60ndad Näljamängud!

Jonnis oli kogu see aeg ühe koha peal istunud, vaikselt enda matšeetega maad kraapides, et relvaga paremini ära harjuda. Ta üritas ignoreerida vahepeal tema poole tulevaid pilke - eriti veel, kui need olid selle paarikese pool esimesest ringkonnast -, tundes ennast totaalse autsaiderina. Kuigi seal oli veel üks mitte-karjerist, siis Charitina vähemalt oskas midagi. Nagu näiteks vibuga teise kõrri noole laskmine.. Poleks ta teadnud, et neidis tema kaastribuudi ära tapnud oleks, oleks Jon ilmselt pigem tema poole hoidnud. Kuid praegu ei osanud ta mitte kuidagi käituda. Ta teadis, et ta on põhimõtteliselt Aurora kaitse all, kuid ta ei saanud absoluutselt aru miks ning ta isegi ei teadnud, kas ta peaks tüdrukut usaldama või mitte.

Vähemalt usaldas ta neidist rohkem kui teisi.. Jon viis hetkeks pilgu ringi käima, märgates, et Aurora tuli tema poole. "Ma arvan küll," pomises ta vastuseks. Rory puhul oli vähemalt hea see, et too juba teadis, kui koba nooruk on, mistõttu ei pidanud ta teesklema, nagu kõik oleks kontrolli all. Kuuldes 4. ringkonna kuti poolset küsimust, tõstis ta oma pea, nähes, et tolle pilk oli Jonnisele pööratud. Kuna ta ei olnud eriline sass-master, ei hakanud ta ise mitte midagi kommenteerima, vaid lootis lihtsalt, et Aurora liiga halba vastust ei anna. Näiteks midagi sellist nagu "kui meil toit otsa peaks saama, siis on meil tema näol varu olemas".

Ashleen istus veel mõnda aega ja tõmbas hinge. Lõpuks aga otsustas ta, et liiga pikaks ajaks ühte kohta ei tasu jääda, sest ta võib sellisel juhul vabalt sinna lõksu jääda. Neiu võttis seljakotist välja noa, muu aga jättis sinna edasi. Vett tal nii või naa praegu polnud. Noa saapasäärde surunud tõusis ta ning astus ruumist välja. Koridor tundus nii pikk ja kõle. Tõenäoliselt pikem, kui see tegelikult oli. Ta pidi aga mingi suuna valima ja liikus aina edasi. Tagasi Küllusesarve juurde ta küll minna ei tahtnud, seega valis ta teise suuna, vähemalt nii talle tundus. Üsna tükk aega oli ta juba mööda koridore kolanud, siiski ettevaatlikult hiilides, et mitte liigselt häält teha, kui järsku samme kuulis. Instinktiivselt kükitas ta maha, samal ajal kui ettevaatlikult ümber nurga piilus, saapasäärest nuga haarates. See oli nii hirmus, aga kuidagimoodi ta teadis, mis vähemalt võiks teha. Ristiolevas koridoris esialgu küll kedagi ei tundunud olevat, aga samas oli endiselt samme kuulda. Hinge kinni hoides hakkas Ash ettevaatlikult taganema, sisimas teades, et ilmselt tal sellest olukorrast pääsu ei ole. Selg ees liiikumine aga ei olnud väga tark mõte, sest järsku koperdas ta ning lendas põrandale maha.

Hoolimata sellest, et ta üritas vaikselt kõndida, kajasid tema sammud valjusti seintelt vastu. Zedil ei olnud õrna aimugi kuhu ta läks ning mis teda ees oodata võis, kuid tema kõnnak oli sihikindel ja ta ei lasknud ennast häirida mitte millegist. Kui ta tahtiski omale toetajaid võita, siis pidi ta olema väga vapper ja tõestama, et suudab üksinda hakkama saada.
Ta hoidis mõõka enda käes, mõeldes sellele, kuidas ta inimesi tapma hakkab. Kui ta üldse satubki kellegagi kokku. See koht oli üks paras labürint ja kuigi ta oli oma kümme minutit kõndinud, tundus talle, et see koridor on lõpmatu.

