60ndad Näljamängud!

Finn pidi Zediga nõustuma. Tundus, et tegemist oli lõksuga, ja praegu ei julgenud ta kellelegi appi jooksma küll hakata. Kui hääled neid järsku ümbritsevat tundusid, hakkas ta värisema. “Zed, mida me teeme?” küsis ta, häält vaevu kontrolli all hoides. Ta pööras ringi, veendumaks, et nende kong oli tühi, ning silmitses siis Zedi. “Mis kurat toimub?” Ta polnud ikka veel kindel, mida teha - väljas toimuv polnud vist ikkagi päris ja kongis sees oli järsku õudne. Iga keharakk tahtis jalga lasta - aga kuhu? Ilmselt toimus selline õudus praegu igal pool. Finn ei jõudnud hommikut ära oodata.

Karjerist pööras ennast näoga Finley poole. Tema näol peegeldus üllatus. Ta aimas küll kui õudne see mõne jaoks tundus, kuid ta ei oleks ealeski oodanud, et tema vaenlane näitaks välja niisugust meeleheidet. Siis mõistis ta ühtlasi, et hetkel oli ta ilmselt ainus kes suutis loogiliselt mõelda. Need hääled ei hirmutanud teda, küll aga tekitasid temas ebamugavust ja kerget ärritust. Neetud kapitoolium. Alguses ei öelnud ta noorukile midagi vaid vaatas tagasi ukse poole.
"Minu ettepanek oleks öö üle elada," pomises ta siis, muiates kergelt enne kui ta uuesti seinale lähemale astus. "See vangla on kes teab kui vana. Võib-olla kasutati seda hullude kinnihoidmiseks samuti ja kes teab, ehk tehti nende peal katseid ja nüüd kõik need mälestused ja emotsioonid ning karjed peegeldatakse välja. See on puhas teooria ainult, kuid nad tõesti üritavad mõnele tribuudile hirmu nahka ajada. Ja mõne peal see mõjub.

"Kui sa tahad siis me võime liikuma hakata," tegi Zed ettepaneku. Ta kehitas õlgu. Talle sobis nii ja naa, kuigi antud hetkel tundus, et kong oli kõige ohutum paik.

Finn ohkas sügavalt ja üritas rahuneda. "Kui need neetud hääled vait jääks, oleks kõik okei," ütles ta vaikselt, ilmselgelt ikka veel endast väljas. Kuidas Zed üldse nii rahulik olla sai? Siiski pani ta ettevaatlikult oma asjad maha tagasi ja istus uuesti magamiskotile. "Praegu kuhugi minna oleks vist ikka lollus, oleme ikka siin," ütles ta veidi ebakindlalt. "Aga ausõna, kui mõni hääl veel siitsamast kostub, siis ma lähen segi," lisas ta mõne aja pärast, nüüd juba pigem pahane kui hirmul.

Charitina nuuksus lohutamatult edasi. Oi kuidas ta koju tahtis ju! Nii kuradi väga. Aga ega see nutmine ka väga ei aidanud. Ainult kurnas. Aga vähemalt sai ta end tühjaks nutta ja tundus, et Kyan nuttis nüüd ka. Aga Charitina ei hakanud seda kommenteerima. Ta oli liialt endast väljas, et seda üldse kommenteerida. Teadmine, et kutt nuttis ja samuti endast väljas oli, ajas teda vaid rohkem nutma ja tüdruk nuuksus tükk aega Kyani kaisus, pigistades ise kutti enda käte vahel nii palju kui tema pisikestes kätes jaksu oli. Mingi hetk hakkas tüdruk siiski rahunema ja ta tõmbus isegi nii palju eemale, et pühkis pisarad. Aga nüüd tundis ta end nii väsinuna, et jäi lihtsalt rahulikult nooruki kaissu lamama, silmad suletud ning õige pea juba suigatas taaskord unne.

Kyan nohises tasakesi, aga ta üritas Charitinat ikka lohutada. Hoidis teda hästi tugevalt enda kaisus ja silitas kergelt tema selga. Noormees vajutas musi tüdruku juustele ning kallistas teda tugevasti, kuni tüdruk rahunes ja magama jäi. Ka Kyan peaks magama. Hea vaikne oli. Aga kurb oli ka olla endiselt. Ta nii väga tahtis koju ja oma kallima käte vahele. Aga praegu on ta siin Charitinaga. Kyan nohises vaikselt, kui oma pisaraid kuivatas ning silmad sulges. Kodust mõeldes jäi ka tema tasapisi magama. Kuni magada lastakse, nii kaua tuleb seda ka teha.

