60ndad Näljamängud!

Jonnis oli suutnud selle mutantidelaviini ajal isegi ellu jääda. Ta oli teistest natuke eemale jäänud, veheldes oma matšeetega nii kuis jaksas. Võiks öelda, et tal oli silme ees justkui mingisugune blank läbi käinud, sest peale ühte hetke, kui ta ühelt elukalt ketiga vastu põske sai, muutus miski peas ning ta tormas väga suure innuga nendele kallale. Füüsis oli tal jõu omamiseks täitsa olemas, mistõttu sai ta ka peade maha raiumisega hakkama. Puudusid ainult konkreetsed oskused ning kogemused, kuid kuna ta oli kiire õppija ja väga tähelepanelik, suutis ta siiski lõpuni ellu jääda. Pead lendasid täitsa tublisti, kuid vigastustest ei jäänud ta siiski ilma ja paar korda oli ka hetki, kui ta oli täiesti kindel, et nüüd sureb. Sel ajal, kui kõik ülejäänud sarve juurde suundusid ning nad sisse piirati, juhtus umbes sama asi Joniga ühes nurgas. Kuid ta pidas vastu ja kui ta viimase mutandi pea otsast raius, märkas ta ühel hetkel, et ka kõik ülejäänud olid kadunud. Ta hingeldas raskest tööst, olles peaaegu kõikjalt üleni verine, langedes sinna samasse põlvili. Asetanud käed maha, püüdis ta hingamist kontrolli alla saada, samal ajal kohale jõudes, mis just toimunud oli. Selle mõtte peale tekkis väike värin tema kehasse, mis levis peagi üle kogu keha, tänu millele noormees käed ümber enda põimima pidi, et pisutki maha rahuneda.

Brannock oli saanud 2-3 tundi magada kui ta uuesti üles ärkas. Külm lihtsalt andis ennast nii tunda. Poiss ohkas ning ajas ennast püsti ja hakkas asju kokku pakkima. Küll surnuna jõuab magada. Vaikselt pakkis ta oma magamiskotti kui kuulis laamendamist kuskilt koridori lõpust, mitte kuigi kaugelt. Kerge hirmujudin jooksis üle ta selja. Hoides veelgi vaiksemat tooni, pakkis ta oma asju edasi ning pani rakulka pükste tasku nii, et ots jäi välja. Poiss ajas koti selga ning läks oma kongist välja. Terve koridor oli kottpime. Kuid parem on ringi kõndida kui külmetada ühe koha peal. Niisiis hakkas ta vaikselt lonkima lärmi poole. Varsti see aga vaibus ning Bran jäi hetkeks seisma. Vaikset laulu kuuldes, hakkas hirm temas vaibuma. Ilmselgelt oli see keegi, kes kartis sama palju kui tema. Varsti jõudiski ta söökla ukse juurde ning ta sisenes sellesse ettevaatlikult. Kui ta nägi tüdrukut, kes maas pikali oli, neelatas ta kergelt. Nüüd jääb üle ainult loota, et too hirmust kiireid liigutusi tegema ei hakka. Ettevaatlikult koputas ta vastu ühte riiulit ning tõstis teise käe, näidates, et ta on ohutu. Branil polnud kavas tüdrukut rünnata. Kui just tüdruk ei ründa teda.

No kui Kyan ütleb, et nad ei pea valvama, ju nad siis pea. Tüdruk hoidis tugevalt kuti ümbert kinni. Naljakas, kuidas Kyan end hästi pisikeseks tegi. Naljakas ja nunnu. Tüdruk sirutas korra oma kätt, et võtta need kaks kuuma padjakest ning pani need kutile särgi alla. Seejärel põimis ta jälle oma käe ümber noormehe ja püüdis uinuda. Aga seekord ei tahtnud kuidagi sõba silmale tulla. Hääled vaibusid ja enam ei kostunud kusagilt samme ega anumist ega karjumist. Tasapisi rebis väsimus Charitina silmad rohkem kinni. Tüdruk juba suigataski korraks kui järsku kuulis kisa väga kaugelt. Ta võpatas ning avas oma silmad. Keegi nagu oleks midagi lõhkunud. Neidis sulges uuesti oma silmad. Need on vaid Mängujuhi trikid, neid pole päriselt olemas! Ta püüdis uuesti magama jääda. Kui laamendamine lõppes, kuulis ta mingit lastelaulu. Jeap, see oli Mängujuhi trikk. Neidis suutis uuesti magama jääda, seekord isegi sügavamalt ja mingil ime kombel nägi ta unes kodus ja Scipiot ja kõike seda, mis oli hea.