Zedil jäi hing korraks kinni kui ta kuulis mingisugust häält. Tema esimene mõte oli joosta, kuid samas - mida tal kaotada oli? Oma elu oli ta niigi ära andnud juba hetkest mil ta siia ilma sündis. Nagu ka kõik need teised noored. Kibestunult muiates suunduski ta suunas, kus ta häält kuulis ning peatus uksel, avastades maas vedelevat tütarlast. Zedil ei tulnud isegi meelde, mis ringkonnast too oli.

"Nonii," pomises ta vaikselt. Tapa või saa tapetud. Ta pigistas mõõka tugevamini enda käes ja astus neidisele lähemale. Eks ta siis annab talle mingisuguse võimaluse vastu hakata. Oleks ju ebaaus kohe tappa kedagi, kellel ei olnud praktiliselt mitte mingisugust väljaõpet.

Ashleen tõstis pilgu ja üritas end püsti ajada, kui sammud juba väga lähedale jõudsid. Tal oli kukkumisest üsna valus, aga ta ei saanud ju ometi nii lihtsalt alla anda. Kiirelt suutis ta tuvastada, et tema ees seisev kutt juhtus olema teisest ringkonnast. Tore küll, selle karjeristi vastu ei olnud tal ju vähimatki võimalust. Siiski ajas ta end ettevaatlikult püsti. Kutt ei karanud talle vähemalt esimesel hetkel kallale, mis oli vist hea? Äkki ta tahab liitu üldse? Samas ei oleks Ashist mittemingisugust kasu talle. Külmavärinad käisid üle neiu niigi väriseva keha, kui ta noormehe pominat kuulis. Tugevalt pigistas ta nuga enda käes, jumal tänatud, et ta sellele otsa ei olnud kukkunud, ja üritas keskenduda vastu võitlemisele, mitte juba suremisest mõelda. Ettevaatlikult astus ta noormehele lähemale ning suskas siis teda noaga, üritades kõhtu sihtida, kuid ilmselgelt läks see mööda, Ashleen ei saanudki päris täpselt aru kuhu. Targem oleks vist joosta olnud kohe kui ta püsti sai. Kuigi ilmselt oleks kutt ta siiski kätte saanud või siis oleks ta hoopis kellelegi järgmisele otsa jooksnud.

Zed kallutas pea küljele; tüdruk oli väga sihikindla pilguga kui ta lähenes noormehele, kuid seal oli midagi veel, mida ta suutis välja lugeda. Surmahirm. See tekitas temas joovastust. Näha kedagi, kes kartis teda vaid oskuste tõttu oli puhas eufooria. Tema muie muutus jahedaks naeratuseks ning viimaks turtsatas karjerist kui neidis teda noaga üritas tabada, pannes Zedi mõtlema selle üle, kas tüdruk on üldse kunagi nuga käes hoidnud. Refleksist ja soovist mitte vigastada saada, mis siis, et löök läks täiesti mööda, lõi Zed vastu tribuudi kätt nii tugevalt kui võimalik. Mõnel õrnemal oleks see löök vist isegi randmeluu murdnud, kuid hetkel ta ei mõelnud selliste asjade üle.
Kas nuga kukkus maha või ei, seda Zed ei pannud tähele, kuid nüüd oli tema kord vastu astuda. Mõõga tugevamini käes hoides lükkas ta tüdruku jõuga vastu seina, surudes oma käsi tolle suule: igaks juhuks. Viimane, mida noormees hetkel soovis oli meelitada siia teisi tribuute. Seejärel surus ta mõõga külma otsa vastu neidise kaela ja vaatas hetkeks talle silma. "Loodetavasti halastatakse sulle järgmises elus," sosistas Zed tüdrukule kõrva veel enne, kui ta mõõgaga tema kõri järsu ja tugeva liigutusega lõhki rebis. Ilmselt ta valu ei tundnudki. Ta oli oma relvaga nii sügavale lõiganud, et tabas isegi kaelalülisid.
Verd pritsis tema näole ja riietele, kattes suurema osa tema rindkere punasega. Ettevaatlikult, hoolitsedes endiselt selle eest, et ta lärmi ei teeks, langetas ta laiba nüüd põrandale ja astus eemale. Tema kätetöö ei olnud just kõige puhtam ega imetlusväärsem, kuid sellega oli ta vähemalt ennast päästnud. Sügavalt sisse hinganud, vaatas Zed siis põrandale. Tüdruku kott ja nuga olid seal ning ohates vaikselt hakkas ta need kokku korjama ja siis ükshaaval uurima. Mõõga oli ta aga laiba juurest eemale võtnud ja enda kõrvale asetanud. Igaks juhuks.