Kui üks kott Jonnise suunas visati, tõstis nooruk pea, nähes Aurorat endale otsa vaatamas. Kuuldes sõnu, noogutas ta ning ajas ennast kiiresti püsti, et kott haarata ja sinna midagi sisse loopida. Ta pressis sinna enda magamiskoti, mille ta enne välja oli võtnud, ning lisas veel enda ennist kasutatud nugadekomplekti. Lisaks veel toidu- ja joogikraami ning valmis ta oligi. Matšeete oli ta taskusse jätnud. Jon viis hetkeks pilgu sarves olevale paarile, ise saamata päris täpselt aru, miks nad kõik nüüd äkitselt laiali läksid. Kyanit ja Charitinat ei paistnud ka enam kusagil, mis tähendas seda, et midagi oli vist vahepeal juhtunud. Pauke nagu ei olnud ta omaarust kuulnud ehk surnud ei pidanuks nad olema.. Visanud seljakoti üle õlgade, noogutas ta Aurorale ning pages seejärel temaga esimesest uksest sisse.

Bran ei jõudnud eriti reageerida kui nuga tema vasakut õlga riivas. Poiss karjatas valust ning alles siis märkas ta teist kuju. Paanika tegi siin oma töö ning Bran jooksis tagasi koridori poole, parem käsi haaval. Veri värvis ta jope aeglaselt punaseks, kuid poiss ikka jooksis ja jooksis. Peagi otsustas ta ühe kongi juures seisma jääda ning läks kohe kongi, löödes jalaga ukse kinni. Poiss püüdis ennem rahuneda kui enda haavaga tegelema hakkaks. Ta teadis väga hästi, et stress võib ta ennem tappa kui see haav. Bran vajus mööda seina istukile ning sulges silmad. Kui ta hingamine oli küllalt rahulikuks muutunud, vaatas ta oma haava, mis tundus mõnusalt sügav. Tal oli nii valus, et ta vajus kramplikult kõveraks. Poiss vajus küllili maha ning ta surus käe tugevalt vastu haava, üritades verd kinni suruda. Vaikselt hakkas ta valust ja paanikast, mis siiski talle ligi hiilis, nuuksuma. Nii ta siis oli seal kongis kõveras - parem käsi haaval, vasak käsi suul, et summutada poisi nuukseid. Üks viga. Üks lapsik viga ja juba ta maksis selle eest. Ära usalda kedagi! Ta oli oma isa käsku eiranud ja vaata, mis temaga juhtus !

Aurora juhtis Jonnise koos endaga kolmandast uksest sisse, järele Kyan'ile ja Charitinale. Neid oli seal veel liiga palju ja Kyanit ta usaldas. Veel. Hämarasse koridori jõudes polnud tal aga halli aimugi, kuhu minna. Ühes osas mõtlesid nad aga sarnaselt - kõik olid arvatavasti esimesel korrusel, nii et ta kavatses kõrgemale minna. "Otsime mõne trepi, mis üles viib," sõnas neidis ka Jonnisele, hakates siis võimalikult vaikselt mööda koridori edasi liikuma.
Mõni rott tuli siin-seal vastu, muidu oli koridor vaikne. Tundus, et keegi polnud nende teel ees. Igaks juhuks oli Aurora käsi siiski viskenugadel puhkamas. Seljakoti oli ta selga pannud ning nooletupe risti üle keha. Vibu õnnestus tal kuidagi seljakoti külge kinnitada ja matšeete oli vasemas käes. Üsna palju asju, aga parem palju relvi kui vähe. Hea oleks muidugi mingi oma peidukas leida, kuhu need kõik hoiule panna.

Vahepeal oli väljas juba üsna valgeks läinud ning ka temperatuur tõusis. Enam ei olnud nii külm ning tasapisi kadusid ka viimased hääled Vanglas, mis tribuute kimbutasid. Kohati võis kuulda samme ja sosinaid, aga need ei olnud enam nii intensiivsed, kui varem. Vähemalt mitte neile, kes öö majas veetnud olid.