Ja siis üks hetk need mutandid kadusid kõik. Ja Aurora jäi lihtsalt, matšeete käes ja löögivalmis, keset platsi seisma. Oligi läbi kõik? Alles siis läks eluvaim tüdrukule sisse ja ta suundus padavai sarve sisse, lastes suht söestunud kilbil maha kukkuda ja haarates selle asemel tee peal kaasa oma supipaki. Viskenoad olid tal endiselt jala ümber, jahinuga saapasääres ja matšeete käes. Lisaks neile krabas ta ka oma seljakoti, mille ta ääreni igasugu toidu-ja muud kraami täis toppis ning viskas siis ühe koti ka Jonile.
"Võta kokku end, me kaome siit," sõnas tüdruk, visates kotti ka pakikese tikke, köie ja mitu pudelit vett. Hetke ringi vaadanud, krahmas ta ka ühe vibu ja nooled ning ootas kuni Jonnis oli enda asjad kokku pannud, et siis ajama panna. Kyan oli vähemasti truu olnud, samas kui paarike oli otsustanud kohe nooli loopima hakata, kui keegi nende tundeid riivas.

Kyan magas rahulikult terve selle aja, ka siis, kui tüdruk võpatas ja muud nalja tegi. Kutti need helid ei häirinud absoluutselt. Ta magas veel rahulikumalt, kui Charitina ka lõpuks sügavamalt magama jäi. Kyan nohises seal veel pikalt, kuni tema unenäod õudsateks muutusid ja ta võpatades ärkas. Endalegi märkamata olid tal silmad pisarates ja ta hingeldas natukene, aga niipea, kui ta taipas, et Charitina endiselt magab, hoidis ta hinge kinni, et end maha rahustada, et Charitina ärkama ei peaks. Kyan ilmselt nagunii oli rohkem und saanud. Kyan tundis ka soojapadjakesi enda keha vastas, kuigi need olid juba jahedamateks tõmbunud. Noormees tõmbas vaikselt ja ettevaatlikult ninaga ja sättis oma käsi Charitina ümber, surudes silmad kinni. Ei olnud hea variant saada Areenil õudusunenägusid ja nõrk olla, eksole.

Kui hääled jälle tagasi tulid, üritas Hadrian nendele rohkem mitte reageerida, sest eelmisest korrast oli ta õpetust juba saanud. Mängujuht ei vea teda enam teist korda ninapidi. Ainult et tema kõrvale kükitanud tume vari nägi küll väga ehtne välja, aga kuna vari kadus kiiresti, ei vaevunud Hade pikemalt selle üle mõtlema. Sellegipoolest oli selge, et magada tal siin ei lasta, mistõttu jõudis noormees otsusele, et liigub edasi. Võib-olla jätavad need hääled ja varjud ta rahule, kui kutt endale uue pesitsuspaiga leiab. Ta oligi siin juba kaua peatunud. Pakkinud oma kraami kindlalt kokku, võttis Hadrian koti selga ja sirbi kätte, juhuks kui keegi peaks talle vahepeal vastu liikuma, aga see ei tundunud väga tõenäoline, kuna kes ikka pilkases pimeduses hiilimisega riskima hakkaks? Võib-olla mõni selline tribuut, kes on sama hulljulge nagu Hadrian.

Väljunud kongist, mis talle peaaegu terve päev varjupaika pakkus, hakkas Hadrian edasi jalutama. Oimeduse tõttu oli Hade’i samm muidugi aeglasem kui tavaliselt. Noormees jõudis kõndida vaevalt mõne minuti, kui tema kõrvu kostusid uued hääled. Selle peale tegi Hadrian järelduse, et tal polnud õigus, kui enne arvas, et asukohamuutus võiks tüütud helid kaotada. Üritades kõike reageerida, pööras kutt järgmisesse koridori, kui ta kuulis midagi teistsugust. Ei mingeid appihüüdeid ega jooksusamme, vaid laamendamine, nagu oleks keegi enesevalitsuse kaotanud. Ka sellele üritas Hadrian võimalikult vähe tähelepanu pöörata, aga noormehe meelt muutis tuttava häälega lauluhääl, mis kostus küllaltki lähedalt; lisaks veel kellegi sammud, mis kuskile ruumi liikusid. Otsustanud nendele sammudele järgneda, leidis ka Hadrian ennast peagi sööklast, hoides sirpi ähvardavalt käes. Kui noormehe silmad jõudsid mõne sekundi pärast ümbrusega kohaneda, taipas ta, et ruumis viibisid lisaks temale Emilia ja mingi noorem poiss – ilmselt kümnendast ringkonnast. Poisikesega ei tohiks ju probleemi tekkida? Ainult et Hadriani mõtetes ei olnud praegu esikohal kellegi tapmine. Selle asemel üritas ta mõneks ajaks hoopis rahu sobitada. "Terekest," pomises ta vaikselt, langetades sirbi.

