60ndad Näljamängud!

Kyan ahmis raskelt õhku, kui mutandid teda tuuseldasid, üritades veel kuidagi neile kirvega viga teha, aga väha ei õnnestunud midagi. Ainult verd olid kõik kohad täis. Noormees jäi koridori selili õhku ahmima, kui üks mutantidest talle viimase hoobi virutas, raudlatiga vastu säärt, purustades selle. Kuti silmad olid pisaraid täis, nüüd juba valupisarad. Miks nendega sedasi juhtus? Ta ahmis õhku, pigistades oma kirvest, kuni suutis end natukene kokku võtta, et end kuidagi Charitina juurde tirida. Käte abil, lohistades ennast mööda põrandat. "Char.." Kyan vajus tüdruku juurde kõhuli hetkeks, tõmbas hinge ja ajas end istuma, oiates valust. "Kuidas sul..." Kyan köhatas, ning pööras siis kõrvale, et oksendada. Välja tuli veri ja hommikusöök. Tal oli seal sees vist päris perses kõik.

Charitina jälgis Kianit,kes tema poole roomas. Ühtäkki oli see hirmutav ja lohutav. Kutt oli üleni verine ja tema olukord tundus veel hullem kui tüdrukul endal. Selle eest tundis neidis kuidas ta jalast verd lahmas, käsi oli liikumisvõimetu ja pea ning küljed valutasid. Neidis pööras pea ära kui Kyani küsimus poolikuks jäi ja kutt oksendas. Kuti oksendamine aga ajas ka tema hommikusöögiks söödud pähklid üles ning tüdruk oksendas teisele poole kohast kust nad istusid. Oi kui ilus ja nunnu. Ka tema oksendas verd. Valud küljes ja kõhus muutusid aina travamaks. Neidise silmist voolasid pisarad. "Ma ei taha niimoodi surra," pomises tüdruk kui oma su varrukasse pühkis. Selle käega, mis veel liikus. Ta isegi ei üritanud teist kätt liigutada, see oli nii kuradi valus. Neidis silmitses jälle Kyanit. "See on nii ebaaus," arvas ta. Nad lihtsalt jalutasid mingisse lõksu. See oli ebaaus! Nii ebaaus!

Kyan pööras oma pilgu ära, kui ka Charitina oksendas. Nad ei olnud kumbki ilmselgelt eriti heas seisus ja ka Kyanil pisarad voolasid endiselt. Ja ta ei suutnud isegi piinlikkust tunda. Tal oli nii halb, nii valus ja nii kurb. Ta oli kavatsenud selle võita. Ta tahtis minna koju. Ta tahtis elus olla. "See on.. väga ebaaus," pomises Kyan, hingamine järjest kähisevam. Ta kompis oma ribisid ja aietas vaikselt. Raudselt mõni luukild oli tal kuskil kopsus või midagi. Kyan köhis raskelt ning vajus hetkeks pisut ettepoole, aga sai siis end taas sirgu ajada, igalt poolt verine. "Mul on.. idee," pomises kutt siis kuidagi. Ta sirutas oma käe, et oma säärest oma jahinuga saada, käsi värisemas. "Mina ei liigu siit kuskile enam," arvas kutt. Ta köhatas ning vaatas Charitinat. "Ja sina ilmselt ka mitte." Kyan neelatas ja sülitas siis. "Niimoodi saame.. mõlemad kuskile, kus on parem," pomises kutt. Ta ei oleks elusees uskunud, et ta sellise võimaluse välja pakub, aga ta parem sureb kiirelt, kui et piinleb nende vigastuste pärast veel tunde. "Võib-olla.. sa isegi.. näed Scipiot ja ma.. oma kallimat," sosistas Kyan, hingates taas kähisevalt sisse.