Aurora ja Jonnise juures aga põnevus alles algas. Varsti pärast nende majja astumist võisid nad kuulda jooksusamme ning erinevaid sosinaid igal pool nende ümbruses. Ühel hetkel oli kuulda maniakaalset kõkutamist. "Nad tapavad teid!" sosistati ühest ruumist, millest noored möödusid. Nende ees olevast koridorist paistis liikumist ja üks tumedam vari liikus mööda, sammud rasked, nagu tribuutidelgi saabaste pärast. Mitmed uksed vajusid kinni ja neid ei saanud enam avada, kui ka proovida.

Charitina ja Kyani korrusel hakkas samuti möll jälle pihta. Vahepeal oli nende juures vaikus olnud, kuid varsti prõmmiti tugevalt uksele, mis nende ruumi viis, aga keegi ei avanud seda. "Te ei pääse siit!" hüüdis üks hääl otse ukse tagant ja siis oli kosta mitmeid jooksusamme, mis kaugemale viisid. Mida noored aga ei teadnud, olid mutandid, kes olid nüüd juba majas ja nende korrusel saaki ootasid.

Hadrian oli üllatunud, et Emilia teda hääle järgi ära ei tundnud, kuid samas oli see ka mõistetav, sest tüdruk võis seda vabalt ka mingiks Kapitooliumi trikiks pidada. Noormees ei jõudnud kuidagi sellele reageeridagi, kui nuga järsku teele läks, aga pihta sai sellega hoopis väike poiss, mitte tema. Seegi ju hea, kuigi mingil määral oli Hadrianil sellest lapsest isegi kahju. Kui poiss minema jooksis, ei hakanud Hadrian talle järgnema, vaid üritas hoopis Emilia üles otsida, aga pimeduse tõttu polnud see just kerge ülesanne. Ja kui ta tüdrukut hüüdma hakkaks või mõne vale liigutuse teeks, võiks temagi lõpetada nuga kehas. Ei ole vist hea mõte. Igatahes ei kavatsenud noormees lahkuda, vaid otsustas hommikuni siia jääda. Magada ilmselt palju ei saa - võib-olla üldse mitte -, aga ühtegi paremat ideed tal polnud.

Mõne tunni pärast saabus ikkagi hommik ning Hadrian avastas enda üllatuseks, et sai isegi natuke magada. Polnud just kõige ohutum koht selliseks tegevuseks, aga väsimus võttis temas  võimust,  kahandades loogilise mõtlemise osakaalu. Kuna nüüd oli juba vaöge ja nähtavus tunduvalt parem, ronis Hadrian oma magamiskotist välja ja hakkas Emilia peidupaika otsima: noormees oli üsna kindel, et tüdruk peidab end kuskil lähedal.

Charitina ei ärganud esialgu mingite häälte peale. Ta võpatas ärkvele alles siis kui uksele prõmmiti. Neidis avas oma silmad ja tõmbus Kyanist eemale ning vaatas ust, hoides hinge kinni. Ta kuulis nüüd hääli ja samme ära jooksmas. See oli kõigest Mängujuhi trikk. See polnud päris! Siiski märkas neidis ka valgust ukse alt ja ta oli üsna veendunud, et nüüd oli juba hommik. Kui see ka mingi trikk polnud muigugi. Neidis siputas end magamiskotist välja ja otsis veepudeli ning söögi, et natukene midagi närida. Pähklid polnud küll teab mis toitev asi, aga ikka parem kui mõni rott kinni püüda ja ära küpsetada eks ole. Need rotid, keda nad öösel näinud olid, nägid hirmsad välja ja Charitina lootis, et seal ruumis ühtegi pole. Kui ka Kyan ärkama hakkas, pakkus Charitina tallegi süüa. "Kuidas su jalg on?" küsis tüdruk vaikselt kutilt. Ta pooleldi sosistas, kartes, et keegi nad leiab.

Kyan võpatas, kui keegi uksele prõmmis, aga ei olnud kohe nii ärkvel, kui Charitina. Ta oli täiesti veendunud, et see oli Mängujuhi trikk. Ta laskis Charitinal magamiskotist välja pugeda ja mõmises kergelt, kui lõpuks silmad avas. "Mmhmh," pomises kutt, kui tüdruk talle süüa pakkus. Ta võttis oma särgi alt soojapakikesed välja ja pistis need kotti ning ronis magamiskotist välja. Ju siis on aeg ärgata. Kutt istus lihtsalt põrandale ja võttis endale ka pähkleid, et neid nosida. "Normaalne," arvas Kyan siis. Ei olnud väga hullu. Valutas endiselt. Ja kutt oli veidi tujust ära endiselt. "Sööme kõhud täis ja lähme siis otsime mõne akna," arvas Kyan vaikselt.

