60ndad Näljamängud!

"Tassime siis asjad kõik küllusesarve ja ootame homset?" küsis Charitina. Ta tahtis mingit tegevust, ta ei suutnud passida seal. Ta tundis, kuidas adrenaliin vaikselt kaduma hakkas ja sellega kaasnesid emotsioonid, mida tal praegu küll vaja polnud. "Või läheme neile juba täna järele?" küsis ta siis. Või läheks ehk keegi teine. Samas homseks on nad endale seal sees ehk juba mingi strateegia mõelnud. Aga kes kurat teab. Ehk on seal sees midagi, mis neid tappa võib. Targem oli hoovis olla ja oodata kuni homseni vähemalt. Kui öö jooksul midagi ei toimu, on ilmselt üsna ohutu, aga kui liialt palju kahureid paugub, võib eeldada, et seal majas midagi tapab teisi tribuute. Ühesõnaga ei olnud Charitina üldse vaimustatud sinna majja minekust enam. Mitte, et ta oleks vaimustatud karjeristidega seal olema, aga Kyan päästis ta elu ja see tundus turvalisem kui teised tribuudid majas. Kuigi Finley oli kusagil seal.

"Me ei tea, mis seal tunnelites ees ootab ja öösel sinna lõksu ei tahaks jääda. Mine tea, kui loogilised need koridorid on. Mina pakun välja, et veame kraami siia, katame sarve avause vastas oleva akna kinni, et sealt keegi äkkrünnakut ei saaks teha ja valvame vahetustega õueala. Siis saame turvaliselt sarve sees olla," seletas Aurora, taktiline meel taas tööle hakkamas. Pigem läks tema hommikul ümbrust kaema. Mine tea, selle aja peale olid ülejäänud tribuudid hoone koridorides ehk üksteist maha killinud juba. Neil seda kergem.

Neidis viis pilgu rahva üle ringi käima, oodates nende vastust. Samas märkas ta Jonnise ilmet. Kutt tundus päris räsitud olevat sellest veresaunast. Vähemasti oli ta elus, erinevalt nii mõnestki. Neidise mõtted liikusid Zed'ile. Viimane kord, kui ta kutti nägi, oli too samuti ühe ukse poole pagemas. Ju siis arvas ta, et neid ei saa usaldada. Kuigi kaas-karjeristina oleksid nad ta arvatavasti liitu kaasanud. Nüüd aga ei saanud nemad tedagi usaldada..

Brannock võpatas ning pööras järsku ümber kui kuulis samme teisest koridorist, mis oli täpselt nurga taga. Suurest adrealiinist hakkas ta kergelt hingeldama. Seejärel võttis adrealiin poisi täiesti üle ning ta ootas kuni sammud olid piisavalt ligidal. Seejärel tegutses ta nii kiiresti kui suutis : poiss hüppas nurga tagant välja ja viskas kivi selle poisi pea poole, kes tulemas oli, enne kui too jõuaks reageerida. 11. ringkonna poiss. Brannock nägi ainult seda, kuidas kivi poisi peast eemale põrkas ja pani siis jooksu. Tal polnud aega vaadata, kas kivi poisi tappis või ei. Brannock lihtsalt jooksis mööda koridore, ise samal ajal kuulates seda kahuripauku. Poiss keeras peagi ühte kongi ning jäi seisma ja tugevalt hingeldama. Vaikselt jõudis talle kohale, et ta ilmselt oli just inimese tapnud, ning kogu ta hakkas üleni värisema. Varsti vajus ta põlvili ja sinna ta ka jäi, püüdes oma hingamist kontrolli alla saada ja südant raudsena hoida.

"Täna vast ei ole mõtet järgi joosta, las kaklevad omaette ja tapavad üksteist," arvas Kyan muiates. Ta patsutas kergelt Charitina tagumikku ja vajutas tema põsele musi. "Meie aga sätime end siia sarve sisse, kui asjad siia tassinud oleme ja siis naudime ilma," ütles kutt entusiastlikult. Tema oli arvanud, et Areenile tulles ta muutub tõsiseks ja on üldse mingi no fun tüüpi, aga nagu näha, siis ei. Polnud seal Areenil üldse nii halb olla nüüd, kus esimene veresaun üle elatud oli.