Charitina võpatas kui Kyan võpatas. Neidise silmad olid plaks lahti ja ta otsis padja alt nuga, aga talle meenus, et seekord oli ta noa saapasäärde jätnud. Silmad pimedusega kohanenud, sai ta aru, et seal polnud kedagi, ainult Kyan tema kätevahel. "Mis juhtus?" küsis Char sosinal ning püüdis kutile otsa vaadata, aga normehe pea oli vastu tema kaela surutud. Kas talle ainult tundus või Kyan nuttis? Ei, talle ainult tundus. Kyan ei nutaks ju ometi. Kutil polnud muid emotsioone peale naeru. Positiivne oli see, et neil mõlemil oli väga soe juba. Termotekk ja magamiskotid hoidsid hästi sooja. Charitina tänas end mõtteis, et ta termoteki ära oli napsanud.

Kyan tõmbus pingesse, kui Charitina häält kuulis. Tüdruk siiski oli ärganud. "Ei midagi, maga edasi," sosistas Kyan, kui oli korraks köhatanud, et ta hääl ei murduks või ta üldse mingi imelik ei tunduks. Kuigi see oli vist juba piisavalt veider, kuidas ta tüdruku külge klammerdus ja pisike oli. Poisid ei peaks tüdrukutega pisikesed olema, eks. Muidugi ei peaks. Miks ta nii loll oli? Kyan ohkas pisut ja tõstis käe, et oma silmi hõõruda ja kaisutas siis tüdrukut tugevamini. Nad peaksid veel puhkama, kuni vähegi saavad, kuni nad on puhanud täielikult.

"Ma ei saa magada," ütles tüdruk. Ta oli puhanud ja nüüd tundis ta jälle energiat endas. Mis sellest, et ta nii vähe magada oli saanud. "Kyan," sosistas tüdruk. "Kas sa nutad?" küsis ta siis vaikselt. Nüüd poiss raudselt naerab ta üle. "Sellest poleks midagi kui sa nutaks," lubas Charitina. Ta isegi oleks uhke, noh enda üle, et tema veel nutma polnud hakanud. Aga kui Kyan seal vesistama hakkab, siis hakkaks ehk tema ka. Kes teab, kaua ta suudab eirata neid mõtteid. Ta ei tohi üldse midagi mõelda, ta peab lihtsalt elus püsima. Lihtne.

"Püüa," arvas Kyan vaikselt. Kui ta kuulis aga tüdruku sosinat, kutt turtsatas ning tõstis oma pead. "Ei nuta," muigas ta lõbusalt. "Me peaksime veel magama, kuni kõik on rahulik ja me ringi möllama ei pea," ütles ta musi Charitina laubale vajutades. "Või tahad sa midagi muud teha? Nutta? Seksi? Süüa? Juua?" Jah, tubli, selliste naljade ja idiootsustega kindlasti keegi ei kahtlusta. Kuti silmad olid ikka vesised, aga õnneks oli seal ruumis üsna pime. Kuigi Kyani silmad juba harjusid ja ta nägi Charitina nägu.

Charitina silmitses kutti murelikult. Talle ikka tundus, et too oli endast väljas ja nägi vaeva, et olla tavaline tema ise edasi. Aga siis tegi Kyan mingeid nalju ja Charitina punastas tugevalt. "Ei taha!" sõnas tüdruk. Okei, võib-olla natuke vett jooks ja midagi sööks ka, aga nutma ta nüüd küll praegu ei hakka sellise jutu peale ja seksi? Issand! Kyaniga mitte eluseeski. Pealegi ei suutnud Charitina seda enne mängegi teha, miks peaks tal nüüd tuju olema. "Sa oled rõve," arvas neidis siis ning surus käed vastu Kyani rinda, et teda endast veidi eemale hoida. Nüüd enam tüdruk ei arvanudki, et Kyan nutnud oleks. Miks ta pidi nii rumalat juttu ajama koguaeg? Tundus juba, et nad saavad normaalselt läbi ju.