Charitina silmitses Kyanit murelikult ja samas valulikult. Tal oli nende mõlema pärast valus. Ta tundis kui valus tal endal oli ja ta ainult aimas kui valus Kyanil on. Neidis hingas sügavalt sisse, aga see tegi ainult veel rohkem haiget. Kui ta aru sai, mis Kyanil mõtteis oli, hakkas tüdruk veel rohkem nutma. Ta neelatas ja nuuksatas vaheldumisi. Aga siis sirutas neidis end nii palju, kui ta jaksas, et jahinuga enda saapasäärest kätte saada. Kas neil tõsiselt pole mingit võimalust? Charitina vaatas üles lae poole, aga pühkis siis oma pisarad varrukasse ning vaatas Kyani poole. Uued pisarad katsid ta põsed märjaks ja ta tundis, et tal on iga hetkega ainult valusam. Selle valuga ei saanudki harjuda. "Sul on kallim," soistas tüdruk siis. Ta ei teadnudki seda enne. "Mismoodi.. Me teeme?" küsis ta siis, kui nuga oma terves käes pigistas, käsi värisemas. Kas ta julgeb üldse? Aga ta ei tahtnud seal tunde ka piinelda.

Kyan arvas, et ta saaks hakkama selle valuga, kui tal ei oleks sisemisi vigastusi. Ta saaks jalaluu murruga hakkama. Aga ta oksendas verd, tal olid ribid lõhki ja ta ei tahtnud rohkem. Ning vaevalt neile siia mingit abi tuleb. Kui keegi tuleb, siis on need mutandid, või kaastribuudid, kes neile ikka kiirelt otsa peale teeks. Kui Kyan kuulis tüdruku sosinat, ta naeris vaevaliselt. "Jah, kujutad pilti," ütles ta, ning sülitas taas vereklimbi põrandale. Isegi tal oli keegi. Ja see keegi peab vaatama, kuidas Kyan sureb. "Mäletad, mis ma ütlesin," pomises kutt siis. "Süda.. kõri.." Kyan näitas enda peal, kus tema süda oli, et tüdruk teaks. Kui ta peaks seda otsustama. Et siis Charitina teda niisama ei surgiks. Kyani käsi, milles ta nuga hoidis, värises üha rohkem. Ta ei tahtnud surra. Kutt nuuksatas kergelt ja hõõrus vaba käega oma silmi. Ta ei tahtnud ju.

Charitina nuuksatas vaikselt. Ta püüdis mitte nutta, aga ta ei suutnud ka ennast kuidagi peatada või tagasi hoida. Neidis pigistas nuga ikka enda käes ning liibus veidi Kyanile lähemale. "Mõnes teises elus me oleksime võinud sõbrad olla," sosistas tüdruk vaikselt ning vajutas siis oma verised ja pisaraist soolased huuled korraks Kyani huultele. Mõnes teises elus nad oleksid võinud tõesti sõbrad olla. "Seal mujal on parem eks," sosistas tüdruk kui eemale tõmbus. Seal on kõik palju ilusam ja parem. "Nad ei saa meid sealt kätte," sosistas tüdrik ning tõstis noa Kyani südame kohale, surudes kergelt, aga mitte tugevalt. Kas ta üldse suudab kuti rinnakorvist läbi suruda? Tüdruk tõstis oma käe, et ta siis lööb nii tugevalt kui ta jaksab. "Koos?" küsis Charitina ning nuuksatas.

"Oleks võinud tõesti," sosistas Kyan nukralt. Ta uskus, et nad oleks võinud olla sõbrad. Ta ütleks vist praegu ka, et nad on sõbrad. Aga nad kohtusid nii halbades tingimustes ja sinna ei saanud midagi teha. Kyan nuuksatas, kui Charitina huuli enda omadel tundis ja noogutas siis tüdruku sõnade peale. "Mujal on parem," sosistas Kyan vaikselt. Ta tõstis ka oma käe, plaanides tüdrukule ka südamesse lüüa. Kui ta kõri läbi lõikab, siis ta lämbub veel oma vere käes ja Kyan ei tahtnud seda. "Koos," sosistas Kyan, nuuksatades jälle. Ta käsi värises endiselt ning ta pigistas hetkeks oma silmad kinni. "Aitäh sulle," pomises kutt ja nuuksatas, kui siis aeglaselt kolmeni luges koos tüdrukuga ja noa tüdruku ribide vahelt otse tema südamesse surus. Ta tõesti lootis, et seal kuskil on parem. Peab olema!