Charitina noogutas, kui kõik siis lõpuks otsustasid, et jäävad sinna. Talle sobis, sest ta ei tahtnud minna sinna majja. Ka homme mitte. Kui Kyan tema tagumikku patsutas ja ta põsele musi vajutas, kortsutas neidis kulme ning lükkas kuti endast eemale. Kuidas ta julgeb?! Tüdruk kõndis Kyanist pahaselt mööda ja viis oma staffi sarve, kus ta need mingisse nurka maha viskas. Noh, vibu, nooled ja seljakott. Seejärel läks ta välja, et hakata asju sarve sisse tassima, sest keegi teine seda ju ei teinud. Kõik lihtsalt vahtisid ja sügasid mune. Karjeristid või asjad. Ta ei imestaks muidugi üldse kui tema ja viienda ringkonna kutt tööle pandaks või midagi. Ta võttis endale ühe jahinoa, mille ta vähemalt esialgu saapa säärde surus, samas kui asju edasi sarve juurde tassis. Nuga võis ka vajalikuks osutuda. Ilmselt oleks kõige targem öösel nuga padja all magada või midagi sellist. Kui ta üldse magada saab.

Kyan naeris kergelt, kui Charitina ta eemale lükkas, aga järgis siis tüdruku eeskuju ja viis oma asjad tema asjade juurde, kuid vibu võttis kaasa ja nooled olid endiselt seljas, sest ta ei tahtnud päris kaitsetuks jääda. Kutt läks teisele poole Küllusesarve, et sealsed asjad kokku koguda ja Küllusesarve sisse tassida. "Millega me selle akna kinni paneme?" küsis Kyan siis pisut pead kallutades, kui need asjad ära oli pannud.

Aurora kergitas viivuks kulmu, kui Kyan Charitinale ligi ajas. Ah seepärast oli tüdruk nendega. Someone had a crush on a certain someone. Nojah. Näitsik liikus samuti asjade poole, hakates neid sisse tassima. Päris palju asju oli üle jäänud, sest, nagu arvata oli, krabasid enamus nooremaid vaid endale lähimad asjad ja pistsid siis jooksu. Ka Aurora pistis ühe jahinoa, mille ta sarve sisemusest leidis, endale saapasäärde. Nuga padja all magamine tundus tõesti hea mõttena.

"Pole vajagi, et see magamiskott midagi kinni hoiaks. Kui see on akna ees, siis seest ei näe, kuhu sihtida. Ja vaevalt, et keegi õnne peale suudab meist kellegi maha lasta," arvas Aurora. Iseasi see, kui kõrged ja sügavad aknad on. Noaga saab magamiskoti katki lõigata ka seestpoolt, kui aknal väga sügavust pole. Seda tuli lähemalt uurida. Aga esialgu sättis neidis endalegi üht nurgakest sarve sisse, visates sinna oma seljakoti ja matšeete. "Pikad vahetused öösel teeme?" uuris ta siis. Mõned tunnid võiks kõik ikka magada saada ja sellega tuleb ka arvestada, et kaua üleval passides langeb tähelepanuvõime.

Kui Kyan vaid kuuleks mõtteid. Naeraks ribadeks ennast praegu. Aga tal ei olnud sellist imevõimet ning seega ta parem korjas igasuguseid asju ja mõtles selle üle, millega akent katta. "No siis me võime ühe magamiskoti ohverdada," noogutas Kyan. Ei olnud tõesti vaja, et see midagi peaks, põhiline oli see, et nad ei näeks. "Kuigi me võiks ka kilpe ilmselt kasutada," lisas kutt jalaga üht neist togides. Keegi ei olnud endale kilpi võtnud. Nad saaks endale päris kena kaitseehitise nendest. Öiste vahetuste peale Kyan mõmises kergelt. "Paar tundi? Me peaks kõik magama natukenegi," arvas kutt siis. Ta ei usaldanud neid kedagi, aga tal on ohutum seal magada kui üksi kuskil selles majas.