Finn kuulis samuti Everly kiljatust ning tardus hetkeks, närilised tema ümber ringi siblimas. Hetkeks suutis ta nende olemasolu unustada. Ta kaalus häälele vastupidises suunas jooksmist, kuid taipas siis, et kui neiu seal üksi oli, siis oli see hea võimalus üks konkurent rajalt maha võtta. Ettevaatlike sammudega astus ta kuuldud hääle poole, kuigi polnud endiselt päris kindel, kas see oli ikka õige suund või olid koridorid midagi moonutanud.

Brannocki olemasoluks polnud ta aga valmis. Kivi tabas teda enne, kui ta poissi õieti näinudki oli, ning hetkega kiskus silme eest mustaks. Finn vajus seina najale ja sealt istuli, teades, et kui Brannock tabamust nägi ja otsustas kindlaks teha, et Finn sureb, on tal jäänud loetud hingetõmbed. Ta sulges silmad - nagunii ei näinud ta ka avatud silmadega midagi - ja kuulatas. Brannock oli otsustanud minema joosta; ausalt öeldes oleks Finn vist sedasama teinud. Nüüd käis pea metsikult ringi ja ta tundis, kuidas veri mööda põski alla voolab. Viimase jõupingutusega kiskus ta jope seljast - see võttis vist enam kui minuti, kuigi ajataju oli tal nüüdseks täiesti sassis - ning sidus selle pea ümber. Siis kadus jaks ja teadvus kadus.

Ta polnud kindel, kui kaua oli mööda läinud, enne, kui ta silmad uuesti avas. Pea käis ringi, nägu oli verd täis ja süda oli paha. Peapõrutusi oli tal ennegi olnud, aga midagi sellist raudselt mitte. Ta võttis jope pea ümbert ära - haava juurest oli see verest läbi imbunud, nagu peahaavade puhul ikka - ja katsus ettevaalikult haava. See oli paistes ja valutas meeletult - kivi suurust arvestades võis pealuus vabalt mõra olla. Ausalt öeldes oli kivi suurust arvestades väike ime, et ta üldse uuesti ärganud oli.

Ettevaatlikult ajas ta end püsti. Pilguga millelegi keskenduda oli keeruline ja tasakaal hakkas esialgu kaduma. Lõpuks seisis ta aga uuesti kahel jalal, pilk enam-vähem selge. Kust ta üldse tulnud oli? Kuhu ta minema peaks? Kas too tüdruk oli üldse veel seal? Ta astus paar ebakindlat sammu edasi, peavalu peale hambaid kokku surudes, ning jõudis siis ukseni, kus too tüdruk võis olla, aga ei pruukinud. Ilmselt teadis neiu juba, et midagi toimub, ja oli valmis, seega astus ta viimased sammud kongini ettevaatlikult, sirpi tugevamini käes hoides. Mis siis saab, kui Brannock uuesti tuleb? Ta pidi kõigeks valmis olema.