Hommik leidis poisikluti samast kongist ja täpselt samast asendist. Kuid nüüdseks oli ta maha rahunenud ning kõikus une ja teadvuse vahel. Ta magas nii 10-15 minutit ja võpatas siis üles. Nii oli ta magada saanud paar tundi. Brannock ajas ennast ettevaatlikult istukile kui nägi, et uksealt tuli valgust. Poiss ohkas kergelt ning vaatas oma haava. Veri oli kinni, kuid haav nägi kohutav välja. Poisi särk oli kuivanud verega ta haava külge. Ta peab selle lahti tõmbama, kuid ilmselt hakkab nii verd uuesti jooksma. Kas see või ta riskib haava mädanemisega. Natuke aega vaatas Bran oma kongis ringi ning sai aru, et ta oli siiski küllalt palju verd kaotanud, et ta nõrgaks teha. Poisil oli süüa vaja. Aeglaselt kiskus ta oma koti lahti ja võttis sealt oma kuivtoidu paki, mida ta aeglaselt sööma hakkas. Bran toetas pea vastu seina ning ohkas, ise samal ajal ikka oma sööki mäludes. Kui seda saab söögiks nimetada. Tal oli juua vaja. Kuid sööklasse tagasi ta ei lähe. Ehk leiab ta kusagilt torusid? Muud valikut tal pole. Hirmupisar jooksis üle poisi põse. Hirm selle ees, et ta siiski sureb aeglaselt ja teeb oma isale häbi.

Charitina jälgis kutti ja noogutas siis. Ta sõi ka ise pähkleid edasi. Ega väga isu polnud, aga ta tundis, et ta pea käib söömatusest ringi veidi ja targem oli süüa. "Mis me selle aknaga teeme?" küsis Charitina siis. "Ma arvan, et esimese ringkonna omad on läinud juba," sõnas tüdruk. Ta ei uskunud, et ta neid enam leida võiks. "Mis sa arvad, kas Aurora tuli meile järgi või jäi nendega?" uuris tüdruk seejärel. Mitte, et see väga oluline oleks. Ta lihtsalt tahtis millestki rääkida, et need sammud ja muud jamad tema peas enam ei kajaks. Varsti, aga hakkas Charitina nende asju jälle kokku pakkima. Ta surus magamiskotid pisikesteks ja surus nad kotikestesse ja seejärel seljakottidesse. Ta jõi veidi vett nende poolikust veepudelist ja ulatas pudeli siis Kyanile. Seejärel pakkis neidis kokku ka varastatud termoteki, toppides sellegi seljakotti.

"Aken selleks, et me näeks, mis toimub. Ja võib-olla saadavad nad veel langevarje, me ei tea ju. Aga ma ei usu, et need majja sisse saaks," sõnas Kyan pähkleid hävitades. Mitte, et tal eriti isu oleks. Ei olnud väga. Teise küsimuse peale kehitas Kyan õlgu, pani pähklid ära, kui kõht enam ei protesteerinud, et tühi on, ja aitas Charitinal asju kokku pakkuda. "Ma ei tea. Ma arvan, et ta tuli sisse. Sest esimese omad tõesti tegid lolli asja. Oleks pidanud nad välja jätma üldse," pomises Kyan ja ohkas. Ta võttis veepudelist paar lonksu ja ulatas selle siis Charitinale tagasi ja tõmbas endale oma jope selga. Ka koti vinnas ta korralikult selga ja nooletupe pani ka kuidagi asjalikult, et see ette ei jääks. Vibu sättis ta koti sangade vahele ja kirve võttis kätte. "Lähme siis."

Charitina pakkis veepudeli ära jälle ning vinnas nooletupe endale selga kui oli jope selga pannud. Ta tõmbas seljakoti nooletupe peale, aga ikka nii, et ta saaks nooled ka kätte. Seejärel võttis ta matšeete ja vibu ning ajas end püsti. "Lähme," pomises tüdruk. Ta kõhkles veidi, et välja minna, aga samas ei saanud nad sinna ka istuma jääda ja loota, et mängujuht halastab neile või midagi. Keegi ei halasta neile. Tüdruk pigistas kergelt Matšeetet enda käes kui nad koridori astusid. Väljas tõesti oli valge juba. Nad suundusid mööda koridore edasi, et aknaid otsida. Valgust paistis, aga kõik aknad, mis nad leidsid, olid nagu mingi läbipaistmatu värvi või asjaga üle tõmmatud. Valgust tuli, aga õue ei näinud. Ju need olid siis petteaknad või midagi sellist.