"Selge. Ma võin esimese vahetuse võtta," nõustus Aurora. "Magamiskotti on vast lihtsam kinnitada sinna," arvas meidis siis. "Lähme uurime järgi," pakkus ta mehele, haarates ühe vaba magamiskoti ja igaks juhuks ka paar nuga veel ning suundudes sarve avause vastas oleva akna poole, mis neile kõige ohtlikum oli. Mine tea, äkki on sein nii rabe, et saab noa sisse lüüa. Kui ei, siis läheb magamiskoti kinnitamine vähe keeruliseks. Aga küll nad välja mõtlevad. "Mis teema sul selle noore tsikiga on?" uuris Aurora kui nad Kyaniga teiste kuuldekaugusest välja olid jõudnud.

Charitina ei tahtnud kohe üldse magamisest mõelda, kui keegi neist veel öösel üleval ka on, aga ta teadis, et valve on vajalik. Ta jälgis kuidas Aurora ja Kyan ühe magamiskottidest akna juurde viisid, et sellega aken ära katta. Siis jõudis talle kohale, et ta tunneb end Kyani läheduses ohutumalt. Hetkeks vaatas neidis esimese ringkonna paarikese poole, aga vaid hetkeks. Tal küll oli neist hale, sest vaid üks neist jääb ellu. Aga samas ta ka kartis neid ja põhjusega. Ta kartis, et kohe kui Kyan selja pöörab, lööb keegi neist talle noa kaela ja kui esimese ringkonna tüdruk peaks talle kallale tulema, tuleb ka poiss, sest need kaks hoidsid raudselt kokku. Ja ta oleks kutu. Hetke kõhkles neidis, et minna Aurorale ja Kyanile järgi, aga ta siiski ei teinud seda vaid istus sarve avavuse juurde maha kui asjad tassitud olid. Peaasi, et ta ei mõtleks kõigile nendele surmadele. Ta ei tohi mõelda!

"No lähme uurime järgi," ütles Kyan muiates. Ta läks tüdrukuga kaasa, üks nuga mugavalt saapasääre vahel. Nooled olid tal ka endiselt seljas, neid saab ka kellelegi kaela suruda, kui vaja. Vibu enda asetas ta maha, kui nad akna juurde jõudsid. Aurora küsimuse peale kutt naeris kergelt ja vaatas Charitina suunas, kes kuidagi nii õnnetult neist maha jäi. Samas sai ta aru ka. Kyan oli karjerist, tal on võrdlemisi ohutu olla. Charitina hoidis põhimõtteliselt esimest korda elus vibu käes. "Ei ole midagi," arvas Kyan siis muiates, kui tagasi akna poole pöördus. "Me hakkasime treeningu ajal suhtlema ja teda on hea kiusata," muigas kutt. Siis vaatas ta akent. "Mismoodi me sellega nüüd siis teeme?" küsis ta magamiskotti silmitsedes. Õnneks oli neil neid magamiskotte palju. Mõned lähevad magamise ajal kasutusse, aga mitu jääb ilmselt veel alles.