Selle aja peale kui Finley üles ärkas, oli Brannock edasi liikunud, kahest tribuudist võimalikult kaugele. Poiss oli kuidagi mingit moodi jõudnud ukseni tagasi ning istus nüüd ukse juures ja kuulas sarve juurest tulevaid hääli. Poiss sai kohe aru, et ta võttis suure riski kui seal nii passis. Ettevaatlikult piilus ta ühe silmaga, et näha, kes seal oli. Kui Bran nägi, milliste tribuutidega tegemist oli, mõtles ta hetkeks, et kas peaks minema jooksma. Poiss sättis oma asendit paremini, et kohe minema joosta kui keegi peaks teda ründama. Ta ei muretsenud eriti oma selja taguse pärast, sest polnud koridoridest kellegi samme ammu kuulnud. Mis talle veidi muret tekitas, oli aga 11. ringkonna poiss. Kuna kahuripauku ei käinud, oli poiss siiani elus. Aga ilmselt too piinleb kuskil peavalude käes ning loodetavasti teeb aeg oma töö.

Ashleen tardus hirmust, kui tundis noormehe käsi endal ja selga vastu seina surutavat. Oleks ta ainult jooksnud, võib-olla oleks tal veel võimalus olnud. Ta tõmbas kuuldavalt hinge, kui noormehe kätt enda suul tundis. Korraga tundis ta nii kohutavat vastikust noormehe vastu, kui mitte kunagi varem. Kuradi karjerist. Aga samas teadis neiu, et mingisugust lootust tal enam ei ole ja seega ei hakanud ta ka vastu puiklema. Nüüd luges tema jaoks ainult see, et kutt selle kiirelt ära teeks, mitte tal piinelda ei laseks. Natuke inimlikkust võiks ikka olla. Millegi pärast möödusid need viimased sekundid meeletult aeglaselt. Ashleenile tundus, nagu oleks teda seal minuteid, võib-olla isegi kümneid minuteid hoitud. Noormehe sosin kõlas ta kõrvus justkui kellegi karje. Viimasel hetkel käis neiu mõtetest läbi veel ta perekond, kes kõike seda pealt pidi nägema. Vaesed pisikesed. Üksik pisar voolas üle ta määrdunud põse ning järgmisel hetkel ei tundnud ta enam midagi.

Kõlas kahuripauk, mis kostus üle kogu areeni. Areenile jäänud mängijad küll ei teadnud, et tegu oli Ashleeni surmaga, aga oli teada, et keegi oli veel lahkunud teiste seast.

Vaikselt hakkas hämarduma, koridoridest kadus tasapisi valgus ja juba praeguseks hiiglaslikud rotid näisid pimeduses veelgi suuremad. Lisaks pimeduse saabumisele langes tasapisi ka temperatuur. Kui varem oli võrdlemisi palav, siis nüüd hakkas jahe.

Bran ei passinud seal ukse juures kuigi kaua ning roomas sealt ettevaatlikult eemale kuni ta sai ohutult püsti tõusta. Vaikselt läks poiss edasi ning otsis mõne väiksema kongi, millel oli siiani ka uks ees. Ohkega läks ta kongi ning lükkas kuidagi ukse kinni, teheks kindlaks, et see uks kuidagi kinni ei kiiluks. Kes teab neid mängujuhte. Poisiklutt istus nurka, võttis koti seljast ja pani noa oma pea kõrvale. Seejärel kiskus ta kotist magamiskoti välja ja pakkis selle võimalikult vaikselt lahti. Sama vaikselt ronis ta ka magamistkoti sisse ning tõmbas kabuutsi pähe, jäädes nurka, kahe seina toetusele poolistukile. Mõtteis kirus ta oma kostüümi, mis nii erk oli. Siis jäi Bran vaikselt sinna istuma, kuulama ja ootama. Kuulama, kas keegi läheneb ja ootama und, kuigi ta oli üsna kindel, et korralikult tal magada ei lasta.

