti veres olla võivad. Selle asemel kookis ta kotist oma noa välja ning liikus ettevaatlikult mööda koridori edasi.

Kui Everly oma seljakotis leiduva kraamiga uudistas, jäi talle märkamatuks kongi sibanud rott. See omakorda maksis tüdrukule kätte, sest toidupakike, mida Ever oma näppude vahel oli hoidnud, kadus kiirelt roti hammaste vahele, kes ootamatu hüppega selle enda haardesse oli saanud, pannes Everly korraks isegi kiljatama. Ai, see oli viga. Väga ohtlik viga. Kui keegi peaks praegu siin läheduses viibima, leiaks ta Everly peidupaiga pikemalt otsimata üles. Õige pea kostusidki tüdruku kõrvu lähenevad sammud. Nüüd ei olnud enam midagi teha, sest tulija üritab tema asukoha kindlasti välja nuhkida. Tõmmanud kotil luku kinni, toppis tüdruk selle endale selga, et vältida järgmist ootamatut külaskäiku selles leiduvale mõne karvase närilise poolt. Oma matšeete haaras Everly kätte ning liikus kongi väljapääsu lähedale. Kui keegi peakski tulema, saab ta võimaluse sellega rünnata.

Ashleen otsustas õige pea, et jooksmine ei ole väga mõtekas, sest sammud kajasid eriti tugevalt vastu. Ta aeglustas tempot ning niipea kui ta oli seda ka teinud kuulis ta seljatagant samme. Kurat, nüüd ta sureb ka, jõudis ta mõelda, samas kui hinge kinni hoides esimese ettejuhtuva nurgataha peitu tõmbus. Äkki tal veab. Aga sammud tundusid temast eemalduvalt, seega julges neiu taas hingata, kätt küll suu ees hoides, et mitte liigselt häält teha. Ta sammus veel veidi mööda koridori edasi ning keeras siis, et mitte kõige kergemini leitavasse kohta jääda ja ehk mõni ruum isegi leida. Aeglaselt kõndides, et võimalikult vähe häält teha, liikus ta mööda koridori edasi, kuni leidiski ühe mahajäetud kongi. Leides, et puhkus kulub ära, otsustas Ash seal veidi istuda, enne kui teekonda jätkab. Lõpuks sai ta mahti selle areeni peale pikemalt mõelda. Oranž riietus oli küll ebapraktiline, aga tundus, et kulub täitsa ära ja selles hoones ei pruugi selle määrdumiseks kaua minna. Seljakoti seljast võtnud avas ta luku ja uuris, mida see endas peitis. Kõik üsna kasulikud asjad, magamiskott oli tõeline leid tema jaoks ja ta uskus, et ka muu kulub ära, kuigi söögiisu tal näiteks absoluutselt ei olnud. Mingi hetk peaks küll vett minema otsima, aga natuke aega kavatses ta seal veel istuda ja võib-olla isegi mingi plaani välja mõelda.

Brannock jäi äkitselt seisma kui kiljatust kuulis. Ta vahetas kivi ja noa ära, et kivi jääks ta paremasse kätte. Vaikselt hiilis ta mööda seina kongi poole, kust ta kiljatust kuulis. Samal ajal surus ta hambad risti ning muutis oma haaret kivil tugevamaks. Poisi süda vaikselt külmus jääks ja kogu süütus ja lapsikus temas oli hetkega kadunud. Kui nüüb hüppab sealt keegi välja, ei kõhkle ta kiviga viskamast. Peagi jäi ta kongist umbes 6 meetrit eemal seisma ning tõstis parema käe pea kõrvale, küünarnuki taha suunates.

OT: Finley, Brannock ja Everly, te olete teineteisele väga lähedal. Ärge seda ära unustage. Kokkusaamine on vältimatu!

Kogu see päev oli õudust täis. Jonnis peaaegu ei maganudki, sõi küll, kuid oksendas umbes tund hiljem peaaegu kogu selle kraami välja. Riietumise ajal ei öelnud ta sõnagi, hakkamata isegi mõtlema sellele, kui ebapraktiline see oranž kombekas oli, vaid oli nii liikumatu kui võimalik, silmades täiesti tühi pilk. Kui aeg kupli alla minna oli, jättis ta noogutusega Võitja/treeneriga ning stilistiga hüvasti, kadudes üsna pea areenile. Kohale jõudes vaatas ta ainult ümbrust, tegi endale selgeks, kes tema kõrval on, ning otsis silmadega enda kaastribuudi üles. Nad olid vaikselt suhtlema hakanud ning leppisid juba varasemalt kokku, et hoiavad nii kaua kui võimalik ühte. Ta oli üritanud omale mingeid strateegiad isegi välja mõelda ning treenimise kõrvalt õppis ta pähe igasuguseid erinevaid asju, mida Näljamängudel vaja võis minna. Seda viimast oli talle soovitanud tema treener, kes ise ilmselgelt täna kavalusele võitis.