Devon oli mingil määral alustanud ettevalmistust mängudeks juba lapsena. Tema vanemad hoolitsesid põhjalikult selle eest, et noormees saaks piisavalt füüsilist koormust ja harjuks ära valu, väsimuse ja januga, õppides nendega hakkama saama ja piisavalt kaua vastu pidama. Ainukene relv, mille käsitlemist on tüüp õppinud, oli sirp ja mingil määral ka nuga, kuid see oli ka kõik. Kirk polnud tapja, isegi mitte halastusmõrvar. Kui tema nimi lõikuspäeval suurest kausist välja tõmmati, turtsatas noormees kergelt endamisi. Mingil määral oli ta seda juba aastaid oodanud. Vähemalt oli Devonil võimalus päästa mõni teine nooruk, kellel on pere, kes teda armastab ja iga päev koju ootab, tema on siiski üksinda. Noormehe ilme oli üpris ükskõikne, kui ta lavale astus ja kaastribuudi kätt surus. Nüüdseks on sellest möödas päevi.
Devon teadis juba esimesest päevast, et tal pole lootust võita, aga see ei takistanud teda püüdmaks ellu jääda. Nende ringkonna juhendaja uskus küll tüüpi, andes talle palju erinevaid nõuandeid, mis tuleksid isegi siin areenil kasuks.
Kui Kirkile see tobe kostüüm ulatati, et noormees selle selga paneks, kergitas Devon kergelt kulme, kuid noogutas vaid enda stilistile, kes kostüümi eripärasi tutvustas. Vähemalt ei saadeta neid kuhugi troopikasse, mõtles noormees endamisi, kohendades hetkeks veel jope kraed, kui ta klaasist kapslisse astus, mis tüübi mõni sekund hiljem üles areenile viis.
Oodates kahuripauku, mis kogu selle jama alustab, silmitses noormees tähelepanelikult nende ette laotatud kraami. Ta on piisavalt kiire, et jõuda Küllusesarvele lähemale ja sealt edasi tagasi ukse juurde joosta, mis tema selja taga oli. Devonil polnud mingit plaani liituda karjeristidega ega hakata kohe enda eluga riskima, et mõni teine tribuut tappa. Tema eesmärgiks oli võimalikult kaua elus püsida. Õnneks seisis ta mitte kõige tugevamate vastaste vahel. Mõlemad olid küll tüdrukud, aga sellegi poolest hästi treenitud ja osavad, kuid noormehest poleks nad jagu saanud. Devon on kandnud enda ringkonnas terakotte, mis on oma neli korda raskemad kui tüdruk kaheksandast või neljandast. Hetkeks viis Kirk pilgu ka enda ringkonna tüdrukule, kellega nad olid vaid paar sõna vahetanud. Iseenesest võiks temaga nii kauaks kui võimalik kokku jääda, aga alustab tüüp hetkel üksinda.
Sekund pärast kahuripauku, mis kuulutas mängud avatuks, jooksis Devon kõigest väest sarve poole. Tema kiired jalad ei vedanud noormeest alt. Ta jõudis sarveni, enne kui tõsine tapatöö peale hakkas. Kiiruga haaras ta magamiskoti, veepudeli, mingi koti moodi asjanduse, paar nuga. Devonile jäi teel sarvest välja näpu vahele ka paar pisemat söögipakki. Saanud asjad jooksu pealt kotti ja viimase õlale, oleks tüüp peaaegu ümber lennanud, kui neljanda ringkonna tüdrukuga kokku jooksis. Õnneks säilis tüübi tasakaalu ja teinud sammu kõrvale jooksis ta edasi. Viivuks pilgu üle õla viinud, tunnistas Kirk tüdruku surma. Vähemalt lõppes mäng tema jaoks kiirelt. Avanud neljanda ukse, sisenes noormees hoonesse.
Mööda koridore liikus Devon edasi minuteid, peatudes alles siis, kui tundis, et nüüd on õige aeg selleks. Ta põikas paremale pisemasse koridori, jätkates teekond juba kõndides. Kuigi Kirk oli üpris suur inimene, olid tema sammud vaiksed ja pehmed, tehes võimalikult vähe lärmi.
Mööda treppi vangla teisele korrusele läinud, kõndis ta mööda koridori nii kaugele kui võimalik. Leinud pisikese ruumi, mis pigem meenutas enda suuruse poolest kappi, läks Devon sinna. Kuna uks ei käinud lukku, pidi ta leidma teise viisi, kuidas see mõneks ajaks seest poolt kindlustada, et keegi ootamatult sisse ei sajaks. Endale üllatuseks leidis Kirk kotist köie. Ta isegi ei mäletanud, et oleks selle kaasa haaranud, aga võib-olla oli see magamiskoti all, kui noormees viimase haaras ja koos sellega ka köie. Nüüd pidi Kirk meenutama treeningutel õpitud sõlmi, et uks köie ja nurgast leitud peenema toru abil sulgeda. Kuna ruumis olevad riiulid olid kinnitatud seina külge, kasutas noormees selle eelise ära, sidudes köie kahel pool ust jäävate riiulite külge, põimides ukselingi selle vahele. Keset köit jätnud silmuse, kust toru läbi mahtus, pistis ta viimase sellest läbi ja keerutas köie nii pingule, kui võimalik oli. Toru vastu ukse piita kinnitanud, et see ootamatult silmusest välja ei pooks ennast, istus tüüp ukse vastas oleva seina najale maha ja võttis koti endale sülle. Magamiskoti välja tõstnud koos veepudeli ja paari paki kuivtoidu ja kahe noaga, jättis noormees tühja koti endast vasakule. Magamiskoti võimalikult kitsaks voltinud, hakkas Devon seda kokku rullima, peites selle vahele toidupakid ja ühe noa. Teise noa toppis ta endale saapasäärde ning veepudel leidis endale koha uuesti seljakotis, olles magamiskoti peal, et Devon saaks selle võimalikult kiirelt välja võtta. Momendil otsustas noormees siia jääda, natukene hinge tõmmata ja enda tugevused teiste mängijate vastu üle mõelda ning püüda moodustada pisikene plaan, kus ta enda tugevusi saab kasutada ja ellu jääda.