Charitina nuuksatas samuti kui kuulis Kyani nuuksatust. See oli veel kurvem kui kõik see teadmine kokku, et nad kohe surevad. "Aitäh sulle," sosistas neidis vastu. Ta nuuksatas jälle ja siis lugesid nad katkendlikult kolmeni ja neidis lõi nii tugevalt kui jaksas, noa läbi kuti rinnakordi valle südamesse. Nii üllatav kui see ka polnud ei tundnud tüdruk mitte midagi. Ta ei tundnud valu ega midagi. Ta tundis hetkeks külmajutti enda keha läbimas, aga siis oli ka kõik. Valu ja kõik oli kadunud ja Charitina oli teisel pool ja seal oli tõesti palju parem.

Neidise elutu keha vajus Kyani elutule kehale otsa, silmad avatud. Kõlasid kaks järjestikust kahuripauku. Noorte kehad jäid sinna sedasi kuni kapitoolium need ära koristas. Seljakotid ja kõik relvad peale kahe jahinoa, mis neil kummalgi rinnus olid, jäid kõik sinna samma koridori maha.

Kyan ei tundnud samuti midagi, kui Charitina noa tema südamesse surus. Ainus, mida ta tundis, oli see, et ta ei saanud enam hingata, miski nagu blokeeris tema hingamise ning noormees vajus põrandale selili, kui elu tema kehast lahkus ja Charitina sama elutu keha tema otsa vajus. Kyani silmad olid samuti avatud ja ta käsi oli kuidagi ebaloomulikus asendis nende vahel, aga üsna pea viis Kapitoolium nende kehad minema. Kui olid kõlanud need kahuripaugud, mis nende surmasid tähistasid. Aga sellest enam Kyan ei hoolinud. Ta ei tundnud midagi ja see oli hea. Ta tõesti arvas, et surmas on ta paremas kohas ja seda see ka oli.

Aurora haaras instinktiivselt ühe viskenoa, kui hakkasid kõlama sammud ja hääled. Selle võika lause peale sai aga temagi pihta, et tegemist oli arvatavasti Kapitooliumi trikiga. Samas olid mutandid vägagi luust ja lihast tegelased olnud nii et noa pani ta küll tagasi, kuid matšeete oli löögivalmis. "See on tõsiselt creepy," sõnas Aura kui taas sammud neist mööda jooksid. Ta eelistas seal väljas reaalsete mutantidega kakelda kui siin sees mingite.. jumal-teab-millega. Aga väljas olid turteltuvid, kes olid ilmselgelt valmis igal võimalusel teistele noa selga lööma.

Viimaks leidsid nad peidupaigana ühe väiksema ruumi, millel oli isegi uks ees. Uks küll lukku ei käinud, aga see tundus olevat mingi koristaja ruumi moodi, nii et ühe riiuli said nad seestpoolt sinna ette lükata. Noored sättisid magamiskotid maha, Aurora vaatas üle enda käel oleva haava ning seejärel sõid nad kahepeale ära ülejäänud supi, mis õnneks veel kuum oli. See andis piisavalt sooja, et nad magama saaksid jääda.

Uni oli üsna rahutu, sest mingid totrad sammud ja hääled ja varjud olid igalpool ja Aurora ärkas iga väiksemagi hääle peale üles, matšeete kohe valmis. Kaks korda ehmatas ta Jonnise ka sedasi poolsurnuks. Viimaks aga saabus hommik, millest andis kinnitust ukse alt kumav valgus ja fakt, et nad ei värisenudki enam külmast. "Esimene päev üle elatud.. Jee," muigas Aurora sarkastiliselt, kui nad asju kokku pakkisid. Tegelikult päris hea saavutus, aga noh.. siiski.