Kyan ootas Charitina ära ning avas siis ukse, et koridori astuda. Ta sättis oma haaret kirve ümber ning vaatas ringi, et kas mõnda akent ka on. Kõik olid mingi idiootse värvikihiga üle tõmmatud või siis olidki need petteaknad. Kyan kraapis üht kergelt oma kirve teraga, aga see ei aidanud midagi. Kyan ohkas, aga siis liikusid nad vaikselt edasi. "Oleks siis kunagi ka mõni normaalne Areen neil, ei, kõik on mingid pusled ja mõistatused," pomises Kyan natukene pahaselt. Nad liikusid järjest edasi ja sinnapoole, kust Kyan mäletas, et nad alumisel korrusel tulnud tulid, aga ei olnud ühtegi asjalikku akent kuskil.

Vahepeal olid helid kolmandal korrusel jälle vaiksemaks jäänud, aga nüüd, kui Charitina ja Kyan olid mõnda aega seal ringi liikunud, hakkasid hääled jälle peale. Keegi jooksis, keegi naeris, ning siis oli kuulda karjatusi. Mõned hääled sosistasid, et nad lahkuksid, et nad surevad seal. Uksed liikusid koridorides nende kõrval ning mitmed varjud libisesid nende teelt üle, kaugemal.

Mutandid endiselt liikusid neis koridorides ringi, oodates oma saaki. Ja varsti astusidki Kyan ja Charitina koridori, kus olid kaks mutanti, aga niipea, kui need neid nägid, tekkis mutante juurde ja nad olid igast koridori käigust ümber piiratud. Mutandid tõid kuuldavale koriseva heli, nagu nad sureks, aga oli juba ammu teada, et neid ei olnud eriti kerge tappa. Mutandid sööstsid üsna kohe tribuutidele kallale, kes paljakäsi, kes pika raudlatiga, kes ketiga.

Charitina tundis külmavärinaid kui hääled jälle peale hakkasid. Ta lükkas vibu endale selga ja võttis veidi pelglikult Kyani käest. Ta kartis ja Kyan oli hetkel ainus, kes talle tuge võis pakkuda. Tüdruk pigistas kergelt kuti kätt. Siis märkas ta mutante nende ees. Koheselt noored taganesid, aga oli juba hilja, nad olid ümber piiratud. Ja nüüd, täis seljakott seljas, kitsas koridoris oli nendega kohe kindlasti eriti lihtne võidelda. Kurat küll! Charitina laskis Kyani käest lahti, et kohe kogu jõudu rakendades esimesele lähenevale mutandile matšeetega vastu pead virutada. See õnnestus isegi päris hästi. Mutant vajus liikumatult maha. Aga ega ta ainus mutant olnud, neid oli veel ja Charitina vehkis matšeetega nii hästi kui suutis. Siis, aga tundis ta tugevat tõuget enda selja vastu. Üks mutant oli talle ketiga vastu selga löönud. Nüüd oli tüdrukul hea meel, et tal seljakott seljas oli. Tegi teda kohmakamaks, aga vähemalt kaitses praegu ta selga.

Kyan pigistas Charitina kätt vastu, kui tüdruk sellest kinni võttis. Jah, ta kavatses tüdruku tappa või midagi, aga praegu olid nad kahekesi ja neil ei olnud teisi inimesi, kellele toetuda. Kyan lootis, et hääled jäävad vaid häälteks, aga ta märkas tüdrukuga samal hetkel neid rõvedaid mutante. "Oh come on," pomises Kyan Charitina käest lahti lastes ja võttis kirvest mõlema käega kinni, kui mutantidele vastu astus ja kahel neist ruttu pead maha lõi. Aga neid tuli üha juurde, igalt poolt, ja üsna varsti virutas üks mutantidest selja tagant talle raudlatiga vastu selja ning üks tõmbas ta ketiga pikali. "Türa," vandus Kyan, kui ta jalgadest jälle verd lahmama hakkas ning kutt kaitses end kirvega ühe mutandi raudlati hoobi eest, ajas end siis võimalikult ruttu püsti ja lõi järgmisel mutandil pea maha, eirates seda, et üks neist talle ketiga näkku virutas. Või noh, õnneks vaid põsk tõmmati lõhki. Aga valu ta väga ei tundnud, sest adrenaliin möllas. Ja nad pidid ellu jääma. Või vähemalt tema.