"Mmmhmh.." mõmises Aurora mitte-väga-veendunud ilmel noogutades. "Hea kiusata? Aga kui sa ta lõpuks tapma pead?" uuris neidis. Samas tundus Kyan üsna külmavereline. Selles suhtes hea tüüp, kellega mestis olla. Hoia vaenlased lähedal laadne värk. Aurora silmitses seina ja ühe kaasavõetud noa kätte, surkides sellega pisut hallikat betooni. "Jeah, nuga siia sisse ei jää," nentis tüdruk. Seinas polnud piisavalt suuri pragusid ka, kuhu noa sisse saaks lüüa. "Siis tuleb trellide külge siduda," arvas Aurora, upitades end veidike, et trellidest kinni haarata. Aken oli piisavalt madalal, et sealt sisse näha, kuid samas nii kõrgel, et neidis pidi kikivarvukil seisma, et küünarnukid selle alumise servani ulatuks. Ehk siis trellide ülemist otsa tema puudutada ei suutnud. Samas oli aken üsna sügav, nii et ka teiselt poolt peab vähe akrobaatikat tegema, et magamiskotti sealt lahti siduda. Ja see, kes öösel valves oli, sai asjadel silma peal hoida. "Okei, kükita nüüd sina," sõnas Aurora, pannes noad maha ja avades magamiskoti. Nagu arvata, olid seal paelad magamiskoti kitsamaks tõmbamiseks, mille abil saigi selle torude külge siduda. Aurora tegi vaid luku lahti, nii et piklikust torust jäi alles enamvähem neljakandiline lapike, mis akna kenasti ära kattis.

Kyan naeris jälle ja raputas pead. "Kas ma näen välja, nagu ma ei oleks võimeline teda tapma?" küsis Kyan muiates. "Ta on elus, kuni ta mulle kasulik on." Kyan naeratas Aurorale muretult ja jälgis siis, kuidas tüdruk magamiskotiga sahmerdas. "Mida ma teen?" küsis Kyan muiates, kui Aurora tal kükitada käskis. Miks ta kükitama pidi? Aken on siiski ülevalpool ju, ja Kyan oli pikk poiss, ulatab küll siduma ülevalt ka.

"Noo mine tea.. ehk on sul ka süda. Kõik on võimalik," kehitas Aurora õlgu, lõbus muie huulil. Seal sedasi teineteist tögades läks täitsa meelest, et ta just ühe poisi tapnud oli ja teise endalaadse mõrtsukaga juttu ajas. "Sa kükitad, et ma saaksin sulle kukile istuda ja siis sa tõused püsti ja ma seon magamiskoti kinni. Teen veel puust ja punasemaks või said pihta?" küsis Rory veidike kärsitult. Jeah, aga esiteks eelistas tüdruk kõike ise teha, et veenduda, et õigesti tehtud sai ja teiseks polnud Aurora ka teab mis kökats nii et kui tema niisamagi ei ulatanud, siis vaevalt, et Kyangi väga mugavalt seda siduda saab.