Jonnis järgnes Aurorale, käsi matšeete käepidet pigistamas ning silmad edasi-tagasi ringi käimas. Kogu ta keha oli pingul, sest millegipärast oli ta täiesti kindel, et kohe-kohe juhtub midagi. Täpselt nagu nendes reedeöisetes õudusfilmides, kus vaiksetele kohtadele järgnes alati midagi hirmuäratavat. Kuid kui ta kodus olles sai nendel hetkedel teki üle pea tõmmata, siis nüüd tal seda võimalust küll ei olnud. Kuigi ta oleks tahtnud. Kui ta oleks praegu üksi olnud, oleks ta juba ammu endale mõne maailma parima peiduka leidnud ning kössitanud seal nii kaua kui võimalik, olles peaaegu sama vaikne kui mõni putukas. Kuid ta kõndis koos Auroraga mööda koridori ja ta ei teadnud, kas peaks ennast hästi tundma või mitte. Ta ei tahtnud otseselt tema juurest minema ka joosta, sest neidise juures oli omamoodi hea ja lohutav olla. Nagu tal oleks siin keegigi, kes natukenegi hoolib sellepärast, kas Jon sureb või mitte. Suure tõenäosusega oleks tüdruk kohe jalga lasknud, kui asi oleks tema jaoks ohtlikuks muutunud ja nooruki suvalt surema jätnud, kuid parem oli sellest mitte mõelda.

Kui sammud ja sosisand ilmusid, jäi noormees hetkeks paigale, kuid liikus seejärel koheselt edasi, sest Auroragi tegi sedasama. Naeru ja nende sõnade peale liikusid külmajudinad mööda tema keha, viies seejärel pilgu hetkeks neidise poole. Muidugi oli ta lugenud kõikide nende vaimsete trikkide kohta ja suuretõenäosusega täpselt seda need olidki, kuid ta ei oleks eales suutnud arvata, et need nii reaalsetena mõjuvad.

Jõudnud uude asupaika, aitas Jon uksele riiuli ette lükata, sõi vaikides ning sättis seejärel ennast nii, et ta magama jääks. Päris sügavasse unne ta muidugi ei vajunud, sest ta kuulis kogu aja endiselt kõike seda, mis nende ümber toimus. Iga kord, kui Aurora ärkvele tõusis, tegi automaatselt seda ka noormees, nagu oleks valmis kohe lahingusse astuda. Varsti aga saabus hommik ning Jonnis ajas ennast natuke uimaselt istuli, hakates ka kohe asju pakkima. "Jaah," pomises ta. Kui päris aus olla, siis ei uskunud ta, et ta niigi kaua elab. Kuid võta näpust.. "Aitäh, et mind elus püüdsid hoida," lausus ta vaikselt. Ta ei teadnud, kas see lause oli otseselt õige või vale, kuid ta tundis sellegipoolest, et peab tüdrukut tänama.

"Püüdsin? Nii palju kui ma näen, siis see täitsa õnnestus," muigas Aurora. "Ei, tegelt.. Sa olid tubli. Said ise täitsa hästi hakkama," sõnas neidis kerge naeratusega. Päris üllatav isegi. Poleks seda oodanudki Jonnisest, aga näed, milleks inimesed võimelised on, kui ellujäämisinstinkt tööle lüüa. "Sööks nüüd natuke," pakkus neidis, kui magamisase koos oli, vajudes siis põrandale istuma. Alles nüüd oli tal aega uudistada, mis seal kuivainetepakikestes ka oli. Mingi puuviljasegu ja kuivatatud liha tundusid kõige isuäratavamad. Neidis kraapis ka kaks veepudelit välja. Igaks juhuks. Ta ju ei teadnud päris täpselt, mis Jonnis endale kaasa jõudis pakkida.
"Huvitav, mis tuvikesed teevad," mõtiskles Aurora. Just siis kõlasid järjestikku kaks kahuripauku, mis andis alust arvata, et keegi oli kellegi teisega võidelnud nii et mõlemad surid. Või tappis miski muu siin õudsetes koridorides kaks tribuuti. Aurora mõtted liikusid Kyanile ja Charitinale. Ei tea, kus nad olid.. Ja kas tasus ikka neid otsida. Ehk nad said kahekesi ka hakkama.