Kuid ükskõik, kui palju ta ka neid õppis või välja mõtles, kogu see info kadus hetkel, kui kostis kahuripauk. Sekundi jooksul ei teadnud ta, mida ta tegema peaks, kuni keegi temast mööda joostes teda riivas ning ta ise ka liikuma sai. Ta otsis enda silmadega enda kaastribuuti, kuid äkitselt oli kõik nii kirjuks läinud, et ta ei leidnud tüdrukut üles. Jättes selle hetkel sinnapaika, jooksis ta lähima kotini ning vinnas selle endale selga, üritades seejärel enam-vähem kõikide tegevuse selgeks saada. Enamus suundus küllusesarve juurde, mis tähendas seda, et selle koha ta välistab. Vaatlemise käigus märkas ta Aurorat, kes teda ennastki nägi ning kuti enda juurde kutsus. Kas ta tahab Joni ära tappa? Mingil seletamatul põhjusel ta ikka läks neidiseni, püüdes igasugustest lendavatest nugadest ning vehklevatest matšeetedest eemale hoida.

Püsides tüdruku läheduses, märkas ta ühel hetkel enda kaastribuuti, keda ta koheselt ka enda poole viipas. Neidis astuski juba tulema, kuid järgmisel hetkel sai ta noole kaela, mis mõlema 5. ringkonna elanikul silmad õudusest suureks ajas. Ei.. Nad ei olnud küll teab mis sõpradeks saanud, kuid ühine saatus oli neid siiski natuke lähedamaks teinud ja näha tüdrukut enda ees suremas.. Polnud just parim asi. Jälgides mahavarisevat kaastribuuti, ei pööranud ta Aurorale eriti tähelepanugi, kui too talle viskenoad kätte surus. Alles natuke hiljem sai ta aimu, et talle just oldi relvad koos sõnadega "tapa nüüd" antud. Ta võttis hoiaku kätte, otsis sihtmärki ning isegi leidis selle ühe väikese poisi näol, kuid tal ei olnud absoluutselt südant selleks, et nuga ka lendu saata. Lõpuks oli niikuinii plats peaaegu puhas ning veresaun oli peatunud. Jon libistas relvad endale taskutesse, vaadates pisut maas lebavaid laipasid. Kõik need inimesed.. Ta ei suutnud südant külmaks ka suruda, mistõttu ta lihtsalt pilgu ära pööras ning tähelepanu allesolevatele relvadele viis. Küllusesarve lähedal oli alles üks matšeete, milleni ta jalutas ning endale kätte võttis. Ta ilmselt ei osanud seda küll kuigi hästi kasutada, kuid äkki läks vaja, kui keegi talle kallale oleks pidanud tormama.

"See akende värk on pisut problemaatiline, aga ma ausalt öeldes ei paneks sinna koridoridesse praegu järele. See on samas päris hea mõte, et osad vaatama lähevad, aga mis siis saab, kui need ülejäänud on ka liitu heitnud?" arvas Aurora. Vähe tõenäoline, aga siiski. Siis olid nad vähemuses. Samas seal nad ka pikalt oodata ei saanud, sest miski ütles talle, et Mängujuhile see ei meeldiks. Aurora viis pilgu hetkeks taevasse, püüdes aru saada, mis kell võiks olla. Siis tuli talle aga meelde, et areen on ju ehitatud ja kunstlik ning vaevalt et see päike seal sama loogiliselt liigub kui päris maailmas. Pealegi ei paistnud neljakandilisest taevalapist talle mingit kollast kera.