"Süda võib mul olla, aga see ei tähenda, et ma teda tapmata jätaks," muigas Kyan. Kui tüdruk aga seletas, miks Kyan kükitama peab, kutt naeris jälle kergelt. "No teeme siis nii," muigas ta. "Ma saaks ise ka siduda, aga mul on tunne, et sa kraabiks mul silmad peast," ütles kutt lõbusalt. Ta pani nooletupe ära ja kükitas siis, et Aurora talle kukile ronida saaks. Kui tüdruk oli end ilusti sättinud, tõusis Kyan püsti, et Aurora saaks magamiskoti kinni siduda trellide külge. Hea mõte vast jah sedasi seda teha.

"Ma usun seda alles siis, kui ma su rinnust katki lõikan ja seda südant oma silmaga näen," muigas Aurora. Niisama oli tore võikuseid rääkida, kuid jäi vaid loota, et ta päriselt ka seda tegema ei pea. Võiks ju olla nii, et kõik juhtuvad üksteist ära tapma ja siis tema jääb ainsana alles. "Arvatavasti jah," nentis Rory lõbusalt ning istus siis mehele kukile, magamiskott kätes valmis. Kui Kyan püsti tõusis, ulatus ta mugavalt seda trellide külge siduma. Neidis sidus igaks juhuks päris korralikud sõlmed, et nende harutamine ikka aega ka võtaks ning tegi siis kindlaks, et kõik nurgakesed aknaavast kaetud oleks. "Nii. Nüüd siit küll läbi ei näe. Öösel kilp ka igaks juhuks kätte ja saab rahulikult magada," sõnas ta viimaks kätetööga valmis saades. Vähemasti seda ta veel ei kartnud, et nad üksteist öösel nottima hakkaks. Algul liit vast toimis kuni ülejäänud kutud olid. Siis läks juba raskemaks.

"No sa võid seda teha, kui sul peaks õnnestuma selle noaga mu südame lähedal torkida," lubas Kyan lahkelt. Ei lase ta kellelgi oma südant välja lõigata. Ja kutil ikka oli tundeid ka. Talle meeldisid inimesed ja ta tundis muidki tundeid. Tema ringkonnas vähe neid, kellesse tal crush oli? Kohe kindlasti mitte. "Tubli," muigas Kyan, kui siis taas kükitas, et Aurora maha ronida saaks. "Küllusesarve lahtine osa tuleb lihtsalt võimalikult kinni katta ja ongi kõik," muigas kutt end sirgu ajades ja nooli ning vibu võttes. "Lähme tagasi," ütles ta lõbusalt ja keksis teiste juurde, ja põlvitas Charitina juurde, et käed ümber Charitina mässida ja tema ninaotsale musi teha. Kõike selleks, et Scipiot närvi ajada. "Kardad ka?" küsis ta siis muiates tüdrukult.

Charitina istus ikka sarve avavuse ees maas. Teda ei häirinud, et maa veidi mudane oli. Märg ei olnud ju ja mida kiiremini ta need tunked mustaks saab, seda parem. Teda muutis rahutuks kuidas Kyan tema poole vaatas. Nad räägivad temast. Nad tapavad ta ära! Ta peaks jooksma. Tüdruk vaatas ühe ukse poole ja siis sarve poole. Tema asjad olid sarve sees ja kui ta neid praegu võtma läheks, et majja joosta, tapaks see paarike ta ära enne kui ta seljakoti endale selgagi saaks. Samas kui ta ilma asjadetta jookseb ei pruugi ta samuti kuigi kaugele jõuda, enne kui mõni nool tema pihta lendab. Või sureb ta seal majas sees. Seega targem oli seal olla ja oma seljatagust valvata. Neidis võttis oma jope seljast, sest sellega oli palav. Ta viskas selle maha ja tõmbas siis oma saapa säärest jahinoa. Neidis tõmbas noa tupest välja ja kraapis sellega veidi muda maast. Tuli päris hästi lahti. Ta pani noa ära jälle, tagasi saapasäärde ja hakkas sõrmedega maast muda kaevama ja sellega oma jopet määrima. Ühtlasi korrutas ta endale peas, et ta peab kasulik olema karjeristidele, sest muidu nad tapavad ta ära. Kuidas ta oleks neile kasulik? Jope määrdus korralikult. Oranž muutus õige pea pruuniks. Peaks tunked ka ära määrima, aga tal oli tunkede all top ja aluspüksid ja ta ei hakka siin strippama. Kui jope oli pruun, hakkas ta oma tunkede sääri mudaga kokku määrima. Ta käed olid nüüd ka mudased, aga savi see. Peaasi, et tunked ära saaks määritud. Siis tuli Kyan juba sinna ja musitas teda. Charitina lükkas ta endast küünarnukiga eemale. "Mhmh," mõmises ta vaikselt vastuseks ning vaatas oma pruuni jopet. "Tahad ma määrin sinu jope ka ära?" küsis ta siis pilku Kyanile viies. Ta pidi olema kasulik!