Everly julges vaevu hingata, sest iga väiksemgi liigutus võis tekitada heli, mis teise tribuudi sellesse kongi meelitaks. Ei, külalisi neidis endiselt ei oodanud, kuna teadis, et võitluses poleks temast asja. Tüdruk üritas võimalikult tähelepanelikult kuulatada, et saaks mingitki aimu sellest, kui kaugel võiks olla teine tribuut. Aga selle põhjal, mis kohe neidise kõrvu kostus, sai ta aru, et neid on hoopis mitu – tõenäoliselt kaks. Tundus, et seal käis ka mingisugune võitlus, aga kuna kahuripauku ei kostunud, olid mõlemad elus. Everly ootas veel mõne minuti, ja siis see surmakuulutav heli saabuski, tuues endaga kaasa ka jahedama õhutemperatuuri. Kust Ever oleks pidanud teadma, et suri hoopis keegi teine kusagil kaugemal, mitte tema peidupaiga vahetus läheduses?  Läks veel natuke aega, enne kui Everly oli jõudnud otsusele, et vahetab oma asupaika. Ta oli üsnagi kindel, et tribuut, kes järjekordse külmaverelise mõrva sooritas, on nüüd läinud. Mida muud see pikk vaikus tähendama peaks? Hiilinud ettevaatlikult oma peidupaigast välja, hoidis tüdruk igaks juhuks relva siiski kindlalt käes, olles valmis end kohe kaitsma, kui selleks peaks vajadus tekkima.

Lähemal uurimisel selgus, et seljakotis oli magamiskott, kaks anumat, milles ühes olid kuivatatud puuviljad ning teises aga tühjus nagu kõrbes. Zedil ei olnud tilkagi vett, kuigi praegu ei vajanudki seda, ent ta aimas, et peagi on tal seda kohutavalt vaja. Kust ta seda saada võiks, sellest ei olnud tal õrna aimugi.
Lisaks oli kotis köis. Antud hetkel ei mõistnud noormees, mida sellega teha, kuid parem oli ikkagi alles jätta.

Kahuripauk kõlas, andes mõista, et Kapitoolium oli viimaks teadlik tüdruku surmast. Zed tõusis püsti, pani noa omale taskusse ja heitis koti üle õla. Mõõga jättis ta aga endiselt kätte. Jahedus hakkas temani jõudma ja sinna kongi ta jääda ei soovinud. Seega, otsustas et vereringlus teeb head ja magada ta seal ilmselt nagunii ei saa, on parem liikuda. Ta lahkus kongist, kõndides nüüd vaiksemalt kui kunagi varem, üritades võimalikult palju enda ümbrusest mõista ja aimata.
Huvitav, kas ta koperdab kellelegi veel otsa või saab ta öö veedetud rahus?

Niipea, kui Everly liigutada otsustas, nägi Finn teda. Ta tardus hetkeks - see esimene tapmine Küllusesarve juures oli olnud refleks ja kestnud kaks sekundit. Nüüd aga pidi ta sellele mõtlema, teadlikult selle tüdruku tapma, või sama juhtus tema endaga. Ilmselt nägi ta veidi armetu välja, üsna verine ja katki - poisile tuli meelde, et keegi oli ka ta kätt vigastanud, aga väga hull ei saanud asi tollega olla - seega lootis ta, et neiu ei pea teda vanusevahest hoolimata korralikuks vastaseks. Ta tugevdas kätt mõõga ümber, valmis nüüd nii selle kui ka sirbiga võitlema. Neiu käes oli vaid matšeete, seega oli Finnil ehk eelis. Ta astus tüdrukule ebakindla sammu lähemale, näos varjamatu hirm - mitte neiu, vaid selle ees, mida ta kohe tegema pidi.

Vaevalt oli Everly kongist välja astunud, kui tema pilk kohtus ühe noormehega, kes näis olevat küll viletsas seisus, aga just see fakt muutis ta vaat ehk isegi ohtlikumaks. Everly sõimas end mõtteis, et oli sellise rumala valearvestuse teinud ja ennast nii lihtsalt paljastanud. Ta poleks pidanud väljatulekuga kiirustama, aga nüüd oli juba hilja. Üks vale liigutus teise järel andis selgelt märku, et Everis oli hakanud tekkima paanika. Kui varem suutis ta veel kuidagi selge peaga mõelda, siis nüüd ei tulnud sellest enam midagi välja. Neidis kaalus kahe võimaliku variandi vahel: ta kas üritaks jooksu osita ja riskiks sellega, et noormees ta peaaegu kohe kätte saaks, või üritaks võidelda. Kumbki variant ei andnud talle just palju lootust. Ka mõtlemiseks oli aega vähe, sest 11. ringkonna poiss ei kavatsenud temaga pikalt tõtt vahtida, vaid astus Everile sammukese võrra lähemale – see tähendas kohe kindlasti plaani rünnata. Aga Everly oli endale enne areenile astumist lubanud, et ei tapa kedagi, vaid jääb iseendaks.  Ainsaks taktikaks oli põgenemine. Isegi kui neidise elu oli praegu suures ohus, ei suutnud ta ennast rünnakule sundida. Pealegi oli poiss temast paremini relvastatud: mõõk ja sirp Everly matšeete vastu. Selle asemel et üritada oma vastasele matšeetega kuidagi pihta saada, taganes Ever mõne sammu võrra. Äkki säiliks nii pisikenegi lootus, et teda ei rünnata? Miski Finley näoilmes justkui ütleks, et poisi jaoks on kellegi tapmine vastumeelne. Aga Everly võiks ka eksida – seda oskab ta viimasel ajal hästi.