Bran võpatas kergelt kui kuulis kahte kahuripauku. Poiss ikka kartis neid pauke. Aga huvitav kes surid? Eks öösel näeb... Poiss pööras oma tähelepanu tagasi oma haavale ning hakkas särki vähehaaval lahti tõmbama. Brannock krimpsutas valust nina ning vaatas haava, mis veidi veritsema hakkas. Õnneks ei tuld seda verd palju. Poiss ajas ennast seina toel püsti ning tõmbas koti omale selga. Vasak käsi tegi talle liigutades põrguvalu, kuid ta pidi sellest üle olema. Muud valikut tal polnud. Vaikselt tõmbas ta kongiukse lahti ning vaatas koridoris ringi. Ta oli veepudeli välja kookinud kotist ja hoidis seda nüüd tugevalt pihus. Poiss komberdas aeglaselt mööda seinu, iga kongi lage vaadates ja veetorusid otsides.

Kui kahuripaugud olid kõlanud ja kahe tribuudi surnukehad koristatud, jäid neist maha vedelema nende seljakotid ja vibud ning nooled, mis verise koridori põrandal vedelesid. Koridorid jäid vaikseks ja rahulikuks. Alumisel korrusel, kus Brannock aga oli, hakkas möll alles pihta. Uksed sulgusid ja lukustusid ning pidevalt kostusid sammud, nagu keegi tuleks Brannickile järgi. Kõik need helid ja hirmutused püüdis hoida kutti ühel kindlal kursil - juhatada ta treppideni.

Ruum, milles Devon end varjas oli samuti vaikseks jäänud. Siis aga lõhkes seinas üks veetoru ja vesi pressis end läbi seina, uuristades sinna augu. Õige pea muutus auk aina suuremaks ja suuremaks ning vesi ei jõudnud ukse alt välja voolata. Üsna kiirelt hakkas ruum täituma külma veega.

Igal pool mujal hakkasid hääled aga vaibuma ja enam ei kuulnud keegi peale Brannocki mingeid samme ega muid helisid. Ainult rotte olid kõik kohad täis. Ka Finley ja Zedi juures oli muidu rahulik, ainult rotid roomasid seal ringi. Aurora ja Jonnise peidupaika ilmusid samuti rotid, kes näisid tulevat ei kusagilt. Neid oli kolm, vähemalt esialgu ja kui nad tribuutidest endeist välja ei teinud, siis suundusid nad kohe nende toiduvarude kallale, olles piisavalt häbematud, et isegi seljakotte puruks närima hakata.


OT: Kõik, kellel teil pole vett, mõelge vedelikupuuduse peale. Teil peaks juba mõningad nähud ilmnema. Ala keskendumisraskused, peavalu, iiveldus. Raskemal juhul lihaste nõrkus, liigutuste kordineerimatus, äärmisel juhul ka krambid. Neil, kellel on vesi, mõelge sellele, et teie pudelid pole põhjatud.

Brannock oigas vaikselt kui ta õlast valu läbi käis. Poiss jäi seisma, et hetkeks puhata, kuid vedeliku puudus utsitas teda tagant. Siis lõi kongiuks tema kõrval kõva pauguga kinni ning poiss hüppas sellest suure ehmatusega eemale. Bran pööras kiire liigutusega ennast ümber kui selja tagant samme kuulis. "Palun, ei." pomises ta omaette. Poiss hingas sügavalt sisse ning hakkas veidi kiiremas tempos edasi minema. Üsna varsti hakkas ta hingeldama, ta pea hakkas valutama ning sees hakkas keerama. Ta peab võimalikult kiiresti vett leidma. Bran nuuksatas suurest hirmust. Poiss jõudis peagi trepini ning jäi seda skeptiliselt vaatama. Kuid kui järjekorde uks tema kõrval pauguga kinni löödi, läks ta rahulikult trepist üles. Teine korrus tundus palju hirmsam kui esimene. Kuid ta märkas toru, mis mööda seina jooksis. Kohe läks ta selle juurde ning katsus seda. Veetoru. Bran muigas õnnelikult ning otsis kahe toru ühenduskoha. Seejärel võttis ta rakulka ning kaks kuuli. Poiss tõmbas rakulkakummi pingule ning surus hambad valust risti. Vasak õlg põles tal valust. Kohe lasi ta toru ning ehmatas kui see esimese kuuliga ühenduskoha lahti lõi ja vesi sealt jooksma hakkas. Brannock ei osanud ise ka ette näha, et see rakulka nii tugev võib olla. Korjanud kuuli maast üles ja pannud selle taskusse tagasi, võttis ta veepudeli ning täitis selle. Suurest janust jõi ta selle kohe ka uuesti tühjaks, kuid täitis selle uuesti. Poiss läks siis ühte kongi, et seal veidi toibuda.