Hoolimata sellest, et see mäng oli iseenesest õudusttekitav, ootas Zed seda suure põnevusega. Isegi kui ta peaks surema esimeste minutite jooksul, soovis ta endiselt sellest osa võtta. Vahet ju ei olnud, parem teha kõik see, mis võimalik.
Kui ta Aurorast eraldati, jäi noormees täiesti vaikseks ning kuulas oma stilisti vadistamist ükskõikselt. Teda isegi ei ärritanud see oranž toon millesse neid riietati, küll aga andis see talle mõtteainet. Kuhu nad saadetakse ja milline saab olema keskkond? Vastus tema küsimusele kerkis esile vaid minut hiljem: Zed'i klaasist lift tõusis maapinna kõrgusele ning ringi vaadates mõistis noormees, et nad olid kusagil vanas ja mahajäetud vanglas.

Esimene asi mis talle selle kohaga pähe tuli olid kongid, ilmselt täis igasuguseid vanu ja huvitavaid vidinaid mida saaks isegi relvana kasutada. Teisena, kui selles vangis suri keegi, oli seal ilmselt ka palju luukeresid ja see uudishimulik ja kergelt veidram pool oleks soovinud neid kohe kindlasti uurida. Ja siis veel need parasiidid, keda Zed absoluutselt ei sallinud. Ilmselgelt kopitas terve see koht rottidest, ämblikutest, sipelgatest ja kes teab veel millest. Hambad kokku surunud pööras ta seejärel pilgu teistele noortele, kes seal olid.

Enda masenduseks ja kergeks lõbuks nägi ta ka täiesti noori lapsukesi, kellel ei olnud isegi suuremat võimalust siin välja elada. Kuid kes teab? May the odds be ever in your favor, nagu Kapitooliumis öeldakse alati enne mänge.
Kui sekundeid lugema hakati, pani ta tähele seda, kuidas kõik pingestusid. Ka Zed ise tundis kuidas tema lihased kangeks muutusid ja ta oli valmis iga hetk oma platvormilt maha hüppama, kuid nii palju kannatust tal ikka oli, et seda mitte teha. Ning siis jõudis hetk nullini ja noormehele tundus, nagu oleks kogu areen hetkeks vaikseks jäänud. Ja siis liikumine. Kõik tribuudid hakkasid jooksma ning sama tegi Zed. Tee peal lükkas ta eemale need, kes talle ette jäid, mõtlemata sellele, kas tegu võis olla karjeristi või teise inimesega. Tema eesmärgiks oli jõuda relvadeni, kasvõi midagi kätte saada mis tema ellujäämist soodustaks ja siis, olukorrale vastavalt, talletab nii kuidas on kõige parem.

Verevalamine toimus kiirelt. Isegi liiga kiirelt. Zed jõudis vaevalt servani ning haaras mingisuguse mõõga, mille igal küljel olid teravad otsad, kui ta juba tundis kellegi sooja verd enda peale pritsimas. Tribuudid surid kiirelt. Isegi need, kes olid tundunud väga süütuna tapsid teisi. Tema käe läbi ei hukkunud aga keegi ja Zed ei teadnudki kas ta pidi olema õnnetu või õnnelik selle pisiasja üle. Karjeriste ta ei usaldanud. Kuna nemad lööksid talle iga sekund noa selga, otsustas ta neist eemale hoida. Alguses vähemalt. Võimalust nähes pani ta jooksma ning sisenes kolmandast uksest.

Ka majas ei võtnud ta hoogu maha. Zed suutis joosta kaua. Ta oli selleks ju terve elu treeninud ning ellu jääda soovis ta igatahes. Lõpuks, kui ta otsustas, et on piisavalt kaugel, jäi ta ringi vaatama ning otsustas sisse astuda ühte kongi, kus ta põlvili laskus ja rahulikult mõelda üritas. Tema mõõk langes vaikselt põlvede ette ja ta vaatas seda. Seejärel libistas ta sõrmedega läbi oma juuste. Need olid niisked. Millal ta oli üldse higistama hakanud? Ning pagan - tal oli mõõk, kuid sellest hoolimata ei olnud tal vedanud. Tal ei olnud ei kotti ega midagi.

Väljast kostusid kahuripaugud. Üheksa. Ta sai nüüd ainult loota, et üks neist ei olnud Aurora. Eemalt kostus kiljatus. Ta isegi ei hakanud mõistatama kellele see kuuluda võis. Olles kongis veel mõni minut, üritades rahulikult hingata ja mõelda, tõusis ta lõpuks ja väljus, otsustades minna nüüd uurima kus ta täpsemalt asub ning mis koht see selline on. Kindlasti leiab ta sellest vanglast midagi kasulikku.