Charitina võitles nii kuis ta pisike keha seal nende suurte mutantide vastu maadelda jaksas. Ta virutas matšeetega küll ühele vastu pead ja siis teisele piki kaela. Mingil hetkel sai ta aga raudlatiga vastu ribisid ja lendas vastu koridori seina nagu kaltsunukk. Kyanist eemale. Tüdruk kiljatas valust ning vajus siis põrandale maha. Nüüd ajas ta endalt seljakoti ja nooletupe ning vibu seljast, sest need tõsiselt takistasid teda hetkel. Neidis ajas end mööda seinaäärt uuesti üles. Ta virutas enda ees oleva mutandi suunas matšeetega, aga tema liigutus oli uimane ja läks vastasest mööda. Tüdruku selja taga olev mutant lõi neidisele jalaga põlvedesse ja taas kiljatades lendas Charitina kõhuli põrandale. Ta pigistas tugevalt relva enda käes. Mutant haaras tüdruku jalast ja virutas ta tugevalt Kyanile otsa. Noored lendasid mõlemad koridori kivist põrandale pikali. Charitina suutis oma matšeetega iseendale reite lõigata. Lihtsalt vapustav. Tüdruk jõudis vaid hetke oma jalga vaadata kui talle juba millegagi näkku virutati ja ta eemale lendas taas. Ta tundis end hetkel tõsiselt nagu kaltsunukk ja ta ei jaksanud enam end püsti ajada. Matšeete oli ka teab kuhu lennanud. Ta ei jaksa niimoodi võidelda. See tundus võimatuna.

Kyan vaatas vahepeal Charitina poole, aga tal oli tõsiselt tegemist nende mutantidega, kes talle kallale tulid. Ta sai taaskord kellegi keti käest mööda nägu ja seekord ta nina vist murdus. Igatahes ta nägu oli kuradi verine. Kyan just lõi sellel mutandil pea otsast, kui Charitina tema otsa visati ja nad pikali lendasid. Kyan oigas valust ning sulges hetkeks silmad, kuni tundis, et talle raudlatiga rindu virutati. Vähemalt paar ribi murdusid selle peale raudselt. Kyan ahmis õhku ja avas silmad, üritades end püsti ajada, kirves kindlalt käes. Ta kuidagi sai üles ja kukutas koti ja muud ebavajalikud asjad seljast ja lõi järgmisel mutandil pea maha, aga siis lükati ta jälle pikali ja ta sai ketiga kõhtu, mille peale tema tunked rebenesid ja sellest haavast verd välja lahmama hakkas. Ta ei sure siin mutantide pärast ju..

Charitina oli vahepeal oma silmad sulgenud, aga avas need õige pea. Ta nägi kuidas Kyanit tuuseldati. Vähemalt kutt võitles edasi. Tüdruk teadis, et Scipio tahaks, et tema ka võitleks, aga ta reaalselt tundis, et ta ei jaksa enam. Siis tõstis mingi mutant tüdruku õlgadest üles ja lõi teda tugevalt vastu seina. CHaritina aietas kui ta oma pea ära lõi. Refleksist surus ta oma pöidlad mutandi silmadesse. Sealt hakkas kohe verd lahmama ja mutant korises kurjalt ning pillas tüdruku maha. Charitina kaotas hetkeks tasakaalu, aga suutis siiski kiirelt tõusta. Ta otsis meeleheitlikult pilguga oma matšeetet, aga ei suutnud seda sealt kuskilt leida. Siis sai ta tugeva hoobi näkku ning lendas koridori nurka. Ta maandus oma käe peale ning karjatas taaskord. Kui tema käeluu nüüd puruks oli, pole tal küll enam mingit pääsemislootust. "Kyan!" nuuksatas tüdruk kui kuti poole vaatas, teades, et kutist pole ka mingit abi, sest tal oli endalgi tegemist.

Mängujuhil igatahes oli küll lõbus vaadata neid noori oma elude eest võitlemas. Aga kui mutandid olid veel viimast korda Charitinale ja Kyanile virutanud, astusid nad eemale ja loivasid oma kette ja muid relvi enda järel vedades mööda koridore minema. Laibad haihtusid tasapisi, alles jäi vaid veri ja rõve hais ning tribuutide vigastused, mille mutandid neile tekitanud olid. Mingeid muid hääli ka enam kuskilt kosta ei olnud, kui mutandid täielikult kadunud olid.