Aga Brannockil ei lastud kuigi kaua seal rahus olla. Torust hakkas vett purskama ja siis oli kuulda kuidas järjest kõikide kongide uksed pauguga kinni lõid ja lukustusid. "Nad tulevad sulle järgi," kostus väikse lapse sosin sealt samast kongist, kus Brannock parasjagu istus. Ei tahtnud Mängujuht veel poisile rahu anda. Kui poiss kongist välja astus, võis ta näha, et koridor oli muutunud. Oli vaid üks tee ja see oli üles. Alla enam minna ei saanud. Samuti oli kadunud veetoru, mis enne vett välja sülitas. Mängujuht oli koridore muutnud ja veidi ringi keeranud. Trepist üles minnes võis end leida kohe verisest koridorist, kus vedelesid Charitina ja Kyani seljakotid ja relvad. Loomulikult oli koridoris ka rõve hais mutantidest. Seda, kes seal aga oma asjad kaotasid, polnud võimalik kindlaks teha.

Bran jooksis kohe suurest ehmatusest kongist välja kui häält kuulis. Poiss vaatas koridorides ringi ning ta paanika tõusis kui nägi, et need olid muutunud. Tänu veele oli tal pea veidi selgem ning jõudu veidi rohkem. Ilma mõtlemata jooksis ta trepist üles ning vaatas seal ringi. Kohe tabas teda vastik hais, mille peale Bran nina kripsutas. Hetk läks tal aega, et ta sellega harjuks. Ta on tapamajades ja sigalates ja asjades küllalt käinud, et mitte lasta haisul ennast häirida. Siis aga jäi talle silma relvad, mis seina ääres olid. Vibuga ei oskaks ta ilmselt midagi teha, kuid ta võttis kottidest toidu, veepudelid ja termoteki. Toitu ja vett polnud eriti palju, kuid parem kui mitte midagi. Poisiklutt võttis kirve maast ning mõtles hetke. Seejärel otsustas ta selle ikkagi kaasa võtta. Rakulka teeb veel ta vasakule õlale veidi liiga, kuid kirves oli hetkel sobiv relv tema jaoks. Veidi julgema sammuga läks ta vaikselt koridorides edasi. Ilmselt oli samal korrusel ka teisi tribuute. Kes muidu need inimesed ära tapsid, kellest olid ainult relvad järgi?

Finley Mitchell wrote:

Finn ohkas sügavalt ja üritas rahuneda. "Kui need neetud hääled vait jääks, oleks kõik okei," ütles ta vaikselt, ilmselgelt ikka veel endast väljas. Kuidas Zed üldse nii rahulik olla sai? Siiski pani ta ettevaatlikult oma asjad maha tagasi ja istus uuesti magamiskotile. "Praegu kuhugi minna oleks vist ikka lollus, oleme ikka siin," ütles ta veidi ebakindlalt. "Aga ausõna, kui mõni hääl veel siitsamast kostub, siis ma lähen segi," lisas ta mõne aja pärast, nüüd juba pigem pahane kui hirmul.

"Ole vait korraks!" sisistas Zed vaikselt, ise endiselt kuulatades. Hääled häirisid teda ning tegelikult oleks tema ise ka hulluks läinud kui Finley'd seal ei oleks. Põhimõtteliselt noormehe lõputu vatramine ja hirmunud olek olid need, mis hoidsidki teda kaine mõistuse juures.
Ta ei liikunud seina juurest kusagile ning oli seal mõnda aega. Iseenda üllatuseks jäi ta mõneks ajaks isegi tukkuma. Tema keha oli väsinud, tal oli külm ning sosinad kõik kummitasid tema peas. Väike puhkus oli aga isegi hea, kuid küllaltki ekstreemne ning toibudes oli Zed päris üllatunud kui avastas, et on endiselt elus.
Kui kaua ta nii oli, seda ta ei teadnud, kuid ta ärkaski kahe kahuripaugu peale. Noormees võpatas kergelt. Kes surid seekord? Ta pilgutas silmi ja vaatas seejärel oma "kaaslase" poole.