"Peaks õnnestuma? Nii vähe usku sul siis ongi minusse," muigas Aurora, ronides seejärel mehe kukilt kenasti maha. Kasutamata noad korjas ta maast uuesti üles ja suundus siis koos mehega tagasi sarve juurde. "Kilpe on vist päris palju, nii et neid saavad magajad ka endale krabada," sõnas neidis. On ka vähe turvalisem magada ehk. Ei pea kogu oma usaldust üleval passijatele panema.
Aurora pööritas kergelt silmi, kui Kyan ikka plikat rahule ei jätnud ning suundus siis enda nurgakesse, et ka noad sinna maha visata. Korraks mõtles ta magamiskoti ka juba lahti rullida, aga samas oli veel mingi võimalus, et nad peavad sealt kiirelt sääred tegema, nii et igaks juhuks ei hakanud ta seda veel tegema. Selle asemel suundus ta Jonnise juurde. "Eluvaim sees veel ikka?" küsis ta üsna lõbusal toonil. Nii oli kergem olla. Teeseldes, et see on mingi tore matkaretk ja mitte mäng elule ja surmale. Ja totaalselt eirates fakti, et ta oli kedagi tapnud. Ja palju tapmisi ootas veel ees.

Kyan alles pisut eemale tõmbudes vaatas, et mis Charitina tegi. "Kui sa nii lahke oled," muigas Kyan ja võttis endal jope seljast, et see Charitina juurde asetada. Palav oli sellega tõesti. "Sa ei pea midagi kartma," ütles ta siis aga pehmelt, tasakesi, kui tüdruku juukseid õrnalt silitas ja tema laubale musi vajutas. "Need teised ei tee sulle midagi." Kyan sättis end paremini Charitina kõrvale istuma, üks käsi ümber tüdruku piha. "Aurora, rääkides mitte-karjeristidest, miks tema siis meile kasulik on?" küsis Kyan muiates, kui Jonnist silmitses.

Charitina ohkas kergelt, kui Kyan tema käppimist ei lõpetanud, aga ei puigelnud enam väga vastu ka. Kyan oli tema ainus kaitse nende teiste karjeristide eest ja ausaltöeldes nägi Sapphire piisavalt hirmuäratav välja, et Char isegi ei julgenud tema poole vaadata. Pigem siis Kyanile tema lõbu anda ja loota tema kaitsele. Neidis tõmbas kuti jope endale lähemale ja hakkas seda mudaga määrima. Hoolega, et selle erk värv võimalikult ära katta. Kuna maapind polnud aga otseselt märg vaid pigem niiske oli muda kätte saamine raske ja ta piti hoolega kaapima seda oma sõrmedega, aga tüdruk ei jätnud järgi ka. Ta tahtis Kyani jope võimalikult hästi ära maskeerida, sest ta pidi kasulik olema. Mida Scipio küll mõelda võis? Ta kuulas Kyani sõnu ja viis pilgu hetkeks Jonnise poole, nüüd ta aimas, mida Aurora ja Kyan seal akna juures rääkinud olid. Kas ta oli piisavalt kasulik? Või tapavad nad ta varsti ära. Neidis väga lootis Kyani peale praegu. Kutt oli enda ringkonna tüdruku tapnud et teda päästa, ta ei laseks ometi neil teistel teda siis tappa. Vähemalt mitte veel.