Finn silmitses Everly't tõsiselt, üritades hirmu alla suruda. Kill or be killed, valikut ei olnud. Kui tüdruk paar sammu tagasi astus, tegi Finn sama palju samme talle järele. Ta raputas õrnalt pead, justkui vabanduseks, ja tõstis mõlemad relvad ründeasendisse. Ta lootis, et neiu temaga vähemalt võitleb - niisama teda tappa oleks natuke julm olnud. Siis lähendas ta nende kahe vahemaad veelgi, otsustades sirbiga rünnata ja mõõgaga kaitsta. Ta valmistus esimeseks löögiks, sihtides neiu kaela. Kui ta peab neiu tapma, siis nii kiiresti, kui võimalik.

Charitina sai just Kyani jope korralikult mustaks määritud kui ta kuulis kahuripauku. Neidis vaatas hetke Kyanit ja siis maja poole. Keegi oli surma saanud. Teda lohutas teadmine, et tema ei olnud see, kes selle inimese tappis ja et ta ei näinud seda pealt. Aga samas muutis teda ärevas, et ta ei saanud kindel olla, mis seal sees toimus. Kas nad kaklesid omavahel või oli miski muu ohvrile saatuslikuks langenud. Charitina ulatas jope Kyanile. Väljas hakkas jahedaks muutuma. Neidis ajas end põlvili, et ka oma tunkede pükste osa mudaseks määrida ja silmitses siis oma mudaseid käsi. Väljas hämardus vaikselt. "Kas läheme magama?" küsis tüdruk kutilt. Vaevalt ta saab magada üldse. "Või määrin ma sinu jalad ka enne mudaga kokku?" küsis ta seejärel. Maskeering pidi olema täielik, muidu pole sellel ju pointi.

Sammud, mille võrra noormees talle uuesti lähemale astus, olid selgeks märgiks, et Finley ei kavatse tal niisama minna lasta. Vahet pole, mida Everly teeb, sest surnud on ta nii või naa. Üks võimalus oli veel tüüpi paluda, et viimane ta säästaks, kuid miks peaks Finley seda tegema, kui tal oli suurepärane võimalus üks vaenlane kohe teelt kõrvaldada. Näljamängudel ei saanud eksisteerida kellegi mõistmist, sest ellu jääb vaid üks – kõik teised on vastased. Ka need karjeristid, kes kindlasti praegu omavahel liite sõlmivad, lähevad varem või hiljem üksteise vastu.
Kuna aega reageerimiseks jäi Everlyl järjest vähemaks, võttis ta nõuks esimese mõtte mis pähe tuli: ta peab vähemalt üritama ennast päästa. Sellest hoolimata ei kavatsenud tüdruk taganeda lubadusest mitte kedagi tappa. Niisiis oli tema praeguseks mõtteks enda ees seisvat noormeest lihtsalt nii palju vigastada, et tal tekiks võimalus jooksu pista. Taibates, et Finley kavatseb kohe oma käigu teha, reageeris Everly sellele relvahoobiga, mis tabas kergelt kuti vasakut jalga. Ever ei vaevunudki mõistatama, kui suurt valu võis tema matšeete noormehele teha, vaid taganes kiirelt mõne sammu võrra, hakates hetk hiljem jooksma. Äkki tal ikkagi õnnestub põgeneda?