Finley haav tundus terve olevat. See ei veritsenud enam ja kui nad saaksid rohkem vett, siis ilmselt saaks poiss selle puhtaks ka pesta. Vesi.
Tal oli janu. "Kas..." ta köhatas kurgu puhtaks. Tema häälepealad olid külmast ja janust karedad. "Kas sa ulataksid mulle oma vee?" Tema ju loovutas oma puuviljad kannatanule, kas pole?

Finn silmitses Zedi, kui too tal vait olla käskis. Mis kasu selle jama kuulamisest ikka oli? Aga oma kaaslasega vaidlemiseks polnud tal tuju - ja võitlusoskusi. Finn tõmbas oma seljakoti enda lähedale magamiskoti sisse, et ringi siblivad rotid sellele ligi ei pääseks, ning jättis relvad põrandale käeulatusse. Ta peitis veidikeseks ajaks pea kätesse, oodates, millal väljas toimuv ükskord lõpeb. Magama ta ei jäänud, väsimusest olenemata, kuid veidikeseks ajaks suutis poiss end ülejäänud maailmast isoleerida. Ta kõikus hääletult küljelt küljele, üleni magamiskoti sisse mässatud, ning vaatas põrandat.

Ka tema võpatas kahe kahuripaugu peale ning tõstis lõpuks pea, tundes hetkeks kaasa neile kahele, kes siia oma elud jätnud olid. Samas mõistis ta, et enam kui pooled tribuudid olid surnud ning ta oli viimase kümne ellujäänu seas. See mõte lohutas teda veidi.

Kui Zed üle pika aja häält tegi, pöördus Finn tema poole. Poiss kõlas, nagu oleks tal kerge külmetus - iseenesest ei olnud see ju võimatu. Ettevaatlikult avas Finn oma seljakoti ning ulatas Zedile pudeli. "Ikka," ütles ta selle juurde ning sai aru, et tema hääl pole palju paremas seisus. Ta köhatas ning lisas siis: "Me peame millalgi kuskilt vett juurde otsima." See pisike pudel, mis enam täiski ei olnud, ei olnud nende kahe jaoks kaugeltki piisav, kui nad veel natuke aega elada kavatsesid.

Zed võttis pudeli vastu ja tänas noormeest. Kuna vett oli vähe, jõi ta väga väikeste lonksude kaupa ning hoidis vett mõnda aega suus enne kui neelas. Tema kurk oli valulik. Soe supp kuluks ära praegu, kuid sinna ei saanud ta midagi parata.
Pärast veejoomist tundis ta ennast paremini kui enne. Tema kurk ei olnud enam nii kuiv ja tema häälepaeled ei olnud niisuguses pinges kui minut tagasi. Seegi hea, kas pole?

Noormehe kommentaar pani Zedi mõtlema. Jah, vett selles pudelis oli tõesti vähe ja kuna neil oli antud hetkel sõnatu kokkulepe teha koostööd, ei hakanud ta vastu vaidlema vaid ajas ennast püsti. Hetkel ei olnud hääli kuuldagi, vähemalt mitte tema kõrvuni, mis tähendas, et öö oli kas läbi või nad jäeti viimaks rahule.

"Siis me lähme otsime midagi. Vanglates on kokad ja köögid, ilmselt on siin ka mingisugune koht olemas, kust saaks vett või midagi." Loodetavasti oli, kuid Mängujuhte ette kujutades ei julgenud ta eriti midagi enam loota.
Ka tema mõtles siis tribuutidele ja arvule, mis nüüd mõneks ajaks veel sama püsib. Kümme on alles. Ülejäänud neliteist hukkunud. Kas tal veab veel või sureb tema samuti? Zed surus hambad tugevasti kokku ja vangutas endamisi pead. Ta ei tahtnud surra. Kuid siin ei olnud asi vist isegi tema otsustada.

Ta pani oma asjad kokku ning tõmbas särgi veel rohkem kaela juurde. "Hakkame siis parem liikuma. Ma ei taha siin kongis enam kauem olla."