Kyan naeris kergelt ega lasknud tüdrukut kuskile. "Ära muretse, ma ei tahagi sind," muigas kutt Charitinat enda vastas kaisutades. Ta vajutas kelmika musi tüdruku huultele. "Jep, ei soovi," ütles ta naerma hakates, kuigi samas viis see teda ka järjest enam endast välja. Ja ta tõesti üritas mitte nutta või imelik välja näha. Kutt hoidis hetke hinge kinni ja raputas siis pead, kui end sirutas. "Sa siis tõesti ei taha enam magada?" Samas jah, nad võiks minna kuskile, kust nad näevad välja, Küllusesarve.

Charitina kortsutas kulme. Ei noh, väga hea, et Kyan teda ei tahtnud, aga misasja ta teda musitas siis koguaeg? Ja käppis. Ta peaaegu, ahhetas ehmatusest, kui nooruk ta huuli suudles ning rabeles tugevamalt Kyani haardele vastu. "Sa lubasid," sosistas tüdruk peaaegu sisistades. Lubas, et ta ei kasuta teda ära. Ja ta ütles ühte, aga tegi hoopis teisiti nii et see tekitas Charitinas segadust. Siis aga tundus talle ikkagi, et Kyan hoiab end tagasi. "Sa nutad," sõnas tüdruk siis. See polnud enam küsimus vaid fakti nentimine. "Sa ei pruugi pisardada praegu, aga sa oled endast väljas ja ma saan aru ju," sõnas tüdruk kindlalt. Ta jättis selle magamise teema praegu. Ilmselgelt polnud tal und enam.

"Jeerum, ma lubasingi, ma ei hakka sind ära kasutama, ausalt ka," ütles Kyan lõbusalt. "Sa ei ole minu tüüpi." Kyan naeratas tüdrukule kergelt. Kohe absoluutselt ei olnud tema tüüpi. Aga hea oli katsuda. Pealegi oli kaisus mõnus soe. Ja ta ei olnud ainus, kes katsus, eks. Charitina käed olid tema ümber ka. Siis aga Charitina arvas, et Kyan ikkagi nutab ja kutt ohkas kergelt. "Ma ei nuta, okei?" ütles ta kulmu kortsutades. "Ma ei ole võimeline sellisteks emotsioonideks," muigas Kyan. Jaah, ja mida ta oli teinud päev enne Lõikuseid. Aga siis saigi ta kõik süsteemist välja ja nüüd ei tohiks enam midagi olla. Ainult võlts lõbusus!

"Sa valetad," pomises tüdruk. "Sa püüad nii väga, aga ma saan aru, et sa valetad. Sa pole üldse selline, nagu sa olid enne mängudele tulekut, nagu sa olid enne kui need mutandid või asjad meid ründasid. Mida sa kardad? Kaameraid? Mind?" tüdruku hääletoon oli endiselt vaikne, pooleldi sosistav. Peaks ehk veelgi vaiksemaks võtma, muidu keegi leiab nad sealt. Ja praegu ei olnud neidise käed ümber Kyani, praegu hoidis ta oma käsi vastu kuti rinda, et nende vahele mingitki distantsi püüda panna, aga Kyan oli päris tugev, nii et ta käed olid nende kahe vahel üsna kasutult.

Kyan ohkas kergelt. "No juhtus asju, kas mul ei ole lubatud endast väljas olla kaks hetke?" küsis Kyan siis pisut muiates. Ta võib ka siiski emotsioone endale lubada mõnikord. Kuigi tõesti, mitte Areenil. Areenil peaks olema üks emotsioon, ja selleks peaks olema tapmisvajadus. Kyan peaks Charitina siin ja kohe ära tapma, aga ta ei teinud seda. Tüdruk võib talle veel kasulik olla, neid oli seal terve kari alles.

"Ma ei ole öelnud, et ei või," ütles tüdruk, olles veidi pettunud kuti häälest. Ta ohkas ning libistas oma käed taas ümber nooruki. "Tahad sa edasi magada? Või nutta?" küsis ta siis sosinal. Äkki ta suudaks isegi ise edasi magada kui ta seal natukene rahulikult on. Neidis kuulas, mis ümbruses toimus. "Rahulikuks on jäänud," sosistas neidis. Enam ei olnud mingeid samme ega appikarjeid ega jumal teab mida. Nüüd oli täitsa rahulik. Huvitav, kaua nad üldse maganud olid.