Finn polnud mõõgaga nii osav, kui oleks võinud olla, seega ei jõudnud ta end Everly hoobi eest kaitsta. Valust sisistades jooksis ta hetke pärast neiule järele, pilk uuesti veidi ebaselgeks muutumas ja vigastatud jalg teisele veidi järgi lohisemas, kuid sellest hoolimata oli ta piisavalt kiire, et neiu mõne aja pärast kätte saada. Ta lasi lagedale madala valuurina, kui Everly'le järele hüppas, lasi sirbil maha kukkuda ning maandus hetke pärast tüdruku seljas ja niitis ta pikali, veidi kohmakalt ühe käega temast kinni hoides. Ta tõstis mõõga, kõhkles veel hetke ning surus selle siis sügavale neiu selga. Ta tundis, kuidas see millegi tugeva vastu põrkas. Mõne luu või põranda? Sellest pidi piisama, tüdruk pidi nüüd surnud olema. Rohkem relvadega vehkida ta ei tahtnud, ja kui Everly veel elus oli, oli see tüdruku jaoks ilmselt tõeline õudusunenägu olema. Ohates ajas ta end püsti, jäädes kahuripauku ootama. Raske oli olla.

Naiivne lootus, et ta võib ikkagi pääseda, jäigi ainult naiivseks lootuseks, sest õige pea oli noormees Everlyle juba kuklasse hingamas. Olgugi et Finley oli haavatud, aga Everly kehal polnud vaatamata oma kohmakusele veel ainsatki kriimu, ei suutnud Ever olla piisavalt kiire. Kui noormees Everi pikali paiskas, teadis neidis, et need on päris kindlasti tema elu viimased sekundid. Everly ei tundnud isegi selle tribuudi vastu viha, sest kutt tegi, mis ta tegema pidi, et säästa iseennast, tehes midagi, milleks tüdrukul tahtmist ega julgust polnud. Nendel viimastel sekunditel, mil tüdruku elu lõpp aina lähemale tiksus ning tema keha läbistas tugev valu, mõtles Ever oma isale, kes jääb nüüd ilma ainsast tütrest. Hullemaks teeb olukorra vaid see, et ka Everly ema kaotas elu Näljamängudel, olles siis alles 18. Ju see on lihtsalt nende perekonna kurb saatus. Vähemalt ei pea Everly lapsed sellisel jubedal viisil surema, sest neid lapsi ei sünni mitte kunagi. Tüdruk ei elanud isegi nii kaua, et ta oleks jõudnud kellessegi armuda... Olles ikka veel näoga põranda poole, sulges neidis oma silmad, tundes, kuidas elu temast aeglaselt välja voolab. "Goodbye," jõudis Everly veel vaikselt sosistada, teadmata enam isegi, kellele ta seda ütles ning miks ta seda ütles, ja siis ei kuulnud ega tundnud ta rohkem midagi. Hetke pärast kõlas juba kahuripauk, mis kuulutas Everly Sargenti lühikese elu lõppenuks.

Küsimuse peale Aurora vaid muigas. "Ta on elus kaitsekilp. Lihtsam kaasas kanda," naeris neidis siis. Seda ei saanud küll teistele öelda, et tal poisist kahju hakkas. Ei teagi, miks just Jonnis. Lihtsalt. Kahuripaugu peale viis näitsik pilgu hetkeks akent katvale magamiskotile. Justkui kontrolli mõttes. Vähemasti nottisid nad seal sees ka ühtteist. Ehk oli hommikuks veel mõni pauk kõlanud.
"Ma arvan ka, et hakkaks magama sättima. Ma võtan siis esimese vahetuse valves.. Kes teist tahab?" uuris Aurora. "Ja ei, ma ei löö teile unes nuga selga ja soovitaks teil sama teha," lisas ta siis muigega.