Finn võttis samuti pudelist mõne lonksu - nüüd jäi sinna põhja veel õige vähe alles, hädaolukorraks - ning pistis selle siis kotti tagasi. Aeglaselt ajas ta end püsti ning kirtsutas nina, kui tundis, kui kangeks ta keha jäänud oli. Nüüd oli pea enam-vähem ainus asi, mis teda ei piinanud. Aeglaselt kummardus ta uuesti alla, et magamiskott kokku mässida, ning pani selle samuti kotti. "Vähemalt torud peavad siin koridorides küll olema, kui me ka sööklat üles ei leia," ütles ta peale hetkelist mõtlemist. Kui tõenäoline see olla sai, et nad selle otsa komistavad? Äraminekuettepanekut ei lasknud ta endale kaks korda teha. "Mina ka mitte, tahaks ükskõik kuhu mujale," ütles ta, endale päriselt teadvustamata, kui hull olukord teiste tribuutide jaoks kusagil mujal oli olnud. Ta pani seljakoti selga, vibu üle õla ning haaras relvad kätte. "Kuhu poole?" küsis ta kongi ukse poole aeglasi, veidi kangeid samme tehes.

Noormees kahtles sügavalt, et torudes võis vett leiduda. Ilmselt olid need sama kuivad kui maailma kõrbed. Vett ei olnud need arvatavasti aastaid näinud, kuid loota ju võis, kas pole?
Finley küsimuse peale ei osanud Zed alguses midagi öelda. Kuhu poole? See oli tõesti hea küsimus. Enda mõõgaotsa näperdades vaatas poiss kord ühele ja siis teisele poole, üritades otsustada. Talle ei meeldinud sugugi see juhi roll olgugi, et ilmselt oli see tal veres.
"Vasakule," lausus ta viimaks. Õlgu kehitades, oletas ta et kaotada pole seal nagunii enam midagi ning hakkas nimetatud suunas liikuma.

Aurora ehmus pisut kui liikumist tajus, mõistes sekund hiljem, et tegemist oli vaid rottidega. Kes hakkasid aga nende seljakotte nosima. Pahaselt virutas Rory matšeetega rottidel pead maha/kehad pooleks ja sõi siis edasi. Aga ega rotte sellest vähemaks ei jäänud. Ikka tekkis juurde. "Okei, parem hakkame liikuma," arvas Aura selle peale, ajades seljakoti selga ja sinna peale nooletupe. Pakike kuivatatud lihaga oli tal endiselt käes, aga puuviljad pani ta tagasi kotti. Joogipudeli jaoks oli koti küljel õnneks oma pisike tasku.
Aura andis paarile rotile jalaga ning liikus siis riiuli juurde, et see eest liigutada. "Ma arvan, et liigume lihtsalt edasi ja noh.. tapame need, kes ette tulevad. Kyanit ja Charitinat otsida pole vast mõtet.. Jumal teab, kuhu nad selle ajaga end peita jõudsid. Ajaraisk vaid."

Finn vaatas samuti kongist väljudes siia ja sinna. Kumb kahest halvast vähem halb oli? Tema poleks osanud otsustada, seega tundis ta veidi kergendust, kui Zed otsuse langetas. Ta järgnes kutile vaikselt, enda ümber vargsi pilke heites. Tegelikult võis ju iga hetk kuskil midagi lootusetult valesti minna. Finn üritas sellele mitte mõelda.

Hommik oli endaga kaasa toonud ka soojema temperatuuri - kuigi müüridest õhkus veel veidi jahedust, piisas soojatunde tundmiseks jopest. Finn oli selle üle tänulik, kuigi teadis, et kui tal õnnestub ka teine päev üle elada, peab ta ösel taas võitlema temperatuuridega, mis tema koduringkonnas on haruldus. Üleüldse tundus põhjuseid muretsemiseks ülearu olevat.

Poisid kõndisid tükk aega vaikselt teineteise kõrval. Finn ei julgenud rääkida, teades, kui hästi heli siin levis. Ta usaldas Zedi - praegu täiesti siiralt - ning järgnes talle, enne igat nurka ettevaatlikult piiludes, ega seal surmaohtu pole. Ta ei olnud päris kindel, kuhu ja millal nad jõuavad.