"No vot." Kyan muigas kergelt ning kehitas siis õlgu. "Me peaks veel magama, kuni saame. Aga ma vist ei taha magada enam." Ta peaks, ta teadis, et ta peaks, aga need unenäod. Ta ei tahtnud uuesti seda näha. Kyan nohises vaikselt ja tõstis käe, et oma silmi hõõruda. Üks pisar oli üle tema põse oma tee leidnud, aga kutt pühkis selle sujuvalt ära. "Rahulik on jaa," nõustus ta aga siis. "Peaks seda aega ära kasutama."

"Proovime magada siis?" arvas Charitina. Ta ohkas raskelt. Nüüd tuli temal ka nututuju ju. Eriti kui ta nägi Kyanit pisaraid pühkimas. Või noh, silmi hõõrumas. Neidis neelatas ning sulges oma silmad. Ta puges kutile lähemale ja ohkas raskelt. Ta igatses Scipiot nii väga. Võimalik, et ta ei näe kutti enam kunagi. Charitina pigistas Kyanit oma kätevahel. Ta isegi ei pannud tähele, et ta pea enam ei valutanud. Tal oli nüüd lihtsalt nii kurb olla. Ta tahtis koju!

"Proovime magada," nõustus Kyan vaikselt. Ta nohises tasa ja tõmbas Charitina endale kaissu, tegemata end väikeseks seekord. See võib-olla oli ka probleem. Ta oli nii harjunud olema selline pisike kaisus. Kyan kaisutas Charitinat tugevasti, pigistades oma silmad kinni ja huuled kokku. Kurb oli olla endiselt. Kurat need Mängud. Ta võiks kodus õnnelik olla praegu. Ei. Selle asemel oli ta mingil faking Areenil kinni, mis teda hulluks ajas. Ta ei saa võib-olla kunagi koju. Oi kuidas ta vihkas neid Mänge.

Charitina hingas taas sügavalt ja hoidis siis hinge kinni. Kas ta võiks endale lubada nõrkuse hetke? Neidis isegi ei kaalunud seda enam kaua vaid puhkes nutma. Ta surus oma näo vastu Kyani rinda ning klammerdus tema külge. Ta tahtis koju! Neidis nuuksatas vaikselt, aga mitu korda, pisarad nägu märjaks katmas. Selles suhtes oli isegi hea kui nad pidid jooksma ja võitlema. Ei olnud aega mõelda igasugusele jamale. Praegu, aga oli aega maa ja ilm, et end haledalt tunda ja nutta.

Kyan võpatas kergelt, kui Charitina nutma puhkes ja nuuksatas. "Heii.." sosistas Kyan tasakesi, kui natukene eemale tõmbus, aga siis mõtles, et tüdruk vajab ikkagi lohutust, ning kaisutas teda tugevalt, peites oma näo tema juustesse. "Kõik on okei," pomises Kyan vaikselt. Usuks ta siis ise ka seda. Ta oli endiselt pisarates. Ei nuuksunud ja nutnud, aga silmad olid vesised ja ta tundis, et ta tahaks nutta. Aga ta ei tohtinud!

"Kõik ei ole okei," nuuksus Charitina. Kas Kyan ise ka aru sai kui idiootselt see kõlas. "Me oleme saadetud üksteist tapma. Varem või hiljem ei saa ma enam sind ka usalda. Ma tahan koju! Ma ei pruugi enam kunagi koju saada, aga ma tahan koju," nuuksus tüdruk ning pigistas taas Kyanit enda kätte vahel. Ta tahtis nii väga koju saada. Ta igatses Scipiot. Igatses mehe kaissu. Tüdruk hakkas veel rohkem nutma, vaigistades oma nuuksed kuti rinna vastu.

Kyan sai väga hästi aru, kui lollilt see kõlas, sest ka tema tahtis koju. Ta tahtis nii väga koju minna. Ta oli siiamaani kõik rahul ja puha, et ta saab siin tappa ja värki, või vähemalt teeskles seda, aga ta tahtis koju. Ta ei tahtnud olla see vabatahtlik. Aga tema ainus lootus oli see, et ta tapab nad kõik ja saab koju. "Ma tahan ka koju," pomises Kyan õnnetult. Ta ohkas, kui pisarad rohkem voolama hakkasid. "Me tahame kõik koju," sosistas mees. Ta ohkas raskelt ning kaisutas Charitinat tugevamini. Ta tõesti tahtis koju, nii kuradi väga.