Mõned hetked pärast seda, kui elu oli Everly kehast lahkunud, kõlas teine kahuripauk. Taas oli surnu teada vaid tapjale, kuid nüüd oli teada teistele, et peaaegu pooled tribuudid olid tapetud esimese päeva jooksul.

Samal ajal toimusid muutused ka ilmas. Kiskus üha jahedamaks ning varsti oli täiesti pime. Koridorides olid vaid hajusad ja liikuvad tulekesed, mida tundus, et miski ei kontrollinud. Õues oli hämar, nii, et enda ette ja kaugemale oli näha küll, kuid aru saada ei olnud, kust valgus tuli. Vahepeal oli temperatuur langenud kaheteistkümnele kraadile, ning langes järjest pisukeste ajavahedega. Järsku muutust ei toimunud, aga oli aru saada, et oli külm.

Kyan naeris kergelt Aurora sõnade peale. "Kõlab hästi," ütles ta muiates. Kaitsekilp ka jah. Kuigi Kyan oli pigem just ise Charitinat kaitsnud. Kahuripaukudele ei pööranud ta eriti tähelepanu, vaid tänas siis vaikselt Charitinat, kui too ta jope ära määrinud oli. "Ma arvan, et lähme praegu magama ja hommikul vaatame seda määrimise asja. Majja enne küll ei lähe, kui see oranž maas on," arvas Kyan. Ta vajutas musi Charitina põsele ja ajas end püsti. "Ma võin pärast sind valves olla, Aurora. Aja mind üles," ütles Kyan muiates. "Aga praegu sätime end magama." Kyan sirutas käe Charitinale, et tüdruk püsti aidata. Ei hakka tüdrukut eraldi nurka magama saatma, ta tahtis, et tüdruk veel vähemalt mõnda aega elus oleks.

Charitina noogutas ja pühkis oma käed muru sisse nii puhtaks kui ta sai. Ta silmitses hetke Kyani kätt. aga võttis sellest siis ning tõmbas end püsti kui oli ka oma jope endale kätte haaranud. Teise kahuripaugu peale tundis neidis kergeid judinaid üle selja jooksmas. Endiselt oli hea teada, et tema ei pidanud kedagi tapma, aga samas ta teadis, et mida kiiremini nad seal sees end maha notivad, seda kiiremini tuleb kätte aeg, mil karjeristid hakkavad teda ja Jonnist tapma. Neidis lasi Kyani käest lahti kohe kui ta püsti sai. Nad astusid sarve ja tüdruk kõndis oma asjade juurde, ka Kyani asjad olid seal, ilmselgelt. Neidis põlvitas maha ning võttis seljakoti, et viimaks selle sisu uurida. Ta taipas üsna pea, et kogu see sisu oli tema jaoks kasutu. Nööri neil oli seal, magamiskotte ka, tühi veepudel, jee. Nuga, see oli tal ka juba ja süüa oli neil ka nagu ka tikke. Kõike seda neil oli. Kasutu! Neidis ajas end püsti ja võttis ühe veepudeli, et sellest mitu lonksu juua. Vedelikupuudust küll ei tahaks. Seejärel astus ta seljakoti juurde tagasi ja toppis asjad sinna sisse tagasi. Mine tea, äkki kunagi on kasulik. Ta tiris enda juurde hoopis ühe magamiskoti, mis neil seal olemas oli ning tõmbas selle kotist välja, et selle sees magada. Seal läks juba päris jahedaks. Huvitav, kas keegi sureb alajahtumisse ka. Päris jahe oli selles suhtes.

Kyan haigutas ja tatsus Charitinale järele. Ta järgis neiu eeskuju ja jõi paar lonksu oma pudelist ja tiris kotist magamiskoti välja. Tõesti oli jahe. Aga mudast jopet ta selga panna ei tahtnud. Vähemalt mitte veel. "Paneme oma magamiskotid lukkudest kokku, siis ei külmu ära," arvas Kyan, kui Charitinat sõrmega pisut surkis. Tema ei kavatsenud alajahtumisse surra ning selle vältimiseks oleks ideaalne teise inimese sooja keha lähedus. Parem oleks, et Charitina ei jonni.